Gustav Naani arhiiv


Võim ja vaim
12. Mar 2010, 22:52
Filed under: 1969

Looming 1969/12, lk. 1856-1872, 1875-1878. 

GUSTAV NAAN

Võim ja vaim

Bürokraatia ja intelligents tänapäeva kodanlikus ühiskonnas

 

 … See vaatekoht on nüüd

võitnud, sest ta on iganud.

Kuid kõik iganud on väärtuslik

bürokraadi silmis.

Fridebert Tuglas

 

KLASSID JA KIHID 

    Teatavasti andis marksism klassivõitluse teooria näol “juhtniidi” (Lenin) ühiskonnaelu nähtuste mõistmiseks. See teooria võimaldab taandada inimeste ääretult mitmekesise tegevuse lõppkokkuvõttes ja põhiliselt suurte sotsiaalsete rühmade – klasside – tegevusele ja selle tegevuse motiivid otsustavatele – majanduslikele – motiividele. Kuid muidugi ainult lõppkokkuvõttes ja ainult põhiliselt.

    Lihtsustamise ja ülepakkumisega saab naeruvääristada ka kõige mõistlikumaid asju, ja klassivõitluse teooria ei ole erand sellest reeglist. Arusaamine, nagu oleksid kõik ühiskonnaelu ülimal määral keerukad nähtused vahetult taandatavad klassivahekordadele, on marksistliku klassivõitluse teooria karikatuur. Kuid see karikatuurne arusaamine, mille järgi inimeste klassikuuluvust saab määrata näiteks juuste pikkuse või pükste laiusega, ei olegi nii väga haruldane.

    “Teoreetilises” kirjutises pealkirjaga “Räägime dialektikast juuksuriasjanduses”, mille autoriks olevat ühe Hiina provintsilinna eesrindlik juuksur Li Duo Xun, rõhutatakse, et “juuksuriasjandusele tuleb vaadata kui poliitilisele tööe”, et ideoloogia on kõikjal ning alati esimesel kohal ja tehnika – teisel; “iga töö juures, kõikjal ja alati tuleb kõigepealt mõelda klassidele ja klassivõitlusele, mõelda revolutsioonile”. “Eri klassid esitavad juuste lõikamise suhtes erinevaid nõudmisi. Kuidas lõigata, missuguse fassongi järgi, selles peegeldub inimeste klassiteadvus … Meie, sotsialistlikud juuksurid, peame arendama sotsialistlikku ideoloogiat ja tõkestama kodanlikku ideoloogiat.”

    Üheski ühiskonnas ei ole inimeste huvid taandatavad ainult nende klassihuvidele, ükski reaalne ühiskond ei ole lõhenenud ainult kaheks (antagonistlikuks) klassiks. Tänapäeva arenenud kapitalistlikes maades moodustab kodanlus tavaliselt 1,5–2% elanikkonnast, kuid proletariaat ei moodusta sugugi 98%, vaid ütleme 30%. Kuidagi ei saa ignoreerida ka näiteks bürokraatia (ametnikkonna) ja intelligentsi kvantitatiivse, eriti aga kvalitatiivse tähtsuse väga kiiret kasvu. Ent kumbki neist kihtidest ei moodusta ühiskondlikku klassi. Ja kuidagi ei saaks ignoreerida nende spetsiifilisi huve, mis ei lange automaatselt kokku ei kodanluse ega proletariaadi huvidega.

    Esimeses lähenduses on asi muidugi võrdlemisi lihtne: nii intelligents kui ka bürokraatia teenivad valitsevat klassi. Kuid nii on see ainult põhimõtteliselt, ainult esimeses lähenduses, kui kasutada matemaatika terminit. Kui me tahame mõista, miks antagonistlikest klassidest koosnev ühiskond pikema aja jooksul kokku ei varise, miks ta võib teostada võimsa teaduslik-tehnilise revolutsiooni ja luua “üldise heaolu” sügavalt juurdunud illusioone sadadel miljonitel inimestel, või kui me tahame aru saada tänapäeva kapitalismile omaste vastuolude kogu keerukusest, siis on paratamatult vaja peale kõige muu analüüsida ka bürokraatia ja intelligentsi suhteid põhiklassidega ja omavahel.

    See esimene lähendus ei ole piisav kas või juba selle tõttu, et mitte ainult valitseva klassi, vaid kõigi klasside ideoloogia sepistajaks oli intelligents. Lenin ütles, et “… intelligentsi … nimetatakse just sellepärast intelligentsiks, et ta kajastab ja väljendab kõige teadlikumalt, kõige otsustavamalt ja kõige täpsemalt klassihuvide ja poliitiliste rühmituste arenemist kogu ühiskonnas”.1 Ka sotsialistlik teadvus, sotsialismi teooria tuuakse töölisliikumisse väljastpoolt. “Sotsialismi õpetus,” rõhutas Lenin, “on … võrsunud neist filosoofilistest, ajaloolistest ja majanduslikest teooriatest, mille välja töötasid varakate klasside haritud esindajad, intelligents. Moodsa teadusliku sotsialismi rajajad Marx ja Engels kuulusid ka ise oma sotsiaalselt seisundilt kodanliku intelligentsi hulka.”2 Ja edasi: “… iseseisvast, töölishulkade endi poolt nende liikumise käigus väljaarendatavast ideoloogiast ei saa juttugi olla …”3

    Intelligents ei ole kaugeltki ühtne. Kuid ta ei ole ka kaugeltki sulanud teistesse klassidesse ja kihtidesse, moodustab ikkagi omaette kihi, nii subjektiivselt (intelligentsi iseteadvuse seisukohalt) kui ka objektiivselt (koha järgi ühiskondlikes suhetes, sotsiaalse funktsiooni järgi).

    Bürokraatiaga ei ole olukord palju lihtsam. Kuigi esimeses lähenduses on ta valitseva klassi tööriist, näitab kodanliku ühiskonna ajalugu, et teatavates tingimustes võib bürokraatia edukalt vastanduda oma kihihuvid kogu ühiskonnale, sealhulgas valitsevatele klassidele.

    Muide, ka sotsialistlik revolutsioon ei kõrvalda sugugi automaatselt seda võimalust. Teooriale on tegelikult täielikuks ootamatuseks4 see, et bürokraatia võib lühikese ajaga muuta töölisklassi diktatuuri sõjalis-bürokraatlikuks (Hiina) või parteilis-bürokraatlikuks (Albaania) diktatuuriks töölisklassi (ja kogu rahva) üle. Ometi on see fakt. Nii et ka sellelt seisukohalt pakub bürokraatia kui sotsiaalse kihi lähem vaatlemine mitte ainult teoreetilist huvi.

    Bürokraatia ja intelligents hakkasid kujunema tuhandeid aastaid tagasi, koos ühiskondliku tööjaotuse arenemisega, spetsialiseerumisega. Ühiskonnaelu komplitseerumisega võõrandati ühiskonna liikmeilt teiste funktsioonide hulgas üha enam ka võim ja vaim. Need hakkasid koonduma eriliselt sellele – valitsemisele või vaimsele loomingule – spetsialiseerunud inimeste kätte. Aja jooksul on nende tähtsus ja mõju üha kasvanud, eriti kiiresti kasvab see aga viimastel aastakümnetel.

    Mitmed “endastmõistetavad” arusaamad nõuavad meie kiiresti muutuvas maailmas üsna olulisi täpsustusi. Sotsioloogid on hakanud üha rohkem rõhutama, et kõik traditsioonilised toorained on suurel määral kaotanud oma endise otsustava tähtsuse, kuna kõige tähtsamaks “strateegiliseks tooraineks” on muutunud peaaju hall aine. Eelkõige intellektuaalne potentsiaal määrab strateegilise ja kõik teised potentsiaalid.

    Üheks küllaltki iseloomulikuks näiteks on muidugi “Jaapani ime”: suurel määral just tänu ideede (patendid, litsentsid) impordile ja nende väga kiirele rakendamisele on Jaapani tööstustoodang 17 aastaga (1950-1967) kasvanud kümme (!) korda; käesoleval aastal jõudis selle ülerahvastatud ja peaaegu maavaradeta väikese maa tööstustoodang teisele kohale kapitalistlikus maailmas ja kolmandale kohale kogu maailmas. Jaapanis saadakse hästi aru sellest, et nüüdsest peale ei piisa enam ka kõige uuemate ideede impordist, tuleb hakata neid genereerima. Luuakse näiteks suurejooneline (maailma parima varustuse ja komfordiga) teadlaste linn umbes 160 tuhandele elanikule, midagi gigantse ajutrusti taolist.

    Teiselt poolt on hakatud rõhutama, et intelligents muutub kõige rohkem ekspluateeritavaks rahvakihiks. Moodustavad ju näiteks teadlaste kõrged palgad vaid tühise osa kasumitest, mida nende looming annab ühiskonnale (kapitalistidele).

    Paar näidet selle kohta füüsika valdkonnast. Transistori leiutamise eest said USA füüsikud W. Shokley, J. Bardeen ja W. H. Brattain Nobeli preemia. See oli 1956. aastal. Kes oskaks nüüd, kolmteist aastat hiljem kujutada elu ette ilma transistorita? Ja kes oskaks kokku võtta, mitu sada tuhat või miljonit inimest teenivad oma igapäevast leiba sellealases tööstuses? Või mitu miljardit annab aastas see tööstus? Teine näide. 1950–60. aastail avastati elektromagnetiliste võnkumiste võimendamise uus printsiip ja mõni aasta tagasi loodi selle alusel kuulsad kvantgeneraatorid – maser ja laser5. Praegu läheneb kvantelektroonikaalase tööstuse kasum miljardile dollarile aastas!

    Intelligentsi ja bürokraatia sotsiaalse osa muutumisega on seega tekkinud mitmed uued keerukad ja vastuolulised probleemid, mille kallal tuleb paljudel pead murda. Käesolevas kirjutises puudutan ainult üht probleemi – selle kahe ühiskonnakihi omavahelisi suhteid; ja kuigi nii bürokraatia kui ka intelligents, nagu märgitud, hakkasid kujunema küllalt kauges minevikus, on analüüsi konkreetsuse huvides jutt kogu aeg ainult ühest – kodanlikust – ühiskonnast, täpsemini arenenud kodanlikust ühiskonnast.

BÜROKRAATIA JA BÜROKRATISM

    “Intelligent” on bürokraadi sõnapruugis tihti lihtsalt sõimusõna või vähemalt halvustav iseloomustus; ja “bürokraat” on intelligendi arvates tihti samuti sõimusõna. Kuid mõlemal kihil on täita oma kindel sotsiaalne funktsioon ja emotsionaalne lähenemine küsimusele ei viiks meid kuigi palju edasi. Sõna-sõnalt on bürokratism “kantseleide võim”, kuid seegi ei vii meid palju kaugemale. On vaja analüüsida bürokraatia sotsiaalset funktsiooni.

    Bürokraatia, loeme ENE-st, on “eriline, valitsemisele spetsialiseerunud ja rahva suhtes eesõigustatud seisundisse asetatud sotsiaalne kiht; riigi, majanduse, ühiskondlike ja teiste organisatsioonide ametnike hierarhia, mis on muutunud suhteliselt iseseisvaks sotsiaalseks jõuks ning soodsatel tingimustel püüab ennast vastandada ühiskonnale, kaasa arvatud ka valitsevad klassid. Selleks kasutab bürokraatia tavaliselt ära valitsevate klasside vahelised vastuolud (tsaristlikul Venemaal näiteks vastuolu mõisnike ja kodanluse vahel). Oma äärmuslikul kujul püüab bürokraatia kogu ühiskondliku ja ka kodanike isikliku elu allutada totaalsele bürokraatlikule järelvalvele ja valitsemisele; isik ei ole võimu kõrval midagi (totalitarism).”

    Valitsemine bürokraatia abil on bürokraatlik valitsemisviis, lühidalt bürokratism. Bürokratism selles üldises tähenduses toob tavaliselt kaasa ka bürokratismi kitsamas tähenduses – bürokraatliku (s. o. kantseleiliku, tähenärijaliku, formaalse) asjaajamise. Bürokraatlik valitsemisviis toob kaasa bürokraatliku asjaajamise tavaliselt, kuid siiski mitte tingimata. Näiteks USA-s on tüüpiline bürokraatlik valitsemisviis, kuid bürokraatlik asjaajamine on seal näiteks majanduselus suhteliselt vähe levinud.

    Bürokraatliku valitsemisviisi konkreetne ilme võib olla väga erinev ja sõltub mitmekesistest teguritest, sealhulgas ka ajalooliselt kujunenud traditsioonidest. Kuid hoolimata kõigist erinevustest on bürokratism tõsine probleem. Paljud lääne sotsioloogid peavad seda 20. sajandi sotsiaalseks probleemiks nr. 1. Probleemi olemuseks on järgmine vastuolu. Keerukat, mitmepalgelist, vastuolulist, tehniliselt üha võimsamaks muutuvat ühiskonda ei saa valitseda asjaarmastajate, diletantide kaudu, seda nagu peaaegu kõike muudki tänapäeval on vaja teha professionaalsel tasemel, on vaja vastavate teadmiste, oskuste, kogemuste ja mõttelaadiga, valitsemisele spetsialiseerunud inimesi, lühidalt – kodanlus ei saa valitseda ilma bürokraatiata.

    Kuid bürokraatlik valitsemisviis, nagu näitab praktika, toob peaaegu paratamatult kaasa terve rea ebasoovitavaid nähtusi, sealhulgas initsiatiivi halvamist ja tootlike jõudude arenemise pidurdamist. Kehtivad “Parkinsoni seadused”. Oma võimu tugevdamiseks püüab bürokraatia valitsemissüsteemi paisutada, teha seda kõikehõlmavaks, raskepäraseks, maksimaalselt tsentraliseerituks; ta püüab kõigiti vabaneda igasugusest kontrollist. Valitsemine ja sellega seoses olevad manipulatsioonid kipuvad muutuma bürokraatia silmis mingiks omaette väärtuseks; käib vilgas, kuid viljatu askeldamine (omapärane sotsiaalne onanism!)

    Seepärast rakendab iga ühiskond (valitsev klass) tavaliselt mitmesuguste abinõude süsteemi, et vältida bürokraatia “ülekäte minemist”, liigset iseseisvumist. Kodanliku demokraatia raames on sellisteks abinõudeks näiteks parlamentarism, mitme partei süsteem, seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu sõltumatus üksteisest, valitsuse ja kogu bürokraatia pidev kritiseerimine ajakirjanduses jms. Kõige võimsamaks instrumendiks valitseva klassi käes on aga võimu ja vaimu lahushoidmine ja konflikt nende vahel, mis avaldub bürokraatia ja intelligentsi konfliktina.

    Kuid mis on intelligents? Formaalselt võib seda defineerida kui ühiskonna sellist kihti, mille liikmete elatusallikaks on vaimne töö. Kuid vaimne töö ise on kaunis ebamäärane mõiste. Intelligentsi sotsiaalne funktsioon jääb siin varjatuks. Selle selgitamiseks tuleb vaadelda intelligentsi mitte omaette, vaid süsteemi (ühiskonna) osana.

TULEVIKU IGANDID

Jälgige kujunevat poiste jalgpallimeeskonda. Algul püüavad kõik rünnata, tormata, lüüa. Keegi ei taha olla kaitses. Kuid peagi taibatakse, et asi nii ei lähe. On vaja teatavat spetsialiseerumist, ülesannete, funktsioonide jaotust ja koostööd. Eesmärgi (võidu) saavutamiseks on vaja kahe täiesti erineva funktsiooni – konservatiivse ja operatiivse – täitjaid. Esimesed püüavad säilitada kujunenud olukorda (ei luba vastasmängijate löödud väravate arvu suurendada). Teised püüavad olukorda muuta (suurendada väravate arvu) oma meeskonna kasuks.

    Kiil, stabilisaatorid jms. seadeldised laeval, lennukil, raketil täidavad konservatiivset funktsiooni, vähendades välistegurite häirivat mõju kursile; rool, juhtmootorid jms. täidavad operatiivset funktsiooni.

    Kõrgemate bioloogiliste liikide puhul on loodus selleks leiutanud lahksugulisuse. Kuigi isendile toob see leiutis küllalt palju pahandusi (teise sugupoole otsimine ja hoidmine, armu ja armukadeduse piinad, homo sapiens’i puhul ka veel trükikodade täiendavad võimalused armastuslüürika äratrükkimiseks jms.), on ta liigi kui süsteemi seisukohalt ikkagi geniaalne lahendus. Konservatiivse funktsiooni täitmine, liigi säilitamine võimalikult muutumatul kujul on pandud emastele, operatiivne reageerimine muutuvatele välistingimustele ja geneetilise kursi korrigeerimine vastavalt nendele muutustele – isastele. See funktsioonide jaotus saavutatakse sellega, et isased on bioloogiliselt nõrgemad, kergemini hukkuvad ebasoodsates tingimustes. Annavad järglasi ainult need, kes on muutunud tingimustes suutnud ellu jääda. Järglased saavad seega kaasa kasuliku bioloogilise informatsiooni; ebasoodsa informatsiooni viivad hukkunud isased endaga hauda. Et kiirendada soodsa informatsiooni mõju, korraldab liik isereguleeriva mehhanismina asjad pealegi nii, et ebasoodsates tingimustes (homo sapiens’i puhul näiteks sõjad, näljahädad, taudid, suured sotsiaalsed vapustused) on isaste protsent sündinute hulgas tavaliselt märksa kõrgem.

    Ühiskond on samasugune isereguleeriv süsteem, küberneetika seisukohalt – negatiivse tagasisidega ehk “teleoloogiline” süsteem – nagu jalgpallimeeskond, bioloogiline liik või õhutõrjerakett. Rakett saavutab eesmärgi (tabab märki) konservatiivsete ja operatiivsete seadeldiste pideva koostöö ja pideva konflikti tagajärjel. On vaja näiteks seadeldist, mis võtab vastu ja töötleb informatsiooni märgi (näit. lennuki) asukoha ja kiiruse kohta. Selle informatsiooni alusel korrigeeritakse raketi kurssi (näiteks pööratakse rooli). See on tüüpiline negatiivne tagasisisde: mida rohkem kaldub süsteem etteantud näitajast, näiteks kursist, kõrvale, seda tugevamini mõjutatakse teda vastassuunas.

    Seejuures on aga oluline, et süsteem ei reageeriks signaalile liiga järsult, närviliselt, sest väike kõrvalekalle paremale “parandatakse” siis suureks kõrvalekaldeks vasakule ja rakett läheb märgist mööda või hakkab koguni kukerpallitama. Kuid süsteem ei tohi olla ka liiga tuim, aeglaselt reageeriv. Seepärast on vajalik mingit laadi dempfer (summuti), mis on häälestatud nõnda, et rooli ei saaks pöörata liiga järsult, kuid ta jääks siiski küllalt efektiivseks.

    Kuna ühiskond on alati “teleoloogiline” süsteem, seab alati endale mingisugused (reaalsed või illusoorsed, sellel ei ole momendil mingit tähtsust) eesmärgid, seega siis (negatiivse) tagasisidega süsteem, peavad temas tingimata olema konservatiivne (säilitav, stabiliseeriv), operatiivne ja dempfeeriv (summutav, tasakaalustav) mehhanism. Igaüks neist täidab täiesti erinevaid, isegi vastandlikke funktsioone, ja kõik kolm on ühteviisi vajalikud, et ära hoida ühelt poolt stagnatsioon ja teiselt poolt kukerpallitamine, et saavutada stabiilsus, kuid ka edasiminek. On vaja vastavate funktsioonide kandjaid, inimesi, kes on sellele spetsialiseerunud, kelle mõttelaad, psühholoogiline tüüp, ettevalmistus jne. vastavad kõige paremini neile funktsioonidele.

    Bürokraatia on kutsutud täitma konservatiivset (konserveerivat, säilitavat) funktsiooni. Selleks et säilitada status quo, töötab ta välja ja kehtestab vastavad õiguslikud jt. normid, valvab nende täitmist, rakendades selleks ka vägivalda. Igasugustes uuendustes kaldub bürokraat kui säilitava funktsiooni kandja nägema eelkõige ohtu kehtivale korrale, selle õõnestamist. Muidu oleks ta väga halb bürokraat, täidaks halvasti oma põhifunktsiooni (konservatiivset).

    Kuid vaatamata kõigile püüdlustele olukord siiski muutub. Kurssi tuleb pidevalt korrieerida – vahel üsna vähe, vahel küllalt tugevasti. Nagu raketigi puhul ei saa seda teha tagantjärele, tuleb ette kalkuleerida süsteemi ja märgi (eesmärgi) dispositsioon lähemas (vähemalt lähemas!) tulevikus. “Seadeldiseks”, mis piltlikult öeldes võtab vastu signaalid tulevikust (eesmärk asub ju tulevikus!), tõlgendab neid ja töötab välja kursi muutmise ettepanekud, on intelligents.

    Seega võiks siis intelligentsi iseloomustada kui sotsiaalset kihti, kes on kõige rohkem nakatunud tuleviku eelarvamustest. Kes tunnevad kriisi lähenemist siis, kui teised ei taha sellest veel kuuldagi. Osalt on intelligentsi spetsiifilised jooned seotud professionaalsete teadmistega, osalt kriitilise analüüsi oskuste ja kalduvustega, osalt psühhofüsioloogiliste organisatsioonidega (sügavad elamused, hingepiinad).

    See mitmetahulisus raskendab oluliselt intelligentsi defineerimist. Kui võtame kriteeriumiks näiteks haridustaseme, siis peame silmas peamiselt ainult üht tegurit kolmest tähtsamast – professionaalseid teadmisi. Pealegi muutub ka bürokraatia selles mõttes järjest intelligentsemaks. Juba keskaegses Hiinas pidid kõik riigiametnikud hästi tundma luulet. Tänapäeva bürokraatidel on kõrgem haridus kaunis tüüpiline ja ka teaduste doktorid ei ole nende hulgas harulduseks (prof. Masaryk ühelt poolt ja dr. Goebbles teislt poolt ei olnud esimesed ja ammugi mitte viimased). Kui aga rõhutatakse, et intelligentsus on patoloogia, haiguse eriliik, siis peetakse silmas ainult kolmandat tegurit. Jne.

    Seepärast on mõistlik tunnistada, et ma ei oska intelligentsi määratlemisel rahuldavat definitsiooni välja pakkuda. Lugejal tuleb lähtuda sellest, et antud teema raames on määrava tähtsusega intelligentsi sotsiaalne funktsioon kodanlikus ühiskonnas, see, et ta on ühiskonna kui teleoloogilise süsteemi ühe, nimelt operatiivse funktsiooni kandja. Ja siis ei ole enam eriti tähtis, kas peetakse silmas kogu intelligentsi teatavaid spetsiifiliselt intelligentlikke jooni (mis võivad ju ühel või teisel konkreetsel haritlasel ka sootuks puududa!) või siis teatavat osa haritlaskonnast – intelligentset intelligentsi, madala valulävega, kriitiliselt mõtlevat, mittelömitavat intelligentsi, seda intelligentsi, kes teab, et tema tähtsaim kohustus on rääkida ühiskonnale ebameeldivusi.

    Teatavasti on meie pahed vaid meie vooruste jätkuks. See on täiel määral kehtiv ka intelligentsi kohta. Näiteks madal valulävi soodustab seda, et intelligents kaldub üsna tihti nägema katastroofi seal, kus on lähenemas ainult avarii, ja nõuab seepärast rooli järsku pööramist, mis ise võib põhjustada avarii. Tõeline intelligent on seepärast väga halb valitseja. Mõnede suurte filosoofide unistus riigist, mida valitseksid “targad”, on tühipaljas utoopia.

    Seega siis kaks peaaegu täielikult vastandlikku funktsiooni, nagu peabki olema korralikult funktsioneerivas teleoloogilises süsteemis. Kui need vastandlikud funktsioonid on olemas ja on enam-vähem optimaalselt tasakaalustatud, on kõik korras – ühiskond püsib ja areneb minimaalsete kaotustega. Põhiraskus seisab aga selles, et reaalses ühiskonnas ei ole nähtavasti reaalset klassi või kihti, kellega saaks summuti funktsiooni siduda niisama selgelt, nagu saab siduda konservatiivset funktsiooni bürokraatiaga ja operatiivset intelligentsiga.

    Lõppkokkuvõttes täidab seda funktsiooni nähtavasti see ebamäärane nähtus, mida tavaliselt nimetatakse rahva tahteks. Lõppkokkuvõtteks on kuulus aforism, mille järgi iga rahvas väärib seda valitust, mis tal on6, kindlasti õige (kui mitte arvestada lühikesi kriitilisi perioode). Rahva toetus (peamiselt passiivne) annab võimule võimaluse suuremal või vähemal määral ignoreerida vaimu uuendusettepanekuid. See ignoreerimine aga viib stagnatsiooninähtustele, mis nii või teisiti riivavad ka rahvahulki, tekitavad nende rahulolematust, ja see sunnib võimu midagi ette võtma. Niisiis, dünaamiline tasakaal: võim ja vaim püüavad mõlemad “rahva tahet” mõjutada, see aga on vastuvõtlikum sellele neist, kelle kahjuks on tasakaalu rikutud.

    “Rahva tahe” on hästi ebamäärane ja kõikuv muidugi ka selle tõttu, et kodanlikus ühiskonnas on tegemist väga erinevate klassi-, rühma-, kihi-, ameti-, samuti isiklike ja regionaalsete huvide ristumisega. Kuid stabiliseerunud kodanlikus ühiskonnas (nagu ka väljakujunenud feodaalses jne. ühiskonnas) enamasti ei välju lahkhelid siiski teatavatest raamidest, kogu ühiskonnale omastest ajastu eelarvamustest.

    Näiteks keskajal olid ka kõige tulisemad uuenduste pooldajad ja vabamõtlejad tavaliselt kaugel ateismist. Kogu ühiskonnale, kõigist erinevustest ja konfliktidest hoolimata, oli ateisti (jumalasalgaja) mõiste vaieldamatult koondmõiste, milles olid ühendatud kaabakas, suli, liiderdaja, röövel, siga ja veel midagi hullemat. Muhameedlasest ori ja valitseja olid erinevatel ja isegi vastandlikel seisukohtadel paljudeski küsimustes, kuid mõlemad pidasid endastmõistetavaks uskmatute (kristlaste, juutide jne.) halastamatut hävitamist: Koraani järgi kuulub see usklike põhikohustuste hulka.

    Ka kodanlikus ühiskonnas konkureerivad üsna tavaliselt mitmed, tihti kümned poliitilised parteid, kuid enamik neist saab ainult õige vähe hääli. Massilise poolehoiu saavutavad harilikult ikkagi mingisugused kaks parteid, kusjuures niisugused, mis erinevad teineteisest üsna vähe. (Inglismaal näiteks konservatiivid ja liberaalid, pärast Esimest maailmasõda aga konservatiivid ja leiboristid.) Seega “rahva tahe”, vähemalt valimistel, esineb siiski küllalt selgel ja kindlapiirilisel kujul: valijate hääled võiksid ju jaguneda enam-vähem võrdselt kümnete kodanlike ja väikekodanlike parteide vahel, tegelikult jagunevad aga ainult kahe, pealegi lähedase partei vahel.

    Kahe partei süsteem (õigemini, opositsioonis olev partei) on arenenud kodanliku ühiskonna dempfermehhanismi väga tähtis lüli. Selle kaudu kindlustatakse, et igas küsimuses on valida vähemalt kahe seisukoha vahel; pidev kriitika ja diskussioon (parlamendis, ajakirjanduses, televisioonis jne.) ei välista küll täielikult jämedate vigade võimalust, kuid siiski vähendab oluliselt nende tõenäosust; opositsioonilise partei ja tema häälekandjate näol on olemas kindlad organisatsioonilised kanalid, mille kaudu kriitiline vaim pääseb löögile; valitseval parteil on palju raskem varjata oma läbikukkumisi või salastada oma kavatsusi, ilmsiks tulnud vigu saab ta jätkata (halvemal juhul) ainult järgmiste valimisteni, jne.

    Pikaajaliste kogemuste põhjal on tänapäeva kapitalismimaades stiihiliselt kujunenud enam-vähem ladusalt funktsioneeriv (s. o. kapitalistide valitsemist kindlustav) tagasisidesüsteem, mille oluliseks aspektiks on võimu ja vaimu, bürokraatia ja intelligentsi spetsiifiliste funktsioonide ärakasutamine kodanliku ühiskonna huvides, ja see on saavutatav ainult nende pideva konflikti ja pideva (dünaamilise) tasakaalu alusel. Vaatame nüüd, mis juhtub siis, kui konflikti ei ole või kui üks funktsioon (tavaliselt võim) saab liiga suure ülekaalu.

MUTRITE ÜLEPINGUTAMINE

    Võrrelgem kolme kapitalistliku suurriigi, Inglismaa, Prantsusmaa ja tsaristliku Venemaa ajalugu. Inglismaal oli üks kodanlik revolutsioon – 17. sajandil. Sellest ajast peale on ta üle kolmesaja aasta läbi ajanud ilma revolutsioonideta, ja ei ole sedamoodi, et revolutsiooni võiks oodata lähemas tulevikus. Monarhia on püsinud kogu aeg (11-aastase vaheajaga, 1649-1660). Sajandite vältel oli ta vaieldamatult võimsaim ja (koos asumaadega) maailma suurim riik. See suur, võimas ja rikas riik elas sajandeid ilma kohustusliku sõjaväeteenistuseta, vähese politseiaparaadiga, elab senini ilma passisüsteemita ja isegi ilma konstitutsioonita.

    Prantsusmaal oli kolm kodanlikku revolutsiooni ja mitmed revolutsioonilised situatsioonid. On korduvalt katsetatud monarhiat ja vabariiki. Giljotiini ja mahalaskmisi rakendati aeg-ajalt küllaltki ohtralt. Politseiaparaat on alati olnud üks võimsamaid maailmas. Barrikaadid on peaaegu rahvuslik traditsioon. Kapitalism on suutnud püsida umbes kaks sajandit.

    Venemaal sai kapitalism püsida ainult veidi üle poole sajandi. Oli kaks kodanlikku (kodanlik-demokraatlikku) revolutsiooni, teine juba kapitalismi eelõhtul. Ilma monarhiata elas kapitalism vaid mõned kuud. Nagaikad, sunnitöö, surmanuhtlus, range tsensuur, paaniline hirm ideede (eriti Läänest pärinevate progressiivsete ideede) ees, arglikud reformid ja julged vastureformid iseloomustasid valitsuse tegevust kõigil aladel.

    Muidugi on kõigi kolme maa ajaloos omad spetsiifilised tegurid ja omapära, mille kohta on ka rikkalik kirjandus. Kuid üks järeldus peaks olema täiesti ilmne: antud ühiskonnakorra iga on seda lühem, mida enam usutakse, et stabiilsus on saavutatav “mutrite kinnikeeramisega”. Inglise kodanluse ja inglise kodanliku bürokraatia rikkalikud ajaloolised kogemused kriitilistes situatsioonides õpetasid neid, et kõige olulisem on just vastupidine – laveerimine, sotsiaalne manööver, mutrite järeleandmine (õigel ajal ja hädavajalikul määral), mitte keermete ülepingutamine.

    Selle praktika aluseks on kindel teoreetiline seisukoht võimu ja vaimu vahekordadest, mille üheks sõnastajaks oli Hobbes (tema “Levithan” on tänapäevalgi õpetlikuks raamatuks nii neile, kes usuvad, et võiks läbi ajada ka ilma bürokraatiata, kui ka neile, kellel on emotsionaalseid illusioone võimu suhtes).

    Marksismile tugevasti sümpatiseeriv ameerika professor B. Dunham kirjutab, et peale inglaste “kõik teised rahvad minu teada kalduvad uskuma, et nende mõtlejatel on nõiavõlud, mis on suutelised viima noori kõlvatusse loogiliste argumentidega, vanu aga kõneosavusega. Ent Inglise riik talus Hobbesi ajast Bernard Shaw’ni tohutuid intellektuaalseid vapustusi, ilma et temast oleks saanud vabariik … või ta oleks muutunud sotsialismimaaks … Üldiselt inimene lepib ümbritsevate oludega palju kergemini, kui tal lubatakse avalikult rääkida kõigest sellest, mis tema arvates on vaja muuta paremaks. See võimalus on juba iseenesest suur sotsiaalne hüve, mis toob kaasa ka teisi positiivseid nähtusi: ühiskond võib aegamööda, kuid loogiliselt läbi mõelda mitmesugused ideed ja mõned neist vahest isegi ellu viia.”7

    Küünikud sõnastavad eelviimases lauses väljendatud seisukohta nii: haukuv koer ei hammusta; teiste sõnadega, kui lubada inimesel vabalt kritiseerida (“haukuda”), siis asi tavaliselt sellega piirdubki, tegudeni 99-l juhul sajast enam ei jõutagi. Vastupidi, väljarääkimata rahulolematus võib kergesti muutuda ohtlikuks plahvatavaks laenguks. Kui ei ole traditsiooni (või lihtsalt praktilist võimalust) minna barrikaadidele, siis adresseerivad inimesed selle viha kaaskodanikele, sugulastele, sööginõudele, aknaklaasidele. Pinge (stress), nagu teavad väga hästi psühholoogid, peab leidma väljapääsu, ja kui seda ei saa kaotada tühjaksrääkimisega, siis võib ta avalduda näiteks mõttetutes huligaansetes tegudes. Igal juhul tekib sotsiaalne pinge ühel või teisel kujul. Kaasaegsed kodanlikud sotsioloogid, poliitikud ja bisnesmenid on ammu teinud sellest mitmesugused praktilised järeldused. Paljude firmade teenistuses on psühholoogid, kellel ei ole muid ülesandeid kui inimeste rahulik ja kaastundlik ärakuulamine. Praktika näitab, et enamikel juhtudel ei ole vaja rahulolematu heaks peale selle üldse enam midagi teha (ilmalik pihtimine). Tähtsaks vahendiks rahulolematuse ja pinge kanaliseerimiseks ohutus suunas on samuti massilised spordiüritused. Tavaliselt piisab pealtvaatamisest. Palli lööb üks, kuid sada tuhat pealtvaatajat kujutavad ennast samuti lööjatena (kaasavirutamise illusioon).

    See, mis inglise valitsejatele oli selge enam-vähem algusest peale, ei saanud prantsuse omadele päris selgeks isegi pikkade kurbade kogemuste najal. Nad ei suutnud aru saada isegi sellest, et ühe ühiskondlik-majandusliku formatsiooni raames on võimalik mitu revolutsiooni – juhul kui esimesele revolutsioonile ei järgne õigel ajal vajalikud reformid või revolutsiooni saavutusi püütakse koguni kärpida. Alles pärast kolmandat (1848. a.) revolutsiooni “rahva pinge lõdvenes, ta harjus legaalsete triumfidega revolutsiooniliste triumfide asemel”.8

    Enne seda oli aga nii, et mida kramplikumalt püüti vältida vajalikke reforme, seda paratamatumaks sai uus revolutsioon.

    Enam kui sada aastat tagasi hakkasid Prantsusmaa bürokraatlikus riigimasinas kujunema need jooned, mis on nii iseloomulikud hilisematele totalitaarsetele režiimidele. “On otsekohe mõistetav,” kirjutas Marx, “et niisugusel maal nagu Prantsusmaa, kus täidesaatev võim käsutab enam kui poolemiljonilist ametnikearmeed …, kus riik aheldab, kontrollib, suunab, valvab ja hooldab tsiviilühiskonda, alates ta ulatluslikemaist eluavaldustest ja lõpetades ta tühiseimate liigutustega, alates ta üldisemaist olemasoluvormidest ja lõpetades üksikisikute eraeluga; maal, kus see parasiitlik organism oma harukordse tsentralisatsiooni tõttu on muutunud kõikjalolevaks, kõiketeadvaks ja omandanud suurema elastsuse ning liikumisvõime, millele vastab ainult tegeliku ühiskonnaorganismi abitu iseseisvusetus ja ebamäärane vormitus, – on iseenesestki arusaadav, et niisugusel maal Rahvuskogu kaotab ühes ministrikohtade käsutamise õigusega ka igasuguse tegeliku mõju, kui ta samal ajal ei lihtsusta riigivalitsemist, ei vähenda võimalust mööda ametnikearmeed, ei luba lõpuks tsiviilühiskonnal ja avalikul arvamisel luua oma organeid, mis oleksid valitsusvõimust sõltumatud.”9

    Veelgi suuremal märal on see maksev tsaristliku bürokraatia kohta. Lenin kirjutas 1903. aastal: “… Kaasaegsete Venemaa poliitiliste rühmade klassipäritolu tumestab suurimal määral kogu rahva poliitiline õigusetus, asjaolu, et teda hoiab oma võimu all suurepäraselt organiseeritud, ideeliselt ühtne, traditsiooniliselt ligipääsmatu bürokraatia.”10 Võimu ja vaimu tasakaal oli lootusetult rikutud võimu kasuks; rahulolematuse “tühjaksrääkimine” ei tulnud praktiliselt kõne alla, sest karistati ka sõnade (“ässitamise”) eest; kõigi hädade universaalseks ravimiks peeti mutrite kinnikeeramist.

    Ei saa öelda, et vene kodanlike intelligentide hulgas oleksid puudunud inimesed, kes nägid katastroofi lähenemist, või kodanlike poliitikute hulgas mehed, kes mõistsid reformide vajalikkust. Kuid neid ei võetud kuulda. Isegi kadette nende tagasihoidlike ja täiesti kodanliku korra raami mahtuvate reformide taotluse pärast tembeldasid valitsev bürokraatia ja mustsajalaste parteid “Jaapani agentideks”. Ei suudetud aru saada, et reformaatorid taotlevad kehtiva korra kindlustamist; nõmeda siiruse ja siira nõmedusega usuti, et seda tahetakse õõnestada – ja loomulikult välisvaenlase huvides, sest sisemaal valitses ju rahva täielik üksmeel ja ustavus tsarismile (tsaari kuulus 1905. a. 19. oktoobri manifest algab meeldetuletusega rahva ja tsaari huvide ja murede täielikust ühtsusest).

    Pärast 1905. a. revolutsiooni kujunes aga üpris omapärane olukord. Mutrid olid nii tugevasti kinni keeratud, et ei saanud enam üldse midagi ette võtta: ei saanud järele anda ja veel vähem sai edasi pingutada. Teiste sõnadega, revolutsioonile viisid nüüdsest peale nii reformidest hoidumine kui ka reformid! Jäi ainult pealt vaadata, kuidas riigivanker vajub kuristikku. Raske on ette kujutada traagilisemat (valitsevate klasside seisukohalt!) olukorda: valitsejate ennast täis nõmedus on viinud selleni, et ka kõige targem ei suudaks enam midagi päästa.11

    Valitsus (Stolõpin) ignoreeris Duumat (parlamendi aseainet), tsaari klikk suhtus niisama küüniliselt valitsusse ja lõpuks korraldas salapolitsei vahetalitusel Stolõpini enda mõrvamise.

BÜROKRAATIA KÕIKVÕIMSUSE SALADUS

    Intelligentsi jõu allikas on selge. Tema käes on tähtsaim strateegiline tooraine, peaaju hall aine, see maailma tunnetamise ja ümberkujundamise substraat, kogu ühiskonna ja valitseva klassi rikkuse ja võimsuse tähtsaim komponent tänapäeva ühiskonnas. See on asendamatu ja seda ei saa konfiskeerida. Kui ebameeldivad ka ei oleks “virisevad intelligendikesed” kõigile “praktilistele”, dollareid tegevatele inimestele ja eriti “käsen-keelan” algoritmi alusel elavatele bürokraatidele, tuleb nende vastikute olenditega leppida, neid tuleb isegi kiita, soosida, paitada.

    Bürokraatia puhul ei ole asi nii selge. Ka nürimeelsel, mitte millegagi hiilgaval, ühiskonnale ainult kahju tooval ametnikul võib olla tohutu võim. Tema mõju määravad teatavasti mitte niivõrd tema võimed, kui see, millega (vabandust, – see, millel) istutakse. Koht ametiredelil. Ühed ja samad sõnad kas ei maksa midagi või otustavad kõik vastavalt sellele, kas need tulevad redeli alumiselt või ülemiselt pulgalt. See ei tähenda sugugi, et bürokraatide hulgas ei oleks andekaid ja väga andekaid inimesi. Tähtis on aga, et mitte see ei ole määrav; tihti on valitseja kõige vajalikumaks omaduseks just keskpärasus või koguni täielik ilmetus. Marx on hästi näidanud, kuidas nimelt Louis Bonaparte, “kõige piiratum inimene Prantsusmaal”, sai “kõige mitmekülgsema tähenduse. Just sellepärast, et ta polnud midagi, võis ta tähendada kõike.”12

    Bürokraatia mõju ja võimu allikaid tuleb otsida selles sotsiaalses funktsioonis, mida ta on kutsutud täitma, täpsemalt – seoses selle funktsiooniga.

    Bürokraatia kehastab korda erinevate ja vastukäivate tendentside kaoses, tsentralismi tsentrifugaalsete jõudude vastu, seadust omavoli vastu ja organisatsiooni hierarhia vastu. Sellest on suuremal või vähemal määral huvitatud kõik. Ja seetõttu on kõik valmis leppima (teatavate piirideni) nende tülikate kitsendustega, mille leiutamisega nii usinasti tegeleb bürokraatia. Ka kõige paadunum röövel, kes on huvitatud, et kriminaaljälitus tegutseks võimalikult vähe efektiivselt, on siiski huvitatud, et võim oleks küllalt efektiivne selleks, et kaitsta teda omakohtu eest. Ei ole kedagi, kes oleks huvitatud päris võimetust võimust. See on bürokraatia kui võimukandja mõju kõige üldisem, n.-ö. üldrahvalik allikas. Kuid asi ei piirdu ainult sellega.

    Bürokraatia on valitseva klassi tahte realiseerijaks. Kuid niikaua kui antud formatsiooni võimalused tootlike jõudude arendamiseks ei ole ammendatud, on valitseva klassi huvid ka kogu ühiskonna põhihuvideks. Antagonistlike klasside olemasolu ei kõiguta seda teesi. Marx ütleb, et “tööstusproletariaadi arenemine oleneb üldse tööstuskodanluse arenemisest. Alles tööstuskodanluse võimu all saavutab tööstusproletariaat avara rahvusliku olemasolu, mis on suuteline muutma tema revolutsiooni rahvuslikuks revolutsiooniks, alles tööstuskodanluse võimu all ta loob kaasaegsed tootmisvahendid, mis ühtaegu saavad tema revolutsioonilise vabanemise vahendeiks.”13 Ajaloos on korduvalt juhtunud isegi nii, et proletariaat on toetanud kodanlikke reforme otsustavamalt kui kodanlus ise.

    Ja niikaua kui valitseva klassi huvid on kas või osaliseltki kogu ühiskonna põhihuvideks, on bürokraatidel peaaegu alati võimalus kõik sammud, mis on suunatud proletariaadi vaoshoidmisele ja mahasurumisele, esitada “ühiskonna” kaitsmisena “mässajate” ja “õõnestajate” vastu.

    Konkreetne näide. Osavõtt poliitilistest demonstratsioonidest, sealhulgas protestidemonstratsioonidest valitsuse tegevuse vastu, kuuluvad kodanlik-demokraatlikes riikides kodanike endastmõistetavate õiguste hulka. Purustused, vägivald, teiste kodanike õiguste (näiteks õigus vastudemonstratsioonile) riivamine on aga niisama endastmõistetavalt keelatud ja karistatavad. Niikaua kui üldine olukord riigis või antud piirkonnas on “normaalne”, jälgib politsei rahulikult rahulikke demonstratsioone ja isegi kaitseb nendest osavõtjaid. Kui aga üldine olukord muutub kriitiliseks ja võimud peavad vajalikuks demonstratsioon laiali ajada, ja ei ole teada, kas demonstrantide hulgas leidub ekstremiste ja huligaane, on politseil peaaegu alati võimalik poetada demonstrantide hulka provokaatoreid, kes hakkavad purustama aknaid, põletama autosid või tulistama politseinikke. Nüüd on ettekääne repressioonideks olemas.

    Edasi. Kui tegemist on kahe või enama valitseva klassiga (Bismarcki Saksamaal ja tsaristlikul Venemaal mõisnikud ja kapitalistid), kasutab bürokraatia oma huvides nende klasside huvide erinevust ja võib kergesti muutuda kõikvõimsaks, tõusta mõlemast klassist kõrgemale. Kuid isegi ühe valitseva klassi (kodanluse) puhul on bürokraatial hulgaliselt võimalusi kasutada kodanluse enda sisemisi vastuolusid, samuti vastuolu kodanluse isiklike ja kodanluse klassihuvide vahel.

    Suurtelt sissetulekutelt võtab kodanlik riik tulumaksuna 80% ja rohkemgi endale, s. o. kapitalistide klassi kasuks. Oleks naiivne arvata, et kapitalist on sellest vaimustatud. Vastupidi, ta teeb kõik selleks, et maksta vähem, s. o. tüssata oma klassi. Seda püüavad teha kõik kapitalistid. Seega kapitalistide klass ei ole kaugeltki seesama, mis kõik kapitalistid kokku.14

    Iga üksiku kapitalisti vastas seisab kodanlik riik kapitalistide klassi esindajana, riigiametnik – riigi esindajana. Ta piirab, reglementeerib ja kontrollib iga üksiku kapitalisti tegevust kapitalistide klassi huvides (nii nagu neid huve bürokraatia tõlgendab).

    Üksikute kapitalistide, nende kohalike rühmade ja tegevusalade grupeeringute vahel valitseb äge konkurentsivõitlus, võitlus elu ja surma peale. Ainult erakordsetes tingimustes taganevad need teravad vastuolud kõigi kapitalistide klassilise ühtekuuluvuse ees. Seetõttu on bürokraatial, kes võtab endale kogu kapitalistide klassi ja isegi kogu rahva huvide tõlgendaja ja väljendaja rolli, alati võimalus maha suruda ka iga üksiku kapitalisti või kapitalistide rühma need taotlused, mis ei vasta bürokraatiakihi huvidele.

    Nii et ettekujutus, nagu esineks bürokraatia lihtsalt valitseva klassi kuuleka käsutäitjana, on õige vaid esimeses lähenduses, kõige üldisemates joontes. Bürokraatia ei unusta sugugi oma spetsiifilisi kihihuve, privileege; soodsates tingimustes võib ta neile allutada kogu ühiskonna (ka valitsevate klasside) huvid, pidurdada ühiskonna arengut ja isegi viia see rahvuslikule katastroofile. Mida vähem on bürokraatia võim piiratud, seda kergemini ja kiiremini see sünnib (tsaristlik Venemaa, hitlerlik Saksamaa ja paljud teised näited).

    Seejuures ei tohi asja kujutada lihtsustatult, nagu oleks tegemist ainult mingisuguste egoistide ja sulidega. Muidugi monopol, ka võimu monopol soodustab roiskumist, korruptsiooni, karjeristide esilekerkimist. Kuid ka sel juhul, kui on tegemist täiesti ausate, siiraste, ennastohverdavate bürokraatidega, ei ole olukord põhimõtteliselt parem. Nagu teistelgi ühiskonnakihtidel, on bürokraatial vältimatu tung samastada oma kitsad kihihuvid üldiste huvidega, pealegi “kõrgemate” huvidega. Et sellest paratamatusest paremini aru saada, peame korraks vaatama olukorrale mitte enam inter-, vaid intraindividuaalsel tasemel.15

MEIE KRETINISM ON AINUÕIGE

    Enesetunnetamine (oma “mina” tunnetamine) on raskemaid tunnetuse liike. Kui mitte kõige raskem. Peale kõige muu takistab seda automaatselt tegutsev seesmise tsensuuri mehhanism.

    Selleks et normaalselt funktsioneerida, on igal inimesel vaja teatavat tasakaalu, enesekindlust, endaga rahulolu, väärikust. Kui seda ei ole, tekib raske sisemine konflikt, pinge, stress. See on organismile ja isiksusele väga kahjulik. Bioloogilise ja sotsiaalse evolutsiooni käigus on seepärast välja kujunenud automaatsed kaitsemehhanismid, mis peavad seda “lühist” ära hoidma, mis lülitavad välja igasuguse emotsionaalselt negatiivse informatsiooni enda kohta, ei luba sellel pääseda alateadvusest teadvusse. Näiteks on vihkamise tegelikuks motiiviks enamasti kadedus. Kuid selle tajumine halvaks inimese väärikust tema enese silmis ja oleks seega kahjulik; seepärast lülitab seesmine tsensuur selle välja ja asendab tegeliku motiivi, kadeduse, teise – illusoorse – motiiviga: te usute, et vihkamise põhjuseks on vihatava subjekti reaalsed negatiivsed jooned.

    Seejuures tuleb rõhutada, et kaitsemehhanismid töötavad täiesti automaatselt; inimene ei teeskle, ta tõepoolest ei näe, ei kuule, ei mäleta, ei taju oma alatuid, inetuid ja kas või ainult proosalisigi tegevusmotiive, ilustab ja õilistab neid alateadlikult enda silmis.

    Need psühholoogilised kaitsemehhanismid avalduvad sotsiaalpsühholoogilistena, kui nad funktsioneerivad kui tüüpilised teatava professionaalse rühma või sotsiaalse kihi juures, kuuludes professionaalset kretinismi kujundavate tegurite hulka. Sellest kertinismist ei ole vaba muidugi ka intelligents ja bürokraatia, ainult et see on neil erinev, olulistes joontes vastandlik.

    Bürokraadi (ametniku, funktsionääri, tšinovniku või kuidas me teda ka ei nimetaks) tegelikud tegevusmotiivid on küllaltki maised ja inimlikud. “… Kui aga paberites oleks kõik korras, millegi muuga pole tšinovnikul asja, tema tahab ainult palka saada ja ülemuse ees kannuseid teenida.”16 Ja ei tea, miks ta ei peakski tahtma palka saada ning (kui ta on juba valinud ametniku elukutse!) karjääri teha?! Kuid see on liiga lihtne, liiga maine, liiga proosaline, ei ole küllalt ilus ja küllalt õilis, et tiivustada funktsionääri, et teda tähtsaks teha endale ja teistele. Neid motiive isegi pilgatakse nii elus kui ka kirjanduses (Balzaci “Ametnikud”, Gogoli “Revident”, Dickensi, Kafka, Saltõkov-Štšedrini ja paljude teiste tegelased). Seepärast transformeeruvad bürokraadi teadvuses tema tegevuse motiivid tundmatuseni.

    Enda teada tegutseb bürokraat alati mingisuguste “kõrgemate eesmärkide” ja ainult nende nimel, olgu need siis rahva, riigi, ühiskonna, progressi, tsivilisatsiooni, tuleviku, rahvuse, rassi, masside huvid või veel midagi niisama kõlavat ja abstraktset.

    Sellega on muide seletatav, mispärast peaaegu iga bürokraat on valmis tunnistama, et bürokraatia ja bürokratism on olemas, ainult sellest ei saa ta kuidagi aru, et tema on bürokraat.

    Iga inimene peab võtma oma tegevust täie tõsidusega ja pidama seda tähtsaks, võimalikult kõige tähtsamaks maailmas. Muidu ei saa ta edukalt tegutseda, langeb antud tegvussfäärist välja või vähemalt kaotab lootuse edasijõudmisele. Bürokraadi maailm on paberite, dokumentide maailm, seaduste, direktiivide, juhendite, ettekirjutuste, instruktsioonide, resolutsioonide maailm. Toimub omapärane tunnetuslik inversioon: mitte paberid ei peegelda elu, vaid elu ise on midagi väärt ainult sedavõrd, kuivõrd ta kehastab, realiseerib paberitega seadistatud skeeme. Kõik, mis ei vasta skeemile, on karistatav, hukkamõistetav või vähemalt kahtlane ja mittetüüpiline.

    Niisiis, instruktsioonid ja reolutsioonid on primaarsed, muu maailm sekundaarne. Bürokraat aga on see väljavalitu, kellele on usaldatud jälgida, et maailm vastaks resolutsioonidele. See tähendab seda, et oma meelest bürokraat alati juhib.

    Juhtimise ja valitsemise funktsioonid on tunduvalt erinevad. Bürokraadi silmis on need mõisted samased. Tema juhib, kõik teised on juhitavad, juhendite täitjad. Bürokraat on see sääsk, kes on väga sügavalt veendunud, et just tema künnab. Härg, kelle sarvel ta istub, ader ja kõik muu on vajalikud ainult selleks, et tema juhendid ellu viia.

    Ja kui miski läheb viltu, on bürokraat niisama sügavalt veendunud, et tuleb tugevdada juhtimist (luua veel üks kantselei või suurendada olemasolevat). Kord loodud kantselei tekitab automaatselt nähtuse, mille juhtimiseks või mille vastu võitlemiseks see on loodud. Ei ole ju mõeldav, et uue kantselei amentnikud kannaksid ette: vastavat nähtust ei ole üldse olemas, meie kantselei tuleb laiali saata! Võitlus olemasolu, palkade, kohtade, privileegide ja ametkondliku prestiiži pärast paneb kogu parasiitliku masinavärgi käima ja ametnikke siiralt uskuma, et nähtus on olemas, olgu see kantselei kas või perpetuum mobile’de arvelevõtmise osakond. Ja kui on olemas Kahtlaste Mõtete Vastu Võitlemise Ametkond (selline organisatsioon oli olemas näiteks sõjaeelses Jaapanis), siis peavad paratamatult olema ka Kahtlased Mõtted ise!

    Psühholoogilised ja sotsiaalpsühholoogilised kaitsemehhanismid teevad paratamatuks ka bürokraadi kiindumuse saladustesse. Kuna tema on väljavalitu, kelle käes on kõik primaarne, siis on selge, et sekundaarsete nähtustega tegelevad võhikud ärgu toppigu valitsemisse oma nina. Pealegi saab riiklike, sõjaliste ja ametisaladuste hoidmise ettekäändel kõige paremini varjata ühtede kantseleide vigu ja teiste kantseleide täielikku mõttetust.

    Ettekujutus enda ja oma ametivendade erilisest sotsiaalsest kohast ja missioonist loob (kõigist intriigidest ja pugemisest hoolimata) tugeva kokkukuuluvuse tunde; vähemalt kõigis neis küsimustes, kus bürokraatial tuleb kokku puutuda “sekundaarse” maailma inimestega, esineb ta tavaliselt solidaarselt. Koos bürokraatide professionaalse standardsusega viib see selleni, et väljastpoolt vaadatuna on kogu bürokraatia mingi elutu ja individuaalsuseta mehhanism, masin (ei ole juhuslik, et räägitakse näiteks “riigiaparaadist”). Ametnikud esinevad selle masina standardsete hammasratastena. Tavalisel surelikul ei ole kõige vähematki tahtmist sattuda nende hingetute hammasrataste vahele.

    Vastmainitud professionaalne standardsus väärib võib-olla rohkem kui ainult mainimist. Jälgige tööpäeva lõpul mõnest riigi- või muust tähtsast asutusest väljuvaid ametnikke (näiteks Londonis): ühesugused sakopüksid, tumedad pintsakud ja kõvad kaabud – nii kirjeldab neid näiteks Dickens. Mõnes teises linnas ja teisel ajastul võib riietus tunduvalt erineda, kuid kõikjal jääb invariantseks igasuguse individuaalsuse puudumine, ilmetu standardsus. Ja mitte ainult riietuses. Väline standardsus peegeldab teatud kindlat standardset mõtte- ja hingelaadi.

    Iga elukutse vajab teatavat psüühilist “orientatsiooni”, teatavat hinge- ning mõttelaadi ja omalt poolt soodustab inimese kujunemist just selle orientatsiooni suunas, teravdades ühed iseloomujooned ja kustutades teised. Peale juba varem märgitud joonte iseloomustab bürokraatlikku mõttelaadi äärmine, järjekindel konformism. Kuna bürokraatia tähtsaimaks funktsiooniks on ühiskonna staatilise tasakaalu kindlustamine, siis harjub bürokraat juba oma tegevuse alguses pidama olemasolevat korda ja sellega seotud rutiini enam-vähem ideaalseks. Mistahes (vähegi olulised) muutused võiksid tema arvates ainult halvendada olukorda; uuenduste katsed (välja arvatud bürokraatlikud laudade või kantseleide ümberasetused) on alati suunatud tagasi- või mahakiskumisele. Bürokraat näeb oma tähtsamat ülesannet võitluses kõigi taoliste katsete vastu. Igale palvele vastab ta automaadi järjekindlusega “ei”. Nii on kindlam ja igal juhul ohutum.

    Intelligentne mõttelaad on bürokraatliku mõttelaadi otsene vastand. Kui bürokraatliku mõttelaadiga inimesele olemasolev on ideaalne, siis intelligentse mõttelaadiga inimene esitab endale alati kõigepealt küsimuse: “Aga kas see ei ole väär?” Ka matemaatika aksioomide suhtes!

    See krititsism (bürokraadi arvates nihilism) on intelligendi tähtsamaid professionaalseid jooni (äärmuslikul kujul – temale omase spetsiifilise professionaalse kertinismi jooni). Ilma selleta ei tuleks üldse kõne alla teaduslikud, tehnilised, kunstilised, kirjanduslikud avastused, tehnoloogilised leiutused ja palju muud. Konformistliku või bürokraatliku mõttelaadiga intelligent võib küll teha hiilgava karjääri, kuid ta ei ole suuteline korralikult täitma oma sotsiaalset funktsiooni.

    Sellega ei ole sugugi öeldud, et antud konkreetne intelligent ei võiks olla konformist ja püüdlik karjerist. Reaalses elus esineb neid küllalt tihti. Teaduse (tehnika, kirjanduse jne.) konformistlik prostitueerimine on tihti palju tulutoovam tegevus kui see päris prostitutsioon ise.

    Samuti ei ole sellega mingil määral tahetud öelda, nagu oleksid intelligentsil mingid ülevad ja bürokraadil halvad (või vastupidi) iseloomujooned. Asi on lihtsalt selles, et ühiskonna arenedes vajab see järjest rohkem erinevaid inimtüüpe. Kauges minevikus, kus kogu elu oli äärmiselt primitiivne ja iga inimese iga samm sünnist surmani oli rangelt reglementeeritud tavade ja traditsioonidega, ei olnud vähegi oluline mitmekesisus mõeldav. Tänapäeva ühiskonnas, kus on tegemist sadade elukutsetega ja kümnete tuhandete erialadega, on paratamatu ja ühiskonnale hädavajalik väga erinevate iseloomude, psühholoogiliste orientatsioonide, tüüpide, temperamentide, hingelaadide olemasolu. Igale tegevusalale, igale elukutsele vastab teatav isiksuse tüüp. Kui seda harmooniat ei ole, kannatab töö ja kannatab inimene.

    Kriitiline mõttelaad on intelligendile niisama vajalik, kuipalju see on vastunäidustatud ametnikule.

    Teine üldtuntud spetsiifilne intelligentlik joon on individualism. Seesama individualism, mis etendas nii tohutut progressiivset osa inimese vabanemisel keskaegseist kammitsaist, ilmaliku kunsti, kirjanduse ja teaduse kujunemisel, kuid muutunud tingimustes, kus esiplaanile nihkus suurte inimmasside organiseeritud tegevus, hakkas etendama negatiivset, kodanlusele ja kodanlikule bürokraatiale väga vastumeelset osa. See individualism on raskendanud ka proletaarsete masside organiseerimist võitluseks kapitalismi vastu. Intelligentsi on väga raske allutada mistahes distsipliinile, sealhulgas proletaarsele. “Proletariaadiga võrreldes,” kirjutas Lenin, “on intelligents alati individualistlikum juba oma põhiliste töö- ja elutingimuste tõttu.”17 “Intelligentlikule individualismile … näib igasugune proletaarne organisatsioon ja distsipliin pärisorjusena.”18

    Töölise igapäevane elukutseline tegevus harjutab teda vaatama endale kui osale suurest tervikust. Alates lihtsamatest “üks, kaks ja – korraga!” tüüpi operatsioonidest ning lõpetades konveieri raudse rütmiga on kõikjal ühe tegevus rangelt allutatud ühisele tegevusele.

    Teisel kujul, kuid niisama endastmõistetav on see ametnike puhul. Tähtsaimaks põhimõtteks on siin ipse dixit – “ise ütles”, ülemus ise ütles seda ja seda, järelikult on see absoluutne tõde.

    Intelligendi seisukohalt aga on see ipse dixit lihtsalt naruväärne, tema jaoks on see vaid elementaarne loogiline viga (paralogism või sofism), mille nimeks on argumentum ad homina. Intelligendi professionaalseks tegevuseks on eelkõige (kriitiline) mõtlemine. Mõtlemine on väga individuaalne, vähe sellest, väga intiimne tegevus (kooris mõtlemist ei ole seni õnnestunud leiutada).

    Sellega on seotud veel üks intelligentsile väga iseloomulik professionaalne joon. Intelligent oma igapäevases tegevuses püüab jõuda absoluutsele tõele (või optimaalsele tehnilisele lahendusle) nii lähedale kui võimalik ja võtta arvesse küsimuse kõik aspektid. See viib sellele, et intelligent on harva võimeline mõnes keerukas olukorras kiiresti otsustama. Vastuvõetud otsusessegi suhtub ta tavaliselt kriitiliselt ja on valmis seda kergesti muutma parema otsuse kasuks.

    Niikaua kui on tegemist teadusliku uurimise või kunstiloominguga, on see joon enamasti (kuigi ka mitte tingimata alati) väga positiivne. Kuid juba tehniliste lahenduste otsimisel on tihti määravaks teguriks mitte selle lahenduse optimaalsus, vaid halastamatult kulgev aeg. Lahingutegevuses on olukord veelgi drastilisem. Keskpärane või isegi halb, kuid õigeaegselt vastuvõetud ja raudse järjekindlusega elluviidav otsus on peaaegu alati võrratult parem kui optimaalne, kuid hilinenud ja edasi-tagasi muudetav otsus, mille tulemuseks võib olla kaos.19

    Bürokraatia tegevus kulgeb kuskil vahepealses valdkonnas. Optimaalseid otsuseid võib harva leida, mitmed loogiliselt “kõrvalised” (propagandistlikud või isegi demagoogilised) kaalutlused võivad osutuda praktiliselt tähtsamateks kui asja loogiline olemus. Seepärast on palju alasid, kus intellektuaalselt keskpärasel, kuid otsustusvõimelisel ja enesekindlal ametnikul on praktiliselt suured eelised, võrreldes hiilgava ettevalmistuse ja väga andeks intelligendiga.20

    Niisiis on tegemist kahe täiesti erineva, suurel määral vastandliku mõttelaadiga – bürokraatliku ja intelligentsega, mis võivad kergesti (nagu iga teisegi elukutse puhul) areneda kaheks vastandliku ilmega professionaalseks kretinismiks. Igaüks meist loomulikult kaldub pidama omaenda kretinismi ainuõigeks ja hukka mõistma kõik teised. Ei ole siis midagi imestada, et bürokraadi meelest on “intelligent” tihti kui mitte sõimusõna, siis vähemalt halvustav iseloomustus.

    Nikolai II lihtsalt vihkas seda sõna. “Vaat teen Teaduste Akadeemiale korralduse visata “intelligents” sõnaraamatutest välja,” rääkis ta korduvalt. Fašistliku Saksamaa töörinde füürer Robert Leyl oli tööliste massimiitingul ovatsiooni esilekutsumiseks kindel tõmbenumber: “Ma hindan mistahes kojameest palju rohkem kui ühtegi professorit. Professor avastab ühe pisiku ja hoopleb sellega eluaeg. Kojamees aga saadab ühe luuatõmbega rentslisse miljardid pisikud ja ei uhkusta sellega põrmugi.” Demagoogiline agressiivne antiintellektualism oli fašistlikule (“tööliste” ja “sotsialistlikule”!) parteile niisama iseloomulik kui füüsilise töö ja selle tegijate demagoogiline ülistamine. Väga selgelt avaldus see näiteks “lihtsa, selge, rahvaliku, elujaatava” kunsti nõudmises, mida vajavat rahvas, ja kõigi keerukamate, otsinguliste kunstivoolude kuulutamises “juudimarksistliku suurkapitali veiderdavaks kunstiks”. Ka Einsteini relatiivsusteooria kuulutati “juudifüüsikaks” (liitlaslikust solidaarsusest andis Itaaliagi propagandaamet ajakirjandusele juhendi: “Mitte sõnagi Einsteinist.”).

    Intelligents vastab bürokraatiale umbes samas vaimus.21

    Balzaci järgi on bürokraatia “hiigelvõim, mida käivitavad kääbused”. “Bürokraatia kujunes lõplikult välja konstitutsioonilise valitsuse ajal – paratamatult soosis see kõike keskpärast, oli suur tõendite ning arvete sõber ja lisaks veel norija nagu mõni väikekodanlase naine.” “Erakordsel mehel polnud kerge rajada endale teed läbi nende looklevate põõsastarade, küürutada, roomata, pugeda porimülkaisse, kus kardeti tarku päid,” ja seepärast “tulid ja jäid püsima vaid laisad, saamatud või rumalad.”

    Missuguseid emotsioone kodanlikus ühiskonnas kelleski ka ei tekitaks intelligents või bürokraatia, on selge, et ilma nendeta ei saa ja et kõige olulisem ühiskonna kui isereguleeruva süsteemi jaoks on nende kahe kihi pidev, kuid tasakaalustatud konflikt.

    Võib aga tekkida küsimus, miks ei võiks mingi sotsiaalne institutsioon vaimu ja võimu funktsioonid ühendada? Või veidi teiste sõnadega, miks ei võiks bürokraatia võtta endale kas või osaliselt intelligentsi sotsiaalse rolli (tuleviku igandid, lähenevate kriiside prognoosimine)? Seda enam, et irratsionaalne, voluntaristlik bürokraatia üha rohkem, ehkki aeglaselt, taandub ratsionaalse, intelligentse bürokraatia ees?

    Bürokraatia ratsionaliseerumine muidugi parandab asja, kuid ei muuda seda põhimõtteliselt. Bürokraatlik süsteem on oma olemuselt informatsiooniline nõiaring, informatsiooni suretamise süsteem. Sellele on ammu tähelepanu juhtinud K. Marx.

INFORMATSIOONI NÕIARING

    Iga bürokraatlik süsteem on hierarhiline ja enam-vähem tsentraliseeritud, kujutades midagi redeli või püramiidi taolist. Redeli kõigil pulkadel produtseerib ametnike armee ettekandeid, mis lähevad üles, ja püüab seedida ülevalt alla liikuvate korralduste, juhiste, ettekirjutuste jne. laviini. Igas korralikus bürokraatlikus süsteemis on see, mis sajab ülalt, absoluutse tõe staatusega, kuulub vaieldamatult täitmisele.

    Ülalt tulevad direktiivid aga koostatakse altpoolt liikuva informatsiooni alusel.

    Teoreetiliselt võib see informatsioon enam-vähem õigesti peegeldada reaalsust. Praktiliselt on see peaaegu täiesti võimatu. Ametniku (ka kõige ausama ja ennastsalgavama) psühholoogilised kaitsemehhenismid ja lihtsalt enesekaitse instinktki kindlustavad selle informatsiooni transformeerumise teatavas kindlas suunas – olukorra ilustamise suunas. Kuidas on olukord ühes või teises regioonis, selle kohta otsustatakse ülal eelkõige selle informatsiooni järgi, mis süstemaatiliselt saabub ametnikult, kes selle regiooni eest vastutab, kes seda valitseb. “Tema jaoks aga,” ütleb Marx, “küsimus, kas tema regioonis kõik on korras, on eelkõige küsimus sellest, kas tema valitseb hästi oma regiooni.”22 Selles ta vaevalt kahtleb. Igal juhul ei ole tal vaja kahelda selles, et kui tema alal on midagi korrast ära, siis esimene küsimus, mis tuleb pähe ülemustele, on, et kas ei peaks teda välja vahetama.

   Ei tea, miks peaks ametnik endale ise auku kaevama? Seepärast, nagu ütleb Marx, püüab ta ühelt poolt tõestada, et olukord ei ole sugugi nii halb, teiselt poolt aga, et kui ongi midagi korrast ära, siis igatahes põhjustel, mis ei olene temast.

    Iga korralik ametnik teab väga hästi, mis ülemusele meeldib ja mis teda ärritab, teab väga hästi, milline on ülemuse sisukoht ühes või teises küsimuses. Ta teab väga hästi, et faktid, mis ei vasta ülemuse skeemile, võetakse tema poolt suure kahtluse alla. Parem on siis juba ette rutata ja algusest peale serveerida need kahtlastena. Ülemus hindab teid siis abilisena, kes oskab fakte analüüsida. See informatsiooni serveerimise oskus on peaaegu kõige otsustavam tegur ametnike loomulikuks selektsioonis, mille käigus osavamad liiguvad ülesmäge ja teised lihtsalt langevad mängust välja.

    Informatsioon, mis algusest peale oli ühekülgne, jõuab seega ülemuse teadvuseni veelgi ühekülgsemana. Meeldivad, skeemile vastavad faktikesed on muutunud ülitähtsateks, tüüpilisteks, määravateks; ebameeldivad faktid on redutseeritud tühisteks, juhuslikeks või siis vaenulike jõudude (läbikukkumisele määratud) sepitsusteks. Sellise informatsiooni alusel võetakse vastu otsus, tehakse korraldus, mis alustab teed ülalt alla juba absoluutse tõena. Muidugi, tehtud korralduse õigsust ja selle tulemusi võib ju ülemus püüda ka kontrollida. Mis siis, ta saab kohe vajaliku ettekande: “Kuigi on veel vara teha lõplikke järeldusi, on juba praegu selgesti näha, et otsus oli ainuõige.”

    Nõiaringi piirides ei ole sellest olukorrast mingit väljapääsu. Igasuguste kontrollitavate ja kontrolöre kontrollivate instantside sigitamine, nagu näitab kas või tsaristliku bürokraatia rikkalik praktika, tavaliselt ainult halvendab olukorda: “serveerimise oskus” nendes instantsides (kes ju ise midagi ei korralda ja ühegi eluala eest ise ei vastuta) muutub veelgi määravamaks kui mistahes teises.

    Valitseva klassi ja kogu ühiskonna elulised huvid nõuavad seepärast, et kuidagi pääseks löögile ka informatsioon, mis kulgeb väljaspool seda suletud nõiaringi ja mida töödeldakse teisiti.

    Küsimus on komplitseeritud ja kõiki tema aspekte ei saa siin loomulikult käsitleda. Küsimuse olemus on aga selles, et vaim peab jääma väljaspoole võimu poolt loodud nõiaringi, säilitama iseseisvuse, teda ei tohi allutada võimule. Mis puutub ringivälise informatsiooni konkreetsetesse avaldumisvormidesse, siis üheks tähtsamaks tänapäeva kodanlikus ühiskonnas on muidugi massikommunikatsioonivahendid – igasugune trükisõna, ajakirjandus, raadio, televisioon (järgnevalt nimetame kõiki neid lühiduse huvides ajakirjanduseks). See on väga mitmekülgne (mitmete funktsioonidega), suurel määral vastuoluline ja ülivõimas mehhanism. Meie teema raames on tähtis ainult üks tema olulisemaid funktsioone: ajakirjandus kui tegur, mis ei lase bürokraatial n.-ö. kasvada üle valitseva klassi pea, vastandada oma klikihuvid kogu ühiskonna ja eelkõige valitseva klassi huvidele, mis ei luba bürokraatial varjata ja süvandada oma vigu.

    Ajakirjanduse kaudu pääsevad mõjule kõikvõimalike konkureerivate kodanlike rühmade huvid ja seisukohad, alternatiivsed ettepanekud jne. Kõik need rühmad, kelle huvidele näiteks valitsuse kava ei vasta, võtavad oma ajakirjanduses selle ägeda ja tavaliselt teravmeelse kriitika alla ning teevad alternatiivseid ettepanekuid. Seega on siis valitsejatel alati vähemalt võimalus saada olulist informatsiooni ka väljaspool saatuslikult ühekülgset bürokraatlikku ringi. Kuid selle informatsiooniga arvestamine, suurem või väiksem laveerimine on ka paratamatu, sest ajakirjandus on liiga võimas jõud, et teda saaks täielikult ignoreerida.

    Vähe sellest. Ajakirjandus ei peegelda kaugeltki ainult ajalehtede omanike seisukohti. Kodanlik ajaleht on alati oma loomult dualistlik. Ühelt poolt on see omaniku (omanike) huvide ja ideoloogia kaitsja; teiselt poolt on see kommertsettevõte, pealegi väga kallis ettevõte, mis peab andma omanikule kasumeid. Tegutseda aga tuleb terava konkurentsi olukorras. Lugejate arv on see, mis viib ettevõtte õitsengule, kiratsemisele või pankrotti. Kõik konkureerivad lehed püüavad lugejaid teistelt üle meelitada. Kui omanikul isegi oleks aega ja tahtmist kogu aeg dikteerida ajakirjanikele, millest ja kuidas kirjutada, viiks ta sellega oma ettevõtte varsti pankrotti. Leht peab lugejale meeldima, ja see ei ole sugugi kerge. Seda saavad kindlustada ainult kõrge professionaalse tasemega spetsialistid-intelligendid. Seepärast on suurte mõjukate (seega suuri kasumeid toovate) ajalehtede peatoimetajad küllaltki iseseisvad. Vaidluses lehe omanikuga jäävad nad tihti peale, “terroriseerides” viimast tiraaži languse tondiga.

    Olukorras, kus keskmisele kodanikule pidevalt kinnitatakse, et just tema valitseb riiki, tekib sellel kodanikul paratamatult naiivne, kuid enesekindel kalduvus arutleda: “Kui mina oleksin president (peaminister, minister, kuberner, linnapea)…” Kuid seda, mis ta siis teeks, ei oska ja ei viitsi ta läbi mõelda; ta tahab, et tema lemmikajaleht serveeriks selle temale igal hommikul valmis kujul ette, seejuures kergesti seeditava ja pisut vürtsitatuna. Ja kuna tema valitseb riiki, siis olgu kontrettepanekud kõigis olulisemates küsimustes, millega praegu tegeleb bürokraatia.

    Teiste sõnadega, iga ajaleht, kes tahab säilitada vähegi mõistlikku tiraaži, peab pidevalt kritiseerima valitsust või siis kubermangu, linna jne. administratsiooni. Seda on sunnitud tegema isegi valitseva partei ajalehed (muidugi mõõdukalt, teravama kriitika nad suunavad opositsioonilise partei kontrettepanekute ja projektide vastu). Inglise peaminister Wilsonil tuli oodata mitu head aastat, kuni lõpuks ühel ilusal päeval peaaegu kõik ajalehed esmakordselt ühe tema kõne heaks kiitsid.

    Selle taustal saavutavad ajakirjandus ja andekad ajakirjanikud tohutu mõju. Näiteks Walter Lippmanni kirjutisi avaldavad (keskmiselt kaks korda nädalas) aastakümnete vältel üheaegselt sada ja enam ajalehte ja ajakirja kogu Läänemaailmas, tsiteerivad aga mitmed sajad. “Irisev Walter” on spetsialiseerunud oma (USA), kuid ka teiste valitsuste poliitika (eelkõige välispoliitika) pidevale vaimukale kritiseerimisele (muidugi kodanlike kujutelmade raames) ja tavaliselt tabab väga hästi selle poliitika nõrku punkte. Kuigi Lippmann on juriidiliselt vaid eraisik, loevad paljud riigijuhid tema kirjutisi niisama tähelepanelikult kui oma välisministri või luureülema ettekandeid.

    Seepärast on täiesti mõistetav, miks bürokraatia, kui ta tahab muutuda kõikvõimsaks (seda ta tahab alati, kui olukord selleks vähegi soodne on) alustab kõigepealt ajakirjanduse bürokratiseerimisega, selle lülitamisega informatsiooni nõiaringi. Fašistlikul Saksamaal ja teistes totalitaarsetes riikides oli selleks mitte ainult kehtestatud tsensuur, mis valvab, et ei ilmuks see, mis kantseleide arvates ei tohi ilmuda, vaid ka spetsiaalne propagandatalitus, mis püüab üksikasjalikult ette kirjutada, mis ja kuidas peab ilmuma. Kreeka “kolonelide” hoiak ajakirjanduse suhtes on vist kõige värskem näide.

    Jällegi Marx on näidanud, milleni see viib. Bürokraatlikule tsensuurile allutatud ajakirjanduse puhul kodanlik “valitsus kuuleb ainult omaenda häält, ta teab, et kuuleb ainult omaenda häält, kuid ikkagi toetab enesepetet, nagu kuuleks ta rahva häält, ning nõuab ka rahvalt, et ta toetaks seda enesepetet … Kui jumal alles kuuendal päeval ütles oma loomingu kohta, et see on hea, siis tsensuurialune ajakirjandus ülistab valitsuse tahteloomingut iga päev. Kuna aga üks päev on paratamatult vastuolus teisega, siis ajakirjandus vahetpidamata valetab ja peab seejuures varjama, et ta on teadlik oma valelikkuses, peab kaotama igasuguse häbi.”23 Bürokraatial tekivad laialdased võimalused oma vigade ja kuritegude varjamiseks; vead (mis üldiselt on ju igas praktilises tegevuses vältimatud) kipuvad kasvama saatuslikeks vigadeks, sest neid ei märgata või märgatakse liiga hilja. Kui see kestab pikemat aega, saab möödapääsmatuks üldine toimekas paigaltammumine või isegi katastroof.

    Seetõttu on kodanlus pikkade ajalooliste kogemuste ja paljude siia-sinna katsetuste tagajärjel jõudnud selleni, et kehtiva korra stabiilsuse ja edsimineku huvides hoitakse võim ja vaim üldiselt lahus ja (mõistlikes piirides) konfliktis; bürokraatiat ühelt poolt ja vaimu avaldusvorme (näiteks ajakirjandust) teiselt poolt käsitletakse valitseva klassi teineteisest sõltumatute instrumentidena. Selle põhimõtte rikkumisele kui äärmiselt ohtlikule ettevõtmisele minnakse vaid väga kriitilistes situatsioonides (kriis, sõda, revolutsiooniline situatsioon). Masside petmiseks on vaja, et konflikt oleks kaunis kärarikas ja tekiks illusioon, nagu oleks esindatud kõikvõimalikud seisukohad, iga inimese huvid, nagu ei käiks vaidlus ainult selle ümber, kuidas parandada ja säilitada kodanlikku ühiskonda.

    Kuid kaugeltki alati ei õnnestu kodanlusel hoida konflikti mõistlikes piirides. Üheks uueks ja ilmekaks konflikti teravnemise väljenduseks on näiteks üliõpilasrahutused, mis viimastel aastatel on käinud orkaanina üle planeedi, haarates väga erineva ilmega riike. Üliõpilaskond on Lenini iseloomustuse järgi “intelligentsi kõige tundlikum osa”.24 See kõige tundlikum osa ilmselt ei ole rahul. Tihti ta ei tea, millega nimelt, ja enamasti puudub tal kuigi selge positiivne programm.

    Kuid kõikjal on täiesti ilmne rahulolematus bürokratismi ja bürokratiseerumise vastu. Kõige võimsam oli üliõpilasliikumine Prantsusmaal ja prantsuse üliõpilaste kõige populaarsem loosung oli: “Keelamine on keelatud!” Bürokraatia aga ongi keelamisele spetsialiseerunud inimeste kiht.

    Muidugi on loosung sellisel kategoorilisel kujul utoopiline. Ükski ühiskond ei saa elada keeldudeta. Kuid isegi kodanliku ühiskonna raames on väga suur vahe, kas on lubatud kõik see, mis ei ole keelatud, või on keelatud kõik see, mis ei ole lubatud. Või on koguni keelatud see, mis on lubatud. Üliõpilaskond kui intelligentsi tundlikum osa (intelligents omakorda on ühiskonna tundlikum osa) tunneb järjekordselt, et midagi on mäda Taani kuningriigis, ja ei usu valitsevate ringkondade optimistlikke kinnitusi.

    See võimu ja vaimu vastuolude süvenemine ei ole muidugi määrav, kuid siiski oluline osa kapitalismi vastuolude üldisest süvenemisest.

***

Märkused:

 1 V. I. Lenin, Teosed, 7. kd., lk. 30.

 2 V. I. Lenin, Teosed, 5. kd., lk. 337.

 3 Sealsamas, lk. 334.

 4 Need küsimused – kuidas Hiina muudeti pulbitsevaks antisovietismi katlaks ja maailma üks suurem kompartei – kommunismivastase võitluse otseseks tööriistaks – “saavad veel kaua erutama meid, sest neile ei ole lihtsat ühetähenduslikku vastust,” kirjutab “Izvestija” (19. VII 1969) veergudel filosoofiadoktor F. Burlatski. “Meil on alles raske harjuda nende muutustega, mis toimusid nii lühikese ajaga.”

 5 Avastust hinnati 1964. aasta Nobeli preemiaga füüsika alal. Pool preemiast anti USA füüsikule C. H. Townesile ja teine pool NSV Liidu füüsikutele N. G. Bassovile ja A. M. Prohhorovile.

 6 Või “küberneetika isa” Norbert Wieneri järgi – ükski valitsus ei saa olla targem kui keskmise rumalusega kodanik.

 7 Barrows Dunham. Heroes & Heretics. A Political History of Western Thought. New York, 1964 (tsit. venekeelse tõlke järgi: Б. Данэм, Герои и еретики. М. 1967. lk. 385–368).

 8 K. Marx, Klassivõitlus Prantsusmaal aastail 1848–1850, Tallinn, 1951, lk. 130.

 9 K. Marx, Louis Bonaparte’i kaheksateistkümnes brümäär. K. Marx ja F. Engels, Valitud teosed, I kd., Tallin, 1957, lk. 218.

 10 V. I. Lenin, Teosed, 7. kd., lk. 31.

 11 Olukorra üksikasjaliku, hästi dokumenteeritud analüüsi võib leida möödunud aastal ilmunud monograafias: А. Я. Аврех, Столыпин и Третья Дума, Москва, 1968.

 12 K. Marx, Klassivõitlus Prantsusmaal, lk. 66.

 13 K. Marx, Klassivõitlus Prantsusmaal, lk. 37.

 14 Loogikas ja matemaatikas on ammu teada, et hulk (klass) ei ole sugugi sama, mis tema elemendid või nende summa: isegi ühest elemendist koosnev hulk on midagi muud kui see element. Klass on täiesti uus objekt võrreldes oma elementidega. See on mutatis mutandis maksev ka ühiskonnaklasside kohta.

 15 Interindividuaalne (isikutevahelistest suhetest lähtuv) uurimisnivoo on omane näiteks sotsioloogiale; intraindividuaalne (sisemisest “minast” lähtuv) – näiteks psühholoogiale.

16 V. I. Lenin, Teosed, 4. kd., lk. 261.

17 V. I. Lenin, Teosed, 7. kd., lk. 417.

18 Sealsamas, lk. 326.

19 “Korraldus ja vastukorraldus annavad kokku korralageduse,” ütles Napoleon.

 20 Esineb, kuigi võrdlemisi harva, intelligente, kes on võimelised praktiliste (lahinguliste, valitsemise jne.) ülesannete lahendamisel oma intelligentsuse ja sellega seotud nõrkused “välja lülitama”. Kuid see ei muuda üldpilti.

21 Vahe on muidugi selles, et intelligents ei saa rakendada bürokraatia suhtes repressioone…

22 К. Маркс и Ф. Энгельс, Соч., т. I, стр. 201.

23 К. Маркс и Ф. Энгельс, Соч., т. I, стр. 69.

24 V. I. Lenin, Teosed, 7. kd., lk. 30.






Kommenteerimine on suletud.



%d bloggers like this: