Gustav Naani arhiiv


HOMO MUTANS
5. Apr 2011, 23:52
Filed under: 1981

Sirp ja Vasar: 1981, 27. veebruar, lk. 8 ja 13.

HOMO MUTANS

 GUSTAV NAAN

Pühkides teelt kaanonid,
      prognoosid, paragrahvid,
Tormavad kunst,
            armastus
                  ja ajalugu
Paraboolsel trajektooril.
                 Andrei Voznessenski

    On loomulik (või vähemalt paratamatu), et ka kõige keerukamaid küsimusi, näiteks globaalprobleeme või sugupoolte ja rahvussuhteid arutatakse mitte ainult sümpoosionidel. Kohvikus, saunas, juuksurijärjekorras lahendatakse neid palju edukamalt. Sest polkovniku lese klassikalise seisukoha järgi ei tea spetsialistid midagi (mõned küllap vähemgi kui mitte midagi). Ainult sauna(olme-, argi-)mõistusele on alati kõik selge.

    Argimõstuse suur eelis on, et ta saab uskuda kõike, mida tahab, kuna professionaalset (teaduslikku) mõtlemist aheldavad hulgalised keelud (loodusseadused). Olmemõtlemine saab näiteks uskuda, et ajalugu on meie (suva järgi) teha, professionaalne teab, et ajaloo seaduspärasused on meie teha niisama vähe kui loodusegi omad; esimene võib uskuda, et ajalool saab olla ka tagurpidikäik, teine teab, et sotsiaalsed protsessid on niisama pöördumatud kui bioloogilisedki.

    Täiskasvanu ei muutu imikuks, praegune eestlane ei muutu iial enam 1930. ega 1913. aasta eestlaseks või neandertallaseks.

    Olukord, mis oli enne küberneetikat või abielurevolutsiooni, ei tule kunagi tagasi. Mis on läinud, on läinud jäädavalt.

    Ühes uusimas ja põhjalikumas abieluinstitutsiooni ajaloos öeldakse, et industriaalühiskondadel on (võrreldes agraarsetega) “äärmiselt ebatavalised (extremely unusual) sugulus- ja abielusüsteemid – süsteemid, mis pidid äärmiselt kiiresti kohanema radikaalselt muutunud ökoloogiliste ja tehnoloogiliste tingimustega”.1 Kogu see “äärmine ebatavalisus” viib argimõistuse marru ja paanikasse. Tagasi harjumuspärase juurde (talutaresse, koopasse, puu otsa)! Kuid tagasi ei saa, saab ainult edasi. Või jääme rataste vahele.

    Perekonna vormide suur mitmekesisus näitab “mitte ainult seda, et inimesed saavad püsida, paljuneda ja elada oma elu (mitte tingimata õnnelikult) õige mitut moodi, vaid ka seda, et perekond kui institutsioon kohaneb mis tahes ühiskonnaga”.2

    Ja nii on ka kõigi teiste “igaveste” väärtuste ja “igaveste” tõdedega: need on igavesti muutuvad väärtused ja tõed. Nad hukkuvad niipea, kui kaotavad kohanemisvõime.

    Kui tahame tegutseda edukalt ja tunda elust mõnu, tuleb paratamatult harida oma mõistust, püüda radikaalselt muutunud keskkonda ja peaaegu niisama radikaalselt muutunud inimest (iseennast) näha, nagu nad on. Nosce te ipsum! (Tunne iseennast!)

    Intelligentsuse ja massiteadvuse vastasseis on üks ilmekamaid konfrontatsioone tänapäeva naailmas.

    Keegi vist ei kahtle, et praegune maailm erineb väga põhjalikult sellest, mis ta oli kaks-kolm või isegi üksainus põlvkond tagasi. Küsimus on selles, kuidas neisse põhjalikesse muutustesse suhtuda, kes kellega peab kohanema – kas keskkond inimesega või inimene keskkonnaga (muutunud maailmaga)?

    Intelligentsel maailmanägemisel ei ole vähimatki kahtlust, et arengut pidurdada ei saa ja meie ainuke šanss on õppida muutuma niisama kiiresti, kui muutub meid ümbritsev maailm. Mingit teist võimalust lihtsalt ei ole. Ei ole kunagi olnud ja veel vähem on praegu. Rooma Klubi seisukohti kokku võttes rõhutab selle president, et “elu põhisaladus on oskus kohaneda muutustega”. Ta kirjutab: “Tõeline põhjus, miks inimkonna raskused on saanud praegused hirmuäratavad mõõtmed, just selles seisabki, et keegi meist ei ole veel psühholoogiliselt ega funktsionaalselt päriselt kohanenud muutunud maailmaga ja inimese muutunud staatusega maailmas.”3

    Massiteadvuse seisukoht on risti vastupidine: lähtutakse inimese muutumatust loomusest ja tema võimest kujundada ajalugu oma äranägemise järgi.

    Minu ees on ajakirjaartikkel4, mis on teretulnud värske näide nendest argimõistuse “kummalistest seiklustest”, millesse ta satub, “niipea kui söandab tungida laia uurimismaailma” (Engels).

    Viimasel ajal on Jaan Kaplinski hakanud seiklema rasketel aladel – ökoloogias, demograafias, sotsioloogias, seades endale vist ülesandeks taasleiutada kõik need jalgrattad, mis inimkond on utiili saatnud sada ja enamgi aastat tagasi.

    1. Teaduse üldtuntud ja üldtunnustatud tõde on, et “ajalugu ei ole midagi muud, kui inimloomuse pidev muutumine” (Marx). Jaan Kaplinski väidab, et inimene on “põhiliselt jäänud selleks, kes ta oli paleoliitikumis”.

    Retoorikana kõlab see ju päris efektselt, kuid ei talu kokkupuudet faktidega. Ei ole vaja kaheksatkümmend või sada tuhat aastat, inimene on oluliselt muutunud tuhat korda lühemagi ajaga. Näitena kõlbab ka eestlane: ta kasvab praegu tunduvalt pikemaks kui sajandi algul, elab poolteist korda kauem, usub kümme korda vähem ja teab vähemalt kümme korda rohkem. Reisib võib-olla sada korda rohkem. Jne. See on hoopis teine eestlane kui sajandi alguse oma. Tunduvalt erinev kui eestlane 1930. a. mudel.

    Inimese kui looma ja eriti inimese kui (bio)sotsiaalse olendi tähelepanuväärsem joon on just hämmastav kohanemisvõime, võime ennast pidevalt (kui vaja, ka kiiresti ja põhjalikult) muuta. Viimasel ajal on sotsioloogid ja sotsiaalpsühholoogid jõudnud järeldusele, et noorus, eriti üliõpilasnoorus, on juba igal uuel kümnendilgi oluliselt uus!

    Andkem sõna USA õliõpilaskonna uurijale R. W. Larkinile. Ta märgib, et 1970. aastate üliõpilased erinevad 1960. aastate omadest. Vanemad inimesed tahaksid uskuda, et see on tagasipöördumine viiekümnendatesse. Kuid see ei ole nii: “Muidugi, paralleelid viiekümnendatega on olemas… Kuid seitsmekümnendate noorus siiski erineb fundamentaalselt viiekümnendate noorusest…”5

    See, et iga uus põlvkond juba vastab järjekordselt muutunud olude nõuetele, on inimkonna progressi kolossaalsemaid saavutusi, kuid sellest on veel vähe: on vaja, et sel määral, kuidas need põlvkonnad vananevad, õpiksid nad ümber – kas pidevalt või paar korda elu jooksul põhjalikult. Just see ümberõppimise, iseenda ümbertegemise, ümberkasvatamise probleem on seni suures osas lahendamata.

    Psühholoogiliselt ei ole see sugugi kerge. Kuid kindlasti õpime ära sellegi. Sest igandite peetus on tervist tugevasti kahjustav nähtus.

    Mõte inimese muutumatust loomusest on saamatule, laisale ja passiivsele inimesele väga mugav: koos Jaan Kaplinskiga saab ta kõik oma vead ajada vaese neandertallase kaela. Viimane siiski ei puutu asjasse: oma lollustes oleme süüdi ainult meie ise, mitte keegi teine. Ja ka vigade allikas on alati võrratult lähemal kui paleoliitikumis: tegemist on üldtuntud nähtusega, mille nimeks (ühiskondliku) teadvuse mahajäämine (ühiskondlikust) olemisest. See mahajäämine on tavaliselt põlvkond, kaks või kolm ja ainult mõned raskemini avastatavad igandid võivad ulatuda ka palju kaugemale tagasi.

    Inimese, eriti nüüdisaegse, mõistmiseks on vaja alati silmas pidada, et see on eelkõige Homo mutans – muutuv inimene. Prognooside kõige raskem osa on inimese muutumise ettenägemine.

    2. Teine fundamentaalse tähtsusega teaduse põhitõde, millest Jaan Kaplinskil ei näi aimu olevat, on see, mille Marx sõnastas 6. teesina Feuerbachi kohta. See põhitõde osutus tõeliseks võtmeks inimese olemuse mõistmisel. Tähtsuselt on see Marxi avastus minu meelest täiesti võrreldav Koperniku või Darwini avastusega.

    Marxi avastus seisnes selles, et inimene on ühiskondlike suhete ansambel (das Ensemble der gesellschaftlichen Verhältnisse).

    Enne Marxi on sotsiaalseid nähtusi püütud seletada inimese omadustega, inimese (muutumatu) olemusega. Jaan Kaplinski, jäädes truuks oma plaanile taasleiutada ammu utiili läinud jalgrattad, teeb artikli keskseks ideeks ühiskonna seletamise inimese omadusega alalõpmata eksida.

    Oma “vigade võimendumise teooria” ammendava kriitika leiaks Jaan Kaplinski G. Plehhanovi hiilgavalt kirjutatud töödes, mis aastat kolmkümmend tagasi avaldati ka eesti keeles.

    Kuninga armukese või Hitleri ja tema kindralite vigade “võimendumine” ei seleta tegelikult midagi, loob vaid seletuse illusiooni. Tõelised probleemid on hoopis milleski muus. Üks raskemaid on järgmine: miks massid võtavad tuld just sellest konkreetsest nõmedusest, hakkavad suure entusiasmiga “võimendama” just seda viga ja jäävad külmaks konkureerivate nõmeduste suhtes, mis pakuvad neile niisama häid võimalusi ennast seebiks keeta? Miks ühel ajal ja ühes kohas nähakse õnne tagatist Blitzkrieg’is ja “juudiküsimuse lõplikus lahendamises”, teises kohas ja teisel ajal varblaste ja intelligentide tapmises, kolmandal puhul pantvangide võtmises ja rusikate viibutamises massimiitinguil, neljandal aga linnade mahajätmises, tööstuse, hariduse ja raha likvideerimises?

    Viimati mainitud nähtus, mis on tuntud punaste khmeride sündroomi ehk polpotluse nime all, näitab võib-olla kõige ilmekamalt, et põikpäine ja hüsteeriline massiteadvus võib teatavates tingimustes olla tsivilisatsioonile niisama ohtlik kui tuumasõda või katastroofiline globaalne energiakriis.

    Tõenäoliselt on tegemist sotsiaalsete kooperatiivefektidega, ent nende efektide füüsikalinegi teooria (sünergeetika) on alles kujunemisjärgus. Kuid ka sotsioloogia vahenditega on suudetud midagi ära teha.

    Kuni 1960. aastate lõpuni Läänes peaaegu ei kaheldud, et materiaalne heaolu tagab inimese õnne või vähemalt rahulolu (tarbimisühiskonna kontseptsioon). Siis aga käisid orkaanina üle planeedi üliõpilasrahutused, mis nokautisid selle ja mitmed teised argimõistuse “endastmõistetavad” illusioonid. Vanemat põlvkonda lausa vapustas see, kuidas noorem mõnitab nende aateid, väärtusi, sihte ja eelkõige küllusekultust.

    Järgnenud 10–12 aasta jooksul on seda 1960. aastate lõpu ja järgmise kümenendi suurt jõnksu, murrangut inimteadvuses uuritud üsna põhjalikult. Ruuminappus ei luba siin küllaltiki huvitavatel järeldustel peatuda, märgime meie teema seisukohalt eriti olulist “vajadusterevolutsiooni”. Uue põlvkonna (sünniaasta 1945 ja hilisemad) vajaduste hierarhias on materiaalsed vajadused tõrjutud nüüd kolmandale-neljandale ja kaugematele kohtadele, esiplaanile on kindlalt tulnud mittemateriaalsed (“postmaterialistlikud”) vajadused, eelkõige eneseteostamise vajadused, kuid ka teised intellektuaalsed, esteetilised, kommunikatiivsed vajadused. Suurbritannias näiteks on uue põlvkonna hulgas “postmaterialiste” kuus korda rohkem kui vanemate inimeste seas.6

    Seoses sellega on järjekordselt suurenenud Lääne sotsioloogide huvi Marxi ja Engelsi vastu. Juhtisid ju nemad tähelepanu, et inimeste käitumist tuleb seletada nende vajadustega, et rahuldatud vajadused tingimata sünnitavad uusi, üha rafineeritumaid.

    Teadus- ja tehnikarevolutsioon aga kutsus esile tõelise vajaduste plahvatuse.

    Kõrvutage nüüd kõige sellega Jaan Kaplinski seisukoht: “Inimese vajadused-soovid … on jäänud põhiliseks samaks” (mis paleoliitikumis)!

    J. Kaplinski antihistorism avaldub mitte ainult armastuse, abielu- ja perekonnasuhete käsitlemisel. “Loomingu” artikliga teeb ta selle oma lipukirjaks inimese ja ühiskonna mõistmisel üldse (õigemini mõistmisest loobumisel).

    3. Tema selles artiklis maalitud pilkepilt inimesest, ühiskonnast ja tsivilisatsioonist ei oleks täielik, kui seal puuduks pila mõistuse ja tunnete vastu: “Mõistus on üksnes inimese abivahend oma sihtide saavutamisel, kõige üldisemalt aga on need sihid määratud meie animaalse (maakeeli “loomse” – G. N.) ürgloomuse poolt.” Ürgsed tunded valitsevad mõistust, mis on vaid “väga õhuke ja õrn” pealisehitus meie elajalikul põhiloomusel. “Kummatigi on seesama õrnuke mõsitus vist ainus, millele same loota.”

    Oletagem, et Jaan Kaplinskil on õigus ja emotsioonid valitsevad mõistust. Kas aga need on mingid muutumatud, animaalsed, ürgsed tundmused? Muidugi mitte. Inimene on muutuvate ühiskondlike suhete ansambel kõiges, ka oma emotsioonides.

    Sotsioloogia suhteliselt iseseisva haruna areneb Läänes kiiresti emotsioonide sotsioloogia. Erinevate uurijate seisukohtade erinevusest hoolimata “mis tahes sotsioloogilise emotsioonideteooria põhieeldus on, et äärmiselt lai klass inimese emotsioone on reaalsete, oodatavate, kujutletavate või meenutatavate ühiskondlike suhete sünnitis … Sellest järgneb, et mõistes paremini ühiskondlikke suhteid, mõistaksime paremini ka emotsioonide kujunemist”.7

    Peaaegu kõigil inimestel kauges minevikus, rumalamatel inimestel praegugi, on emotsioonid ja mõistus tõepoolest pidevas konfliktis, tundmused aheldavad mõistust. Kuid ei ole mingit alust kuulutada see mingiks kõigi aegade ja üldinimlikuks seaduspärasuseks. Tunded võivad mõistust ka stimuleerida. Mõistus tundeid samuti.

    4. Üldreeglina see, kes apelleeerib lugeja mõistusele, tugineb mõistetele, loogikale ja faktidele; sellel, kes teeb oma panuse lugeja tunnetele, on võrratult kergem: ta võib läbi ajada ka kujundite, metafooride, allegooriatega. Teatavates piirides on see igati seaduslik.

    Vaadelgem kolme tüüpolukorda.

    Kui luuletaja (oletagem, et noor) võrdleb neiukest õiekesega, siis tähendab see peale kõige muu kindlat kokkulepet: poeet kohustub emotsioonide piiridest mitte väljuma, lugeja kohustub temalt rohkemat mitte nõudma. (Metafoor ise on siin tõenäoliselt vastuvõetav kõigile.)

    Kui luuletaja (oletagem, et vananev) püüab ühendada meenutusi minevikust hirmuga tuleviku ees, siis võivad sündida väga kummalised asjad, näiteks armastuse ja surma kokkulaulatamine. Või armastuse mõiste meelevaldne pruukimine – küll lihtlabase leplikkuse, siis aga jälle rutiinse abielu tähenduses: “Oleme loonud kujutelma armastusest kui show’st, pulmadega algavast etendusest…”.8

    Ei oska ette kujtada, kellel küll saaks olla nii veider kujutelm armastusest! See, mis algab pulmadega, on abielu, mitte armastus. Viimane ei alga kunagi pulmadega, kahjuks võib aga vahel pulmadega (või üsna varsti pärast pulmi) lõppeda.8

    Ehkki Jaan Kaplinski tsiteeritud essee on kokku pandud just sellistest fakti- ja loogikavigadest, võivad selles kajastuvad emotsioonid olla meeltmööda üsna paljudele, vist peaaegu kõiile saamatuile, lüüasaanuile, ilmajäänuile.

    Häda korral võib emotsioonide objektiks valida isegi ajaloo, tsivilisatsiooni, maailmahädad. Tuleb ainult endiselt kinni pidada (vaikivast) kokkuleppest: lugejale peab olema selge, et luuletaja jutustab oma tunnetest maailma puhul, mitte maailmast endast. Erinevalt näiteks populaarteaduslikust žanrist, kus kõik on vastupidi. Kui aga autor esitab oma emotsioone, kuid teeb näo, nagu räägiks maailmast, siis petab ta lugejat. Kui ta seda ka ise usub, siis petab ennastki.

    Jaan Kaplinski artiklit “Eksimine on inimlik” saaks ju päästa, tõlgendades seda ainult tundmuste, eelkõige hirmu avaldusena. Kahjuks pretendeerib autor ilmselt rohkemale. Sellest kõneleb artikli pseudoteaduslik sissejuhatus. “Eksisteerides biovooluna ajus mõõtub mõtte võimsus mikrovattidega, niisugusest mõttest võib aga saada megavatilise võimsusega elektrijaam. See ongi näide mikroprotsesside võimendumisest makroprotsessides…”

    Kas siis biovool on mõte ja esimese võimsus on teise võimsus? Miks me siis ei mõõda geniaalseid ja idiootlikke mõtteid ning nende erinevust lihtlabase mikroampermeetri ja -voltmeetri abil?!

    Ent sellele lonkavale allegooriale rajab autor terve “filosoofia” tsivilisatsiooni olukorrast ja saatusest!

    Kasutatakse koguni valemit ja jooniseid. Valemit peab autor millegipärast elegantseks. Tegelikult on see lihtsalt jama (nimetagem seekord asju õigete nimedega!). Informatsioonil nagu mõttelgi ei ole võimsust (samuti pinget, voolu jne.), mis saaks suureneda, seega ei ole ka mingit võimalust võimendumiseks. Informatsiooni edastamise ja muundamise käigus ei saa suureneda ka informatsiooni hulk – seegi asjaolu kuulub teaduse aabitsatõdede hulka.

    Jaan Kaplinski ilmselt ei mõista, mis on võimendus, mis on entroopia, informatsioon ja modulatsioon. Seda kinnitab tekst, eriti aga joonised: esimesel neist on informatsioon entroopiaga risti(!), teisel on võimenduse argumendiks aeg(!). Tagatipuks kutsutakse lugejat kujutama üht joonist (üht absurdi) asetatuna teisele!

    Tekstis võib leida veel selliseidki pärleid nagu “loodusest ühiskonda suunatud entroopiavoog” ja “looduselt saadav koguentroopiavoog”. Autor näib uskuvat, et entroopia on hea asi, umbes nagu energia. Teatavasti on aga entroopia korratuse, allakäimise, degradeerumise, lagunemise kõige täpsen mõõt. Mis “kogulagunemise voogu” me looduselt saame? Saame vahendeid selle vastu võitlemiseks!

    Jaan Kaplinskil on üldse mingi ületamatu tahtmine õpetada meid asjades, millest tal endal on vaid skandaalselt ähmane ettekujutus.

*

    Massiteadvuse kohanemine järsult muutunud maailmaga on keerukas, valuline ja huvitav protsess. Vihmametsast suurlinna kolinud aafriklase käitumine modelleerib seda ülemaailmset protsessi võib-olla kõige ilmekamalt.

    Haigestunud aafriklane käib: a) arsti juures, et haigust diagnoosida; b) nõia juures, et selgitada haiguse põhjus (kuri silm, surnud esivanemate viha jne.); c) tuttava farmatseudi juures, et teada saada, kas antud diagnoosi ja antud põhjuse juures antud ravim mõjub; d) rahvameditsiini “spetsialisti” juures imejooki saamas; e) palvetamas (vahel nii kristlikus kui ka paganlikus palvelas).

    Kas meie ei käitu põhimõtteliselt samamoodi? Tahame ära kasutada kõik teadus- ja tehnikarevolutsiooni loodud mõnud, isegi pahandame, kui kõiki neid (näiteks värvitelereid) ei ole jalaga segada. Kuid uskudes, et inimsuhted värviteleri ees saavad jääda samaks, mis nad olid peeru valgusel, et peeru valgusel kujunenud mõtlemislaadi utiili saata ei ole vaja, piisab, kui loopida moodsaid sõnu: info, võimendus, entroopia, optimaalne, tagasiside, roll, väikerühm, identifitseerimisvõimalus jne.

    Mille poolest selline ülinaiivsus erineb vihmametsast välja tulnud aafriklase lihtsameelsusest? 

*

1 P. L. van den Berghe. Human Family Systems: an Evolutionary View. New York, 1979, p. 171.

2 Lila Leibowitz. Females, Males, Families. A Biosocial Approach. North Scituate, Mass., 1978. p. 210.

3 Аурелио Печчеи. Человеческие качества. “Прогресс”, М., 1980, с. 204. (Aurelio Peccei kursiiv!)

 4 Jaan Kaplinski. Eksimine on inimlik. “Looming”, 1980, nr. 9.

 5 Ralph W. Larkin. Suburban Youth in Cultural Crisis. New York – Oxford, 1979, p. 127. (Larkini kursiiv).

 6 Samuel H. Barnes and others. Political Action: Mass Participation in Five Western Democracies. London, 1979, pp. 308, 323.

Jonathan H. Turner. The Structure of Sociological Theory. Homerwood (Illinois), 1978, p. 97.

 7 S. G. McNall (ed.). Theoretical Perspectives in Sociology. New York, 1979, p. 433.

 8 Jaan Kaplinski. Avatusest ja armastusest. Essee. SV. 1980, nr. 26.

 9 Üle saja 1978. aastal Eestis lahutatud abieludest olid kestnud alla ühe aasta (aasta jooksul lahutatud 5587 abielust moodustab see küll vaid 2 protsenti).

*

Comments Off on HOMO MUTANS





Kommenteerimine on suletud.



%d bloggers like this: