Gustav Naani arhiiv


MÕISTUS MAAL JA MUJAL
6. Apr 2011, 00:05
Filed under: 1982

Kodumaa: 1982, 7. ja 14. aprill, lk. 5.

     Akadeemik Gustav Naani tuntakse tema arvukate publikatsioonide ja esinemiste kaudu, mis alati on pälvinud elavat huvi. Lugejaile võõrsil märkigem siiski, et tänases lehes ilmuma hakkava töö autor pärineb nendest eesti väljarändajatest, kes läinud sajandi lõpul jõudsid Vaikse ookeani kallastele – G. Naan sündis 1919. aastal Vladivostokis. Leningradi Ülikoolis õppis füüsikat, seejärel tegi kaasa suure sõja. Teadusesse astus aga astrofüüsika ja kosmoloogiliste probleemide valdkonnas, millest universumi lõpmatuse ja sümmeetria küsimused on jäänud esikohale tänaseni. Eesti NSV Teaduste Akadeemia akadeemikuks valiti G. Naan 1951. a., seega kolmekümne teisel eluaastal. Tema teadlasetöö on laiemas plaanis keskendunud loodusteaduste filosoofilistele aspektidele, kuid huvide ringi kuuluvad veel ka paljud inimkonna nüüdisaja globaalsed sotsiaalsed nähtused.
    “Kodumaa” veergudel esines G. Naan esmakordselt pikema tööga 1867. aastal. Seekord ilmus ajalehes tema “Antimaailmad. See on ju nii lihtne”. Allpool loeme tema mõtisklusi seoses Maa-väliste tsivilisatsioonide probleemiga.

 

MÕISTUS MAAL JA MUJAL

Akadeemik GUSTAV NAAN

1.

Poeet paremaid sõnu ei leia:
   Jää terveks, jää alles, Maa!
Mats Traat, Kassiopeia

KAS KOSMILINE ÜKSINDUS?

    Igivanast ajast peale on meid vaevanud küsimus, kas oleme universumis üksinda või on meiesuguseid ka kusagil mujal – Kuul, Marsil, teistes päikesesüsteemides? Ent teadlikuks muutus see küsimus kõigest veerandsada aastat tagasi. Uue ajastu tüüpiliseks tähiseks oli näiteks tuntud astronoomi Harlow Shapley (USA) väike raamat “Tähtedest ja inimestest. Inimese reageerimine paisuvale universumile” (1958). See tõlgiti paljudesse keeltesse; vene- (1962) ja eestikeelne (1964) väljaanne ilmus allakirjutanu eessõnaga, ja kas või seepärast on ajastu algus tal selgesti meeles. Raamatut võib meenutada ka sellepärast, et seal pakutud hinnang – üks asustatud planeet iga miljoni tähe kohta – on siiani jäänud kõige populaarsemaks.

    Üks miljoni kohta – on seda palju või vähe? Et tüüpilises galaktikas on oma sada miljardit (1011) tähte, siis peaks seal olema sada tuhat asustatud planeeti. Universumi selles osas, millega on suuteline tegelema nüüdisaja astronoomia, on aga vähemalt miljard galaktikat. Nii et tsivilisatsioone peaks jätkuma. Ent hoopis iseküsimus on kontakt nendega. Lähim miljon tähte asub sfääris raadiusega ligi viissada valgusaastat. See on vahemaa, mille valgus ja raadiosignaal läbivad viiesaja aastaga. Nii et kui arenenud tsivilisatsioon asub kusagil piiri peal, siis võime loota vastust oma raadiogrammile alles (või juba?) tuhande aasta pärast.

    Nii et küsimus, kas kosmosetsivilisatsioone on palju või vähe (nagu paljudes teisteski küsimustes), saab kergesti olla üheaegselt nii pessimist kui ka optimist. Kõik sõltub sellest, mida me õieti tahame. Kui tahame nendega bridži mängida või et nad oleksid juba kunagi Maad külastanud (seda nimetatakse paleokontaktiks), siis on igati põhjendatud pessimism (täpsemalt, skepsis). Kui meid aga rahuldab suur tõenäosus, et nad on olemas, koguni hulgaliselt, siis võime olla läbinisti optimistid. Kui meid huvitab raadiokontakt ja lepime võimalusega, et see võib juhtuda kas täna õhtul või tuhande aasta pärast, siis sobib vahest kõige paremini mõõdukas optimism.

    Ent olgem ausad ja tunnistagem, et palju rohkem kui “nemad” huvitavad meid ühed teised olendid. Nimelt meie ise. “Nende” kaudu püüame mõista iseennast, oma päritolu ja saatust.

KUST ME TULEME? KES ME OLEME? KUHU LÄHEME?

     Sellist nime kannab tuntud kunstniku Paul Gaugini (1848–1903) tuntud maal (1897). Nendele küsimustele on vastust otsitud tuhandeid aastaid, ent ainult viimase veerandsaja aastaga on avanenud võimalus vastata neile mitte fantaasia (mütoloogia, religiooni, belletristika), vaid teadmiste alusel; mitte emotsionaalse, vaid professionaalse tunnetusliku mõtlemise tasemel. Need on teaduse kompleksküsimused, teiste sõnadega, ainult paljude teadusharude jõupingutuste ühendamine on viinud selleni, et “midagi hakkab juba koitma”.

    Teadus vastab küsimustele mis, kuidas ja miks? Meie ees, ütleb Shapley, seisab kolm põhiküsimust.

    Mis on universum?
    Kuidas ta funktsioneerib?
    Miks universum on olemas?

    Praegu oskame üsna hästi vastata juba kõigele kolmele küsimusele? Ning suudame neid mitmeti detailiseerida ja diferentseerida. Näiteks: universumi väga omapärasteks, haruldasteks ja ajutisteks allsüsteemideks on elu(d), psüühika(d), mõistus(ed), kultuur(id), tsivilisatsioon(id). Ehkki detailides on veel palju ebaselget, oleme jõudnud peamiseni – oskame näha puude taga metsa. Oskame üldjoontes vastata küsimusele, mis on elu, mõistus, kultuur, tsivilisatsioon, kuidas nad funktsioneerivad ja miks nad pidid paratamatult tekkima. Teame, et kõik nad on ühe ja sama nähtuse erinevad paled (avaldused, etapid). Selle nähtuse nimi on adaptsioon (kohanemine keskkonnaga). Suudame seletada kogu 20 miljardit aastat kestnud universumi evolutsiooni – vaakumist ja suurest paugust kuni armastuse ja algebrani välja – ühtse protsessina ja ühtsest (põhimõtteliselt täppisteaduslikust) seisukohast.

    Niisiis, kust me tuleme? Koos kõige muuga, mis on universumis, tuleme vaakumist. Väga esinduslikul konverentsil Tallinnas 1981. aasta kevadel nenditi, et on alanud kolmas revolutsioon astronoomias (vt. “Kodumaa” nr. 16, 22. apr. 1981). Selle revolutsiooni üheks silmapaistvamaks jooneks on elemntaarosakeste füüsika ja kosmoloogia süntees, kusjuures kõige fundamentaalsemaks miskiks osutub eimiski (vaakum). Füüsikaline vaakum on ebastabiilne, plahvatab ja sünnitab universumi ehituskivid, elementaarosakesed. Need organiseeruvad järjest keerukamateks struktuurideks: aatomituumadeks, aatomiteks, molekulideks, organismideks, planeetideks, tähtedeks, galaktikateks.

    Kõigest poolteist sajandit tagasi valitses veel arvamus, et orgaanilised ained tekivad ainult organismides. Elusa tekkimine elutust näis täiesti võimatu. Hiljem muutus orgaanilise aine sünteesimine laboratooriumides ja tööstuses igapäevaseks asjaks. Nüüd teame, et orgaanilised ühendid tekivad iseeneslikult ka kosmoses. Maailmaruumis on avastatud juba üle saja ühendi, sealhulgas selline üldtuntud ning mõnedel planeetidel väga suuri pahandusi põhjustav ühend nagu etanool (etüülalkohol).

    Juba ammu jõudis inimfantaasia kõiksuse tekkimise maksimaalselt ökonoomsele seletamisele: päris alguses oli vaja ainult kahte asja, eimiskit ja jumala tahet. Teadus tõestab nüüd, et saab olla veelgi kokkuhoidlikum: on vaja ainult eimiskit!

    Mõistuse ja tsivilisatsiooni kujunemist vaadates võime 15 või 17 miljardit aastat kestnud kangelasliku eelmängu, mille sisuks oli füüsikaline ja keemiline evolutsioon, ka kõrvale jätta, alustada sealt, kus evolutsioon hakkas muutuma juba bioloogiliseks. See oli neli miljardit aastat tagasi. Maailmameri oli muutunud “soojaks puljongiks”, orgaaniliste ühendite 1%-liseks lahuseks. Aminohapped organiseerisid ennast valkudeks ja seejärel juba ka kõige primitiivsemateks organismideks.

    Seega võime oma päritolu täpsustada: tuleme vaakumist ja ürgpuljongist.

   Aga kes me oleme? Osaliselt saame vastata sellelegi küsimusele. Selleks on kasulik meenutada tavalist kahtlust: kui valik sai tekkida iseeneslikult, spontaanselt, miks ta siis praegu enam ei teki? Vastus on väga lihtne: tekkiva valgutombukese paneks keegi silmapilkselt nahka! Maailm kubiseb kõikvõimalikest teistesööjatest. Tollal teineteise söömist aga veel ei tuntud, see geniaalne ja evolutsioonis tohutut progressiivset osa etendanud käitumine leiutati palju hiljem. Ja see on väga oluliselt meiegi kujunemist mõjutanud.

    Kui meie esivanematel oleks olnud mingi võimalus jääda taimetoitlasteks, oleksid nad nendeks ka jäänud. Ja siis oleksime siiani tavalised ahvid (keegi ei hakka inimeseks trügima, kui on väiksemgi võimalus seda tülikat protseduuri vältida!). Küllap oleks see võimalus – muutudes jääda siiski ausaks muutumatuks ahviks – olnud kellelegi ka südantkosutav, kuid sellist võimalust lihtsalt ei olnud. Meie tugevamad sugulased tõrjusid meid puu otsast alla, eemale pähklitest ja banaanidest. Olime sunnitud õppima sööma vihmausse, konni, hiiri ja teisi väiksemaid vendi. See tuli igati kasuks. Olime sunnitud näiteks arendama välja sellised imeväärselt täiuslikud riistapuud informatsiooni kogumiseks, nagu seda on meie (ja eriti naiste) silmad. Üle saja miljoni hästi spetsialiseeritud ja treenitud närviraku! Banaanide leidmiseks ei ole midagi nii täiuslikku vaja.

    Raske elu soodustab üldse täiustumist, s.o. paremat kohanemist keskkonnaga. Kes ei kohane, see pannakse nahka või sureb nälga, jõudmata jätta omataolisi (s.o. halvasti kohanevaid) järglasi. Otsides kobamisi kõikvõimalikke kohanemisviise, sattus loodus ka närvisüsteemis peituvatele võimalustele ning otsustas kasutada katsejänestena just meid. Mõnedele selgrootutele piisab lahedaks äraelamiseks tuhandest närvirakust, meisse on neid topitud kümneid miljoneid korda rohkem.

    Loodus vaatab uudishimulikult, kuhu see küll võiks välja viia. Meie, kes me tahame endale kangesti meeldida, püüame tõlgendada asja nõnda, nagu läheksime ise, vabatahtlikult. Oleme siiski hakanud küsima: “Kuhu me läheme?” Asi seegi: vaevaliselt, kuid ikkagi kandub tasapisi rõhk sõnalt “läheme” sõnale “kuhu?”.

 

2.

SETI-81

    Aga teemaks on ju ikkagi “nemad”, Maa-välised tsivilisatsioonid. Milleks see jutt maiste asjade arenemisest?

    Tavaliselt ollakse harjutud ulmekirjandusest saadud ideedega, et “neil” võib kõik olla hoopis teistmoodi: mõistlikud olendid võivad kujutada endast remonditavaid roboteid, kilet või tolmupilve, nad võivad ringi kihutada UFO-del, kasutada sidepidamiseks telepaatiat ja paljuneda patuvabalt.

    Natuke sinnapoole mõtisklevad vahel spetsialistidki. Teame näiteks, et ka kõige kaunima naise monteerimiseks vajab loodus kõigest-kõike 24 keemilist elementi. Kaks kolmandikku olemasolevatest võimalustest jääb kasutamata. Järsku kasutatakse vabaks jäänud elemente Maa-väliste kaunitaride kokkupanekuks?

    Taoliste ja mitmete teiste küsimuste arutamiseks on hakatud korraldama teaduslikke nõupidamisi. (Ehkki vastaval küsimuste ringil või sünteetilisel teadusharul ei ole veel üldtunnustatud nimegi. On pakutud näiteks kosmosoofiat, eksosotsioloogiat, üldist planetoloogiat, eksobioloogiat.) Kõige esinduslikum kõigist seni toimunud nõupidamistest oli Tallinnas 1981. a. detsembris ja kandis nime SETI-81. Osalesid praktiliselt kõik väljapaistvamad Nõukogude Liidu spetsialistid ja 15 välismaalast (üks Jaapanist ja 10 USA-st).

    SETI = Search for Extra Terrestrial Intelligence (Maa-välise mõistuse otsing). SETI kõige arenenum osa on CETI = Communication with Extra-Terrestrial Intelligence, s.o. side (pidamine) sellise mõistusega (mõeldud on eelkõige ühe- või kahepoolset raadiosidet).

    Ajakirjanike ja publiku huvi sümpoosioni vastu oli tohutu, kuid üsna varsti asendus see ilmse pettumusega: kuidas nii, ikka veel mitte kui midagi?! Miks nemad vaikivad?!

    Seletusi saab olla mitmeid. Ka väga süngeid. Nende juurde tuleme hiljem tagasi. Praegu märkigem SETI-81 ühte ilmekat joont, mis jäi otse välja ütlemata, kuid rippus õhus täiesti tajutavalt. Eelmisest konverentsist (CETI-71, Armeenia) oli möödunud 10 aastat. Pikk ajavahemik meie tormava tsivilisatsiooni elus! Vahepeal olid täie teravusega esile kerkinud globaalprobleemid (esimene Rooma Klubi “hoiatus inimkonnale” avaldati teatavasti aastal 1972). Ei ole siis midagi imestada, et CETI muutus SETI-ks, huvi raskuskese kandus raadiotehnikalt sotsioloogiale.

    Üks põnevamaid küsimusi on nüüd selles, kas meie tsivilisatsiooni saab pidada tüüpiliseks kosmosetsivilisatsiooniks? Kui saab, siis pakub SETI isegi puht praktilist huvi: meie globaalprobleemid (mis on kõigi ülejäänud probleemide taust ja võti) on kosmiliste probleemide üks tüüprealisatsioone ja viimased on äärmiselt olulised meie enda saatuse prognoosimiseks kõige üldisemal mõeldaval üldistamistasandil.

    Meie teadmiste praegune tase on järgmine. Ehkki ei ole välistatud näiteks meist erinevate mõistuslike olendite olemasolu universumis, on selline võimalus võrratult vähem tõenäoline kui tavaliste, meiega üsna sarnaste olendite esinemine. Põhjusi selleks on mitu, märkigem vahest kolme kõige olulisemat.

    Esiteks on loodusseadused kõikjal ühed ja needsamad. Teiseks on “meie” keemilisel koostisel täiesti selged ja väga suured eelised. Oleme kokku pandud põhiliselt (95% ulatuses) neljast heast elemendist: hapnikust, süsinikust, vesinikust ja lämmastikust, kusjuures kõige iseloomulikum on süsinik. Ülejäänud 20 elementi etendavad rohkem “vürtsi” osa. Süsinik annab loodusele tohutud võimalused eksperimenteerimiseks, sest ta moodustab rohkem ühendeid kui kõik teised elemendid kokku (omavahel). Miks peaks loodus hakkama jändama näiteks räniga? Seda ta kasutab vahel siiski ainult aseainena (seal, kus puudub süsinik). Teame samuti, et elu mugavaks konstrueerimiseks on vaja head lahustit. Meie planeedil eksisteeriva elu aluseks on üliheade omadustega lahusti, nimelt vesi. Jne.

    Teiste sõnadega, põhimõtteliselt peaksid olema võimalikud ka olendid, kes hingavad sisse fluori, söövad liiva ja rüüpavad ammoniaaki peale. Ent neid ei maksaks eriti kadestada. On kõik alused oletada, et see elu, mille esindajaiks oleme meie, on palju õnnestunum variant ja vähemalt potentsiaalselt ka palju õnnelikum. Kas ei ole võimalus hingata fluori asemel männimetsa hapnikku ja rüübata ammoniaagi asemel sellist delikatessi, nagu seda on allikavesi, siiski meie suur vedamine? Kas ei ole meie planeet, kus on mered, seedermänd, tihased ja paljud muud väga sümpaatsed asjad, siiski üks imehea paik universumis?

    Siin kaitstavat veendumust nimetavad professionaalid vahel vesiseks šovinismiks. Täpsemalt: vesinik-süsinik- ehk H-C-šovinismiks. Selle olemuseks on veendumus H-C-elu kindlas üleolekus kõigist teistest.

    Allakirjutanu on seega vesise šovinismi veendunud pooldaja. Samuti on ta raudbetoonkindlalt veendunud, et just meie planeedi naine on see looduse kõige geniaalsem leiutis, millest paremat ei saagi olla. Just meie naine on see kõige kosmilisem kosmotar, kelle puhul võime uhkust tunda.

ANTROPOGEENNE UNIVERSUM

     Kolmas kaalutlus, mida nimetatakse antropsuse või antropogeensuse printsiibiks, on selgelt esile kerkinud alles päris viimastel aastatel. Veenva ettekande sellest tegi SETI-81 Tallinna sümpoosionil kosmoloog Igor Novikov, kelle vastu allakirjutanu tunneb juba paar aastakümmet sügavat sümpaatiat (kaasautorid olid J. Rosental ja A. Polnarjov). Antropogeensuse printsiip on väga põnev, see peaks minu arvates tingimata minema entsükolopeediatesse, ka uude (10+2)-köitelisse ENE-sse, mille esimene köide tuleb ilmutada teatavasti juba 1984. aastal.

    Tuleb välja, et universumis on kõik nõnda, nagu oleks see projekteeritud spetsiaalselt meie jaoks. Nimelt, kui loodusseadused ja universaalsed konstandid (sellised nagu elemntaarlaeng, elektroni mass, peenstruktuurikonstant) oleksid vähekesegi teistsugused, kui nad tegelikult on, oleks universum uskumatult teistsugune. Kõik on kuidagi täiesti piiri peal. Kui konstandid oleksid pisut teistsugused, ei oleks saanud tekkida ka kõige lihtsam (vesiniku)aatom. Seega ka ükski keemiline element. Ükski molekul. Järelikult ka need keerukad molekulid, millele on rajatud elu ja armastus, mis võimaldavad mõistuse, kultuuri ja tsivilisatsiooni tekkimist.

    Nüüdisaja kosmoloogia järgi elame mitte lihtsalt parimas, vaid ainuvõimalikus universumis. Pisutki teistsuguses universumis ei oleks meid lihtsalt olemas!

TSIVILISATSIOONIDE SAATUSEST

     Tunnetuslik mõtlemine täiesti professionaalsel tasemel (teadus) hakkas hoogsalt kujunema kõigest umbes kolm sajandit tagasi. Selle aja jooksul on ta muutnud maailma rohkem kui inimese kogu eelnev tegevus kahe ja poole miljoni aasta jooksul. Arenemise tempo on võrreldes arenenudki paleoliitikumiga suurenenud vähemalt tuhat korda. Muutused, mis paleoliitikumis leidsid aset vaid kolmesaja põlvkonna elu vältel, leiavad nüüd aset ühe põlvkonna elu jooksul kolmel korral.

    Ülesanne on põhimõtteliselt endine: ellujäämiseks on ainuke võimalus – kohaneda. Ent praeguse tempo juures ei tule bioloogilised kohanemise moodused kõne allagi, ilmselt ei suuda sammu pidada emotsionaalsed regulaatorid ja juba ka palliatiiv (emotsionaalne mõtlemine) jääb järjest lootusetumalt maha. Ainuke igati adekvaatne kohanemismoodus praeguse tempo juures on pärismõtlemine (tunnetev mõtlemine).

    Põhimõtteliselt on pärismõtlemise retsept lihtsamast lihtsam: see, mida emotsionaalne (argi)mõtlemine peab endastmõistetavaks, väljaspool kahtlust olevaks, tuleb pöörata pea peale. Niimoodi pani Kopernik aluse universumi mõistmisele: väljaspool kahtlust olev tees Päikese liikumisest liikumatu Maa ümber asendati vastupidisega. Samal teel pani Darwin aluse elu mõistmisele: väide muutumatuist liikidest asendati teesiga kõigi nende (inimene kaasa arvatud) pidevast muutumisest. Marx ja Engels tegid sedasama mõistliku elu puhul: “endastmõistetav” oletus, et ühiskonda tuleb seletada inimese omadustest, asendati otse vastupidisega: inimene ise on ühiskondlike suhete ansambel, tema pidevat muutumist saab mõista ainult lähtudes ühiskonna muutumisest.

    Nüüd on täppisteadlased ammu harjunud seisukohaga, et ainult “meeletu” teooria võiks olla õige. Kuid kahjuks see täppisteadustega piirdubki.

    Teooria meeletus on siiski vaid tema õigsuse vajalik eeldus, kuid sugugi mitte piisav. Seda ei mõista need, kes külvavad teaduslikud asutused üle kõikeseletavate “seaduste” ja “teooriatega”.

    Võime kergesti ette kujutada näiteks siirast tahtmist prognoosida mõne sotsiaalse institutsiooni, näiteks abielu tulevikku mingi universaalse, näiteks üleüldise peristaltikaseaduse abil. Seadus juhib seedimist (soolestiku pingestumine ja lõtvumine), ookeane (tõusud ja mõõnad) ja valitseb ka abielu kogu ajakestvuse ulatuses.

    Kõigi taoliste ad hoc “seaduste” ainukeseks surmavaenlaseks on tõe kriteerium, praktika.

    Ja kui nüüd meelde tuletada, et meie tsivilisatsioon võib olla täiesti tüüpiline kosmosetsivilisatsioon, ning esitada uuesti küsimus, miks nad ikkagi vaikivad, siis võime jõuda ka väga kurvale järeldusele: nad vaikivad sellepärast, et (tehnoloogiliste tsivilisatsioonidena) neid enam ei ole. Termonukleaarne katastroof, totaalne ökoloogiline kriis või põikpäise hüsteerilise kah-mõtlemise märatsemine on paisanud nad tagasi sügavasse barbaarsusse.

    Selline saatus ei ole mingil juhul vältimatu. Kuid taoliste võimalustega peab siiski täiesti tõsiselt arvestama.

    Seepärast – inimesed, olgem valvsad!

*

Comments Off on MÕISTUS MAAL JA MUJAL





Kommenteerimine on suletud.



%d bloggers like this: