Gustav Naani arhiiv


UUENDUSED JA MÕTLEMINE
12. Apr 2011, 15:42
Filed under: 1987

Rahva Hääl: 1987, 8. juuli, lk. 4.

UUENDUSED JA MÕTLEMINE

SÜÜDI ON ALATI TEISED

    NSVL Ajakirjanike Liidu hiljutise VI kongressi aruandekõnes märgiti, et “eriti valulikult suhtuvad kriitikasse loomingulised organisatsioonid, literaadid, kunstitegelased”. Ka kirjutis “Kelle viletsus? Rahvuskultuuri arengustrateegiast” (RH, 1986, 26. dets.) kutsus esile täiesti ootuspärase kiire ja närvilise reaktsiooni tervelt kolmes ajakirjas (Looming, 1987, nr. 2, lk. 269; Keel ja Kirjandus 1987, nr. 2, lk. 108; Aja Pulss 1987, nr. 8, lk. 16): arstid ei tea midagi, akadeemikud vähem kui mitte midagi.

    Just nii oligi mõeldud, sest autori pikaajalised kogemused näitavad: on probleeme ja on lugejaid, keda saab panna tõsisemalt mõtlema nende probleemide üle, ainult viies nad kõvasti tasakaalust (konsonantsist) välja. (Viimasest mõistest tuleb juttu hiljem.)

    Häid tulemusi oli seegi kord. Meeldivaks üllatuseks olid näiteks ilmsed nihked Arvo Valtoni vaadetes. Kui kõigest kaks aastat tagasi pidas ta teadust šarlataanluse üheks liigiks, mis muidugi mõnele mehele ka väga meeldis (Looming 1986, nr. 7, lk. 992), siis nüüd väidab ennast suhtuvat sellesse vaid ebalevalt. Kuid rohkemat pole vajagi: ei saa ju ometi nõuda, et keegi armastaks teadust, loogikat, mõistust, progressi, arvuteid, ühte või kaheksat jaapanlannat.

    Hirmust ja vihast küllastunud maailmas on saavutus, kui midagi (näiteks TTR-i) vähemalt sallitakse. Sellise saavutuse nimel võib taluda ka demagoogilisi süüdistusi demagoogias. (Horatius: multa fero ut placem genus irritable vatum – kannatlik olen, taludes poeetide ärrituvat sugu.)

    Ärritatuse konkreetne ilme nii Maarjamaal kui kogu maailmas võib olla muidugi väga erinev, kuid lõppkokkuvõttes tähendab see alati, et vajame jälle süüdlasi. Mina (meie) ei ole ju kunagi milleski süüdi, süüdi on alati keegi teine (teised, nemad). Harvad ja kosutavad on tõeliselt intelligentsed sõnavõtud, mis püüavad juhtida tähelepanu sellele, et kõigis oma hädades oleme enamasti süüdi siiski eelkõige meie ise. Täiesti põhjendatult väidab Ain Kaalep, et “me ei ole küllaldaselt kursis maailmateadusega (harva teame sedagi, mida tehakse Nõukogude Liidu teistes teaduskeskustes), muide juba sellepärast, et me valdame vähe ja halvasti teisi keeli”. (Keel ja Kirjandus, 1987, nr. 5. lk. 260.)

    Oma saamatuse ja sõjaka kolkluse õigustamiseks võime muidugi teha kui tahes kõlavaid sõnu. Näiteks keeledemokraatiast, mis seisnevat selles, et keeli ei olevatki vaja õppida: “kõik vajalik” olgu igas kohalikus keeles. Ent kas jõuab tõlkida? Ja kas ei ole sellekski vaja keelte valdamist?

    Ei maksa teha nägu, nagu ei teaks me, mis on kolklus. Sõjakas kolklus on pr-r-rintsipiaalne eraldumine maailmakultuurist, mille üheks tagajärjeks on kas või see, et peame uutmoodi mõtlemist ja inimtegurit mingiteks verivärsketeks loosungiteks.

UUTMOODI MÕTLEMINE

    32 aastat tagasi (1955) pöördus rühm kuulsaid teadlasi inimkonna poole üleskutsega, mille keskne tees oli, et tuumaajastu nõuab meilt kõigilt uutmoodi mõtlemist: tuumasõda erinevalt kõigist eelmistest sõdadest ei ole võidetav. Üleskutse algatajaks oli Nobeli preemia laureaat Fr. Joliot-Curie, teksti koostajaks filosoof, loogik, matemaatik ja sotsioloog B. Russell, esimeseks allakirjutajaks A. Einstein. See dokument, mida tavaliselt nimetatakse Russelli–Einsteini manifestiks, pani aluse Pugwashi liikumisele. Palju tähtsam aga – see pani meie mõtted üsna harjumatus suunas liikuma: ei ole olemas kõigile aegadele sobivat mõtlemist, mõtlemist tuleb pidevalt arendada ja täiustada. Iga üksikisiku jaoks tähendab see, et mõtlema tuleb õppida. Eluaeg.

    Võitluse uutmoodi poliitilise mõtlemise eest seadis partei XXVII kongress meie riigi välispoliitika nurgakiviks, ja see toob meile järjest rohkem plusspunkte. Visamalt on juurdunud uutmoodi majanduslik, ideoloogiline, ökoloogiline, demograafiline jne. mõtlemine. Paar näidet.

    Kolmkümmend aastat tagasi võeti vastu Eesti NSV looduskaitseseadus (sisaldas muide ka loodusvarade otstarbeka kasutamise sätteid). Seaduseelnõu esitas Teaduste Akadeemia (J. Eichfeld). Tegelesin sellega tollal kui Ülemnõukogu seaduseelnõude komisjoni esimees (1951–1963). Seetõttu mäletan üsna hästi nii kõhklusi mainitud seaduseelnõu, kui ka entusiasmi Kriminaalkoodeksi (1961) puhul.

    Looduse kaitse vajadust mõistis meie vabariigi juhtkond väga hästi, kuid näiteks NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi töötajais tekitas see kavatsus algul imestust: ei tea, mis loodusvaenlased teil seal Eestis küll on, et nende vastu eri seadust vaja läheb!

    Jah, see oli 30 aastat tagasi. Kuid kõigest 10–11 aasta eest oli üpris raske juurutada mõtet, et abielusõda on niisama vähe võidetav kui tuumasõda. Meeste-naiste suhtete teemagi oli alles peaaegu tabu, mille rammimine nõudis oskust ja vaeva. Tollased ja praegused arusaamad erinevad siin nagu maa ja taevas.

    Vähemalt mõnes punktis muutub meie teadvus seega tegelikult tormiliselt, kuid siiski mitte nii kiiresti, nagu nõuab elu.

    Hiljuti ilmusid üheaaegselt kaks raamatut, mis olid ka enam-vähem ühel ajal kirjutatud: prof. Igor Koni “Interdistsiplinaarne seksoloogia” ja Heino Kiige “Mind armastab jaapanlanna”. Kümme aastat tagasi olid mõlemad vuih-kirjandus, viimane koguni “puhas pornograafia”. Praegu vahest krimpsutab keegi selle lugemisel nina, kuid see on vist ka kõik. (Raamat anti ladumisele enne perestroika algust. Nii et põhjus on vaid meie teadvuse muutumises.) Nagu mainitud, ilmus ka Koni raamat, kuid selle tiraaž oli 23 korda (!) väiksem.

    Järsku võinuks olla vastupidi? Igatahes peaks olema selge, et me ei karda enam vuih-teema avameelsetki arutamist, kuid kardame kahe inimese mitmepalgeliste, keerukate suhete tõsiteaduslikku käsitlemist. Me ei taha, et meie ajukest vaesekest koormatakse teadmisega elu keerukusest.

    Kognitiivne psühholoogia ja kognitivistlik suund sotsiaalpsühholoogias näitavad üsna veenvalt, et enamasti ei pea me maailma tunnetamist oma hinge tähtsamaks ülesandeks. Meile on hoopis olulisem sisemine tasakaal, kooskõla, konsonants. Iga hinna eest püüame me vältida teadmiste, arusaamade, väärtuste omavahelist ebakõla, dissonantsi. Kui teame, et suitsetamine (joomine) kahjustab meie tervist, kuid me ei suuda sellest loobuda, siis hakkame seda vastuolu tingimata mingil moel kõrvaldama või vähendama. Selleks oleme tihti valmis jalge alla tallama igasuguse loogika, faktidega aga käitume täpselt nii nagu legendaarne teeröövel Prokrustes oma ohvritega: lühikesed venitas ta teatavasti pikemaks, pikad raius lühemaks. Võite tuua kuitahes veenvaid fakte, mis kinnitavad, et eesti keele ja rahvuskultuuri arenemisvõimalused on praegu võrratult paremad kui pool sajandit tagasi, ent kui teie vestluskaaslase konsonants on rajatud vajadusele uskuda, et küsimus on hoopis olla või mitte olla, ajavad need faktid ta marru. Ja seda enam, mida raskem neid fakte on kõigutada.

    Arvo Valtoni auks tuleb öelda, et erinevalt mõnest teisest mehest on ta selleski küsimuses suutnud oma seisukohti revideerida, väites, et “väikestest rahvastest oleme vist kõige paremas olukorras kogu Liidus”, kuigi lisab sealsamas: “ehkki ei ole välistatud ka võimalus, et asi läheb halvemaks”. (Looming, 1987, nr. 5, lk. 707.)

    Muidugi ei ole välistatud, kuid ainult ühel tingimusel: kui me ise teeme kõik selleks, et läheks. Näiteks natsionalismipuhangutel võivad teatavasti olla mitmesugused tagajärjed, tingimata on aga alati üks: šovinismi positsioonide tugevnemine.

    Mõned meist otsivad kompensatsiooni oma rahvuslikule alaväärsustundele inversioonis: kunagi olime meie muulased, nüüd on need kõik teised peale meie! Ent sellel on ikkagi sulaselge mustasajalisuse mekk juures. Ega ei taheta ometi provotseerida asja klaarimist: kes on kes, kes on “õige” rahvus ja kes – muulased? Stiihiline liikumine “Pamjat” näib selleks enam-vähem valmis olevat. (Edasi, 1987, 17. juunil.)

    Nii et kanname siis vett selle veskile?!

    Uutmoodi mõtlemise praktiliselt kõige tähtsam tahk on oskus alati selget vahet teha selles, kas me ihaldame konsonantsi või oleme suutelised taluma ka tõde? Mõistes, et tõde ei ole sugugi kohustatud olema ei sile ega magus.

TEADUS- JA KUNSTITÕDE

    Mihhail Šolohhovi “Ülesküntud uudismaa” teises raamatus (1960) lüüakse põrandaalusel Latiewskil ülekuulamisel OGPU-s silm välja. Mida te arvate, lugupeetud lugeja, kas ka ajaloolane oleks võinud 1960. aastal (või ka veerand sajandit hiljem) kirjutada, et inimesi ei piinatud mitte alates 1937. või 1934. aastast, vaid juba näiteks aastal 1926? Loomulikult ei tulnud see kõne allagi. (Siinkirjutaja läks madam Kleiost lahku veerand sajandit tagasi, kui selgus, et valged laigud jäävad ajalukku veel määramatult pikaks ajaks.)

    Teaduslik teos peab olema täiesti üheselt tõlgendatav, käsitlema kindlaid fakte, seejuures tüüpilisi, neid, millest koorub seaduspärasus. Kunstiteos, vastupidi, nagu märkis juba I. Kant, on paljutähenduslik, mitmeti tõlgendatav. Näiteks saab mainitud episoodi tõlgendada vähemalt kolmel väga erineval viisil: kui seaduspärasust, kui üksikjuhtumit ja kui kunstniku fantaasiat (põhimõtteliselt võib kunstiteos kas või loodusseadusi rikkuda, rääkimata ajastute segipaiskamisest jms.). Kunstniku vabadus on alati võrratult suurem kui teadlasel. Seepärast ei ole näiteks korrektne väita, et kirjanikud nägid seisakuilminguid varem kui teadlased või koguni varem kui … partei (!). Kõike seda, mida näevad kirjanikud, näeb ka partei, peale selle näeb ta maailma aga veel ka inseneride, teadlaste, luure jne. silmadega. Küsimus on vaid selles, mida peetakse poliitiliselt otstarbekaks avalikustada.

    Vene keeles on hea võimalus teha selget vahet: on olemas (научная) истина ja on (художественная) правда. Eesti keeles kasutame mõlemal juhul sõna “tõde”, ja see tekitab mõnikord kohutavat segadust. Näiteks siis, kui ütleme, et igaühel on oma tõde. Ei ole! Tõde on kõikjal ja kõigile ühine, alati on 2X2=4 ja E=mc2. Kuid правда (selle jaoks tuleks leida sobiv vaste) võib tõesti olla väga erinev. Pealegi on viimane mõiste jällegi paljutähenduslik ja põhjustab vaidlusi. See võib olla asetõde, osatõde, kuid ka “inimdimensiooniga rikastatud tõde”.

    Alles hiljaaegu tähendas üks ja seesama sõna сочинитель nii valetajat kui ka kirjanikku. Eesti keeles on selle sõna vasteteks praegu luuletaja, luiskaja, aga ka poeet. Ka lugeja suhtumine võib olla väga erinev. On neid, kes peavad ajalooromaani kunstitõde (nii oleks võinud olla) sajaprotsendiliseks (nii oli), kuid enamik võtab ilukirjandust nähtavasti siiski ühe võimaliku ajaviitena (meelelahutusena), mis muidugi ei vähenda belletristika tähtsust: aastatuhandeid on osavat luiskajat (muinasjutupuhujat) hinnatud kõrgemalt kui tõekuulutajat.

    Üldkokkuvõttes tuleks rõhutada, et nüüdisajal on mitmed keerukad ja vaieldavad asjad muutunud siiski hulga selgemaks. Vaevalt saab kahelda näiteks selles, et kunstitõde ei ole teaduslikust põrmugi vähem tähtis, mõnel alal (kõlblus!) aga koguni palju informatiivsem.

    Küsimus on selles, et tunnetuse erinevaid võimalusi rakendada õiges kohas ja õiget moodi.

TEADUS JA BELLETRISTIKA ISIKUKULTUSEST

    NLKP XX kongressi ja Keskkomitee otsust isikukultuse ja selle kahjulike tagajärgede kohta ei ole kunagi tühistatud, kuid ligi kahe aastakümne jooksul (1960. aastate teisest poolest kuni 1986. a. kevadeni) ei lastud seda täielikult rakendada. Kasvas peale terve põlvkond, kes tahab nüüd kibekähku teada saada kõike sensatsioone, mis avalikustati ajavahemikul 1956. aastast kuni mahavaikimise aja alguseni. Esialgu lepitakse jalgratta taasleiutamisega põhiliselt emotsionaalsel tasemel. Enamasti lihtsalt ei teatagi, mida kõike jõudis ära teha eelmine põlvkond. Uusi andmeid võib aga vaevalt enne paari-kolme aastat loota (riivi ja luku tagant välja toodud arhiivitoimikute läbitöötamine võtab aega).

    Emotsinaalne lähenemine tähendab tihti tohutut lihtsustamist ja ühekülgsust. Tähelepanu koondub näiteks kultuuri kaotustele. Tegelikult olid aga rahvamajanduse, partei ja relvajõudude kaotused võrratult suuremad.

    Partei XVII kongressi (1934) 1966 delegaadist hävitati 1108 (s.o. 56,4%), kongressi poolt valitud 139 Keskkomitee liikmest ja liikmekandidaadist 98 (s.o. 70,5%). Hukati või surid laagrites paljud tuhanded juhtivad parteitöötajad ja vanad kommunistid. (Философская энциклопедия, т. 3. М., 1964, lk. 116.) Aastatel 1937–1938 represseeriti ligi pooled polgu-, peaaegu kõik brigaadi- ja diviisikomandörid ja sõjaväeringkondade juhatajad (История Великой Отечественной войны Советского Союза, 1941–1945, т. 6. М., 1965, lk. 124–125). Juhtus, et diviisikomandörideks olid kindralite asemel kaptenid, sest kõik majorid ja kõrgemas auastmes komandörid olid “rahvavaenlased”.

    Kui suured olid kaotused ühes või teises väeosas, tehases või rajooni parteiorganisatsioonis, sõltus suurel määral pealekaebajate innukusest. Miljonid ohvrid tähendavad sadu tuhandeid või isegi miljoneid alatuid laimajaid. Ja mitmeid miljoneid, kes repressioone palavalt tervitasid. Just seda peaks meeles pidama, kuid just seda tahetakse ka kõige rohkem unustada. Ei ole midagi koledamat kui massipsühhoos. Ometi puhkeb see aga alati niisama ootamatult nagu tulekahju.

    Ka Eestis külvas intelligents 50. aastate algul kõik instantsid küll allakirjutatud, küll anonüümsete kaebustega üle. Kõige vastikum töö, mida tuli teha 1951. ja 1952. aastal TA asepresidendina, oli anonüümkirjade lugemine (1953. a. vähenes nende hulk järsult). Kõige rohkem jahmatas see, et ilmselt kuulusid kirjade autorid laimatule enamasti väga lähedal seisvate inimeste hulka. Meenus ikka ja jälle prantsuse vanasõna: reedavad ainult omad.

KAKS ÕPETLIKKU LUGU

    Kunagi rääkis akad. V. Ambartsumjan mulle suure mõnuga anekdoodi iseenda kohta (hiljem olen seda mujalgi kuulnud). Armeenia raadiolt küsitakse, kas vastab tõele, et akadeemik Ambartsumjan võitis loteriipiletiga kümme tuhat? Raadio vastab, et jah, kuid peab tegema mõningaid täpsustusi: esiteks, mitte akadeemik Ambartsumjan, vaid kingsepp Karapetjan, teiseks, mitte loteriil, vaid atskoos, kolmandaks, mitte kümme tuhat, vaid kümme rubla ja neljandaks ei võitnud, vaid kaotas. Kõik muu on õige.

    Umbes selliste täpsustuste vajalikkust tuleb silmas pidada ka praeguse ažiotaaži ja sensatsioonide puhul, kuid täpsustamine võtab aega.

    Teise, tõestisündinud traagilise loo rääkis kirjanik Sergei Mihhalkov ühe üleliidulise nõupidamise tribüünilt. Mingi kamp lõbustas end võidusülitamisega igavesse tulle. Sõjaveteran nõudis huligaanitsemise lõpetamist, noormehed jätkasid, üks ütles mingi häbematuse. Veteran laskis lurjuse maha, kohus mõistis ta õigeks. Saal vastas otsusele marulise aplausiga.

    Peaks olema selge, et ükski riik ega rahvas ei või lubada oma pühaduste karsitamatut rüvetamist.

PÄRIS- JA TEHISMAAILM

    Elame järjekordsel huvitaval ja keerulisel ajajärgul. Vaatamata eelmistele pettumistele, usun sellesse aega. Sest seekord ei lubata mingeid piimajõgesid ega pudrumägesid, vaid öeldakse ausalt – suuremad raskused on meil alles ees. Ja see on väga tähtis, sest kohe kuidagi ei tule ajaloost meelde ühtki demokratiseerumist (antiikajast peale!), mis oleks läinud libedalt. Psühholoogilisi põhjusi on nähtavasti kaks. Esiteks on alati demokraatia ja demagoogia liiga kõvasti segi aetud, imetletud seda, kuidas demagoogid löövad jalad lauale. Teiseks on alati oodatud kiireid ja säravaid imesid, neid aga ei saa olla põhimõtteliseltki.

    Kõige tähtsam on aga selge vahetegemine hingeseisundi (konsonantsi) ja teadmiste vahel. Konsonantsi võib saavutada üsna mitmel viisil, sealhulgas (pardon!) päris- ja vaimuonanismiga. Mõlema eelduseks on viibimine tehismaailmas, eesmärgiks oma isiklike, subjektiivsete, emotsionaalsete vajaduste rahuldamine, mitte aga objektiivse reaalsuse tunnetamine. Vaimuonanism võib olla poeetiline või proosaline, siiruviiruline või purpurne, tähtis on vaid aru saada, mida me sellega saavutame.

    Kui aga tahame elada edukalt reaalses maailmas, siis on praegu kõige tähtsam mõista kaht väga lihtsat, kuid väga olulist asja: sotsialismile Eestis ei ole absoluutselt mingit alternatiivi ja ei ole alternatiivi perestroikale meil ega kogu riigis. 

GUSTAV NAAN,
akadeemik

Comments Off on UUENDUSED JA MÕTLEMINE





Kommenteerimine on suletud.



%d bloggers like this: