Gustav Naani arhiiv


Meie meeletu maailm demograafi pilguga
2. Apr 2011, 16:28
Filed under: 1979

Sirp ja Vasar: 1979, 23. märts, lk. 12-13.

 

Meie meeletu maailm demograafi pilguga

GUSTAV NAAN

    Umbes nõnda võiks iseloomustada hiljuti ka meie vabariiki jõudnud väärtuslikku teatmeteost.1

    Rahvastikuprobleemid, mis veerand sajandit tagasi pakkusid huvi vahest ühele inimesele tuhandest, on nüüd ühel või teisel määral hakanud häirima kõiki. Ka leiba (hapnikku, tualettpaberit jne.) ikka jätkub kõigile? – umbes niisugune on häirituse tagapõhi kõige lihtamal kujul. Ja põhjusi tõsisemaks mureks leidub tõesti rohkem kui vaja.

    Alljärgnevalt püüan hoolitseda lugeja eest, kes ei viitsiks mahukast (528. lk.) teatmeteosest kõige huvitavamat otsida, kuid tahaks, et olulisemad arvud oleksid mingil kujul (näiteks ajalehe väljalõikena) käepärast.

    Kõigepealt huvitab lugejat muidugi, kui palju meid siis ikka juba on. Aga just kõige tavalisemad asjad tekitavad tihti kõige suuremat hirmu. Vastust siin esitatud lihtsale küsimusele on viimasel ajal püütud igati vältida. Ka kõnesolev teos (rõhutan veel kord, et see on hea teatmeteos) läheb küsimusest mööda, opereerides väga ümmarguse arvuga, millega lugeja on jõudnud juba enam-vähem harjuda: neli miljardit. Füüsik kirjutaks seda arvu nõnda 4·109. Ja ütleks, et maailma rahvastik on neli gigainimest. Raamatupidaja jälle kirjutaks sama arvu nii: 4 000 000 000.

    Kuid küsimus ei ole selles, vaid hoopis selles, et nii palju oli meid 1975. aasta lõpul. Järgmise aasta keskel oli maailma rahvaarv ÜRO demograafilise aastaraamatu järgi juba 44 miljoni võrra suurem ning vähem kui pooleteise aasta pärast (1980. a. keskel) peaks ÜRO prognoosi kohaselt olema 4374 miljonit.

    Praegu on meid igal juhul vähem kui 4,3 ja kindlasti rohkem kui 4,2 miljardit. Ettevaatuse mõttes peatugemgi viimasel arvul: meid on 4 200 000 000.

    Eestlasi on maailmas 1,1 miljonit. Seega siis üks 3818 inimesest on eestlane ja peaaegu iga neljas hiinlane. Üldiselt aga valitseb maailmas tohutu virrvarr – ka etniline ja keeleline virrvarr. On olemas 2500 kuni 5000 keelt (sõltub sellest, kuhu asetada piir keele ja dialekti vahel) ja umbes 2000 rahvast. Suuri (arvukaid) rahvaid (rohkem kui miljon inimest) on maailmas siiski ainult 260; eesti rahvas on seega üks väiksemaid suuri rahvaid nende 260 hulgas.

    Aasias elab 1976. a. keskel enam kui pool maailma rahvastikust – 57%, kõigis teistes maailmajagudes kokku 43%, sealhulgas Euroopas pisut vähem kui 12%.

    Tänapäeva maailma väga iseloomulik tendents on teatavasti linnastumine, hiigellinnade, nende aglomeraatide ja hoopis fantastiliste asulate, megalopoliste kiire areng.

    Sajandi algul oli maailmas ainult kümme linna, kus elanike arv miljon või enam. 1970. aastal oli neid juba 162, kuue aasta pärast (1985) peaks olema 270 ümber ja sajandi lõpul umbes 400. Nendes 400 hiidlinnas elab siis umbes niisama palju inimesi kui sajandi algul kogu maakeral (1,6 miljardit).

    Linnad kasvavad omavahel kokku tohututeks sipelgapesadeks, megalopolisteks: võite sõita kümneid, sadu, isegi tuhat (lähemas tulevikus tuhandeid) kilomeetreid, ilma et pääseks välja, ilma et saaks sõõmu värsket õhku (kui teil ei ole seda purgiga kaasas). Et sõit säärases asulas venib paratamatult pikaks, siis lugege ajaviiteks mõnd brošüüri, kus tuhande esimest korda lükatakse ümber Malthus ja tehakse selgeks, et mingit rahvastikuplahvatust ei ole olemas; kui ongi, siis ei vääri see tähelepanu. Mõistus võidab!

    Head tulevikumudelit selles asjas pakub tuhat kilomeetrit pikk “USA peatänav”, millel juba 1970. a. elas 46 miljonit inimest (iga viies ühendriiklane). “Peatänava” moodustavad kokkukasvanud miljonilinnad Boston, New York (16 miljonit elanikku), Philadelphia, Baltimore jt., kokku 40 linna. Teine USA megalopolis (40 miljonit elanikku) asub Suurest järvistust lõunas. Kanada “peatänav” Quebecist Windsorini hõlmab 55% riigi rahvastikust (12 miljonit). Kogu Suurbritannia lõunapoolsem osa moodustab samuti ühtse megalopolise (vähemalt 30 miljonit, sealhulgas London oma 12 miljoniga). Lääne-Euroopas on kujunemas koguni viie riigi territooriumil asuv (!) megalopolis elanike arvuga 80 miljonit.

    Arengumaade magalopolised on esialgu väiksemad (Mexico 12 miljonit), see-eest kasvavad aga eriti kiiresti ja karjuvalt vastuoluliselt.

    Globaalseks košmaariks on ja jääb veel vähemalt sajandi lõpuni, tõenäoliselt aga palju kauemakski igapäevase leiva probleem. Ainult üks inimene kolmest saab iga päev kõhu täis, kaks kolmandikku maailma rahavastikust kannatab nii või teisiti alatoitluse all. Kui Põhja-Ameerikas sai inimene 1969.–1971. a. päevas 3320 kalorit, siis arengumaades ainult 2210. kroonilist teravat nälga kannatas 1970. a. 462 miljonit inimest.

    Otsustades kümne aasta (1962–1972) kogemuste järgi, suudavad arengumaad laiendada vähemalt teravilja kasvatamist pisut kiiremini, kui kasvab rahvaarv. Seega siis kalorite hulk inimese kohta aja jooksul suureneb, ehkki väga aeglaselt. Selles mõttes nälg koguni väheneb, kuid samal ajal suurenevad nälgijate absoluutarv ja kontrastid arengumaade ja arenenud maade vahel.

    See asjaolu, millest tihti ei taheta kuidagi aru saada, on tuntud “mahajääja” (või mahajäämuse) paradoksi” nime all ning ei avaldu mitte ainult igapäevase leiva, vaid ka paljudes teistes probleemides. Kasvab näiteks kirjaoskamatute ja töötute absoluutarv, ehkki suhtarv (protsent) aeglaselt väheneb.

    Arengumaades on umbes 300 miljonit töötut.2 Sajandi lõpuks lisandub tööealistele inimestele veel umbes üks miljard, kuid ka ultrasuperekstraoptimismi puhul ei saa ette kujutada, et nii lühikese ajaga tuleks juurde 1,3 miljardit3 töökohta. Missugused imed ka ei juhtuks: töötute, kirjaoskamatute ja nälgijate arv lähematel aastakümnetel saab ainult tõusta.

    Palju parem ei ole lugu ka suhtarvudega. Arenenud maades koguneb rahvatulu ühe inimese kohta 13–17 korda rohkem kui arengumaades.4 Seni on vahemaa kogu aja pikenenud. Rooma Klubi spetsialistide üksikasjalike arvutuste järgi võiksid arengumaad selle näitaja järgi 2040. aastal arenenud maadest maha jääda siiki ainult kolm korda, kui esimeste arengutempo maksimaalselt tõuseks ja viimaste osa maksimaalselt langeks.

    Kogu küsimus on seega vist selles, kas arengumaad, kes muutuvad järjest kärsitumaks ja hoolega relvastuvad, peavad võimalikuks ka veel 60 aasta pärast olla ilmselt mahajääjate killas. Nii või teisiti on järgnevad aastakümned tohutu ja mitmepalgelise globaalse pinge kümnendid. Isegi siis, kui saaks mängust välja jätta näiteks energiakriisi ja võib-olla juba alanud kliimamuutused.5

    Kas peame kõige selle pärast tujust ära langema?

    Maitse asi. Ja mõtlemistehnoloogia küsimus. Kui suudame jagu saada oma harjumuspärasest mõttelaiskusest ning siirduda probleemide kihelkondlikult tõstatamiselt globaalsele ja süsteemsele, siis võib läbi ajada ka paanikata. Minu meelest muutub maailm lihtsalt pööraselt huvitavaks, meenutades hästi vändatud seiklusfilmi või seksuaalselt andeka naise improvisatsioone: peaaegu miski ei ole prognoositav, kõik on ootamatu ja seega põnev.

    Ent vaatame esmajoones siiski seda, mida saab hästi prognoosida.

    Enamik neist, kes hakkavad sünnitama 2000. aastal ja veidi hiljem, on juba sündinud. See on peamisi põhjusi, miks sajandi lõpuni ei saa juhtuda mingeid erilisi demograafilisi ootamatusi. Puhtvormiliselt võiks ju muidugi lähtuda ka oletusest, et sündimus ei vähene; sel juhul oleks meid sajandi lõpul ligi 7,2 miljardit. Kuid selle võimaluse tõenäosus läheneb praktiliselt vägagi nullile. Kõigis ÜRO prognoosides on alati ja põhjendatult lähtutud sellest, et sündimus hakkab vähenema kaugelt enne sajandi lõppu. Sõltuvalt sellest, millal vähenemine algab ja missuguses tempos kulgeb, võib sajandi lõpul olla 5,8 kuni 6,6 miljardit inimest, kõige tõepärasem arv on olnud 6,2 miljardit.

    Täpsemalt ennustavad ÜRO spetsialistid 1980. aastaks 4374, 1990. aastaks 5280 ja 2000. aastaks 6254 miljonit inmest. Kõik senised kogemused näitavad, et need on igati usutavad arvud.

    Väga suur osa inimesi, kes praegu tulevad sünnitusmajadest, elab vähemalt järgmise sajandi keskpaigani. Seepärast ei ole demograafilised prognoosid 2050. aastani või veelgi kaugemale tingitud mingist abstraktsest või ebatervest uudishimust. 1974. a. said ÜRO spetsialistid hakkama koguni prognoosiga aastani 2125. umbes 2025. aastani võib seda igati usaldada, järgnevad sada aastat on loomulikult küllaltki vaieldavad. Ent sellel ei ole erilist tähtsust.

    Hea oleks, kui lugeja saaks täiel määral aru järgmisest lihtsast asjaolust; inimkonna raskused sõltuvad üsna vähe sellest, kas saja aasta pärast on meid 12 või 15 miljardit, košmaarne on see, et praegu on meid neli miljardit! Isegi siis, kui mainitud arv enam üldse ei suureneks, oleksid olulised raskused meile juba garanteeritud – ja koguni mitmeks aastakümneks ette!

    Asi seisab selles, et keegi ei suutnud praegust võimsat demograafilist plahvatust (rahvastikuplahvatust) õigel ajal ette näha. Õiged prognoosid hakkasid tulema alles siis, kui plahvatus juba märatses (sajandi keskpaiku). Kuid “optimistid” naersid neidki või kuulutasid malthuslaste katseks hirmutada inimekonda.

    Inimese üks inimlikumaid jooni on kalduvus imekergesti uskuda mis tahes teabetühja loba, kui see on vaid meeldiv mula, ja kategooriliselt eitada ka raudbetoonkindlaid fakte, kui need on ebameeldivad. 99 juhul sajast suruvad meie emotsioonid loogika põlvili.

    Üks psühholoogiliselt huvitavamaid enesepetmisvõimalusi seisneb käimasolevate globaalprotsesside projitseerimises udusesse tulevikku. Selle asemel et näiteks küsida, kas demograafiline plahvatus või abielurevolutsioon ei võiks hakata juba lõppema, arutatakse tõsimeeli, kas need ei jää üldse tulemata(!!).

    Nagu juba mainitud, on ÜRO demograafid alati lähtunud sellest, et sündimus hakkab kunagi vähenema. Nüüd see siis on lõpuks hakanud mõnevõrra kahanema. Põhjendatult tekitab see elevust ja isegi vaimustust, kuid nagu alati – ka vasikavaimustust. Umbes nii, et kõik raskused on nüüd möödas ja kohutav rahvastikuplahvatus jääb tulemata.

    Rahvastikuplahvatus ei saa tulemata jääda sel lihtsal põhjusel, et see märatseb juba ligi 30 aastat ja – mis ka ei juhtuks – on garanteeritud veel vähemalt 30 aastaks.

    Vahetpidamatult paljunedes jõudis inimkond miljoni aastaga 1,6 miljardini. Vähem kui ühe põlvkonnaga (sajandi keskpaigast tänase hommikuni) on ta suurenenud umbes sellesama arvu võrra: 1950. aastal oli meid 2,5 miljardit, praegu on 4,2 miljardit, juurdekasv seega 1,7 miljardit. Veel kord: juurdekasv üheainsa inimpõlvega on olnud samasugune (isegi pisut suurem), kui meid üldse oli kokku sajandi algul. See ongi rahvastikuplahvatus, protsessi kiirenemine kümneid tuhandeid kordi, võrreldes keskmise kiirusega minevikus.

    Mis puutub praegusesse plahvatuse pidurdumisse, siis see muidugi rõõmustab väga, kuid vasikavaimustuseks ei ole vähimatki põhjust: säherduse pidurdumise tõttu on meid sajandi lõpul 50 või 100 miljoni võrra vähem, kui nägi seni ette kõige tõepärasem prognoos (6254 miljonit). Absoluutarvudes võib see tunduda hästi suure saavutusena, kuid tegelikult tähendab prognoosi täpsustamist 1,6 või isegi ainult 0,8% võrra, jäädes sisuliselt täiesti prognoosi enda vea piiridesse. Ent ei ole vist vaja olla matemaatik ega demograaf, et hinnata olukorda sisulisest küljest: kui meid on sajandi lõpul prognoositust üks protsent vähem, siis ei anna see veel põhjust kõigest väest hurraa karjuma hakata.

    Samasugust objektiivset ja globaalset protsessi kujutab endast abielurevolutsioon. Selles osaleb oma poolteist miljardit inimest (revolutsioon käib praktiliselt kõigis arenenud maades, kus elab 28% inimkonnast, peale selle ka mitmes arengumaas). Omamoodi liigutav, kui globaalprobleemile püütakse leida kihelkondlik (Tartu linna või Rootsi kuningriigi) lahendus. Veel liigutavam, kui saja esimest korda leiutatakse jalgratas, tahetakse “perekonda tugevdada” materiaalsete toetuste, korteriolude parandamise või koguni perekonnaelu kiitmisega. Kõik see on maailma mitmesugustes nurkades tuhat korda ära proovitud. On teada, et näiteks korteriolude paranemine ei vii mitte sündimuse suurenemisele, vaid edasisele vähenemisele, mitte lahutumuse vähenemisele, vaid suurenemisele. Jne. Sellised võimsad globaalprotsessid nagu abielurevolutsioon ei sõltu üldse nunnutamisest või õhuniiskusest ühes või teises piirkonnas, vaid on tingitud sotsiaalsest progressist tervikuna, industrialiseerumisest, urbaniseerumisest, elatus- ja haridustaseme tõusust võib-olla eriti.

    TV “Ajurünnak” alustas mõistlikult: missugust perekonnanõuandlat me vajame? Kuid sattus kohe hasarti ja hakkas arutama hoopis teist küsimust: kuidas kihelkondlikult pidurdada käimasolevat võimast globaalprotsessi? Perekonnanõuandlad võivad osutuda (ma ei ütle, et tingimata osutuvad) niisama vajalikeks kui hambaravikabinetid. Kuid viimased ei avalda kõige vähematki mõju globaalsele nähtusele, hambakaariesele, mis aina levib. Täpselt niisama ei saa perekonnanõuandlad ega mingid teised taolised ettevõtmised mõjustada abielurevolutsiooni. Tegemist on mõlemal juhul indiviidide abistamisega – hambavalu ja hingevalu vastu.

    Abielurevolutsiooni pinnapealseks, kuid ainukeseks hästi mõõdetavaks avalduseks jääb lahutumuse jätkuv kasv (Eesti NSV-s tuli 1977. a. 45, Tallinnas 48 abielulahutust saja abielu kohta). Sisuliselt on palju olulisem: aastatuhandeid püsinud põhimõte, abielu vankumatuse (lahutamatuse, elupõlisuse) printsiip on praktiliselt kõigis arenenud maades asendunud risti vastupidise – abielu lahutatavuse põhimõttega.

    Revolutsiooni juriidiline aspekt on seega väga lihtne: vägisi ei hoita enam kedagi koos, kedagi ei sunnita iga hinna eest elu lõpuni magama vihatud mehega. Vägivaldne abielu on asendunud järjekindlalt vabatahtlikuga.

    Veelgi olulisem on abielulise käitumise mitmekesistumine, isikupärastumine. Kellelegi ei ole keelatud vana viisi harrastada elupõlist registreeritud abielu. Peale selle leidub aga teisi võimalusi. Kedagi ei lööda maha, kui ta valib elupõlise vabaabielu või neli registreeritud abielu järjest (mis kõik on esimesed kümme aastat talutavad või koguni õnnelikud, hiljem aga õnnetud). Elupõline abielu (ega ükski teine konkreetne abieluvorm) ei tule nähtavasti enam iialgi tagasi ainuvalitseva, kõigile kohustusliku vormina. Mitmekesisus – nagu kõigil teistelgi aladel – saab ainult suureneda.

    Abielurevolutsioonil olen peatunud mujalgi.6 Tulin korraks selle juurde tagasi, sest see on väga hea näide, kuidas me püüame meeletu kiirusega muutuvat maailma suruda oma primitiivsetesse, harjumuspärastesse skeemidesse ja siis vihastada või kannatada stressi all, kui selgub, et maailm areneb, nagu ta peab arenema, aga mitte meie naiivsete skeemide kohaselt. (Käesoleva sajandi viimane veerand on üldse paljude utoopiate ja superutoopiate kokkuvarisemise ajastu.)

    Selle asemel et donkihhotelikult tuuleveskitega sõdida, maailmaparanduslikele ettevõtmistele jõudu raisata, püüdkem kõigepealt aru saada,mida tähendavad maailmas toimuvad protsessid.

    Eelkõige globaalprotsessid.

    Psühholoogilised raskused (enesevägistamine!) on muidugi küllalt suured. Loogiliselt aga on asi küllalt lihtne: kõik see, mida oleme harjunud pidama endastmõistetavaks, on tavaliselt suurem või väiksem jama. Õige on risti vastupidine.

    Sellega võib nõustuda, võib ka mitte. Kuid pea pistmine liiva sisse mingil juhul ei päästa. Kasulik on teada, mis toimub väljaspool kihelkonda.

    Ja hoopis mõttetu oleks ignoreerida seda, mis toimub kihelkonnas endas. Päris õpetlik on näiteks teada, et eestlased on teatavas mõttes kõige vähem haritud rahvus Eesti NSV-s. Siin elavatest eestlastest oli 1970. aastal kõrgharidus 44-l iga tuhande 10-aastase ja vanema kohta, venelastest aga 54-l ja ukrainlastest koguni 69-l. Veel madalam kui eestlastel oli haridustase ainult soomlastel.7

    Kui suudame tõsta oma haridus- ja kultuuritaseme tänapäeva nõuetele kohaseks, ehk hakkame siis vahest paremini mõistma ka ümbritsevat maailma, eriti dialektilisi globaalprotsesse…

 *

  1 Народонаселение стран мира. Справочник. Под редакцией проф. Б. Ц. Урланиса. Издание второе переработанное и дополненное. “Статистика”, Москва, 1978.

 2 Seejuures ei tohi unustada, et on tohutu vahe näiteks Rootsi ja India töötu vahel.

 3 Vt. näiteks Население развивающихся стран. “Статистика”, Москва, 1976, стр. 36.

 4 Sealsamas, lk. 6.

 5 Väga hea ülevaate globaalprobleemidest annavad Nobeli preemia laureaadi akadeemik P. Kapitsa artiklid ajakirjas “Voprossõ Filosofii” (1977, nr. 1 ja 1979, nr. 1). Esimene neist ilmus ka eesti keeles (SV 1977, nr-d 19, 20).

 6 Vt. Ajasõlmed. Valik publitsistikat. Koostanud Ine Viiding, Tallinn, 1978, lk.-d 23–24 ja 268–315.

 7 Lähemalt vt. Uno Mereste ja Maimu Saarepera. Rahvastiku enesetunnetus. Tallinn, 1978, lk. 224.

Comments Off on Meie meeletu maailm demograafi pilguga





Kommenteerimine on suletud.



%d bloggers like this: