Gustav Naani arhiiv


Teaduse (de)ideologiseerimine(?)
2. Apr 2011, 16:52
Filed under: 1990

Edasi lisa Liivimaa Kroonika: 1990, 23. detsember, lk. 2.

 

     Paljud lugejad on toimetusele ette heitnud, et me ei ole avaldanud artikleid teaduse teemadel. Siinkohal parandame selle vea.
    Akadeemik Gustav Naani artikli laenasime ühest “Edasi” sahtlist.

 

TEADUSE (DE)IDEOLOGISEERIMINE(?)

    Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks kandideerib 61-aastane teaduskraadita minister Lennart Meri. Eelvalimistest siinkirjutaja osa ei võtnud, sest ei kuulu TA humanitaar- ja ühiskonnateaduste, vaid astronoomia ja füüsika osakonda, pärisvalimistel TA üldkogus aga meenuvad paratamatult probleemid, millest kirjutasin kakskümmend üks aastat tagasi “Võimus ja vaimus” ning saatesõnas N. Wieneri raamatu “Küberneetika ja ühiskond” eestikeelsele väljaandele. Tundub, et midagi sealöeldust ei ole vananenud, säärased probleemid, nagu ideoloogilise mõtlemise oluline erinevus teaduslikust, on ehk muutunud veelgi põnevamaks.

    Olen endiselt kangekaelselt seisukohal, et koorismõtlemine ja muu ühtlustamine ei tule ühiskonnale kasuks. Progressi eelduseks on mitmekesisus. Ühiskond vajab nii võimu kui ka vaimu (näiteks poliitikuid ja teadlasi) ning need peavad olema küllalt erinevad, mõneti vastandlikudki jõud.

    Teadlane on kutsutud rääkima ühiskonnale ebameeldivusi. Sest tõde ei ole jäätis, ei ole sugugi kohustatud olema magus. Tihti on tõde nagu naine Piiblis – kibedam kui surm (Koguja 7:26; tõsi küll, allakirjutanu on ketser ka selles küsimuses, on raudbetoonkindlalt veendunud, et naine on looduse kõige geniaalsem leiutis).

    Poliitik ja ideoloog seevastu peavad meeldima. Kui just mitte kõigile, siis vähemalt enamusele. Seega neile, keda on alati rohkem kui tarku.

    Hr. Meri ei saanud poliitikuks juhuslikult, vajalikud eeldused olid tal ammu olemas.

    Neile, keda on alati rohkem kui tarku, ei meeldi põrmugi asjad, mis käivad argimõistusele üle jõu. Ja kuna mis tahes totalitarism ülistab lihtinimest ja massi, siis soosib ta ka taoliste asjade mahategemist. Hitlerlikul Saksamaal oli relatiivsusteooria “juudibolševistlik füüsika”, stalinlikus Nõukogude Liidus aga “reaktsiooniline einsteniaanlus”. Põlu all on meil olnud näiteks ka kosmoloogia, küberneetika, demograafia, kõige põhjalikumalt geneetika, kõige kauem psühhoanalüüs ja etoloogia. Viimaseid kahte sai L. Meri kirglikult rünnata isegi veel 1981. aastal! (“Looming” 1981, nr. 5). Kirjanikelt oodati rünnakuid kirjandusele, Mere väärikas ideoloogiline vastulöök teadusele oli tema omaalgatuslik patriootlik tegu.

    Vaimu ideoloogilise puhtuse eest on L. Meri võidelnud hiljemgi. Kirjanike Liidu IX kongressil (1986) juhtis ta kolleegide (võib-olla aga eeskätt ülemuste) tähelepanu sellele, et “kirjaniku töös on kesksel kohal marksistlik kontseptsioon inimesest” (“Sirp ja Vasar 1986, nr. 18).

    Kannapöörde bolševistlikult ideoloogiliselt mõtlemiselt antibolševistlikule tegi L, Meri 1988. aastal. Tema kõne loovliitude ühendpleenumil on avaldatud “Noorte Hääles” (1988, 28. apr.) ja vastavas kogumikus. See on pühendatud demograafiaküsimustele. Piisva ettekujutuse autori teadmistest ja mõtlemistasemest annab keskne tees: madalas sündimuses Eestis on süüdi nõukogude võim.

    Ka kõige algelisema teadusliku mõtlemise juures on taoline väide välistatud, sest see satub karjuvasse vastuollu vähemalt kolme hästituntud faktiderühmaga: 1) sündimus Eestis muutus euroopalikuks (madalaks) ammu enne 1940. aastat; kui madalas sündimuses on süüdi “ebakompetentne valitsus”, siis oli see Pätsi või mõni teine EV valitsus; 2) Põhja- ja Lääne-Euroopas ei ole nõukogude võimu kunagi olnud, sündimus aga on veel madalam kui Eestis; 3) Kesk-Aasia vabariikides on nõukogude võim püsinud kauem kui Eestis, kuid see ei takistanud demograafilise plahvatuse mühamist. (On varemgi märgitud, et seesama võte – tülikaid fakte lihtsalt ignoreerida – on L. Merel aukohal mujalgi. Näiteks “Hõbevalgemas”.)

    Massiteadvus tervitas kõnet, ja see on väga tüüpiline – ta toimib kontrasti põhimõttel: kui bolševistlik on halb, siis kõik antibolševistlik on hea, õige ja magus. Ent ideoloogiline mõtlemine võib olla ka teadusvaenulik ja ka lihtsalt molguslik täiesti sõltumata sellest, kas see on punane, roosa, (sinimust)valge, lilla või pruun.

    Igasuguses ideoloogilises mõtlemises on tähtsal kohal vaenlase kuju. Mere bolševistlikul perioodil olid nendeks näiteks Sigmund Freud ja Konrad Lorenz, antibolševistlikul aga mõistagi kõigi Paulusteks teisensud Sauluste maiuspala – siinkirjutaja.

    “Tuntud on akadeemik Naani tees, mille kohaselt eestlased olla nii vana rahvas, et demograafiline plahvatus on neil ammu selja taga ja rahvusena ei ole nad enam suutelised ennast taastootma. See on viisakas katse vabastada ebakompetentset valitsust vastutusest”.

    Loomulikult ei ole ma nii kirjaoskamatut “teesi” uneski näinud, see on otsast lõpuni hr. Mere lopsaka fantaasia vili. Ent selleski peegeldub suurepäraselt tema täielik demograafiaalane süütus. Rahvas, rahvus ja rahvastik on kolm eri asja. Rahvastiku ehk demograafiline vananemine ei tähenda mingil määral seda, et ta on kaua eksisteerinud, vaid seda, et elatanud inimeste (60–74-aastaste) ja vanurite (75-aastased ja vanemad) osakaal rahvastikus ületab teatava tingliku piiri (12%). 1939. aastal oli see protsent Ukrainas 6,2 (noor rahvastik), Eestis aga 13,9 (vana rahvastik). Ammu on teada ka demograafilise vananemise peapõhjus: madal sündimus.

    Muidugi avaldab vananemine teatavat tagasimõju sündimusele, kuid näiteks abortide mõju on palju suurem. (Eestis saaks sündimus olla praegusest vähemalt kaks korda suurem, sest abortide arv ületab tunduvalt sünnituste arvu. Mängus on “ei taha”, mitte “ei saa”, ja see on maksev kogu maailma tsiviliseeritud naiste kohta.)

    Hiljuti kirjutas “Uusi Suomi”, et Eesti poliitikas (ka välispoliitikas) valitsevad džungliseadused. Küllap see nii ongi. Poliitkast kanduvad džungliseadused ja nendega kaasnev intelligentsi metsistumine teistele elualadele. Küsimus seega ei olegi niivõrd ühes või teises konkreetses inimeses, kuivõrd milleski palju üldisemas. Kas näiteks tahetakse, et ka teaduses vohaksid ideoloogiline mõtlemine ja džungliseadused?

 GUSTAV NAAN

Comments Off on Teaduse (de)ideologiseerimine(?)





Kommenteerimine on suletud.



%d bloggers like this: