Gustav Naani arhiiv


Looduse kõige geniaalsem leiutis
26. Mar 2011, 23:46
Filed under: 1987

Kodumaa, 1987: 4. märts, lk. 3.

Looduse kõige geniaalsem leiutis

 GUSTAV NAAN, akadeemik

     Gustav Naan on sündinud 1919. aastal. Ülikooli viimaselt kursuselt läks partisanina vaenalase tagalasse, hiljem oli rindel roodukomandör. 1951. aastal valiti Eesti NSV Teaduste Akadeemia akadeemikuks, oli 13 aastat TA asepresident. Alates 1966. aastast on “Eesti Nõukogude Entsüklopeedia” (ENE) peatoimetaja. ENE esimene trükk (kaheksa köidet) ilmus aastail 1968–1976 (lisaköide 1978) tiraažiga 65 000, teise trüki (10+2 köidet) tellijaid oli juba 220 000; paari kuu pärast ilmub selle teine köide.
    Gustav Naan on ka Teaduste Akadeemia presiidiumi liige, Eesti NSV Raamatuühingu juhatuse esimees ja NSV Liidu Filosoofiaseltsi Eesti osakonna esimees. Ta on korduvalt esinenud meie lehes, näiteks Maa-väliste tsivilisatsioonide probleemist (1982).

     Loodus on leiutanud palju geniaalseid asju, kuid kõige geniaalsem, kõige täiuslikum on kindlasti naine. Kui Allahi referendid küsiksid allakirjutanult nõu naise ihu ja hinge täiustamise asjus, ütleks ta: “Jumala eest, ärge hakake midagi ratsima, jätke kõik täpselt nagu on!”

    Taoline raudbetoonkindel veendumus ei saa nähtavasti kujuneda ainult abstraktsete mõtiskluste tagajärjel, ja olen püüdnud vahel selgusele jõuda, kust pärineb see eluaegne vasikavaimustus. Päris selge see ei ole, sest kõige varasemad muljed võivad olla väga tähtsad, kuid kustuvad mälust, selgesti mäletan aga midagi algkoolipäevilt.

    Koolis alalõpmata eksperimenteeritakse. Järjekordne katse seisis selles, et pinkidesse pandi meid segapaaridena – poiss ja tüdruk. Nii sain minagi endale uue pinginaabri, täiesti mõistetamatu ja isegi pisut hirmu tekitava olendi. Tüdrukule aga tundusin nähtavasti metsistunud isendina. Vastavalt looduse poolt naistele antud, n.-ö. sisseehitatud programmile hakkas ta kohe mind kodustama. Teatavasti kasutatakse selleks kõigepealt söötmist. Elati tol ajal üsna vaeselt, olin pidevalt pisut näljas, tüdruk aga pärines ilmselt jõukast perekonnast, sest kaasas olid tal võileivad, pirukad ja isegi kommid, millega hakkas kohe ka mind poputama. (Veidi hiljem ka pliiatseid teritama ja muud hoolitsust avaldama.) küsisin ükskord, kas vanemad ka ei imesta, et tütar jaksab koolis nii palju ära süüa? Vastus oli: vanemad on lausa vaimustuses, et lapsel on ometi hea isu tekkinud.

    Sellest ajast peale hakkasin tasapisi taipama, et loodus on varustanud naise suurepärase hoolitsemis-, kantseldamis-, hellitamisvajadusega. Objektina on loodus mõelnud muidugi lapsed, kui neid aga veel ei ole või nendele ei saa kulutada kogu energiat, siis võidaks hoolitseda ka sõbranna, kiisu või mehe eest. Muidugi kui mees on enam-vähem talutav ja oskab nagu kiisugi nurru lüüa (selle kaudu saab naine teada, et tema hoolitsust hinnatakse).

    Niisiis tuleb püüda talutav olla. Nii imelihtne nõudmine, tasu aga lausa jumalik!

    Ülikoolis hoolitses minu kultuurimetsluse likvideerimise eest väga ilus neiu, konservatooriumi professori tütar. Käisime palju muuseumides ja kontsertidel. Väga meeldiv sai niimoodi sundimatult ja viljakalt ühendatud väga kasulikuga.

    Edasi olid juba sõjakogemused. Üks inetumaid lõõpivaid sõjakäsitlusi, mida on tulnud lugeda, on üles ehitatud sellisele totakale meeste-naiste vastandamisele: “…sest mehed on need, kes sõdu valla päästavad, peavad ja lõpetavad ning hiljem siis sellest kirjutavad…” Küll oleks asi lihtne, kui sõdade vältimiseks piisaks naiste panemisest riigijuhtideks! Kogu asi on aga selles, et sõdu ei päästa valla sugugi mehed kui seesugused. Ja neid ei taltsuta sugugi ainult mehed, naistegi osa on väga suur. Peaaegu kogu laskemoon ja praktiliselt kogu varustus, mis toodeti Suure Isamaasõja käigus, oli ju naiste kätetöö. Vahetult võttis sõjategevusest osa vist ligi miljon naist, nende hulgas kuulsad lendurid, partisanid, snaiperid. Üsna mitme naissnaiperi arvel oli isegi sada ja enam täpsete laskudega teise ilma juhatatud röövvallutajat.

    Kuid peamine, millega naised aitasid ennekuulmatult raske sõja hiilgava võiduga lõpetada, oli jällegi nende naiselikkus, humaansus. Haprad naised tõid tule alt välja sajad tuhanded haavatud ja päästsid sellega nende elu, naiste õrnad käed sidusid ja opereerisid meid, naiste kaastundlikud ja julgustavad pilgud olid selleks universaalseks tugevatoimeliseks ravimiks, mis kiirendas kõigi haavade paranemist. Üksnes juba oma olemasoluga süstisid nad meie alateadvusse veendumuse, et elul on mõte. On mõtet vaevelda, terveneda, edasi sõdida ja tingimata võita!

    See, mida omandatakse raskete katsumuste ajal ja najal, jääb nähtavasti kõvasti külge. Naiste osa pärast sõda ei vähenenud, pigem suurenes veelgi. Ja kunagi ei tekkinud seda nõrganärviliste ja naiste tähelepanust ilmajäetud meeste pseudoprobleemi, et kas elul ikka on mõte.

    Olles 1974. aasta lõpul puhkusel, kuulsin juhuslikult raadiost, et ÜRO on järgmise, s.o. 1975. aasta kuulutanud rahvusvaheliseks naisteaastaks. Järelikult peavad olema mingid küllalt tõsised naisteprobleemid? Ja mida mina neist tean?

    Enesekindel argimõtlemine tavaliselt usub, et kui tal on mingeid isiklikke kogemusi, näiteks naistega, siis on talle enam-vähem kõik selge. Teadustöötaja professionaalselt treenitud mõtlemine aga ütleb: tuhkegi sa ei tea! Keerukate sotsiaalsete probleemide mõistmisel on isiklike kogemuste osa kaduvväike.

    Argimõistus võib näiteks arvata, et naised on kõikjal ja alati mitmenaisepidamise kirglikud vastased, ent rahvusvahelisel naisteaastal ilmus kahe targa Aafrika naise veenev artikkel pealkirjaga “Polügaamia Aafrika naiste huvide kaitsel”. Seal tehti selgeks, et kui mees toob majja uue naise, siis olemasolevad tervitavad teda, sest kõige raskem töö läheb nüüd sellele, nooremale naisele. Ja umbes nõnda on ka kõigis teistes küsimustes. “Ootamatus, see tõe truu kaaslane,” ütleb väga intelligentne naine, poetess Anna Ahmatova.

    Hakkasin pärast puhkust hoolega lugema erialast kirjandust, eriti statistilisi kogumikke, ÜRO demograafia-aastaraamatuid, vastavaid uurimusi (“Abielulahutus Euroopas”, “Perekonnateooriad” jm.). Miks?

    Kõigest kõige rohkem on mind alati huvitanud kaks nähtust, kaks ülikeerukat protsessi: lõpmatus ja mõtlemine. Esimesest ei ole siinkohal mõtet kirjutada, teisega aga on lahutamatult seotud minu tosin aastat tagasi tärganud huvi meeste-naiste suhete vastu.

    Mõtlemise raskusi olen enam kui 40 aasta vältel illustreerinud üsna mitmet laadi ainesega, näiteks rahvussuhetega (1945–1947), bürokraatliku mõtlemise iseärasustega (“Milles on mõtte mõte?”, 1968, “Võim ja vaim”, 1969, jt.), teoreetilise ja argimõtlemise vahekordadega (“Täppisteadused ja kaine mõtlemine, 1967, jt.). Tutvumine uue probleemistikuga näitas, et seegi pakub lausa hiilgavaid võimalusi: emotsioonid suruvad selles valdkonnas loogika ja faktid halastamatult põlvili, meie mõtlemine ei ole siin sugugi vähem tasakaalutu, eelarvamuslik ja emotsionaalne kui näiteks rahvusküsimuses. Ei ole siis midagi eriti imestada, et USA-s (kuid ka Moskvas, Läti ja Eesti NSV-s) lahutati juba iga kolmas abielu. (Nüüd, selle loo ilmumise ajal, lahutatakse juba iga teine abielu.)

    1976. aastal võtsingi esmakordselt sõna naisteprobleemide kohta. “Kogupauk” oli selline: “Su(u)ndmõtteid armastusabielust” (“Sirp ja Vasar”), “Kas tagasi matriarhaati?” (“Looming”) ning “Tema, temake ja termodünaamika teine seadus” (“Literaturnaja Gazeta”). Esimene ilmus ka Leedus ja tekitas sealgi väga ägeda diskussiooni. “Tema ja temakese” luges sotsioloogide hinnangu järgi läbi kuus miljonit inimest. Toimetusse ja minule tuli kirjade lavin, oli muidugi nii tunnustus- ja armastus- kui ka sõimu- ja ähvarduskirju. Naised, tihti väga ilusad ja armsad, hakkasid paluma konsultatsiooni.

    Olin selgelt, must valgel välja öelnud, et “mind ei huvita armastusabielu, vaid mõtlemise tehnoloogia”. Igale konsultatsioonihuvilisele seletasin veel kannatlikult ka seda, et mul ei ole mingit retsepti, kuidas parandada konkreetse Milvi suhteid konkreetse Jüriga, mind huvitab ju õieti miljonite käitumine viimase neljakümne tuhande aasta jooksul. Miski ei aidanud, vestelda tuli ikkagi. Vaevalt et naised minult midagi mõistlikku teada said, said vaid südant puistata, mina aga kuulsin palju seesugust, mille peale ei oleks kuidagi tulnud. Piirduda kolme mainitud artikliga ei õnnestunud, kirjadest ja jutuajamistest kerkisid uued nüansid. Iga uus sõnavõtt tõi aga ka uusi emotsionaalseid krju, ühed lõppesid palvega “Kirjutage veel!”, teised käratusega “Jää ometi vait!”.

    Meeste-naiste suhetes ristuvad paljud keerukad bioloogilised, psühholoogilised, sotsiaalsed, ideoloogilised jt. tegurid. Loodus konstrueeris inimese elamiseks paleoliitikumi tingimusis, ja kusagil tema alateadvuses elavad edasi koopamälestused, mis võivad ka abielukonfliktis ootamatult välja lüüa. Koopamälestuste taltsutamiseks on kujundatud ulatuslikud ideoloogilised ja moraalisüsteemid, mis aga satuvad praeguses pöörase kiirusega muutuvas maailmas suurtesse raskustesse. Rooma paavst võttis ette väsitava ümbermaailmareisi, et näha oma silmaga, millised on need raskused maailma eri nurkades. Ameerika sotsioloogide uurimused kinnitavad, et näiteks USA-s on suurimaks komistuskiviks seksuaalrevolutsioon, s.o. seksuaalarusaamade ja -käitumise järsk kvalitatiivne muutumine tormilise teaduslik-tehnilise revolutsiooni tagajärjel.

    Ajakirja “US News and World Report” (november 1986) järgi iseloomustavad USA 52,7 miljoni katoliiklase meeli järgmised arvud: kirik keelab abielulahutuse ja kordusabielu, 73% katoliiklastest aga on veendunud, et tuleks lubada mõlemat; usk ei luba aborte ega rasestumisvastaseid vahendeid, neid pooldab vastavalt 41% ja 68%, kasutab veelgi enam; kategooriliselt on keelatud homoseksuaalsed suhted, 51% USA katoliiklastest leiab, et keelul ei ole enam mõtet; Vatikan ei luba ka abielueelset seksi, loomulikuks peab seda 51%, praktiseerib veelgi rohkem.

    Kas üldine allakäik? Vaevalt et siin saab olla mingi ühene vastus. Lõppude lõpuks on tõe kriteeriumiks ühsikondlik praktika. Näiteks eostumisvastaste vahendite kasutamist võib-olla hakatakse pidama täiesti loomulikuks, abielueelseid suhteid mingil määral paratamatuseks, bi- ja homoseksuaalsete suhete levik aga võib olla ka samasugune peataolekuvorm, nagu näiteks alkoholism ja narkomaania, mingisuguse ajalooliselt suhteliselt lühikese ajaga võivad need hakata ka taanduma.

    Raskuste juur on vahest ikkagi selles, et naised on emantsipatsioonituhinas pisut üle pingutanud, mehed aga natuke liiga jäigad muutuma, ja kumbki pool ei taha mingeid järeleandmisi. Poetess Rimma Kazakova arvab, et näiteks praegune üldine elu ümberkorraldamine NSV Liidus peab tähendama ka meeste teatavat ümberseadmist (arvestusega, et naise põhiolemuseks on armastus), kirjanik Vassili Belov aga leiab, et naised on lihtsalt ülekäte läinud ja nad tuleb korrale kutsuda, traditsioonilistesse patriarhaalsetesse käitumisnormidesse suruda. Taolised vaidlused käivad kogu maailmas.

    Isiklikult vaatan asjale võrdlemisi optimistlikult. Naine on looduse kõige geniaalsem leiutis, kes vähemalt põhimõtteliselt ühendab endas kolme väga raskesti ühendatavat alget – ilu, headust ja tarkust. Kui suhtuda temasse mõistvalt ja natuke nurru lüüa, osutub naine ikka ja jälle kuningannaks. Vahel aga tõeliseks jumalannaks.

*

Comments Off on Looduse kõige geniaalsem leiutis





Kommenteerimine on suletud.



%d bloggers like this: