Gustav Naani arhiiv


Milles on mõtte mõte?
27. Mar 2011, 14:31
Filed under: 1968

Sirp ja Vasar: 27. detsember, lk. 4–5.

MILLES ON MÕTTE MÕTE?

 AKADEEMIK GUSTAV NAAN

     Lord Bowdeni artikkel* (* Vt. eelmine “Sirp ja Vasar”: B. Bowdeni “Milles on teaduse mõte?”) peegeldab üsna levinud vaateid teadusele ja selle piirialadele. Suurema liialduseta võiksime isegi öelda, et tema suu läbi kõneleb ajastu “kaine mõistus” ise.

    Kaine mõistus on antud põlvkonna kogemuste ja eelarvamuste sulam. Iga järgnev põlvkond võtab eelnenult üle kõik kogemused, kuid sugugi mitte kõiki eelarvamusi. Nii toimubki progress. Kogu häda on selles, et kuigi kaine mõistus muutub põlvest põlve, ei muutu ta küllalt kiiresti lubamaks vältida suuri ebameeldivusi. Ühe põlvkonna tegutsemisajaks loetakse 30 aastat, meie teadmised aga kahekordistuvad iga 12–15 aastaga. Järelikult moodustavad meie teadmised ainult neljandiku või viiendiku järgmise põlvkonna omadest. Kõik ülejäänu on meile tume mets. Oma seesugust võhiklikkuse määra – isegi lähema tuleviku suhtes – peame me pidevalt arvesse võtma, kui tahame midagi otsustada tulevase põlvkonna eest või tema huvides.

    Tavalisele kainele mõistusele omane nähtuste metafüüsiline jaotamine absoluutseks heaks ja absoluutseks kurjaks on liiga primitiivne selleks, et mõista üha keerulisemaks muutuvat, vastuolulist ja paljuski meeletut maailma, milles me elame. Ei ole mingit absoluutset hüve. Eranditult kõige eest tuleb maksta. Ja progressi eest – seda enam.

    Teaduse progress on viinud tuumarelva loomiseni. Viimane on eriti ilmekalt demonstreerinud teaduse kasvanud võimsust (hävitamine jätab alati suurema mulje kui loomine). Kaine mõistus on teatanud kontrolli ja juhtimise vajadusest ja otsekohe asuti looma teaduse ministeeriume, komiteesid, valitsusi. Eks muidugi, teadus on ju muutunud inimliku tegevuse ülitähtsaks ja massiliseks valdkonnaks. Kuidas saab siis teda jätta ilma juhtimiseta!

    Ent on imelik, et siiani pole küllap kusagil loodud armastuse ministeeriumi. On ju armastus veel massilisem inimliku tegevuse liik. Ja võrreldamatult tähtsam: pruugib vaid armastus känguda – ja kohe kaotab kõik muu igasuguse mõtte, sest inimkond lihtsalt sureb välja. Veel enne seda aga kaoks igasugune huvi elu vastu: milleks jännata, kui tulevikku ei ole?

    Võib-olla arvate, et niisugusel ministeeriumil poleks midagi teha? Oleks ja veel küllaga. Kõik läheks nagu harilikult – kirjutataks ringkirju ja aruandeid, peetaks pikki nõupidamisi, möllaksid tavalised kired ametikohtade, palkade ja ametkondliku prestiiži pärast. Kevadel saaksid ametnikud preemiaid, sügisel pudeneksid neile kaela noomitused mitteületamise pärast. Kõik läheks oma rada – ja armastus samuti. Teda ei saa ei tagant surkida ega pidurdada – tal on omad eriskummalised seadused.

    Kas ei toimu midagi taolist ka teaduse ministeeriumidega? Teadus, nagu armastuski, pole mitte ainult inimlik tegevus, vaid ka inimlik vajadus ja inimlik kirg. Teadmisjanu on sama kustumatu kui armujanu. Teaduse arenemise sisemised seadused pole vähem eriskummalised kui armastuse seadused – ja kainel mõistusel pole siin midagi teha.

    Bowdeni artiklit läbib ilmne rahutus: ilma järelevalve ja ettekirjutusteta hakkavad teadlased tegema mitte seda, mida ühiskond vajab, või ei hakka hoopiski midagi tegema. “Me näeme, et nii nagu möödanikus kloostrid, nii leiavad nüüd ülikoolid, et nende kasvandikel peab olema vabadus teha kõike, mis süda soovib, ja kasvandikud ise kalduvad arvama, et nad ei pea ühiskonnale midagi vastu andma “peale selle, mida neile parajasti meeldib anda”. Eeldatakse, et teadlast ähvardab pidevalt elust ja praktikast irdumine, eemaldumine abstraktsioonidesse. Ent kas see ikka on nii?

    Just siin jõudsime selle punktini, kus kaine mõistus meid põhjalikult alt veab. Ta kuulutab, et praktikale kasutoomiseks tuleb olla võimalikult lähedal praktikale. Tegelikult on vastupidi: et tuua olulist kasu praktikale, tuleb teadusel end temast võimalikult tugevasti lahti rebida, tõusta kõrgemale, minna abstraktsioonidesse. Mida abstraktsem on abstraktsioon, seda suuremat üldistust sisaldab avastatud seadus, seda revolutsioonilisem ja mitmetahulisem on tema tulevane mõju elule ja praktikale. Teadus on nagu Alice Peeglitaguses: et läheneda Kuningannale, tuleb ta eest ära joosta!

    Avastus on alati ootamatu (teisiti ta ju ei olekski avastus). Avastus on nagu õnn: teda ei saa leida, aga tema võib leida teid (kui te teda väärite!). Ei teaduslikke avastusi ega ka nende rakendamist saa planeerida ega ette näha.

    Newtoni mehaanika, mis on ikka veel aluseks 90% masinate ja ehituste projekteerimisel, ei olnud loodud sugugi inseneridele arvutusteks, vaid selleks, et mõista planeetide liikumist.

    Elust irdumise oht pole tegelikult üldse mingi probleem, sest kasutuid avastusi ei ole. Igasugune uus süvenemine looduse saladustesse teeb meid tugevamaks, suurendab meie võimu looduse üle. Probleem on pigem selles, et kuratlikult raske on end lahti rebida oma ajastu elust ja eelarvamustest. Ainult geeniusel õnnestub see täiesti. Geeniuse jõud on selles, et ta näeb mõistatust seal, kus kõigile teistele on kõik selge.

    Elust irduda on tohutult raske, kuna igaüks meist, enda jaoks märkamatult, on oma ajastu poolt igakülgselt programmeeritud, seotud temaga tuhande nähtamatu niidi abil. Seepärast lahendataksegi esmalt enamasti esmajärgulisi küsimusi, s.t. probleeme, mis ei ole just tagasivaates tähtsad ega suured, kuid on hetke huvide vaatenurgast tähtsad. Selliste ülesannete lahendamisel ei ole vaja end praktikast nii tugevasti lahti kiskuda, see on kergem ja sellepärast tegelebki enamik alati sellega.

    Aga mis siis, kui me täiendaksime neid nähtamatuid niite, mis teadlase tugevasti ajastu külge seovad, täiesti kombatavate ja nähtavatega – meenutaksime teadlastele kohustusi, esmajärgulisi ülesandeid, reglementeeriksime, kontrolliksime – ehk läheks asi paremaks?

    Kardan, et mitte, kuigi kaine mõistus karjub valjult “jaa”. Ei saa küll ühiskonnast vaba olla, kuid ometi on vabaduse illusioon erakorraliselt tähtis igale loojale.

    Et normaalselt funktsioneerida, vajab ühiskond kõige erisugusema psühholoogilise suunitlusega liikmeid. See, mis suurepäraselt sobib ühe sotsiaalse funktsiooni täitmiseks, võib teise puhul olla täiesti vastunäidustatud. Husaar ei ole vaba oma ülema käsu täitmisest või mittetäitmisest, siin on isegi igasugune vabaduse illusioon kahjulik, ja on täiesti kohane lisada nähtamatutele täiesti tajutavad rangete ettekirjutuste ja järelevalve niidid. Ent see, mis sobib sõdurile, ei sobi sootuks loomingulisele töötajale – ükskõik, kas kunstnikule või siis teadlasele.

    Teadlase tegevuse tagajärjed on täiesti objektiivsed, ebaisikulised, üleisikulised. Ent see on võimalik vaid seetõttu (jälle dialektika!), et loominguprotsess on tervenisti isikuline, täiesti intiimne. Ainult nemad kahekesi – temake ja tema, tõde ja uurija. Kõik teised ja kõik muu on üleliigsed. Kuid mitte rohkem. Scientoloogias (teadus teadusest) tarvitatakse mõnikord mõistet “kohkumatu uurija”; see on muidugi abstraktsioon (umbes nagu “ideaalne gaas”). Reaalses ühiskonnas on peaaegu võimatu olla kohkumatu uurija. “Matemaatikute kuningas” Gauss, kellel oli erakorraline autoriteet, kartis siiski sedavõrd “Böootide ulgumist” (võhikliku publiku pilget), et jättis avaldamata oma suurepärased avastused mitte-eukleidilise geomeetria alal ega söandanud toetada ei Bolyaid ega Lobatševskit, kes suridki väljanaerduina. Kartus jõuda ühiskonnale ebameeldivate järeldusteni, kartus ülemustele või selle maailma vägevatele mitte meeldida, mis võib viia hirmuni varjatud või avalike repressioonide ees – reaalsel, lihast ja verest inimesel on pelju põhjusi enam kui küllalt – tekitab olukorra, kus loov isiksus, enamasti seda ise mitte tajudes, aga mõnikord ka tajudes, hakkab ühiskonnale tõe asemel andma üht kolmest klassikalisest vale liigist – rääkima ebatõtt, rääkima mitte ainult tõtt, rääkima mitte kogu tõtt. Viimane vale liik on arvatavasti kõige kuritegelikum ja levinum, sest just selles punktis kaldub kaasaegse inimese paindlik südametunnistus, mida hirm “põrgutule” ees ei pidurda, kõige kergemini tehinguid sooritama.

    Ühiskond vajab teadlastelt tõde. Kõike muud võib saada teisi kanaleid pidi. Seepärast ongi ta üdini huvitatud, et uurija seisaks võimalikult lähedal “kohkumata uurija” ideaalile, kes asub ühiskonnast täieliku sõltumatuse illusioonis. Ärge võtke talt ära seda süütut, ent temale nii tähtsat illusiooni! Te ei võida sellega midagi, võite aga kaotada.

    Ja kui ongi vaja meelde tuletada teadlasele tema kohustusi ühiskonna ees, siis tuletage meelde, et tema tähtsaim kohustus on kõnelda ühiskonnale ebameeldivaid asju. Teadsuslik töötaja, kui ta tõesti väärib seda nimetust, on inimene, kes on nakatatud tuleviku eelarvamustest: ta tajub mõistatust, segadikku seal, kus teistele on veel kõik selge, ta tunnetab ligineva tõve korratut pulssi siis, kui ülejäänud ei taha mingist tõvest veel kuuldagi. Ühiskond peab (kas või vaistlikult) endale aru andma, mida nimelt tal oma liikmete ühelt või teiselt kategoorialt vaja on ja millised illusioonid on sellele või teisele kategooriale vajalikud.

    Aga võib-olla ei hakka teadlane ilma piisava järelevalveta üldse midagi tegema? Heidab diivanile siruli ja ütleb: “Elagu mõnus äraolemine!”? Uskuge, ta ei suuda seda, isegi kui ta tahaks. Kõigisse meiesugustesse on kätketud vastupandamatu eneseväljenduse vajadus: ainult et kalduvustest ja andest sõltuvalt võtab see väga erisuguseid vorme. Inimesed lõhuvad pargipinke, kirjutavad seljatugedele “Miku + Manni = armastus”, õpetavad teisi elama, ujutavad kõikide tähtsate asutuste prügikastid üle kaebekirjadega naabrinaise pihta jne., jne. Teadusmehe loominguline kipitus on sama laadi haigus. Küllap jutustavad psühholoogid (või psühhopatoloogid?) kunagi selle haiguse loomusest täpsemini. Kuid meile on praegu tähtis nimelt see, et tegemist on väljakannatamatu kipitusega, mis rahu ei anna.

    Kas kõik öeldu tähendab seda, et ma olen täieliku stiihia ja teaduse ministeeriumide viivitamatu laialisaatmise poolt? Üldsegi mitte! Ma tahtsin ainult võimalikult teravalt rõhutada, et minu sügava veendumuse kohaselt ei tegele ministeeriumid mitte niivõrd teadusega, kuivõrd selle piirialadega – tingimuste loomisega uurimistööks ja uurimisresultaatide rakendamisega (“juurutamisega”, nagu sageli räägitakse). Piirimaad on väga tähtsad; just need, eriti teaduse resultaatide realiseerimine, lähevad väga palju maksma. Tuumarelva tootmisele aluse rajanud põhimõtete avastamine ei maksnud ühiskonnale praktiliselt midagi. Ent selleks, et teada saada, kas need põhimõtted on praktikas realiseeritavad, tuli riskida, kui ma ei eksi, kahe miljardi dollariga. Siin on muidugi midagi säärast, millega ministeeriumid peavad tingimata tegelema. Peaaegu niisama tähtis on uurimistingimuste loomiseks tehtavate jõupingutuste planeerimine ja koordineerimine. Üks suurepäraselt sisustatud laboratoorium on etem kümnest heast. Kui Gaana tõesti ehitab, nagu Bowden väidab, maailma kõige kallimaid ülikoole, siis toimib ta väga targasti: Gaana pole piisavalt rikas, et laostada ennast odavate ülikoolidega, mis mitteküllaldase tõhususe tõttu lähevad lõppkokkuvõttes rohkem maksma.

    Ma ei välista ka seda, et tulevikus võivad teaduse ministeeriumide taolised asutused tegelda mitte ainult piirialadega, vaid mingil määral ka teaduse endaga. Enesetunnetus on kõige raskem tunnetuse liik; iseenda arengu tunnetamine teaduse poolt (scientoloogia, teadus teadusest, heuristika, teadusliku tunnetuse loogika) teeb alles esimesi samme. Pole selged asja alusedki, muust rääkimata.

    Niikaua kui need asjad ei ole minimaalsel määral selged, tuleb kasutada vanu äraproovitud vahendeid: teaduslikke diskussioone, teadusliku üldsuse arvamust jms.; niisuguste vahendite tähtsust on võib-olla eriti hästi valgustanud akad. P. Kapitsa.

    Kantseleides vaevalt teatakse midagi paremini, kui seda teavad teadlased ise.

    Juhindudes ebaõigest perspektiivist, on kerge teha täiesti vääri samme. Näiteks arvab Bowden, et me peame peatselt “piirama” ja “maha suruma” teaduse arengut, sest praeguste kasvutempode kestmisel hakkaks teadlaste arv ületama Maa asukate üldarvu. On aga võimalik, et selles polegi mingit paradoksi, me lihtsalt ei suuda ette näha neid kvantitatiivseid muutusi, mis tingimata toimuvad arengu enda sisemiste seaduste jõul.

    Teatava etapini saab pidada leiva tarvitamist ühe elaniku kohta elanikkonna hüveolu mõõdupuuks, sellele võib aga järgneda ajajärk, kus mõõdupuuks on leiva tarbimise kahanemine. Teatava etapini mõõdame tööstuspotentsiaali näiteks terase tootmise alusel, ent hiljem saabub tingimata aeg, kus mõõdupuuks saab näiteks alumiinimi või plastmasside tootmine.

    Kummaline see on, kuid praegu pole isegi teaduse mõte meile päris selge. Mida sisaldab endas sõna “mõte” ehk teisiti – milles on mõtte mõte? Bowden jagab valitsevat seisukohta, mille kohaselt peetakse endastmõistetavaks, et teaduse mõte on inimestele üha uute materiaalsete hüvede loomises.

    Aga kas see on nii?

    Enesekontrolliks küsisin ma rohelises kampsunis tuttavalt, keda lugeja võib-olla mäletab kosmotaride-alase vaidluse päevilt (“Sirp ja Vasar” 1968, nr. 15):

    “Mis te arvate, kas peab pidama teaduse utilitaarset funktsiooni mõõduandvaks?”

    “Mispärast! Kas kaseoks peab siis tingimata saunaviht olema? Või vits?” – küsis ta vastu. “Minu arvates on kask hea ka iseendast, vitsaeelses seisundis!”

    Küllap on see teaduse ja inimvaimu teiste avalduste suhtes veel õigem kui kase suhtes. Teadus ei ole määratud looma materiaalseid hüvesid – ei vihtu ega vitsu. Ta on määratud andma informatsiooni. Viimast võib kasutada väga mitmeti, iseäranis meie ümbruse ümberkujundamiseks (teaduse utilitaarne funktsioon). Ettekujutus sellest, et esimene nimetatud funktsioonidest on peamine, et temas on teaduse kogu mõte, on tuletatud teisest, üldisemast kontseptsioonist, mille kohaselt materiaalsete hüvede tootmine on ühiskonnale kõige tähtsam. Vastavalt sellele kontseptsioonile peaks progressi mõõdupuuks olema külmutuskappide, televiisorite, eostumisvastaste vahendite ja vesinikupommide hulk tuhande elaniku kohta.

    Vähemalt mõnes nendest valdkondadest, eriti “vitsatüübilistes”, on saavutatud tõesti hämmastavaid edusamme. Vähema kui neljandiku sajandi jooksul on tuumalõhkeainete varud kasvanud vähemalt kümneid miljoneid kordi. Teatavasti (sellest kirjutab ka Bowden) on üksnes USA kogunud neid varusid (trotüüliekvivalenti ümberarvutatult) enam kui sada tonni iga meie planeeri elava hinge kohta. Kokku niisiis sadu miljardeid tonne. Juba praegu, kuid varud kasvavad ju kiiresti.

    Kuidas käituda nii ebaharilikes tingimustes? Istudes sadadel miljarditel dünamiiditonnidel?

    Inimkond tuletab meelde Tšehhovi blondi daami, kes kõige pateetilisemal hetkel võib haigutada ja öelda: “Ärge unustage kalinguri osta!” Argiaskeldused on alati tähtsamad muust. Pitsitav king teeb meile enam muret kui kogu lõpmatu kosmose lõpmatu lõpmatus. Selles on meie pääsetee, kuid võimalik, et ka hukatus.

    Tõepoolest, milles seisneb siis progress? Kas selles, et kihutame reaktiivlaineril, nina värvilises televiisoris ja ahmime luksuslikku torti? Kihutame, teades, et iga minut liikumist suurendab kõrvalekaldumatult katastroofi tõenäosust, mille järel keegi ei jää ellu? Võib-olla tuleks radikaalselt ümber hinnata mõningaid kõige põhilisemaid ja “tõepärasemaid” ettekujutusi? Näiteks ettekujutusi progressi ja teaduse mõttest?

    Tundub, et me oleme jõudnud niisuguse ajajärguni, mil teaduse utilitaarne funktsioon endistviisi vastab küsimusele “kuidas me hakkame elama? (hästi või halvasti)”, kuna humanitaarne funktsioon peab otsima vastust küsimusele “kas me ikka jääme ellu?”

    Juurteni muutunud olukord nõuab meie väljakujunenud mõtteviisi põhjalikku muutmist. See on palju raskem, kui tuumavarude kogumine või külmutuskappide ja autode tootmise arendamine.

    Keskaeg harrastas innukalt ristisõdu kõiksuguste “ismide” vastu. Sallimatus oli kuulutatud kõrgeimaks vooruseks. Parem, kui lasta ketsereil elada ränkade eksismuste keskel (näiteks risti ette lüüa mitte kahe, vaid kolme sõrmega), on ketserid lihtsalt maha tappa! On siis nüüd olukord palju parem? Kas ei viirastu näiteks USA juhtivatele ringkondadele kõikjal rahvusvahelise kommunismi salasepitsused, ühe meie suure naaberriigi juhtidele aga – revisjonistide ja imperialistide vandenõu nende suure esimehe ideede vastu? Kui midagi ei klapi – siis on “ism” süüdi, mitte aga iseenda vead või asjade objektiivne kulg! Ent musketitega relvastatud sallimatus on üks asi, raketi-tuumarelvaga relvastatud sallimatus on aga midagi sootuks muud. Tänapäeval on ohtlik lähtuda sellest, et ainult neljanda usu kuuenda suuna üheteistkümnes alaliik kannab endas tõevalgust, kogu ülejäänud inimkond aga eksib. On ju inimesed alati erinevalt mõelnud, ühiskonna komplitseerumisega kasvab diferentsi vajadus veelgi. Ajalugu aga asetab meid paratamatult alternatiivi ette: inimkonnal tuleb kas hukkuda kõigil korraga või ellu jääda (samuti kõigil, mitte aga ositi).

    Ilma juurdunud mõttelaadi kardinaalse muutmiseta satume vist paratamatult selle lõbusavõitu perspektiivi ette, mille on hästi sõnastanud V. Grossmann oma “Aabelis”: “inimekonna hävimise perspektiiv riikide õitsengu ja vägevuse, rahvaste õnne ja rahu nimel”.

    Religioosse-dogmaatilise mõtteviisi tuhandeaastane võimutsemisaeg on jätnud sügavaid jälgi. Lahti saada harjumuspärasest, verresüübinud mõttetavast ei ole sugugi lihtne. Võrdlemisi lihtne on asendada sealpoolsete jõudude jumaldamist näiteks isiksuse või masside jumaldamisega, usudogmad aga asendada ilmalikega (või näiliselt koguni teaduslikega). Palju raskem on lahti öelda pimedast usust ükskõik millisesse dogmasse, asendada usk teadmisega, apologeetika – kriitikaga.

    Siinjuures ei ole siiski vaja midagi päris uudset välja mõelda. Kõik vajalik, olgugi eos, on inimkonnal olemas. Meie austus täppisteaduste vastu rajaneb nende vihtade (televiisor) ja nende vitsade (vesinikupomm) tundmisel, mille olemasolu nad on võimalikuks teinud. Ent matemaatika ja füüsika kujutavad endast midagi palju väärtuslikumat – nad on eriline mõtlemisstiil, järjekindla, rangelt loogilise, igal sammul kriitilise ja enesekriitilise mõtlemise stiil, arusaamine sellest, et ainult “meeletul” teoorial, mitte aga kainest mõistusest lähtuval teoorial, on šansse olla õige. See ongi kask vitsaeelses olekus, mida tasub eriti imetleda. Kui matemaatika sai selleks, mis ta on – “teaduse kuningannaks” ja meie tähtsaimaks vaimurelvaks maailma ümberkujundamisel, siis sugugi mitte viimases järjekorras tänu sellele, et siin ei toimitud kunagi “hea usu” järgi, vaid kõik, sealhulgas ka põhiaktsioomid, käisid läbi halastamatu kriitikaveski.

    Põhimõtteliselt on seega olemas kõik vajalik väljakujunenud mõttelaadi kardinaalseks muutmiseks. Praktiliselt on lood teisiti. Isegi matemaatikat ja füüsikat ei õpetata maailma koolides printsiibi “kuidas mõelda”, vaid printsiibi “mida mõelda” järgi, s.t. nagu mingeid lõpetatud õpetusi, dogmade kogumit, seejuures teaduse hetkelisest tasemest poolesajandilise mahajäämusega. See (kuigi mitte sugugi ainult see) aitabki kaasa idiootliku enesega rahulolu ja enesekiitmise pidevale taastekkimisele, asjaolu unustamisele, et kosmilistest mastaapidest lähtudes on meie tsivilisatsioon veel mähkmestaadiumis, ja et me liialt sageli teeme oma mähkmed täis. Isegi täiesti maiste mastaapide seisukohalt on see nii: ei maksa unustada, et me teame vaid kümnendiku osa sellest, mida teavad lapsed, kes sel sügisel läksid esimest korda kooli, täiskasvanuna, s.o. kolme-nelja aastakümne pärast. Neid vaevavad mitte need probleemid, mida meie püüame nende jaoks lahendada, vaid hoopis sellised probleemid, mida me veel uneski ei näe.

    Kuid mõnedest “endastmõistetavatest” dogmadest lahtiütlemise hädavajalikkus peaks olema selge ka teistest kaalutlustest lähtudes.

    Kas saame kriitikata vastu võtta dogmat, mille kohaselt on ühiskonnale kõige olulisem materiaalsete hüvede tootmine, kui faktid kõnelevad kangekaelselt, et otsustava tähtsuse on tegelikult omandanud informatsiooni tootmine, et materiaalsete hüvede tootmine aga satub üha suuremasse sõltuvusse informatsiooni tootmisest ja töötlemisest? Ei olegi võib-olla väga veider selline ettekujutus, et suhteliselt lähedas tulevikus on enemik inimkonnast rakendatud informatsiooni tootmise ja töötlemise alal, ja et just tänu teadusliku informatsiooni küllusele osutub ainelise külluse kindlustamine üsna kergesti teostatavaks “kõrvaltegevuseks”? Kui kogu elu on rajatud tõeliselt teaduslikule alusele (sellest unistas juba Platon, kuid me oleme praegugi niisugusest ideaalist veel väga kaugel), siis ei ole mingit paradoksi selles, et kogu inimkond hakkab nii või teisiti tegelema teadusega ja selle piirialadega, ning ei millegi muuga. Kui võtta veel seejuures arvesse, et tootmises endas ja informatsiooni töötlemises toimuvad mingid revolutsioonilised muudatused, millest meil praegu ei või olla isegi vähematki ettekujutust (peale selle, et nad tingimata toimuvad), siis ei ole mingit paradoksi ka selles, et teaduslike töötajate arv ületab inimasukate arvu. Me lihtsalt tavatseme tulevikku üle kanda harjumuspäraseid mõõtühikuid, tulevikku n.-ö. ümber arvutada pehmekünnile või tingtraktoritele.

    Kui paradoksaalne see ka ei ole, muutub informatsioonirelv meie silmade ees peaaegu et tugevamaks raketi-tuumarelvast. Viimane ei suuda lahendada ühtki tõsisit probleemi, nagu seda tunnistavad kodanlikud sotsioloogid, ja mida enam teda koguneb, seda võimatumaks muutub tema rakendamine. Seevastu suureneb silmanähtavalt informatsiooni ja temaga sooritatavate manipulatsioonide (desinformatsioon, informatsiooni varjamine) tähtsus relvana.

    Tasub kõige tõsisemalt mõelda selle üle, mis on meile tähtsam – kas kask kui niisugune, või kask viha ja vitsa kujul? Kas vitsu pole juba niigi liiga palju? Inimkonnal on liiga palju relvi ja liiga palju võimalusi suunata neid omaenda tuleviku vastu.

*

Comments Off on Milles on mõtte mõte?





Kommenteerimine on suletud.



%d bloggers like this: