Gustav Naani arhiiv


Õilishingede inimsööjalikkus
2. Apr 2011, 23:20
Filed under: 1989

Noorte Hääl: 1989, 1. aprill, lk. 2–3.

 

Toimetuselt: 
    Autori ja lugejate tungival nõudmisel avaldame toimetuse arhiivist seni ilmumata kirjutise ühegi toimetusepoolse redaktsioonilise paranduseta. Kergesti ärrituvatel, madala valuläve ja nõrga närvisüsteemiga inimestel soovitame alljärgnevaid trükiridu mitte lugeda.
    Arvukad vastukajad palume edastada isiklikult Gustav Naanile.

 

Õilishingde inimsööjalikkus

GUSTAV NAAN

     Igal inimesel on õigus veendumuste vabadusele ja nende vabale väljendamisele.
    Inimõiguste ülddeklaratsioon, art. 19.

    Täpsustus: muidugi, muidugi, kuid mitte Eestis ja igal juhul mitte Naanil!

    Armeenia raadiolt küsitakse, kas vastab tõele, et akadeemik Ambartsumjan võitis loteriipiletiga kümme tuhat rubla. Raadio vastab, et jah, kuid üht-teist tuleks täpsustada. Esiteks mitte akadeemik Ambartsumjan, vaid kingsepp Karapetjan. Teiseks mitte loteriis, vaid atškoos. Kolmandaks mitte kümme tuhat, vaid kümme rubla. Neljandaks ei võitnud, vaid kaotas. Kõik muu on õige.

    Sedasama tuleb öelda, 28. veebruari “Noorte Hääle” reportaaži “Gustav Naan valijate keskel” kohta. Esiteks ei olnud see kohtumine valijatega, sest Tallinn ei kuulu Keila valimisringkonna alla, teiseks … jne., kõike ei jõua õiendada, kuid vähemalt ühe, viimasel ajal nii püüdlikult levitatava vale peaks küll käsile võtma. Sest tegemist on küllalt tüüpilise näitega, kuidas ajaloo valge laik püütakse asendada lehkava musta auguga. Vastavate kirede üleskruttimiseks. (Ühe mehe vastu juba algatati kriminaalasi.)

    Ajaloo ümbervaletamata õppetunnid on aga alati õpetlikud!

    Viimasel ajal ilmuvad minu loengutele ja muudele esinemistele tavaliselt kaks hästi instrueeritud noormeest, esitamaks provokatsioonilise maiguga küsimusi, mis ei ole loengu teemaga kuidagi seotud. Esinemisel Mereklubis, millest on juttu reportaažis, vastates mõnele säärase maiguga küsimusele, jutustasin lühidalt, mis siis Eestis 1950. aastate algul sündis. Sellest ei ole NH loos sõnakestki, jutt on hoopis sellest, mida ma kellegi stsenaariumi kohaselt oleks pidanud vastama: oleks pidanud õigustama oma käitumist 50. aastatel! Ohjeldamatu fantaasia serveeritakse faktide pähe.

    Praegune sotiaalne hüsteeria Eestis ei ole ainulaadne ei ruumis ega ajas. Analoogilised ja veelgi teravamad on praegu käimas kogu maailmas, vähemalt tosinas regioonis. Ka Eestis ei ole see esimene nõiajaht. Väga sarnane leidis aset näiteks neljakümnendate lõpul – viiekümnendate alul. Intelligentsi kannibalistlik isu oli tollal praegusest väiksemgi, kuid selle rahuldamise võimalused märksa suuremad.

    Kirjanikel läks hasartseks vastastikuseks söömiseks juba 1949. aastal, akadeemilisel publikul (kõrgkoolides ja teadusasutustes) vast järgmise aasta algul, igatahes samuti juba enne EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumit, mis toimus 1950. a. märtsi lõpul.

    Üsna tüüpilise näitena võiks võtta TA Ajaloo Instituudi ajavahemikul 1. kuni 22. märtsini. Selle kolme nädala jooksul vallandas direktor iga kuuenda instituudi töötaja, viimasena kunstiajaloo sektori juhataja professor Voldemar Vaga. Kaks päeva varem oli otsustatud ka direktori enda saatus: 20. märtsi otsusega vabastas Teaduste Akadeemia presiidium ta ametist kui “ülesannetega mitte toimetulnu alates 04. aprillist 1950. a.” (Siin ja allpool on säilitatud originaaldokumentide stiililised jm. iseärasused.)

    Mooramees oli oma töö teinud, mooramees võis ära minna.

    Olgu rõhutatud, et Ajaloo Instituudi direktor dotsent Richard Kleis ei olnud minu arusaamise järgi hoopiski mingi monstrum, vaid täiesti tavaline direktor, respektaabel härrasmees, nagu tema professoritest ja akadeemikutest kolleegidki. Peaaegu kõik nad käitusid tol ajal üsna ühtemoodi.

    Maailmas on väga palju inimesi, kelle hobiks on moraliseerimine. Minu ampluaa see ei ole (enda jaoks on mul täpsed reeglid, teiste moraal ei ole minu mure). ENE juhtkonna komplekteerimisel (1966) võtsin Kleisi kõhklusteta oma esimeseks asetäitjaks: teistsuguse suhtumise puhul oleksin pidanud põlgama sadu eesti intelligente, kes ei näidanud ennast viiekümnendatel inglikestena.

    Inimene ei ole ingel ega saatan. Ta on nende hübriid. Tema mõistmine “ÜK(b)P ajaloo lühikursuse” või argimõistuse tasandil on lootusetu ettevõtmine, abiks peaksid olema vähemalt Fjodor Dostojevski, Sigmund Freud ja eksistentsialistid, veel parem kui uuemad väärtuurimused, mis eestlaste enamikule on samasugune tundmatu maa, nagu loogika või seksuoloogia. Hämmastava intellektuaalse süütuse tõttu pistame tavaliselt pea liiva sisse ka kõigi tegelike, tõeliselt informatiivsete ajaloo õppetundide ees.

    Üks praktiliseltki vajalikumaid on see, mis on esinenud tuhandeid kordi ka enne 1950. või 1989. aastat: enamik suuri sigadusi tehakse kõige tavalisemate inimeste poolt. Või vähemalt nende kätega. Kõige suuremate sigaduste autoreiks on tavaliselt igati korralikud inimesed ja õilishinged. Viimased ületavad esimesi nii püüdlikkuselt kui ka julmuselt. Nende kutsumuseks on võitlus inimlike nõrkuste ja pahede vastu, lemmikroaks aga vaenlased. Usuvaenlased. Revolutsioonivaenlased. Rahvuse- või rahvavaenlased. Perestroikavaenlased. Jne., jne. Vaenlased kõikjal ja alati – kiviajast kõige helgema tulevikuni välja.

    Õilishing oli see vanake, kes viis hagu Jan Husi tuleriidale. Arvatavasti ka see patrioot, kes viskas siinkirjutaja akna kiviga sisse. Ja kui nõnda on olnud aastal 1425 ja aastal 1989, kuidas oleks siis aastal 1950 saanud olla teisiti?

    Akadeemia esimese, 1946. a. valitud presiidiumi liikmed olid veel nooblimad džentelmenid kui instituutide direktorid. Ja ümbritsesid neid läbi ja lõhki printsipiaalsed õilishinged. Ühiste jõududega peksti minema peaaegu kõik asutuste direktorid ja puhastati tühjaks presiidiumgi.

    Esimesena läks president Hans Kruus. Ta vabastati ametist presiidiumi 25. märtsi 1950 otsusega, kuid arvates juba 16. märtsist. Alusena on märgitud Eesti NSV Ministrite Nõukogu korraldus. Presiidiumi ettekandes TA Üldkogule (sama aasta juunis) on öeldud: “Partei ja valitsuse otsusega tagandati endine president H. Kruus ametikohalt akadeemia ebaõige, antiparteilise juhtimise eest ja Ajaloo Instituudi tegevuseta oleku eest aastate vältel”.

    Pärast VIII pleenumit puhastustöö loomulikult jätkus. 25. novembri koosolekul saadi lahti korraga kahest oma liikmest. Paugupealt, s.o. arvates järgmisest päevast vabastati Jüri Nuut (võttes arvesse tema “jämedaid vigu kaadrite valikul”). Kõik hääletasid loomulikult poolt. Ka Ottomar Maddison, kellel oli jäänud olla presiidiumi liige veel vaid mõni minut: ta tagandati, “võttes arvesse … ebaõiget kaadrite valikut ja kodanlik-natsionalistlike elementide soosimist.”

    Selleks ajaks oleks tegelikult pidanud toimuma juba uue presiidiumi valimised, kuid need lükkusid edasi – lõppkokkuvõttes 1951. aasta 18. juunini. Valimiste hetkeks oli vana presiidiumi koosseisust püsima jäänud vaid kaks meest – Bioloogia- ja Põllumajandusteaduste Osakonna akadeemiksekretär (alates 13. septembrist 1950 ka TA president) Johan Eichfeld ja Ühiskonnateaduste Osakonna akadeemiksekretäri kt. Oskar Sepre. Uus presiidium, kelle koosseisu valiti ka siinkirjutaja, tegigi lõpu nõiajahile akadeemias.

    Nähtavasti ei suuda need karjeristid, kes on harjunud mõõtma kõiki ja kõike oma arsinaga, kuidagi seletada, kuidas ikkagi võidakse saada 32-aastaselt akadeemia asepresidendiks? Ja olla hiljem valitud sellele kohale tagasi veel kahel korral? Ning 13-aastasest ametipidamisest olla kolm aastat veel ka presidendi kohusetäitja!? Küllap ikka tuli teha midagi seesugust, mida praegu peab “õigustama”!

    Probleemitsejaile võib vastata kahel täiesti ekvivalentsel viisil: a) selleks ei tulnud mul lillegi liigutada ja b) kui uskuda freudiste, saab kõik alguse juba esimesel koolipäeval. (Või koguni esimesel tissitamisel. Mida kaugemale edasi, seda raskem on midagi parandada.)

    Esimese klassi lõpetamiseks kulus mul viis nädalat. Viiendas klassis aitasin seitsmenda klassi poistel füüsikaülesandeid lahendada. Ja nii edasi. Nii et kui viiekümnendate algul pakuti korraga mitut (igas karjeristis vaimustust tekitavat) ametit, siis oli see vaid õige tissitamise loomulik tulemus. Vaevu pääsesin EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäri ametist. Väga intelligentne seltismees Moskvas, kes seda asja ajas, ei jõudnud ära imestada, miks keeldun: see võib ju saada hiilgava poliitilise karjääri stardipakuks! Vastasin, et just seda ma kardangi…

    See aga, miks ei õnnestunud pääseda asepresidendi ametikohast, vajab võib-olla täiendavat seletust. Pealegi on see õpetlik ja omamoodi põnevgi lugu.

    Ühel 1950. aasta augustikuu (või septembri alguse?) ilusal päeval ilmus akadeemia presiidiumi hoonesse üsna koloriitne seltskond, kes kohe köitis aparaadi daamide tähelepanu (kui ei eksi, ühtki presiidiumi liiget kohal ei olnud). Mehed seletasid lahkelt, et nemad on tulevane presiidium. Koos vaatasid üle oma tulevased kabinetid ja leidsid, et mööbel on vilets. Omavahel vahetatud repliikidest äratas suurimat tähelepanu muidugi see, et akadeemia kaader on ikka veel kõvasti risustatud, kohe pärast valimisi tuleb teha põhjalikum puhastus.

    Info levis välkkiirelt allasutustesse ja akadeemia liikmeteni. Keegi ristis seltskonna “Kelbergi jõuguks”. (Aleksander Kelberg oli 1950. a. märtsist järgmise aasta veebruarini EKP Keskkomitee ideoloogiasekretär, seejärel kuni 1952. a. augustini Ajaloomuuseumi direktor, hiljem vist ajaloo õpetaja ühes Krasnodari keskkoolis.) Loomulikult kujunes akadeemikute “vandenõu”, millega siinkirjutajagi varsti kokku puutus.

    Kolm väga lugupeetavat akadeemikut pakkusid mulle “neljanda käe” rolli lõunastamisel restoranis. Olevat vaja nõu pidada. Lõuna ajal käis jutt akadeemia probleemidest, varsti sain aru, et mind kuulatakse üle – ettevaatlikult, kuid põhjalikult. Aktsiooni juhtis akadeemia akadeemiksekretär (vastab praegusele presiidiumi teaduslikule peasekretärile) Jüri Nuut, teine oli asepresident Aksel Kipper, kolmas, kes peaaegu kogu aeg vaikis ja ei ole seetõttu enam nii kindlalt meeles, oli tõenäoliselt ülikooli rektor Alfred Koort. Kuigi “jõuku”, niipalju kui mäletan, kordagi ei mainitud, oli see tõenäoliselt kogu aeg meeste vaimusilma ees. Igatahes tegi akadeemia tulevik neile väga tõsist muret. Kui jõudsime kohvi ja (pardon!) konjaki juurde, pandi “i”-le punkt: varsti tulevad valimised ja ärgu ma jumala eest hakaku vastu puiklema või mingit ebakindlust ilmutama, kui mind esitatakse tegevliikmeks (akadeemiku tolleaegne nimetus) ja asepresidendiks. Arvatavasti oli mul üsna lollakas väljanägemine, sest mehed hakkasid palavalt veenma. See oli vist Aksel Kipper, kes ütles kuidagi väga sugereerivalt, isegi pühalikult: “Peate päästma akadeemia!”

    Kui tahetakse sisendada kellegisse missioonitunne, siis tuleb seda teha just niimoodi! Psühholoogiliselt oli taganemine nüüdsest peale mõeldamatu, lootusi ei tohtinud eirata.

    Arvan, et Jüri Nuut käis pärast seda Keskkomitee esimese sekretäri J. Käbini jutul. Igatahes kutsus too mind varsti välja ja üks esimesi küsimusi oli, kuidas suhtuvad minusse akadeemia liikmed? Vastasin, et hästi, võib-olla liigagi hästi. Tundub, et jah, ütles Käbin ilmse rahuldusega. Järgnevalt kordas jutuajamine kokkuvõtlikult eelnenut. Tekkis aimdus, et sisevõitlus Keskkomitees hakkab haripunkti jõudma ja vastukaaluks Kelbergi meeskondadele formeerib Käbin omi. Kinnituseks olid ka sõnad, et “ülesoolamistele” akadeemias on aeg lõpp teha.

    Tundsime teineteist tollal alles üsna halvasti, ent sisulisi kahtlusi ei saanud Käbinil olla: olin ju tol hetkel kõige hiilgavama teoreetilise ettevalmistusega eestlane üldse. Kahtlust oleks võinud tekitada see, kas akadeemikud lepivad nii noore ülemusega, kuid selle kahtluse olid just akadeemikud ise nüüd täielikult hajutanud.

    Seega siis langes Allahi (saatuse), akadeemikute ja Keskkomitee (esialgu küll ainult esimese sekretäri) tahe oivaliselt kokku. Kokkulangemise eest hoolitses ülalmainitud seltskond.

    See on üsna tavaline asi: võitluses elu ja surma peale sillutatakse teed kolmandatele isikutele. Teiste sõnadega, parim nõuanne karjäärihimulistele: tuleb olla õigel ajal õiges kohas kolmas!

    Hea on olla Allahi soosik, kuid eranditult kõige eest tuleb maksta. Antud juhul tuli aastakümneid olla meeletu kadeduse objekt. Ka praegune, juba paar aastat kestev klaperjaht, millele ligilähedaseltki võrdset ei ole vist kogu Eesti ajaloos, on (vähemalt esimeses lähenduses) seletatav imelihtsalt: lõpuks ometi said kõik tühisused ihaldatud võimaluse ejakuleerida kogu akumuleerunud kadedus ja viha eetrisse ja trükistesse! Igatahes peaks siin leiduma nii mõndagi huvitavat psühholoogidele. Mõnel juhul ka psühhiaatritele (mõne endise patsiendi emotsioonipurske puhul võib tekkida küsimus, kas skisofreenia ikka on täeiasti väljaravitav?).

    Tegelikult on kadedus väga tõsine sotsiaalne probleem, üks nendest, millest meil on püütud püüdlikult mööda vaadata. Tuline õigus on Jaan Kaplinskil: “Vaimne ebavõrdsus ja temast tekkinud sotsiaalsed pinged on suured. See, kuidas neid kõrvaldada või vähemalt kompenseerida, on palju suurem probleem kui oleme endale tunnistanud”.

    Soovitan lugejale tutvuda originaalis ühe meie kirjamehe ülivõimsa emotsiooniplahvatusega ühe üleliidulise bestselleri puhul. Tsiteerimiseks on see liialt pikk, kuid mingi šedöövri võiks sealt siiski tuua. Autorile olevat “üsna seletamatu”, kuidas sai “Nõukogude Liidu kõige tähtsamas ajalehes” ilmuda “kirjutis stalinistliku ideoloogia kandjalt Gustav Naanilt, kelle roll neljakümnendatel-viiekümnendatel ei oleks tohtinud olla teadmata ka “Pravda” töötajatele” (“Sirp ja Vasar”, 1989, nr. 2, lk. 12.).

    Just-just! Siinkirjutaja aastakümneid kestev populaarsus keskajakirjanduse töötajate ja lugejate seas sai alguse just noil aastail, eelkõige hulljulgeks hinnatud artikli najal relatiivsusteooria kaitseks. Peaks olema mõistetav, et artiklit ülitähtsal teemal (keskuse ja regioonide suhted) ei tellita näiteks mõnelt surmigavalt kirjandusbürokraadilt, vaid ikka võimalikult sädeleva stiiliga populaarselt autorilt (just sellise hinnangu sai kirjutis toimetuskolleegiumilt ja paljudelt lugejatelt). Oma provintslikku maitset ei maksaks lugejale nii kirglikult peale suruda, sest pealinna (ja teiste suuremate kultuurikeskuste) maitse võib ju olla sootuks teistsugune.

    Kuid see ei ole siiski kaugeltki peamine. Oletagem hetkeks, et mingi salapärane, kuid ilmselt negatiivne “roll” noil aastail ei ole kaabakate väljamõeldis, vaid fakt. Näiteks, et süüdistatav sõi muhameedlaste naisi ja – kujutage ette! – ilma sinepita. Mis siis? Kas see tähendab, et ta kaotab viiekümneks aastaks kõik inimõigused? Või vähemalt ühe neist, selle, mis on ette nähtud Inimõiguste ülddeklaratsiooni 19. artiklis? Kuid see on ju pesuehtne superstalinism! (Harilikku stalinismi nii pikaajalised karistused ei mahtunud).

    Üks meie suurem häda selles seisnebki, et liiga palju inimesi usub, et stalinismi saab võita kiljatustega, emotsioonitsemisega. Kõige kirglikum kiljataja aga võib olla (ja väga tihti ongi) tegelikult n.ö. kondiüdini läbi imbunud stalinismist (õigemini totalitarismist, sest makartism, mauism, stalinism ja paljud teised nõiajahti innustavad ideoloogiad on ju vaid selle erikujud). Antud juhul just seda näemegi: tahetakse tradistisoonikindlalt uskuda, et kui riputada inimesele usuvaenlase, kodanliku natsionalisti või stalinisti silt, siis muutub ta lindpriiks, tema suhtes on kõik lubatud!

    Õigusriik algab kindlast arusaamisest, et kui ei ole tagatud ka kõigi poolt vihatud kurjategija seaduslike õiguste kaitse, siis oleme kaitsetud kõik ja kui tahes verine terror võib tagasi tulla iga hetk. Korralike inimeste ja õilishingede vaimustatud hüüete saatel!

    Või filosoofilisemalt. Suurele osale eesti intelligentsist on omane uskumatu (kultuuri)metslus. Pikast ja vaevarohkest teest tsiviliseeritusele on käidud vast umbes pool alles siis, kui jõutakse aruka USA farmeri mõtlemistasemele. (Too ütleb, et isegi mehhiklasel võib õigus olla!)

*

Comments Off on Õilishingede inimsööjalikkus





Kommenteerimine on suletud.



%d bloggers like this: