Gustav Naani arhiiv


Rahva enesetapuõigusest
2. Apr 2011, 23:28
Filed under: 1991

Rahva Hääl: 1991, 5. märts, lk. 4.

 

Rahva enesetapuõigusest

     DOKTOR STOCKMANN: Enamusel ei ole kunagi õigus, ütlen ma. See on üks sotsiaalsetest valedest, mille vastu iga vaba ja mõtlev inimene peab mässu tõstma.
Henrik Ibsen, Rahva vaenlane (1882).

 

2. veebruari “Eilsest tänasesse”: “Laupäevases “Pravdas” tõestab akadeemik Gustav Naan, et ta ei ole veel kuhugi kadunud.”

    Kas oleks pidanud kaduma? Miks?

    Ja kas peame uskuma, et see mittekadumine avastati toimetuses alles nüüd, rahvavaenlase viimase poole aasta kuuenda ärritava sõnavõtu toimel? Kas ei teki nüüd tahtmine targutada (ajakirjaniku enda väljend!) ehk siiski ka eelmise viie puhul?

    Need on: 1) Kui kindral Laidoner Moskvas käis (“Eesti Ekspress”, 20. juuli), 2) Hakkan natsionalistiks. Mõtteline eksperiment (“Molodjož Estonii”, 4. august), 3) Teaduse (de)ideolgiseerimine (“Edasi”, 23. dets.), 4) Miitinguekstaasist, sallimatusest ja veel millestki (“Izvestija” nädalaleht “Sojuz”, nr. 51), 5) noppeid siinkirjutaja k.a. 18. jaanuari pressikonverentsilt (“Eesti Elu”, 1. veebr., “Postimees”, 9. veebr.).

    Võib-olla aga, vastupidi, olnuks targem ka kuuendat “mitte märgata”? Sest närvilise reageerimisega tekitatakse ju nii mõneski lugejas ebaterve uudishimu, tahtmine järele vaadata, millest see Naan seal “Pravdas” siis tegelikult kirjutab? Ja avastabki, et kommentaarides on artikli mõttest väga hoolikalt mööda mindud.

    17. saj. kirikureform Venemaal sisaldas ennekuulmatuid novatsioone. Kõik teadsid, et ainuõige on risti ette lüüa kahe sõrmega, nüüd hakati nõudma, et kolmega. “Halleluujat” tuli hüüda endastmõistetavalt kaks korda, nüüd nõuti kolm. See ei ole naljaasi, vaid täielik hukatus! Saab ju hinge päästa vaid täites ainuõigeid kombetalitusi, reform rajas hingele tee põrgusse. Mõistagi tekitas see paljude usklike terava protesti, mis ulatus enesepõletamiseni ning enda ja perekonna surnuksnäljutamiseni. Sääraseid hüsteeriaid on ajaloos esinenud korduvalt, midagi sellesarnast võib täheldada ka praeguse suveräänsusepideemia raames, sealhulgas Eestis: parem surnuksnälgimine kui liiduleping!

    Kui aga käivitada mõistus? Ratsionaalne (korrektne, loogiline) mõtlemine? Sellega kaasnevad alati kahtlused. Järsku võib ristimärki teha nii kahe kui ka kolme sõrmega? Või – hirmus mõelda – üldse mitte teha? Kui aga nii, siis võib-olla ei peagi ilmtingimata tuleriidale tormama? Järsku ei pea isegi Nõukogude Liidust tingimata välja astuma?

    Võib tekkida koguni kahtlus, kas usklikul ikka on õigus ennast elusalt põletada ja rahvusel ennast olematuks näljutada? Tõenäoliselt siiski on. Kui isikul ja kooslusel (sealhulgas rahval ja rahvusel) on täieliku enesemääramise õigus, siis tähendab see nende kindlat enesetapuõigust. Sest ainult niimoodi on võimalik saavutada täielikku (kõigist ja kõigest) vabadust ja suveräänsust. Elusolendite vabadus on alati miskitmoodi piiratud.

    Jätkame seda “Pravda” juttu. Kui inimesed abielluvad, kaotavad nad väga olulise osa oma vabadusest ja suveräänsusest. Ometi enamik abiellub. Järelikult ei ole suveräänsus mingi absoluutne pühadus, millest ei tohi midagi loovutada. Täpselt nii on ka suures poliitikas. Ja nii abielus kui ka poliitikas vaated suveräänsusele muutuvad.

    1947. aastal esines Eesti NSV Teaduste Akadeemia president Hans Kruus akadeemia üldkogus ettekandega, mille lõpetas sõnadega: “Eesti rahva suveräänsus ja poliitiline iseseisvus saab olla vääramatult kindlustatud nii olevikus kui ka kõigiks edaspidisteks aegadeks ainuüksi selles poliitilises süsteemis, milles me praegu oleme, s.o. meie maa kuuludes nõukogude vabariigina NSV Liitu, kes on kindlustanud suveräänsuse oma rahvastele ja võitleb rahvaste võrdõiguslikkuse ja suveräänsuse eest ülemaailmses ulatuses.”

    See seisukoht püsis üle neljakümne aasta, peegeldudes kümnetes ja sadades teaduslikes ja publitsistlikes artiklites ning raamatutes. Siis aga algas Sauluste massiline ja välkkiire teisenemine Paulusteks, sest selgus, et absoluutne tõde viimses instantsis on imelihtsalt haaratav: tuleb lihtsalt kõik varasemad seisukohad vastupidistega asendada!

    Kas selline absoluutne tõde saab püsida samuti nelikümmend aastat? Kes tahab, uskugu, realist ütleb, et hea, kui neligi.

    Nii abielus kui ka poliitikas konkureerivad peaaegu alati Landsbergise joon (partner, isegi kui see on üliriik, tuleb põlvili suruda) ja Koivisto joon (mõnus elu on võimalik vaid partneri huve arvestades).

    Minu artiklit “Hakkan natsionalistiks” ei julgenud märgata vist küll ükski eestikeelne ajaleht. Õigesti tehtud! Milleks külvata kahtlust, kas koduvillane eesti natsionalism ikka on kõige täiuslikum olemasoleva kahe või kolme tuhande hulgas? Muidugi on! (Artiklis väidetakse ülima häbematusega, et soome natsionalism on terve ajastu võrra meie omast ees.)

    Kõige enam ärritas meie rahvuslasi Mauno Koivisto kapitaalse tähtsusega väide: “Karmid sõjad on õpetanud soome rahvast mõistma, et just väikerahval tuleb arvestada suure naabri julgeoleku huve ja hoiduda rajamast tulevikku meretagusele abile ja sümpaatiatele.”

    Soomlasi on viis miljonit, ja nad peavad ennast väikerahvaks. Hoopis midagi muud on eestlased. Meid on ju terve miljon! Võime ajada jalad lauale, provotseerida üliriiki ja ehitada oma tulevikku välisabile lootes.

    “Litsid mehed need Vargamäe omad!” ütleks kõrtsmik, sülitades üle leti.

    Ent massipsühhoos tasapisi siiski vaibub. Juba võib ette kujutada ka Eesti poliitikut, kes valib optimaalset hetke tegemaks Mauno Koivisto vaimus avaldust, teenides sellega massi tormilise aplausi ja paisates auti kõik oma rivaalid. Ja Paulused ruttavad siis seletama, et suveräänsust ei ole õige mõista liiga matslikult, nagu on viimastel aastatel tehtud.

    Ajad muutuvad, ja meie muutume koos nendega!

    On mitmeid võimalusi jälgida massiteadvuse kiiret muutumist. Illustreeriksin seda väidet niimoodi, et ühtlasi õiendada üks värske arusaamatus.

    “Eesti Elu” järgi oleksin ma nagu öelnud pressikonverentsil, et “ähvarduskirju saadetakse sadade viisi”. Saadeti, kuid ammu enam ei saadeta. Suhtumine on ülekaalukalt korrektne ja enamgi. Murrangu alguseks oli kirjatükk “Õilishingede inimsööjalikkus” (“Noorte Hääl”, 1989, 1. apr.) ja toimetuse ilus paniköörlik avasõna sellele.

    Ajad muutuvad.

    Kui tšuktš nägi, et koerarakendi kiirus hakkab vähenema, ööbimiskohani aga on veel mitu head versta, riputas ta pika ridva abil koerte nina ette apetiitselt lõhnava kala. Eesli puhul kasutatakse heinatuusti, rahvahulkade jaoks aga mingit apetiitselt lõhnavat müüti (utoopiat, ideaali). Nii eesel kui ka mass usub, et õnn on kohe-kohe haaratav, mass aga veel ka, et seda jätkub tuhandeks aastaks. Tõsi küll, idamaine hingelaad ei tarvitse leppida tuhendegagi. Hiina kuulus hüpe õnnistati sisse loosungiga: “Mõni aasta ränki kannatusi – ja kümme tuhat aastat üldist õnne.”

    Kas ei peaks käivitama selle ilusa tiivustava loosungi ka Eestis?

    Tuhandeaastase maapealse taevariigi, valge laeva, suure hüppe või IME saatus massiteadvust tavaliselt ei häiri. Ta on kahetaktiline: teab, et algul tuleb õhinal uskuda mingi suure, suure, suure õnne peatset saabumist, seejärel aga, et seda ei ole kunagi usutud.

    Küsige mõnelt praeguselt kirglikult rahvuslaselt viie aasta pärast, kas eestlased ikka päris tõsimeeli uskusid keeleseaduse, suveräänsusdeklaratsiooni, IME, majanduspiiri, barrikaadide jne. imettegevat toimet? Ta vastab väga väärikalt ja sügava veendumusega, et tema igatahes sellist jampsi küll kunagi uskunud ei ole. (IME puhul väidab seda võib-olla juba praegu.)

    Eesti staažikas vanasõna (nagu see on jäädvustatud vastavas akadeemilises väljaandes) ütleb, et “lollisi on alati rohkem kui tarku”. Nad vajavad heinatuusti ja peavad selle saama.

GUSTAV NAAN

Comments Off on Rahva enesetapuõigusest





Kommenteerimine on suletud.



%d bloggers like this: