Gustav Naani arhiiv


Kui kindral Laidoner Moskvas käis
26. Mar 2011, 23:39
Filed under: 1990

Eesti Ekspress 1990: 20. juuli, lk. 2.

Kui kindral Laidoner Moskvas käis

     6.-12. detsembrini 1939 viibis Moskvas kunagine Vene luureohvitser Ivan Ivanovitsh, kellest selleks ajaks oli saanud ühe naaberriigi sõjaväe ülemjuhataja kindral Johan Laidoner.

    Kindral käis kahel korral ooperis, vaatas filmi “Tshapajev”, külastas sõjaväeakadeemiat, sõjatehast ja ratsaväepolku, samuti kolhoosi, sovhoosi ja masintraktorijaama, ajas juttu Stalini, Molotovi, Voroshilovi ja teistega. Jõudnud koju, esines Laidoner raadiokõnega, et otsustavalt ümber lükata “kõik kohalikud ja rahvusvahelised kõmujutud”. Ent kahtlused suurenesid veelgi. Ei kutsutud ju ülemjuhatajat külla ometi turistina? Visiidi eesmärk ja läbirääkimiste sisu jäid udusteks.

    Nüüd, 51 aastat hiljem, mil Pätsi, Laidoneri jt EV juhtide kohta on teada juba nii mõndagi põnevat, võiks taolistegi episoodide vastu taas huvi tunda.

    Siinkirjutaja loobus ajalookirjutamisest lõplikult kolmkümmned kaks aastat tagasi, kuid võiks kinkida praegustele ajaloolastele põneva hüpoteesi, mille kinnitamine või kummutamine rikastaks meie teadmisi.

    MRP salajase lisaprotokolli kohaselt läksid N. Liidu huvisfääri Läti, Eesti ja Soome, täiendavalt veel Leedu. Järgnevalt läks kolmes riigis nagu lepase reega, Soomes aga tekkis skandaalne tõrge. Üheks põhjuseks võis olla see, et Eestis, Lätis ja Leedus oli N. Liidul suurepärane agentuur, Soomes see sama hästi kui puudus.

    Puududa võis see kahe põhjusel: soome poliitikud ja kindralid olid vähem müüdavad ja Moskva oli nende värbamisest vähem huvitatud. Soomel oli ammusest ajast autonoomia, tema täielikku iseseisvumist võidi pidada loomulikuks ja lõplikuks, eesti töölised aga pidid Lenini prognoosi järgi kukutama kodanluse võimu ja sõlmima Venemaaga hoopis uue rahu. Proletaarse solidaarsuse põhimõte nõudis, et N. Liit abistaks töölisi, sealhulgas kodanluse võimu nõrgestamisega. Ka tuli midagi vastu seada Saksamaa ulatuslikule agentuurile Baltikumis.

    Mil määral näiteks 1933.-1935. a sündmused Eestis olid nö autohtoonsed* (*autohtoonsed – antud maal ise tekkinud) ja mil määral kahe suurriigi agentide võimuvõitlus? Me ei tea.

    Kui Päts, Laidoner ja mõned teised juhtivad eesti poliitikud ei olnud N. Liidu agendid, siis on nende tegevus kolmekümnendate aastate keskpaigast peale ja eriti 1939. ja 1940. aastal mitmeti kummaline. Kui aga olid, siis on kõik loomulik: nad tegid just seda, mida tegema pidid. Hoolitsesid, et EV oleks võimalikuks relvakonfliktiks idanaabriga võimalikult halvasti ette valmistatud, et kehtiva võimu kukutamine läheks hästi libedalt ja sellel oleks maksimaalselt seaduslik ilme.

    Kuidas härrasmehi värvatakse? Võtted on mitmekesised. Pätsi ja Laidoneri puhul võidi ära kasutada nende rahalised mahhinatsioonid, millest on palju juttu olnud juba 1920. ja 1930. aastail. Vapsid lubasid oma võimuletuleku korral mehed kohtu alla anda. Üheköitelises “Eesti NSV ajaloos” (1952, lk 363) on hästi loetav foto EV valitsuse 1935. a otsusest Laidoneri võlgade kustutamise kohta. Otsus on täiesti salajane – oli, mida varjata.

    1939. ja 1940. aasta sündmused Eestis võivad jääda küllalt segasteks näiteks ka veel aastal 2020. Mis aga juhtub siis, kui mõned dokumendid Moskva ülisalajastest arhiividest varem avaldatakse? Võib tekkida üsna pikantne olukord: meie maailmaparanduslike kalduvustega ajaloolastel ja poliitikutel tuleb ehk hakata rääkima Hitleri, Stalini, Pätsi, Laidoneri, Uluotsa jt rahvajuhtide (ja rahva enda?) kokkumängust maailmaparandajate nöökimiseks?

    Olgu lohutuseks see, et ajaloos ei ole täiesti ootamatud ja paradoksaalsed olukorrad sugugi haruldased. Väga läbinägelik poliitik Lenin ei tahtnud kuidagi uskuda, et bolshevike duumafraktsiooni esimees Malinowski on tsaristliku salapolitsei agent. Ometi oli see nii.

    Taolised lood tekitavad alati ka ebatervet uudishimu. Näiteks, et ei tea, kui palju küll praeguste kangemate rahvuslaste hulgas KGB agente võiks olla? Ja kui palju võiks neid olla tulevase hüpoteetilise vaba Eesti juhtide hulgas?

    Võttes arvesse N. Liidu luure ja vastuluure üldtunnustatud kõrget professionaalsust ja eesti poliitikute traditsioonilist (alates papa Jannsenist) müüdavust, on vastus nähtavasti ühene: piisavalt!

    Kõik maailmas jaotub ebaühtlaselt. Eriti raha, armastus ja spioonid. Luureteenistuste üldtunnustatud mängureegel on, et ei tohi olla agendivabu organisatsioone, kuid agente peab olema seda paksemalt, mida kroonuvastasem vastav organisatsioon (seltskond jne) on. Eriti tihedalt peaks olema KGB agente näiteks KGB likvideerimise ja sõjaväevastastes toimkondades.

    Kõik need on põnevad asjad, ent palju põnevam on fundamentaalne küsimus: mida ikkagi ajalugu teab ja mida ta ei tea? Ainuke, milles võib täiesti kindel olla, on see, et miski ajaloos ei toimu mingite argimõistusele kergesti seeditavate ilusate skeemikeste kohaselt. Ja üheks peamiseks põhjuseks on, et ajalugu ei tee robotid ega inglid, vaid inimesed.

    Järgmine lugu olevat sündinud Teise maailmasõja päevil. Üks edukas briti luuraja sai ülesande luua konspiratiivne kontakt USA kolleegiga mingi eriti delikaatse ühisoperatsiooni ettevalmistamiseks. Vastavalt professionaalsetele harjumustele nuuskisid mehed välja kõigepealt partneri hella koha. Selgus, et ühel neist on kombeks magada kahe naise vahel, teine aga on põhimõttekindel pederast. Tekkis vastastikune antipaatia ja umbusaldus, kuid alles aastid hiljem selgus, et see oligi operatsiooni läbikukkumise peapõhjus.

    Kui mõni minu lugeja(nna) usub, et temale on alati kõik selge, on ta õnnelik inimene. Siinkirjutajal oli selline magus illusioon viimati aastat kolmkümmend tagasi.

Gustav Naan

Comments Off on Kui kindral Laidoner Moskvas käis





Kommenteerimine on suletud.



%d bloggers like this: