Gustav Naani arhiiv


Hungveipingid teaduse kallal?
2. Apr 2011, 23:35
Filed under: 1991

Rahva Hääl: 1991, 2. november, lk. 4.

1. oktoobril ilmus “Rahva Hääles” TA Ajaloo Instituudi kolme teaduri kirjutis “Ajalooteadus teelahkmel?”, mis on äratanud teadusringkondades mõningast tähelepanu. Samal teemal soovis sõna ka RH lugeja G. Naan, kelle artikli allpool avaldame.

Hungveipingid teaduse kallal?

     Ettepaneku likvideerida Eesti Teaduste Akadeemia tegid esimestena koolipoisid. Vastava deklaratsiooni avaldas irooniline “Edasi”. Ja oli see vahest paar aastat tagasi.

    Enam-vähem sama ideega enam-vähem samal mõtlemistasemel tuli nüüd välja ka Tartu Ülikooli nõukogu (vt. 23. sept. “Postimees”). TA varad tahetakse kätte saada kibekähku – juba uuest aastast(!).

    Kõigi aegade kaltsakproletaarlaste tähtsamaid uskumusi on olnud, et väärtuste loomist saab asendada ümberjagamisega. (Senaatorite, juutude, kulakute ja akadeemiate paljaksröövimine on muidugi veel ka omaette nauding.) Idee on nii magus, et on korduvalt vallutanud poliitikute, nüüd siis ka professorite mõtlemise.

    Mil määral saaks ülikool TA instituutide krahmamisega oma olukorda parandada? Arvan, et mitte palju rohkem, kui said kulakutelt võetud varandustega parandada oma olukorda kommuunid. Mis kergelt tuleb, see kergelt ka läheb. Laristatakse maha. Teadlased aga sattuksid vihma käest räästa alla: viiksid kaasa oma kriisid ja konfliktid ning lisaks saaksid kõrgkoolide omad, mis on küllap põhjalikumadki.

    “Ülikoolikeskse” teaduse loomise forsseerimise vajadust põhjendatakse tavaliselt sellega, et nii on Läänes. See on üsna nigel argument, otsustus analoogia põhjal, mis viib tihti rappa. Aastat kolmkümmend tagasi otsustati NSV Liidus, et kuna rakendusliku iseloomuga uuringud on Läänes firmade pärusmaa ja kulgevad edukalt, tuleb ka meil seda kopeerida. Vastavad instituudid viidi akadeemiatest ministeeriumidesse. Elule lähemale! See pidi tagama nii rahvamajanduse kui ka teaduse kiire progressi.

    Ent juba 10–15 aasta pärast osati vaid kukalt sügada: kuidas küll võis kõik nii haledalt untsu minna?! Ministeeriumid muutsid saadud instituudid oma jooksvate kitsaskohtade likvideerimise kiirabibrigaadideks, mille oli vähe ühist teadusega. Suur osa koosseisudest aga läks lihtsalt aparaadi järjekordseks paisutamiseks.

    Selleks, et kapitalismi kopeerimine saaks anda tulemusi, on vaja kõigepealt luua kapitalism. Kas või kõige algelisem. Teiste sõnadega, akadeemiate lammutamine võib ju ka otstarbekaks osutuda, kuid vaevalt, et juba käesoleval sajandil. Ärgem püüdkem jälle luua helget tulevikku kõigest kahekümne aastaga!

    Kõigil segastel aegadel tekib inimestel lausa ületamatu tahtmine teha rutakaid eksperimente. Neis võib lämbuda kogu ühiskond, eelkõige aga tema õrnemad lülid – teadus, haridus, kirjandus, kunst, kõik vaimne. Rutakusega kaasneb tavaliselt destruktiivsus, purustamisiha.

    Oma artiklis “Ajalooteadus teelahkmel?” (1. okt. RH) teevad selle autorid V. Lang, J. Peets ja P. Ligi ettepaneku alustada eksperimente teaduse kallal Ajaloo Instituudi (AI) … likvideerimisest. Nii et giljotiin ei ole enam kõige tõhusam, vaid ka ainumõeldav vahend kõõma vastu?!

    Mis on lahti? Kas Eestis on alanud suur proletaarne kultuurirevolutsioon?

    Hiinas algas see ajalehtede vaimustatud teadetega, et revolutsioonilised koolipoisid on asunud tegema kirurgilisi operatsioone ja revolutsioonilised noorsõdurid kirjutama sajandi romaane. (Kõigi aegade massiteadvuse magusamaid uskumusi on, et kõik on võrdsed, kõik suudavad kõike, kompetentsus on rahvavaenlaste väljamõeldis. Hungveipinglus on selle ideoloogia kõige järjekindlam, loogilise lõpuni viidud vorm.)

    Milles õieti on koolipoisist arsti ja päristohtri erinevus? Esimene tahab patsiendile tingimata noa sisse lüüa: see on nii põnev ja nii revolutsiooniline! Teine kaalub hoolikalt, kas ei saaks aidata haiget millegi vähem revolutsioonilisega, võib-olla koguni kompressi või klistiiriga?

    Milles aga on hiina ja eesti hungveipingi vahe? Esimene siiski usub, et ravib patsienti, teine seab algusest peale eesmärgiks tema likvideerimise. “Ajaloo Instituudi likvideerimise vajadus on saanud eriti selgeks viimase kahe aasta vältel, mil tema uus direktor R. Helme on pidanud lootusetut võitlust kollektiivis valitseva tardumusega,” kirjutavad kolm autorit.

    Võib-olla ei olegi R. Helme ära teeninud seda hinnagut, mille ta saab kolmelt alluvalt (saamatu mees, kes on suuteline pidama vaid lootusetut võitlust!). Ent kui see hinnang on kas või osaliselt õige, siis on lahendus teada peaaegu et paleoliitikumist peale: selline juht tuleb viivitamatult välja vahetada.

    Mõned probleemid (nii AI-s kui ka teistes TA asutustes) võivad laheneda ka automaatselt, jätkuvate koondamiste järel.

    TA koosseis suurenes pidevalt kuni 1988. aastani, mil see jõudis mõlema EV seisukohalt fantastilise arvuni 4619. Siitpeale algas tagasiminek, mis võib lähiaastatel veelgi intensiivistuda: võimul on praegu vaieldamatu prioriteet vaimu ees. (Oma võimustruktuure palavikuliselt väljaarendavas väikeriigis vaevalt saakski olla teisiti.)

    Loomulikult ei ole koondamine kunagi ainult positiivne nähtus. Usk, et just kabjahoobiga rahvavaenlas(t)ele saab kõige paremini kinnitada oma poliitilist paipoisilikkust, elab AI-s edasi. Üks kolmest autorist, instituudi teadusdirektor arheoloogia alal Valter Lang kirjutab, et arheoloogia “olukord muutus traagilisel kombel 1950. aastate algul, kui AI uus direktor Gustav Naan kogu instituudi Tallinnasse otsustas kolida” (“Horisont”, 1991, nr. 8, lk. 5).

    On üsna vähe usutav, et asedirektor ei tea elementaarset asja, mida ta on kohustatud teadma: instituudi direktoril ei ole mingit õigust otsustada, kas instituut kolib Pariisi, Nuustakule või veel kuskile. Nii et Naan igal juhul seda otsust teha ei saanud. Ja kuna TA keskarhiiv on eeskujulikult korras, siis ei ole mingi probleem selgitada ka, kes selle otsuse langetas. Ja millal.

    TA presiidium otsustas 11. mail 1950 viia Põllumajanduse Instituut ja Geoloogiliste Teaduste Instituut täielikult Tartusse, AI aga tuua üle Tallinnasse (protokoll nr. 20). Siinkirjutaja ei töötanud siis veel TA süsteemis ja tal ei olnud sellest otsusest õrna aimugi. Kuni septembrini, mil ta valiti AI direktoriks. (Olin selles ametis kümme kuud.)

    Kuidas siis kvalifitseerida hr. Langi väidet? Kas tavalise teadliku valena?

    Kõige suuremat imestust tekitab minus siisiki see, et humanitaar- ja ühiskonnateadlased hoiavad nii kramplikult kinni leninlik-stalinlikust teaduse parteilisuse printsiibist. Kas tõesti loodetakse läbi ajada printsiibi kosmeetilise remondiga, punase vahetamisega sinimustvalge vastu? (Vajaduse korral võetakse kasutusele pruun, roheline, lilla või siiruviiruline?) Kas ei peaks siiski vabanema igasugusest pareteilisusest (erapoolikusest, subjektivismist) ja jõudma olukorrani, kus teaduses valitseks teaduslik mõtlemine (aga mitte ideoloogiline, mis tavaliselt on segatud veel ka bürokraatliku ning tava- ehk argimõtlemisega). Tõsi küll, päriselt selleni ei ole jõudnud ükski ühiskond, kuid sinnapoole väidetavasti püütakse.

    Ideoloogilise ja teadusliku mõtlemise heitlus ulatub tagasi ajalukku vähemalt Galileini. Kui mitte Sokrateseni. Ja võib kesta kui tahes kaua: kasvab peale järjekordne inkvisiitorite, konjunktuurlaste ja hungveipingide põlvkond – ja kõik läheb lahti uue hooga.

    Ideoloogilise mõtlemise ja sõjaka parteilisuse musternäidiseks on “Loomingu” toimetuse ettepanek korraldada uus nõiajaht – “tühistada esmajärjekorras kõik teaduskraadid, mis on antud väitekirjade eest järgmistel aladel: NLKP ajalugu, teaduslik kommunism, marksistlik filosoofia, poliitiline ökonoomia, teaduslik ateism”, seejärel aga otsida veel täiendavaid võimalusi (vt. 4. okt. “Sirp”).

    Kas tahetakse käima panna eesti intelligentsi uus eneseõgimine? Aga missuguste välisjõudude kaela seda loodetakse seekord ajada?

    Asjal on üsna mitu tahku. Kõigepealt inimdimensioon. Eestis on sadu inimesi, kes on kaitsnud väitekirja marksistina, nüüd on aga valdavas enamikus eeskujulikult sinimustvalged.

    Mis õigusega ja mis mõttega tahetakse hakata neid kiusama ja mõnitama? Kas selleks, et muuta kehtiva korra ustavad sõbrad selle verivaenlasteks (sealjuures tarkadeks ja kvalifitseeritud vaenlasteks)?

    Kuidas kaitsta isiksust nende lõputute revolutsioonitsemiste eest? Nähtavasti tuleks järjekindlalt võidelda selle eest, et kui inimene on abiellunud, ostnud traktori, kaitsnud väitekirja jne. jne. tol ajal kehtinud seaduste kohaselt, siis ei tohiks seda seisundit mõjutada mingid järgnevad ideoloogilised kampaaniad, massipsühhoosid ega võimuvahetused?

    Või kuidas?

***

    Mida suuremad on inimese elukogemused ja teadmised, seda raskem on tal mingi järjekordse moehullusega kaasa minna, seda enam peab ta lugu targa Saalomoni kahest tarkusest: 1) kõik see on juba olnud ja 2) ka see läheb üle.

    Kunagi usuti, et teadus on kõikvõimas ja lahendab peatselt kõik-kõik-kõik suured ja väikesed probleemid, tarvis vaid korralikult innustada neid pooljumalaid, kes teadust teevad.

    Massiteadvus kaldub ikka pendeldama ühest äärmusest teise, tihti veelgu rumalamasse. Et teadus loomulikult ei osutunud kõikvõimsaks, siis tuli pettumus ja seejärel meeletu viha, tahtmine ajada kõik lüüasaamised ja ilmajäämised teaduse (mõistuse) kaela. Jälle leidis aset vana seaduspärasus: mass vihkab oma endiseid puuslikke (nähtusi, inimesi jne.) seda hüsteerilisemalt, mida hüsteerilisemalt ta on neid varem jumaldanud.

    Ka see läheb üle. Ainult et vahepeal võivad hungveipingid liiga palju maha lõhkuda. Kes neid jahutaks?

 GUSTAV NAAN

Comments Off on Hungveipingid teaduse kallal?





Kommenteerimine on suletud.



%d bloggers like this: