Gustav Naani arhiiv


MASSITEADVUS JA VAIMU GLOBAALPROBLEEMID
8. Apr 2010, 23:02
Filed under: 1985

Horisont 1985: 2, lk. 24-25; 3, lk. 30-31; 4, lk. 16-17; 6, lk. 24-25; 7, lk. 16-17; 8, lk. 20-21; 9, lk. 31-33; 10, lk. 9-11.

Massiteadvus ja vaimu globaalprobleemid 

GUSTAV NAAN, Eesti NSV TA akadeemik

Eksi kollektiivselt! – Stanislaw Jerzy Lec

[1.]

[Tänapäeval on inimkonnast saanud lahutamatu tervik ning ülemaailmsed kitsaskohad kajastuvad kõikjal. “Horisondi” käesolevas numbris ilmuma hakkavas pikemas kirjutises vaeb akadeemik Gustav Naan vaimu globaalprobleeme: teadvuse ja ühiskondliku olemise vahekorda, argimõtlemise ja massipsüühika tagamaid ja erinevaid ilminguid.]

ARMASTUS ISIKLIKES JA INIMKONNA KOGEMUSTES

    “Akadeemik Gustav Naan on palju globaalseid probleeme meieni toonud. (Lisaks on tal hindamatud teened selles, et ENE on seda, mis ta on.) Kuni Gustav Naan valgustas võimu ja vaimu vahekordi või selgitas, mis toimub aastal 2000, oli ta ülipopulaarne. Nii kõrgete ja kaugete asjade puhul teda lihtsalt usuti. Viimasel ajal on akadeemik asunud ajama armastuse- ja abieluasju ja nendega on igal inimesel pistmist olnud.”1

    On küll, aga mis siis?

    Vaevalt, et keegi meist jõuaks terve elu jooksul armastada (põhjalikult, sügavalt ja nüansirohkelt) ainult sadatki naist (meest). Sada on aga kaduvväike arv (kogemus) võrreldes inimkonna ajalooliste või jooksvategi kogemustega (igal õhtul läheb teineteise kaissu vähemalt miljard inimest).

    Seni kirjapandust lähtuvad isiklikest kogemustest ainult kaks väidet.

    Esiteks – naine on looduse kõige geniaalsem leiutis. Kui Allahi referendid küsiksid allakirjutanult nõu naise ihu ja hinge edasise täiustamise kohta, ütleks ta veendunult: “Ärge hakake midagi ratsima, jätke kõik täpselt nagu on!”

    Teiseks on armastus tõhusaim vahend omaenda vigade avastamiseks ja võimsaim ajend nende ületamiseks. Umbes viiekümne aastaga peaks olema võimalik vabaneda juba tervelt pooltest oma tõsisematest puudustest.

    Niisugustele veendumustele ei jõuta loomulikult ratsionaalse, loogilise, teadusliku mõtlemisega; teiste sõnadega, emotsionaalne mõtlemine võib mõnes küsimuses anda paremaid tagajärgi.

    Kõik muu minu lugudes aga ei tugine isiklikele, vaid hoopis inimkonna kogemustele; need kajastuvad näiteks ÜRO demograafia-aastaraamatuis (igaüks tuhat ja enam lehekülge tihedaid tabeleid), vastavates teaduslikes ajakirjades, mis pühendatud seksuaal-, abielu- ja perekonnasuhete psühholoogilistele, sotsioloogilistele, demograafilistele ja ajaloolistele (arengu-) küsimustele, spetsiaalsetele põhjalikele uurimustele (“Vägivald perekonnas”,”Abielueelne ja -väline seks”, “Keskealine naine” jpm.). Eriti võiks märkida selliseid kokkuvõtlikke teoseid nagu 900-leheküljeline ülevaade kõigist olemasolevatest abielu- ja perekonnateooriaist2 või “Abielulahutus Euroopas”3. Viimane kujutab endast head kokkuvõtet sellealastest põhjalikest uuringutest kümnes Lääne-Euroopa riigis.

    Nii et kui “akadeemik hakkas ajama armastuse- ja abieluasju”, siis ei tähenda see sugugi veel, et need on samad asjad, millega “igal inimesel pistmist olnud”. Allakirjutanu ei ole günekoloog, seksuoloog ega perekonnanõustaja. Ta ei jaga retsepte, kuidas valitseda meest, vähendada naise huvi teiste meeste vastu, ära hoida laste kõhulahtisust ja ulakust. Nendes probleemides olen täiesti tume. Nagu paljudes tuhandetes teisteski.

    Mainitud tähtsad küsimused kuuluvad üldiselt argimõtlemise pädevusse. Väljaspoole kahtlust jäävad ka kunstilise mõtlemise suured võimalused (ongi ju kunsti ja kirjanduse “igaveseks” ja ammendamatuks teemaks naine mehe pilguga). Ent kõik see sobib vaid konkreetse naise või teatava naisetüübi käitumise mõistmiseks. Miljoni naise käitumine on aga hoopis midagi muud, selle mõistmiseks pole ei kunstilisest, emotsionaalsest ega argimõtlemisest samahästi kui mingit abi. Läheb vaja hoopis teistsugust – teaduslikku – mõtlemist. (Demograafilised ja sotsioloogilised uurimused peksidki rajanema ainult sellel, praktika aga näitab, et isegi need on tihti veel tugevasti risustatud emotsionaalse ja argimõtlemise saadustega.)

    Kui tahate ärgitada lugeja (kuulaja) mõtlemisvõimet, tahtmist ja võimet aru saada, et peale temale omase harjumuspärase mõtlemistüübi leidub veel mitmeid teisi, siis on teil ainult üks täistabamust lubav võimalus: peate tekitama hämmastust (sellega kaasneb tihti ka viha, aga mis parata). Meeste-naiste suhted pakuvad siin isegi enam võimalusi kui näiteks globaalprobleemid või võimu ja vaimu vahekorrad. Tihti polegi vaja midagi muud, kui pakkuda harjumuspärase “üldtunnustatud silmakirjatsemise” (Engels) asemel alasti fakte, eriti neid tõiku miljonite käitumisest, mis peegelduvad statistilistes tabelites. Just faktid tekitavadki tavaliselt kõige suuremat viha, riivates valusasti meie standardiseeritud mõtlemise kalleid standardseid stereotüüpe.

    Abielu ja perekond on kultuurinähtused, kultuuri uurimisel aga peetakse üheks tähtsamaks põhimõtteks seda, mida mõned Lääne uurijad nimetavad universalismi printsiibiks: kõige olulisemad seaduspärasused on kõikjal ühed ja samad (“antikihelkondlik” printsiip).

    Kas universalism tähendab “rahvusliku koloriidi” eitamist, nagu näis 1980. aastal arvavat Leili-Maria Kask? Muidugi mitte. Lihtsalt too värving mind eriti ei huvita, aga kui soovitakse, saan loomulikult sellegi kohta üht-teist pajatada. Kõigepealt muidugi seda, et armastuse- ja abieluasjades pole taust enamasti üldsegi rahvusliku (etnilise), vaid religioosse (ideoloogilise) päritoluga.

    Saksamaal sai abielulahutus põhimõtteliselt võimalikuks juba 19. sajandil, Itaalias alles 1971. aastast peale. Kas sakslaste ja itaallaste rahvuslik koloriit? Muidugi mitte. Luterluses lihtsalt lakkas abielu olemast sakrament, katolitsismis aga jäi selleks. Luteri usk (ja eriti selle alusel kujunenud praktilise seksuaalmoraali variant) suhtub üldse leebemalt naiste pattudesse. Ei oleks kuidagi mõeldav muhameedlaste ehalkäimine, väga raske on seda ette kujutada ka katoliiklaste puhul, protestantlikes maades levis see komme aga laialt. Midagi eriomaselt eestilikku selles ei ole.

    1980. aastal viis L.-M. Kase ilmselt hämmastusse universalismi (globalismi) põhimõtte rakendamine armastuse- ja abieluasjades. Nagu nähtub juba sõnavõtu pealkirjast, soostus ta traditsionalismi “endastmõistetava” seisukohaga, nagu saaks ainult kihelkondlik lähenemine rahuldada inimese “turvalisusetarvet”. Seda tähelepanuväärsem ja tervitatavam on, et kõigest neli aastat hiljem sarjab ta juba kihelkondlikkust – ja täiesti nauditavalt.4 Too kirjutis lõpeb lausega: “Jäägem eestlasteks, aga saagem ka internatsionalistideks!” Valmis kahe käega sellele alla kirjutama!

    Ja veel: “Loodetavasti jätkab ENE oma uues väljaandes esimeses ENE-s alustatud edumeelset globaalinfo teed”. Endastmõistetavalt jätkab!

SEE KANGEKAELNE TEGELIKKUS…

    Eesti NSV Kirjanike Liidu VIII kongressil “Nigol Andresen polemiseeris G. Naani artiklis “Homo mutans” (SV nr. 10 1981) avaldatud teesiga: “Intelligentsuse ja massiteadvuse vastasseis on üks ilmekamaid konfrontatsioone tänapäeva maailmas.” Kas on alust vastandada intelligentsi massidele ja kuidas suhtub sellesse marksistlik filosoofia.”5

    Intelligentsusest on siin saanud intelligents ja teadvusest mass! Ent tsitaat pole siiski mõeldud selle ulja topeltsalto äramärkimiseks, vaid kaastundena kõigile nendele, kelles sõnad “massiteadvus” ja “argimõistus” tekitavad ikka veel imestust või koguni pahameelt. Kõigest paarkümmend aastat tagasi püüti ju kodumaises kirjanduses “argimõistust” igati vältida, “massiteadvust” aga ei leia me sealt üldse. Mass, massid, rahvahulgad tähendasid tollal midagi väga positiivset ja tarka.

    Ent tõe kriteeriumiks on siiski praktika ja meie pöörase kiirusega teisenevas maailmas muutub praktika paljude ilusate ja üllate skeemide suhtes väga kiuslikuks. Ei tulnud ju kindlalt oodatud küllust; lahutumus, mis pidanuks ammu kaduma, kipub ikka veel suurenema; “ammendamatud” loodusvarad osutusid küllalt piiratuiks, jne. jne. Ka masside praegune käitumine erineb mõnikord oodatust nagu maa taevast. Islamirevolutsioon (kuid mitte ainult see) näitas, et 7. aastasaja arusaamad võivad leida massi vaimustatud, isegi eksalteeritud ja fanaatilist toetust, kõige eesrindlikumad 20. sajandi omad aga jätta täiesti külmaks või koguni leida äärmiselt vaenulikku suhtumist. Kurikuulus “suur proletaarne kultuurirevolutsioon” oli massipsühhoos, milles nii või teisiti osales veerand inimkonda ja mis kestis kümme aastat. Selle islamirevolutsioonist veelgi kummalisema pöörde põhilise löögijõu, hungveipingide populaarne loosung aga kõlas: “Me ei vaja ajusid!”

    Selle üle tasub pisut mõelda… Tormilise teadus- ja tehnikarevolutsiooni ajal hakkavad kümned miljonid õppurid uskuma: aju on üleliigne elund! Ent kui meenutada, et esialgsel kujul oli loosung pisut pikem (“Me ei vaja ajusid, meie peades on esimees Mao kõikevõitvad ideed!”), peaks vahest juba üht-teist koitma. Kõik me tahame olla väga mugavad, mõtlemine on aga tülikas tegevus. Väga ahvatlevaks osutub sokutada see ilmeksimatule esimehele, prohvetile või ajatollale, jättes endale lihtsad ja mugavad valmis mõttestambid. Hungveipingide loosung ja selle teisendid on tegelikult siiani küllalt levinud kogu maailma lollide ja laiskade hulgas. Niisama iseloomulik on kõikvõimalike tribalistlike ja natsionalistlike loosungite tohutu menu kõikjal arengumaades: on ju nii mugav uskuda, et juba kuulumine mumbo-jumbo ehk mõne teise suguharu, hõimu või rahvuse koosseisu annab automaatselt üleoleku kõigist teistest ja kindlustab helge tuleviku!

    Ebameeldivad ja ilusatele skeemidele mittevastavad nähtused ei kao nende olemasolu eitamise tagajärjel. Baconi ja Galilei ajast peale teame, et jõud peitub teadmises. Teadmises, aga mitte teeadmatuses või illusioonides! Peame õppima massiteadvust ja argimõistust tundma, nagu nad on. Koos sellega aga kerkivad paljud teisedki rasked küsimused. Näiteks: kui õige on tavapärane (põhiliselt emotsionaalne) hinnang kollektiivsele ja individuaalsele? Kas kollektiivne, massiline eksimine või nõmedus ikka on individuaalsest etem?

[2.]

[Käesoleva kirjutise eelmises osas käsitlesime intelligentsuse ja massiteadvuse üle puhkenud sõnasõja mitmeid tahke. Nagu võis veenduda, on emotsioonid ka selles vallas korrektse poleemika üle pahatihti võitu saanud. Vaadelgem nüüd lähemalt argiteadvuse ja teadusliku mõtlemise vahekorda, argi- ja massiteadvuse tegelikku sisu.]

ARGIMÕTLEMINE

    Argiteadvus, argimõistus, argimõtlemine ei ole loomulikult mingid sõimusõnad. Kõigi meie mõtlemine on just nimelt argimõtlemine, peale selle võime aga tunda ennast kuigipalju kodus veel ka näiteks kunstilises (esteetilises) mõtlemises.

    Mõtlemise tuumaks ja olemuseks on ülesannete lahendamine. Ülesanded, mida inimesel, inimrühmadel ja inimkonnal tuleb lahendada, erinevad suuresti: tänava ületamisest ja saunas käimisest kuni penitsilliini leiutamise ja sputniku projekteerimiseni. Vastavalt sellele valitseb erinevat laadi ülesannete lahendamisele suunatud mõtlemistüüpide vahel väga suur vahe. Lohutuseks, enesepetmiseks, eneseimetlemiseks sobib suurepäraselt emotsionaalne mõtlemine ja väga halvasti – ratsionaalne. Saunas ei ole erilist tarvidust rakendada peent matemaatilist mõtlemist (teoreetilise mõtlemise kõige rangemat vormi), tavaline argimõtlemine ajab asja ära palju paremini. Lahingu või riigi juhtimisel toob praktiline mõtlemine enamasti palju rohkem kasu kui teoreetiline. (See on üks võimu ja vaimu paljudest probleemidest. Hiljuti märkis keegi USA psühholoog president Reagani kohta tabavalt, et tal on “must-valge mõtlemine”. Seda innukamalt toetab USA massiteadvus Reaganit. Oma poiss!)

    Argiteadvuses leidub alati väga erineva väärtusega osi. Kui tahetakse rõhutada selle positiivset külge, siis räägitakse näiteks kainest mõistusest, elutarkusest jms., kui aga negatiivset, siis eelarvamustest, köögimõtlemisest, koridoriarvamusest (corridor opinion).

    Nagu kõik muu maailmas, muutub ka argiteadvus pidevalt, Nüüdisaja argimõtlemine küünib mitmeti kõrgemale antiik- või keskaja teoreetilisest. Viimases näiteks valitses geotsentriline maailmasüsteem, kuna tänapäeva kirjaoskamatu inimene tavaliselt ei kahtle, et Maa tiirleb ümber Päikese. Kaskaja inkvisiitorid võisid mitmikute sünnitamise pärast naise tuleriidale saata: valitses arusaam, et ainult vahekord mitme mehega võib põhjustada mitmikute sündi. Tänapäeval ei arva seda ka kõige mahajäänum köögimõtlemine. 20. sajandi viimase veerandi argimõtlemine on tunduvalt üle sajandi esimese poole omast, kuid jääb kõvasti alla järgmise aastasaja omale jne.

    Kuna argiteadvus võtab teaduselt pidevalt üle teadmisi ja mõtlemisvõtteid, siis avaldatakse ka oletusi, nagu kaoks kunagi tulevikus argimõtlemine, asendudes teaduslikuga. Väidetakse koguni, et põhimõttelised erinevused nende vahel on juba kadumas.

    Tegelikult saaks vahe olematuks muuta ainult siis, kui teoreetilise, teadusliku mõtlemise edenemine ühel ilusal hetkel täielikult seiskuks. Praeguse tormilise teadus- ja tehnikarevolutsiooni ajal aga kipub just teaduslik mõtlemine edasi lippama kiiremini kui argiteadvus jõuab järele joosta. Vahemaa ei tarvitse sugugi kahaneda, see võib aeg-ajalt (näiteks praegu) hoopis kasvada.

    Pealegi ei osutu vist ka kauges tulevikus kuigi otstarbekaks rakendada teaduslikku või kunstilist mõtlemist habet ajades või keefiri ostes. Jätkem ikka keisrile, mis keisri, ning jumalale, mis jumala osa. 

ARGI- JA MASSITEADVUS

    Niisiis on argiteadvus (-mõistus, -mõtlemine) igati loomulik, seaduslik, väga vajalik nähtus. Naeruväärseks ja paheliseks, tihti traagiliselt ohtlikuks muutub ta alles siis, kui teda püütakse kasutada kaugel väljaspool tema pädevuse piire. Harjumuspäraselt tehakse seda aga igal sammul, kuigi tuumalaengutest ja teistest säärastest “leludest” tulvil maailmas on see saamas inimkonnale surmaohuks, tõsiseks globaalprobleemiks.

    Argiteadvuse rakendamine kaugel väljaspool selle pädevuse piire kujutabki endast massiteadvuse olulisemaid iseloomujooni.

    Rühm California õlikooli teadlasi uuris avalikku arvamust ja sellega külgnevaid nähtusi USA-s6. Kõige enam hämmastas uurijaid publiku (sealhulgas haritlaste) teadmatus, võhiklus, hallus isegi oma maa poliitilise ja majanduselu päris algelistes küsimustes; Adorno sõnade järgi ületas see ka kõige suuremate skeptikute kartused. Hiljem on selliseid uurimusi tehtud hulgaliselt, kusjuures selgus näiteks, et kuni poolte tudengite arvamuse järgi sõdis NSV Liit Teises maailmasõjas koos Saksamaaga USA vastu.

    Samad uurimused näitasid: inimesed, kes peaaegu midagi ei tea, kellel on olemas vaid pseudoteadmised (argimõistuse stereotüübid), on alati valmis avaldama oma arvamust mis tahes küsimuses suure enesekindlusega. Mida nigelamad inimese teadmised ja mõtlemisvõime, seda meelsamini ta oma arvamusi kõigiga jagab; enamasti püüab ta neid teistele lausa peale suruda, nõuab kinnitust, et need on õiged jne.

    Kujutagem nüüd ette, mis juhtub, kui näiteks enam-vähem juhuslik rahvahulk puutub kokku mingi äreva sündmuse või mõistetamatu nähtusega. Avaldatakse arvamusi selle kohta, mis nimelt sünnib ja mida tuleks ette võtta. Ent seda tehakse erinevalt: teadjad kõhklevad, võhikud (ja närakad) osutuvad väga enesekindlaiks. Massile aga, nagu märkisid juba esimesed massiteadvuse uurijad, on omane naiselikkus (nagu seda tollal mõisteti): mass tahab olla juhitav, valitsetav, alistatav, ta jumaldab jõudu, enesekindlust ja agressiivsust. Mass ihaldab lippude lehvides ja orkestrite mürtsudes füüreri juhtimisel kuristikku marssida; isikukultus (vabanemine mõtlemisest) on tema tähtsamaid vajadusi.

    Kui mass satub kriitilisse või segasesse olukorda, surutakse kõik vähegi mõistlikud seisukohad enamasti kohe maha, peale jäävad tobedad, irratsionaalsed. Nagu märgivad mõned uurijad, võrdub massi intellekt kriitilises olukorras selle kõige rumalama esindaja omaga. Tegelikult osutub asi veelgi hullemaks: väga segases olukorras võib mass käituda tunduvalt tobedamalt, amoraalsemalt ka agressiivsemalt kui tema kõige nõmedamad, autumad ja verejanulisemad esindajad. Soovijaid ässitada massi käituma just selliselt leidub harilikult ikka. Seepärast kvalifitseerib kriminaalseadusandlus massilisi rahutusi enamasti raske riikliku kuriteona ja näeb korraldajaile ning innukaile osavõtjaile ette rängad karistused (Eesti NSV kriminaalkoodeks – kuni 15 aastat vabadusekaotust).

    Massipsühhoos on väga nakkav. Oma ülesannete kõrgusel ei seisa tavaliselt ka haritlased. Keerukas olukorras kaotavad nad kergesti pea ja hakkavad märatseva massi ees lipitsema. Näiteks Poola 1980.–1981. a. sügava rahvusliku kriisi ajal tõttasid just eilsed puised dogmaatikud tihti esimestena “paljastama” sotsialismi “elitarismi” ja “klassivahesid”, varustama märatsejaid pseudodemokraatlike, hungveipingilike “teoreetiliste” seisukohtadega. Intelligentsi vaimulitslus on kõigi suurte massipsühhooside tähtsamaid eeldusi.

    Marksistlik filosoofia ei jumalda massi ega pea teda ilmeksimatuks. Massi peab nägema sellisena, nagu ta on, kõigi tema vooruste ja puudustega. Tuleb silmas pidada massiteadvuse tegelikku, ilustamata sisu. Näiteks kirjutas V. I. Lenin 1913. aastal: “Mida kujutavad endast rahvahulgad? Need on arenematud proletaarlased ja väikekodanlased, kes on tulvil filisterlikke, natsionalistlikke, reaktsioonilisi, klerikaalseid jne. jne. eelarvamusi.”7

    Kuna rahvahulkade voorustest on kirjutatud tohutult palju, pahedest (vähemalt eesti keeles) aga peaaegu mitte midagi, siis pööratakse käesolevas loos peatähelepanu sellele medali teisele küljele. Ent alati ja eelkõige huvitab allakirjutanut nähtuse tohutu keerukus ja vastuolulisus (viksid, kergesti mõistetavad nähtused ei paku talle üldse mingit huvi).

[3.]

[Massiteadvuse (“-hinge”) esimeste uurijate tähelepanu köitis eeskätt masside käitumise teadvustamata osa. Tänapäeval ei eita ka marksistlik filosoofia “elu irratsionaalse sfääri” olemasolu. Alljärgnevalt vaatleme, missugune ajalooline seos valitseb massiteadvuse, kollektiivsuse ja isiksuse vahel.]

IRRATSIONAALNE MASSIPSÜÜHIKAS

    Massiteadvuse esimesed uurijad rääkisid tavaliselt “massihingest (-hingeelust)”. Nüüdisajal kasutatakse sõna “hing” harva, selle materialistlikuks vasteks on “psüühika”. Teadvustatud osa (teadvus) on psüühika võrdlemisi väike, kuigi kõige tähtsam, kõige tõhusam tahk. Esimeste uurijate tähelepanu köitis aga eeskätt masside käitumise teadvustamata (alateadlik), instiktiivne, irratsionaalne osa; see avaldub kõige selgemini paanika, massipsühhooside jt. stiihiliste käitumisvormide puhul, mil inimene laskub tsivilisatsiooniredelil mitme astme võrra tagasi, mass meenutab metsloomakarja ning Marxi termin “karjateadvus” osutub isegi sobivamakas kui viisakas “massiteadvus”. Evolutsiooniliselt hilised, täiuslikud käitumisregulaatorid (mõistus, mõtlemine) taanduvad säärastel puhkudel varasemate, palju algelisemate (instinktide, emotsioonide) ees.

    Hilisemad uurimused ei ole selles osas kuigi palju juurde andnud: osutub ju teadvustamatu uurimine (veelgi) raskemaks kui teadvustatava (teadvuse) analüüs. Lisaks läks üldise valimisõiguse tekkimisega8 väga moodi pugemine masside (valijate) ees, nende ülistamine. Massi irratsionaalsuse ja rumaluse meeldetuletamist hakati pidama halvaks tooniks; marksistlikus kirjanduses peeti seda lausa lubamatuks.

    Viimastel aastatel on olukord siiski üsna järsult muutunud. Nüüd võib jälle lugeda, et “marksistlik metodoloogia ei eita elu irratsionaalse sfääri olemasolu, ei püüa sellest mööda hiilida või seda varjata”.9 Tunnistatakse, et psüühika paljud avaldumisvormid kujutavad endast “mõtestamata, omamoodi instinktiivseid tunge ja käitumisnorme”. Ideoloogia on küll argiteadvusega (ja kogu sotsiaalse psüühikaga) võrreldes teadvuse kõrgem vorm, kuid “samal ajal on argiteadvus ja ideoloogia omavahel tihedalt seotud. Mis tahes ideoloogial on alati oma sotsiaalpsühholoogilised juured, ideoloogia poolt välja töötatud ettekujutused, ideed ja mõisted aga muutuvad rahvahulkadesse levides argiteadvuse faktiks”.10

    Juba ülaltoodud (paraku pealiskaudne) ülevaade nähtusest peaks viima täppismõtlemise kalduvustega inimese järeldusele: massiteadvuse puhul on tegu tüüpilise sünergeetilise, “kooperatiivse” nähtusega, see on “iseorganiseeruva kaose” üks paljudest avaldusvormidest11. Kuna inimeste puhul saavad vastavad tasandavad, käitumist ühtlustavad kooperatiivefektid mõjule pääseda ainult psüühika kaudu toimides, siis jääb vastavate toimemehhanismide uurimine eelkõige sotsiaalpsühholoogia ülesandeks, kusjuures osalt on ideed ja terminoloogiagi (näiteks ahelreaktsioon) loomulikult üle võetud füüsikast. Leidub mitmeid psühholoogilisi “mehhanisme”, mis võivad kriitilises olukorras välja lülitada inimese individuaalsuse ja ratsionaalsuse, käivitades zooloogilise maiguga standardsuse ja irratsionaalsuse. Neist on kõige paremini uuritud jäljendamist ja nakatumist.12

MASSITEADVUS, KOLLEKTIIVSUS JA ISIKSUS

    Teatavasti on kogu maailma humanitaar- ja ühiskonnateaduste, samuti ideoloogilise võitluse keskpunkti nihkunud inimene. Inimtegur, inimõigused, inimväärikus kuuluvad kõige sagedamini pruugitavate sõnade hulka, sest nüüdisaja inimene on kõikjal (isegi ülitraditsionalistlikus Hiinas)  hoopis midagi muud kui tavapärases agraarühiskonnas. Mõnes mõttes on nüüdisinimene koguni suur mõistatus.

    Keerukaks mõistatuseks on kõikjal näiteks talupoeg. Kiiresti edeneb vastav teadusharugi – talurahvateadus (крестьяноведение) oma mitmekesise küsimusteringiga, kusjuures talurahvaliku massipsüühika (-teadvuse) probleemid kuuluvad tähtsamate ja keerukamate hulka.13 Uurijad märgivad näiteks, et nüüdistalupoja vaadetes võivad seguneda üpris kummaliseks rosoljeks kõige moodsamad seisukohad, täiesti iganenud traditsioonid, ebausk ja mis kõik veel. Teoreetiliselt raskeks ja praktiliselt väga oluliseks on kujunenud küsimus, miks talupoja individuaalne töö osutub alati märksa viljakamaks kui kollektiivne, ehkki kõikide skeemide kohaselt peaks lugu olema risti vastupidi. Seda on püütud seletada eraomanduslike iganditega. Kuna aga “igandid” kipuvad esinema eriti neil, kelle vanemadki sündinud juba pärast eraomanduse kaotamist, siis peame tõdema: tegu on ilmselt hoopis uue nähtusega, massipsüühika reaktsiooniga kannatamatusele ja etteruttamistele kollektivismi juurutamises (individuaalloomapidajate korduvad kiusamised, aiamaadeta keskuste rajamised, kõikvõimalikud gigantomaaniad jms.).

    Vaadelgem asju ajalooliselt.

    Kauges minevikus oli inimese individuaalne teadvus mannetu, sellega polnud peaaegu midagi peale hakata. Võime vist nõustuda Sigmund Freudiga, et ainuke asi, mida inimene päris omapead tegi, oli suguakti sooritamine. Kõik muu oli kollektiivne. Igal juhul kujunes armastus, ka väga algeline, tavalisest paaritumisest alles vähe erinev armastus ülivõimsaks teguriks individuaalse teadvuse (eriti kujutlusvõime) tekkimisel. Bernard Shaw ütleb: armuda tähendab pööraselt ülehinnata ühe naise erinevust teistest. Armumiseks läheb vaja subjektiivsust, fantaasiavõimet, mis on pika ajaloolise arenemise vili. Paarituda võib iga emasega (isasega), armastus on alati rangelt individuaalne, suunatud kindlale inimesele ja jõukohane vaid individuaalsusetele, rajanedes individuaalse teadvuse fantaasialennul.

    Kõik see, mis eristab inimest loomast, kannab nime “kultuur”. Ilma individuaalse teadvuseta, omanäolisuse ja individualismita ei oleks saanud tekkida mingit vaimset ega ainelist kultuuri peale kõige algelisema. Kultuuri ajalugu on mineviku karjainimeste algelise kollektivismi ületamise ajalugu, täiesti uue nähtuse – isiksuse – kujunemise ajalugu, mille paljudest lõikudest on antiikkultuur ja renessanss kõige tuntumad ja vist ka kõige tähtsamad.

    Pole lihtne välja mõelda veel midagi primitiivsemat kui kollektivismi-individualismi käsitamine must-valges mõtlemistehnikas: individualism on alati pähh, kollektivism aga igati kiiduväärt. Asi on palju-palju keerukam, dialektilisem ja nõuab täit lugupidamist historismi ja tõe konkreetsuse vastu. Kes tunneb huvi, peaks tähelepanelikult läbi lugema vähemalt artikli “Individualism” filosoofia entsüklopeedias14.

    Tõeline, täiuslik, nüüdisaegne, sotsialistlik kollektivism on eituse eitamine, algelise kollektivismi eitamisest välja kasvanud individualismi mõnede külgede (egoismi, asotsiaalsuse) eitamine. Inimkonna enamik elab alles võrdlemisi primitiivse kollektivismi tingimusis või on sellest alles hiljuti üle kasvanud. Külakogukonnas polnud inimene enam nii lahutamatult kokku sulanud kollektiiviga kui ürgkogukonnas, ent temagi individuaalsus jäi alles väga suhteliseks. Kui küsiti, mida ta arvab ühe või teise asja kohta, saadi üheksal juhul kümnest vastuseks: “Kuidas kogukond, nii ka mina.” Kõik põllutööd tehti ühel ajal, ühtemoodi ja täpselt nii nagu sada, viissada või koguni tuhat aastat tagasi. Algatusvõime ja isekus olid peaaegu kõige laiduväärsemad ja isegi karistatavad omadused. Jääb veel märkida, et vene keeles tähendas üks ja seesama sõna мир nii külakogukonda kui ka maailma (kogukond oligi talupoja reaalne universum) ja et NSV Liidus lakkas külakogukond lõplikult olemast kõigest pisut rohkem kui üks põlvkond tagasi (vahetult enne Suurt Isamaasõda) seoses põllumajanduse täieliku kollektiviseerimisega.

[4.]

[“Horisondi” aprillinumbris oli juttu massiteadvuse, kollektiivsuse ja isiksuse ajalooliste seoste arenemisest. Teadvustatud osa (teadvus) on psüühika võrdlemisi väike, ehkki kõige tähtsam ja kõige tõhusam tahk. Esimeste uurijate tähelepanu köitis aga eeskätt masside käitumise alateadlik (teadvustamata), instinktiivne osa. See avaldub kõige selgemini stiihiliste käitumisvormide puhul, mil mass meenutab metsloomakarja. Hilisemad uurimused pole selles vallas kogutud ainesele kuigi palju juurde andnud; on ju teadvustamatu uurimine (veelgi) raskem kui teadvustatava analüüs. Nägime ka, et kollektiivsuse ja isiksuse seoste vaagimisel ähvardab oht langeda lihtsustamisse. Pole kerge välja mõelda midagi veel primitiivsemat kui kollektivismi ja individualismi käsitlemine must-valges mõtlemistehnikas: individualism väärib alati ja igal juhul hukkamõistu, kollektivism aga on igati kiiduväärt. Nagu võisime veenduda, on asi hoopis keerukam, dialektilisem ja nõuab täit lugupidamist historitsismi ja tõe konkreetuse vastu…

    Vaadakem nüüd, kuidas erineb teadus- ja tehnikarevolutsiooni (TTRi) ajastu inimene traditsioonilise agraarühiskonna liikmest; mis iseloomustab massiteadvuse õnneotsinguid TTRi ajal.]

    Kogukondliku elu- ja mõttelaadi järelmõju ei saa loomulikult kaduda ühe-kahe põlvkonnaga. Peaks olema selge, et algelise kollektivismi igandid, sealhulgas kollektiivne vastutustundetus ja isikliku algatusvõime puudumine on meie maal alles väga tugevad. Lootused, nagu võiks primitiivne kollektivism vahetult ja kergesti ümber kasvada täiuslikuks, osutusid naiivseiks.

    Massiteadvuse keerukad ja vastuolulised iseärasused on ka üheks tõsisemaks põhjuseks, miks sotsialism ei saa üle kasvada kommunismiks nii lihtsalt ja ladusalt, nagu arvati. Arenenud sotsialismi täiustamiseks läheb vaja mitut küllaltki pikka astet. Hoopis lihtsameelseiks osutusid anarhokommunistide (P. Kropotkin, É. Reclus jt.) massi instinktide ülistamisele rajatud utoopiad vahetust üleminekust kapitalismilt kommunismile. Selline, isegi veelgi fantastilisem samm oli ka Pol Pothi verise avantüüri ametlik eesmärk Kampucheas.

    Nähtavasti toimub üleminek tõelisele kollektivismile ladusamalt seal, kus kogukond lakkas olemast juba paar sajandit tagasi (näiteks Eestis ja Lätis) ning individualism jõudis küllaldaselt välja areneda ja ennast ammendada. Ilmselt peitub selles ka üks tõsisemaid põhjusi, miks näiteks kollektiivse töö tootlikkus Eesti NSV põllumajanduses on märksa suurem kui Nõukogude Liidus keskmiselt.

MASSITEADVUSE ÕNNEOTSINGUD

    Eriti teravaiks osutuvad kõik need probleemid seal, kus pole veel õieti jõutud arenenud agraarühiskonna tasandilegi, vaid valitsevad alles tugevad sugukondliku korra ja sellele vastava väga algelise kollektiivsuse igandid. Asja muudab veelgi keerukamaks tõik, et nüüdisinimesel leidub iseloomulik joon, mis annab ennast tunda (kuigi mõnevõrra erineval kujul) nii sotsialismi ja kapitalismi kui ka arengumaade tingimusis. Traditsioonilise agraarühiskonna liige pidas ennast enamasti tühiseks ussikeseks, kes elab jumala armust ja ülemuste (hõimupealiku, isakese tsaari jne.) hoolitsusest. TTRi oletatavast kõikvõimsusest tiivustatud nüüdisinimene on võrratult nõudlikum. Ta kipub pidama ennast kõiketeadjaks ja usub, et temal peab kõik olema ka siis, kui ta mitte midagi ei viitsi või ei oska. Säärane mõtlemine viib väga kergesti ühiskonnaelu normide rikkumisele, kuritegevuselegi.

    Mõne aja eest kirjutati “Pravdas” sellest, kuidas “ülimoodsalt riietatud, kuid lutikaintellektiga noormehed” on püüdnud takistada sõjaveterane kasutamast neid väikesi eesõigusi, mis nad said siis, kui verise sõja lõpust möödas 35 aastat. Sellega tabati hästi üks TTRi ajastu ootamatuid paradokse, tihti esinev karjuv vastuolu välise klantsi ning sisemise tühisuse ja närususe vahel.

    Argimõistus osutab peatähelepanu eelkõige välisele. Moodne riietus ja muud säärased prestiižitunnused võivad mõnda aega igati edukalt tasakaalustada intellekti lutikalisust ja emotsionaalset primitiivsust. Kuid ikkagi ainult mõnda aega, ainult teatava piirini, olgu tegemist individuaalse või massiteadvusega. Siis aga jõutakse katastroofilise tõdemuseni: kõik on, ainult õnne mitte! Kui aga pole õnneraasugi, siis ei ole inimesel õieti midagi.

    Eriti selgesti annab see ennast tunda just seal, kus “kõike” on kõige rohkem. 96 protsendil USA perekondadest on vähemasti üks telefon, paljudel kaks ja enam; 75 protsendil on kaks ja enam telerit (vähemalt üks on 98 protsendil)15. Ent rohkem kui kusagil mujal pruugitakse Ameerika Ühendriikides rahusteid ja uimasteid, põetakse närvi- ja vaimuhaigusi, lahutatakse abielusid, sagedamini kui mujal lõppevad perekonnatülid naise, lapse või mehe tapmisega. Igas kolmandas perekonnas röövitakse aasta jooksul keegi paljaks, vägistatakse, pekstakse vaeseomaks või lüüakse maha.

    Sadu tuhandeid aastaid on inimene elanud näljasurma piiril. Massiteadvuse tasandil peetakse peaaegu endastmõistetavaks: saaksin piiramatult paarituda, pekki ja “peeti” sisse ajada, oleksin kindlasti õnnelik. Kui siis selgus, et aineliste hüvede küllus ei tee kaugeltki veel õnnelikuks, oli pettumus kohutav.

    Elatustase tõusis arenenud maades kõige kiiremini 1960. aastail (“majandusime” SLVs ja Jaapanis jms.). Need olid ka kõige tormilisemate pettumuste aastad. Kuna noored on alati ühiskonna tundlikuim ja tegutsemishimulisim, kuid ka naiivseim osa, siis avaldus see kõik eriti ilmekalt kurikuulsates 1960. aastate lõpu noorsoomässudes. Neis leidus üllatavalt palju maksimalismi ühelt poolt, nihilismi ja vandalismi teiselt poolt. USA üliõpilaste levinumaid loosungeid kõlas: “Õnn – otsekohe!”, prantslastel: “Olgem realistid: nõudkem võimatut!” Kui tuletada meelde veel hiinalikku “Me ei vaja ajusid!”, saame kokkuvõtliku läbilõike TTRi ajastu stiihilisest kärsitust massiteadvusest, mis nõuab viivitamatut ja automaatset õnne, hüljates seega isade ja isaisade arusaama, et õnn ei tule iseenesest, et igaüks on oma õnne (ja õnnetuse) sepp.

    Teoreetilise mõtlemise tasandil vastandatakse sellele traditsioonilisele arusaamale näiteks “kollektiivse õnne” mudel Nii seatakse prantsuse ökoloogi Ph. Saint Marci raamatus “Inimese progress või langus?” (1978) esikohale “mittemateriaalsed hüved” (vabadus, sõprus, tervis, ilu jms.). Vastavalt sellele ei tohi progressi mõõdupuuks olla tootmise kasv, vaid “kollektiivse õnne” näitajad: kuritegude ja enesetapmisete kasvu pidurdumine, tubaka, alkoholi ja narkootikumide pruukimise langus, vähem haigestumisi, tööluuse ja abielulahutusi.

    Kõik see kõlab väga ilusasti, kuid vaevalt õnnestub veenda neid, kellel autot veel pole, et auto ei teegi õnnelikuks. Seda mõistab vaid inimene, kel auto olemas juba pikemat aega. Veelgi lapsikum oleks pidada loenguid ülesöömise kahjulikkusest neile mitmesajale miljonile inimesele, kes kannatavad pidevalt alatoitluse all.

    Näiliselt väga ilusad kollektiivse õnne mudelid varjavad endas sisemisi vastuolusid ja utoopilisust. Kuidas aga jääb individuaalse õnnega? Pärast sügavat pettumust “üldise heaolu” ja selle täieliku eitamise (hipid) loosungites muutus mõneks ajaks vahest kõige populaarsemaks arusaam: “Mitte omada, vaid olla!” Teisisõnu, tähtis ei ole varandus, isegi mitte eneseteostus endises mõttes (kes sa oled, s.t. milline on näiteks sinu ametipositsioon), vaid mis sa oled. Kõigest kõige olulisemaks sai tahtmine olla isiksus.

    Nüüd on jõutud juba selleski kõvasti pettuda. Kõigepealt muidugi seetõttu, et ühiskond, kus kõik võiksid automaatselt isiksusteks saada, on veel suurem utoopia kui külluse tagamine viimaselegi loodrile. Leidub ka teisi, suuremaid raskusi, mida võiks illustreerida näiteks emantsipeerunud naiste pettumusega.

NAINE JA ETNOS, NEED MASSITEADVUSE KOMISTUSKIVID

    Kangelaslikus võitluses on õrnem sugu mitmel pool kätte võitnud meeste-naiste võrdõiguslikkuse põhimõtte tunnustamise. Et naine saab olla isiksus, selles ei kahtle vist enam ükski vähegi mõistlik mees.

    Ent nukra irooniaga kirjutab üks tark naine “Literaturnaja Gazetas”: milleks meestele isiksused? Nad on ise isiksused – ja sellest neile piisab!

    Tihti pole mehel ju midagi selle vastu, kui naine näiteks kõrgharidusega. (Ent hoopis tähtsam, et ta oleks puusakas ja kuulekas.) Seegi mehe leplikkus tähendab juba suurt edasiminekut, sest nagu kirjutas sama ajalehe veergudel kõigest kümmekond aastat tagasi üks nimekas turkmeenlanna, maksti tollal Kesk-Aasia vabariikides kõige suuremat pruudiluna just algharidusega naise eest, kuna kõrgharidusega kaasa võis mees saada (nagu meilgi) täiesti tasuta.

    Friedrich Engels on nimetanud üleminekut matriarhaadilt patriarhaadile naissoo maailmaajalooliseks lüüasaamiseks ja üheks sügavamaks revolutsiooniks, mida inimkond kunagi üle elanud.16 Isegi marksistid, eriti meessoost marksistid, tsiteerivad neid Engelsi sügavaid ja väga täpseid mõtteid üliharva ja vastumeelselt.

    Kõik, mis seostub inimeste jagunemisega kaheks erinevaks sooks ning sellest tulenevaga, tekitab meis teadvustamata päritoluga hirmu. See on psüühikat häiriv ja vaevav fundamentaalne vastuolu loodusliku force majeure’i (vääramatu jõu) ja kategoorilise sotsiaalse keelu, tabu vahel. Kuulakem asjatundjaid. “Kui rääkida bioloogiliste süsteemide kõige iseloomulikumast eripärast, mida võiks vaadelda kui “elu olemust”, siis see on enesereprodutseerimise võime, soojätkamise võime. Ka väikseimad viirused, millel võib-olla ei leidu veel ühtki teist elusorganismide omadust, on suutelised ennast reprodutseerima.”17 Aga teiselt poolt: “Mis puutub veendumusse, et seksuaalsuhetes üldse peitub mingisugune oht inimesele, siis sellel on täiesti universaalne levik. Sõna tõsises mõttes pole ühtainsatki rahvast, kel ei oleks leitud säärase usu igandeid.”18 Mida vähem mõistab inimene seletada mingi tundmuse, seisukoha, käitumislaadi päritolu või mõtet, seda raevukamalt püüab ta neid õigustada ja ratsionaliseerida (mõistlikustada). See on kindlalt tõestatud klassikaliste katsetega: hüpnoosi või vastavate kemikaalidega võib panna inimest tegema midagi väga tobedat; nende mõjust vabanenult hakkab ta kõigest väest tõestama, et tegutses vabatahtlikult, nii- ja niisugustel täiesti mõistlikel kaalutlustel. Ka meid huvitava teadvustamata tabuistliku hirmu avaldused ja õigustamised võivad olla väga veidrad, aga neist pikemalt kirjutise järgmistes osades.

[5]

[Ajakirja eelmises numbris iseloomustasime erinevusi teadus- ja tehnikarevolutsiooni (TTRi) ajastu inimese ning traditsioonilise agraarühiskonna liikme vahel; vaatlesime massiteadvuse õnneotsinguid tänapäeval ja selle pettumusi. Massiteadvuse (ja kogu traditsioonilise mõttelaadi) kimpujäämise sügavaim põhjus peitub irratsionaalses lähenemises maailmale. Käesolevas numbris näeme, et meie irratsionaalsusel (ebamõistlikkusel) on väga sügavad ajaloolised juured.]

KAKS VALIKUVÕIMALUST

    Elada tähendab pidevalt valida (otsustada). Seejuures jääb teave enamasti puudulikuks, aeg aga piiratuks; lenduri käsutuses on vahel vaid mõni sekund. Tüüpiline määramatus: ei ole kuigi selge, mis on mis ja kes on kes.

    “Magus naine” (samanimelisest jutustusest), kelle mõtted tiirlevad järjekordse võimaliku abielu ümber, jääb poolpimedas vagunis silm silma vastu sünge ja huvitava meesterahvaga, kes paneb naise südame põksuma: kosib kaasaks või röövib paljaks?

    Kas ohvitserimundris ja laitmatute dokumentidega mehed metsarajal on ikka omad või hoopis ohtlikud vaenlase langevarjurid, kes tegutsevad kusagil siinses piirkonnas? Küsimuse otsustamiseks rakendavad professionaalid (vastuluure ohvitserid) teatavat kontrollimisvõtete ratsionaalset süsteemi, neid abistama suunatud kapten Anikušin komandantuurist aga usaldab ülemäära oma emotsioone ja vaistu. Anikušinil on nimelt “väga tugev rindevendluse tunne” ja vana vimm vastuluuremeeste vastu. Kontrollitavaid peab ta rindevendadeks, vastuluuremehi aga tagalarottideks, kes nende kallal alusetult norivad. Pahameelest ja tusast pimestatuna teeb ta lõpuks väärsammu – üheainsa, kuid säärase, mida mingil juhul ei oleks pidanud tegema: astub paremale ja jääb niiviisi kontrollitavate ja varitsuse vahele. Professionaalid suudavad küll päästa olukorra, kuid mitte Anikušinit. Viimasel tuleb oma tunded ja vaist kinni maksta: kahe lasuga saadab nii sümpaatne ja rindevennakas peetud agent ta teise ilma (V. Bogomolov, “Neljakümne neljanda augustis…”).

    Iga väära valiku eest peame tasuma enam-vähem õiglast (seega tihti ränka) hinda. Ja veel üks ilmekas seaduspärasus: emotsioonide rakendamisega vales kohas võtame tihti endalt võimaluse rakendada neid õiges. Kui Anikušin poleks teinud oma saatuslikku sammu paremale, oleks ta juba mõne tunni pärast kokku saanud teda sünnipäevale ootava ilusa neiuga.

    Valiku tegemine määramatus olukorras tekitab ebameeldivat tundepinget, koguni kurnab: naine võib valida kübarat (või meest) ülimalt hoolikalt, siis aga on järsku jõud otsas ning ta haarab esimese ettejuhtunu, võib-olla kõige viletsama. Tihti loobutakse arukast valikust üldse, otsus rajatakse näiteks loosile, horoskoobile või lohutavale oletusele, et “süda ei peta”, saaks vaid kiiremini ühele poole ja seega vabaks kurnavast ebamäärasusest.

    Neid kahte valikuvõimalust, irratsionaalset ja ratsionaalset (ebamõistlikku ja arukat) rakendame juba kümneid tuhandeid aastaid. Esimene sobib paremini nõrkadele, teine tugevatele. Nõrgad (antud kontekstis) on need, kelle psüühika erinevate “osade” (tahte, emotsioonide ja mõistuse) koostöö ei vasta ajastu ja olukorra nõuetele. Kõigepealt võib mõtlemisvõime olla lihtsalt nigel; inimene ei usalda oma mõistust, kuna see teda korduvalt alt vedanud. (Väga iseloomulik, et sel juhul siiski peaaegu kunagi ei süüdistata oma mõistust, ei püüta oma mõtlemisvõimet ajakohastada, vaid siunatakse mõistlikkust kui seesugust, ratsionaalsust üldse.) Eriti levinud on aga mõtlemise vägistamine kas tahte või tunnete poolt. Esimesel juhul räägime voluntarismist, teisel emotsionaalsest (näiteks religioossest) mõtlemisest.

    Emotsioonid mängivad seega otsuse (valiku) tegemisel vastuolulist osa. Ühelt poolt mobiliseerivad nad selle vaimse energia, ilma milleta ei saagi otsust langetada. Tundepinge etendab siin täiesti positiivset osa. Teiselt poolt on see pinge aga äärmiselt ebameeldiv; sellest kiiremini vabanemaks oleme valmis kasutama irratsionaalset valikustrateegiat. Kuid see pole veel kõik. Vähemalt mõned väga tähtsad otsused elus tulebki rajada peamiselt emotsioonidele. Kui säärased “roosad prillid” puuduksid ja abiellutaks puht ratsionaalsetel alustel, oleksid abielud üsna harv nähtus. Ühiskond kannataks selle tagajärjel palju rohkem kui miljonite tunneteabielude purunemise tõttu. Emotsioonideta jääksid pidamata kõik sõjad (ka õiglased) jne.

NEANDERTALLASE PÄRAND

    Ellujäämiseks vajalikku käitumist suunavad instinktid, kõrgemal arenguastmel asuvail liikidel ka tunded ja vaid ühel, kõige kaugemale arenenud liigil on olemas fantastiliselt täiuslik regulaator – mõistus (mõtlemine).

    Isendi ellujäämiseks piisab põhimõtteliselt kahest instinktist: nõrgemale hambad sisse, tugevama puhul päkkadele valu. Emotsioonid, “võimendades” instinkte, suurendavad ellujäämise šansse: hirm kiirendab eemaldumist ohust, viha mobiliseerib kallaletungimiseks vajaliku energia. Pärast ürgkarja kujunemist ühiskonnaks on emotsioonid loomulikult kõvasti mitmekesistunud, kuid need kaks säilitavad oma erilise koha meie psüühikas, eriti massipsüühikas. Säärased iseloomulikud massipsüühika avaldumisvormid nagu paanika ja massipsühhoos väljendavad just neid tundeid. Neile tugineb ka enneolematud mõõtmed omandanud massiteadvuse manipuleerimine.

    Kui massipsüühika ohtlikumad nähtused seostuvad nende kahe tähtsana tunde plahvatusliku avaldumisega, siis kogu isiksuse kujunemine (nii ajalooliselt kui ka individuaalselt) on seotud nende taltsutamise ja valitsemisega. Kangelane on see, kelle mõistus saab jagu hirmust. Kes suudab taltsutada viha, sellel jäävad tegemata paljud saatuslikud vead, sealhulgas need, mis viivad pikkadeks aastateks trellide taha. Üldse väärib isend tsiviliseeritud inimese nime täpselt sedavõrd, kuivõrd ta pole oma tunnete ori, kuivõrd tal “mõistus on hinge tüürimees” (Platon).

    Praegu jätkub inimese eemaldumine ahvlasest esivanemast, mis on kestnud juba oma tosin miljonit aastat. Loomulikult pole kõik jõudnud ühekaugusele, saavutatud tase on alati (nagu peaaegu kõik muugi maailmas) teatav statistiline keskmine. Sellega kohanevadki massikultuur, levinumad väärtushinnangud, loosungid, iga antud ajastu “üldtunnustatud silmakirjatsemine” (Engels) jne.

    Mainitud tosinast miljonist aastast kulutas loodus umbkaudu 99,7 protsenti eelinimese äpardunud variantide väljapraakimisele ja halastamatule hävitamisele. Lõpuks õnnestus luua vastupidav ja tormiliseks täiustamiseks kõlblik näidis, kelle arendamiseks ahvitaolisest olendist Einsteinini läks kõigest 0,3 protsenti (umbes 40 000 aastat). Viimaseks sammuks selles pikas dramaatiliste katsetuste reas oli neandertallase (Homo neanderthalensis) väljapraakimine.

    Mõstus kui erakordselt tõhus keskkonnaga kohanemise vorm (ellujäämise vahend), mis kaugelt ületab instinktide ja emotsioonide võimalused, oli siis juba olemas, kuigi vaid äärmiselt armetul kujul. Iga inimene kordab üldjoontes ja ajaliselt kokkusurutult inimkonna kogu eelnenud vaimset edenemist, kuigi pole sugugi selge, millal meie esivanemad jõudsid nüüdse kuuekuise ja millel juba näiteks viieaastase mõtlemistasemele. Ent ilmselt ei olnud erinevad mõtlemistüübid kaugeltki üheväärsed ka kõige esimestel, “lapselikel” arenemisastmetel.

    Oletatakse, et neandertallane oli n.-ö. tunde- ja kunstiinimene, kromanjoonlane (pärisinimene, Homo sapiens) aga ratsionaalse mõtlemisega olend. Viimase mõtlemisvormi üleolek otsustaski selle püsimajäämise, kuid ka neandertallase paratamatu hävingu. Polegi vist eriti tähtis, kuidas see täpselt sündis; kas tõesti muutis kromanjoonlane oma tundeinimestest vennad koduloomadeks või siis “ainult” hõivas nende koopad, kihutades nad pakasesse surema. Ehk ei suutnud tundeinimene lihtsalt kohaneda karmimaks muutuva kliimaga nii hästi kui tema ratsionaalne vend ja seega (nagu Anikušin) maksis ise kinni oma emotsionaalse mõtlemise? (Hüpoteese leidub mitmeid ja neid tuleb juurde, faktiline ainestik aga suureneb võrdlemisi aeglaselt.)

    Kuna ainult eksperiment võis anda lõpliku vastuse küsimusele, kas asja saab neandertallasest või kromanjoonlasest, ei teinud loodus kumbagi n.-ö. puhtal kujul valmis, vaid pani igaks juhuks nii ühte kui teise mõlemad põhilised maailma vaimse seedimise mehhanismid, ainult et erinevas vahekorras. Igaühes meist leidub kuigipalju ka neandertallase pärandit. Põhimõtteliselt on see väga hea, sest annab võimaluse näha maailma ja teineteist mahlakamalt, värvikamalt, kõigi nõgude ja kumerustega. Tõeliseks nuhtluseks muutub see pärand aga alles siis, kui neandertallane pääseb märatsema, surudes maha meie tugevama ja tõhusama alge, kromanjoonlaselt saadud mõistlikkuse (näiteks paneb meid truudusetuses kahtlustatavat naist kägistama või enesetapjalikus massipsühhoosis vaimustunult kaasa lööma).

    Neandertallasel on päris head võimalused märatseda, sest ta saab tugineda meie teadvuse iseloomulikule koostisosale, oinateadvusele. Koos, läbipõimunuina moodustavadki nad meie kõige ohtlikuma sisevaenlase, irratsionaalsuse. Igasugune minevikunostalgia tähendab lõppkokkuvõttes irratsionaalsuseigatsust, meie alateadvuse sügavaimate kihtide kutset: “Tagasi neandertallaseks, tagasi oinateadvuse juurde!”

    Ühiskond kujunes ürgkarjast, kus Marxi sõnade järgi valitses karjateadvus. “See oinateadvus … areneb edasi tänu tootlikkuse ja vajaduste suurenemisele ning mõlema aluseks olevale rahvastiku kasvule.”19 Aastatuhandetega on karjateadvusest saanud massiteadvus, viimase taseme edasine igakülgne ja kiire tõstmine on aga peamine vaimu globaalprobleem.

    Ent ärgem unustagem ka indiviidi – ja juba praegust. Mil määral võiks ta vastu panna hitlerlikku, ajatollalikku, maoistlikku või mõnda teist laadi ülitõhusale manipuleerimisele? Mil määral suudab ta maha suruda oinalikku ja lutikalikku endas, et näiteks suuta huvitava (fantaasiat käivitava) naisterahva kaisus kuulatleda plahvatava universumi möirgavat vaikust?

[6.]

[Ajakirja eelmises numbris vaatlesime massiteadvuse irratsionaalsuse ajaloolisi juuri. Miks aga võime tänapäevalgi täheldada nii tugevat vaenu ratsionaalsuse, loogika, loogilise mõtlemise vastu? Ometi on just ratsionaalne mõtlemine teinud inimesest inimese, andnud talle võimaluse ajalooliselt väga lühikese ajaga lahti saada jõhkrusest, julmusest ja viletsusest.]

HÄDA MÕISTUSE PÄRAST

    Mõistuse (mõtlemise) leiutas loodus kohanemisviisina, meie paindlikumaks kohastumiseks keskkonna ja selle muutustega. Katsetamisel selgus, et uus vahend on vanadest (instinktid, emotsioonid) palju tõhusam: võrratult kiirem, paindlikum ja fantastiliselt mitmekesiste võimalustega. Kui emotsionaalsete stereotüüpide, eriti aga ellujäämiseks vajalike instinktide kujundamine nõuab sadu, tuhandeid aastaid, siis mõistus suudab ennast ümber programmeerida juba ühe inimpõlvkonna vältel ja koguni mitu korda.

    Eriti tagajärjekaks osutus ratsionaalne (loogiline, tunnetav) mõtlemine. Elamu, seep, käärid, prillid, kaev, traktor, raamat, penitsilliin, algebra, eostumisvastased vahendid, teler ja veel mustmiljon asja, ilma milleta me enam ei oska oma elu ette kujutada, on ratsionaalse mõtlemise viljad. Instinktid, emotsioonid ja isegi emotsionaalne mõtlemine ei suuda põhimõtteliselt luua midagi sellesarnast, antagu neile selleks või miljon aastat. Tänu loogilisele mõtlemisele oleme paarisaja aastaga jätnud seljataha traditsioonilise agraarühiskonna koos kõigi tema traditsiooniliste “võludega” (täid, tuberkuloosi ja süüfilise märatsemine, 14-tunniline ränkraske tööpäev, aganaleib, suitsutare, peeruvalgus, laste praegusest kuni 20 korda kõrgem suremus jms.), samuti üsna suure osa oma standardsusest, rumalusest valelikkusest, liiderlikkusest, jõhkrusest ja julmusest.

    Kes olime kõigest paar-kolm aastasada tagasi? “Traagiliselt lõppevad tülid puhkesid päranduse pärast, hobusekauplemisel, kaotatud piitsa pärast, kalapüünise lõhkumise pärast, lubamata kohas linade pleegitamise pärast, kahe hõbemündi pärast, mis tubaka eest võlgu jäädi, ja selle pärast, et sulane võttis tööle minnes kirve, mida peremees ei lubanud võtta, või rakendas keelu vastaselt ette teise hobuse… Raasiku põlluvaht löödi 1679. aastel kirvega surnuks tülis, mis tekis sellest, et põlluvaht oli kõrtsmiku kätt teretamisel liiga kõvasti pigistanud”.20

    Nii oli see Eestis, ent ka kõikjal mujal: emotsioonid suunasid inimese käitumist palju rohkem, mõistus aga hoopis vähem kui tänapäeval. Muidugi kohtab veel praegugi küllalt palju inimesi, kes enne teevad ja pärast ka ei mõtle, kuid minevikus leidus neid võrratult enam. Oletatakse, et kiviajal olid kõik inimesed üliemotsionaalsed, sarnanedes praeguste neurootikutega, ja neil polnud seetõttu kuigi palju väljavaateid surra loomulikku surma.

    Ratsionaalsuse võidukäik on inimese inimestumise otsustav tahk, see, mis tegi armetust ja rumalast hirmu ja viha mängukannist üsna talutava olendi. Ent praeguseks siiski veel mitte täiesti talutava: haritlaste hulgas on üpris palu kaevusülitajaid: elatakse ratsionaalse mõtlemise loodud hüvedest, kuid püütakse üksteist üle trumbata õelutsemises ratsionaalsuse ja ratsionalismi arvel.

    Ratsionaalsus siduvat ennast “vahetu kasuga materiaalses mõttes” (?!). Kuna ratsionaalsuse musternäidiseks on astronoomia, peame nähtavasti uskuma, nagu rajataks observatooriume raha tegemiseks!

    Mõistusevaenulikkus võib koguni “füsiologiseeruda”, muutudes ajuvaenulikkuseks. Üks näiteks sobiv kirjakoht: “Niisamuti on loomingu protsess ise mõeldamatu üksikute psüühiliste impulssideta, intuitsioonita, need aga ei lähtu kindlasti mitte ainuüksi meie ajudest, vaid ka närvidest, verest, meie seksuaalsest (ja sellisena: ürglooduslikust) olemusest.”

    Mis sa kostad! Nii mõnegi kirjatüki lugemisel tekib kiusatus oletada, et selle autoril on veri tõepoolest pähe löönud, kuid iseseisvat osa loomingus sel siiski pole. Ükski psüühiline protsess ei kulge ajust sõltumatult; ka inimese “seksuaalse olemuse” lahutamine ajust (seda enam vastandamine talle) kõlab pärast Sem-Jacobseni, Delgado jt. klassikalisi katseid kuidagi kentsakalt. Katsed näitasid, et seksuaalnaudingute esilekutsumiseks ei olegi põhimõtteliselt tarvis midagi peale aju: talle vastavaid keskusi elektrivooluga mõjutades saavutatakse täpselt kõik see, mis igivana tehnika abilgi. Ent ilma ajuta või selle pisimategi tõrgete puhul ei aita enam ussi- ega püssirohi.

    Veel üks näide: olevat igav elada, kui pead kõiges lähtuma kainest arvestusest. Aga ei pea ju! Ning muidugi pole ratsionaaluse või ratsionalismiga niisugusel elamisel mingit pistmist.

    Ratsionalist arvestab tõesti täpselt ja kainelt seal, kus emotsionaalne ligadi-logadi mõtlemine, s.t. loogika, enesekontrolli, arvestuste ja arvutuste asendamine tunnetega (tavaliselt viha- ja hirmupuhangutega) viib paratamatult lüüasaamiseni. Missuguse eriskummalise loogika alusel aga oletatakse, nagu ei oskaks ratsionalist head raamatut lugedes või ilusa naisega suheldes tunda midagi peale igavuse?

    Ratsionalismil leidub tõepoolest mõningaid ühisjooni praktitsismi ja pragmaatilisusega, nagu näiteks poeedil anonüümkirjade vorpijaga (mõlemad kirjutavad, mõlemad luuletavad). Ent ühiste joonte olemasolu ei õigusta samastamist.

    Ratsionalism tähendab mõistusele tuginemist, sellest lähtumist; usaldust mõistuse kui hinge tüürimehe vastu, aga hoopiski mitte hinge taandamist mõistusele.

    Inimesel, keda mõistus alt ei vea, pole loomulikult mingit vimma ratsionaalsuse vastu ega vähimatki tahtmist haarata irratsionaalse valikustrateegia õlekõrrest. Ratsionalistil on ka hea uni. Valikustrateegia, mida juhib näiteks viha, hirm, kadedus, õelus või mõni teine emotsionaalne irratsionaalne tegur, jätab meile vähem valikuvõimalusi. (Enamasti üheainsa, mis võib kergesti olla selline, et hiljem riivab valusalt südametunnistust ja hinge teisi helli kohti. Või viib näiteks trellide taha.) Ratsionaalne strateegia seevastu pakub tavaliselt üsna mitmeid variante, nende hulgas ka mõne sellise, mis on ühelt poolt lihtne ja tõhus ning teiselt poolt ei riku und.

    Ja loomulikult on ratsionalisti hoopis raskem muuta võõra tahte hüpiknukuks kui impulsiivset tundeinimest.

MASSITEADVUSEGA MANIPULEERIMINE

    Ühiskondliku teadvusega manipuleerimist on nimetatud sotsiaalseks hüpnoosiks: samuti kui tavaline hüpnoos võib see panna inimesi tegutsema kui tahes tobedalt. Nagu harilikugi hüpnoosi puhul ei ole inimesed nõus mõistma, et on (oldi) võõra tahte hüpiknukud; nad teevad enda teada kõike täiesti vabatahtlikult ja mõistlikult.

    Manipuleerimise kohta leidub hulganisti kirjandust. Spetsialistid on üles tähendanud ligi kakssada sellist manipuleerimisvõtet, mille tõhusus on leidnud kinnitust reklaamis, kodanlike maade propagandas, ideoloogias, psühholoogilises sõjas. Kuid asja olemust käsitades tsiteeritakse ikka ja jälle Hitlerit: inimesed on valmis surema ainult nende ideede nimel, mida nad ei mõista.

    Mõistus ei allu manipuleerimisele, vähemalt otse mitte. Manipuleerija liitleseks on alati võimas sisevaenlane, mis istub meis endis: irratsionaalsus, kiviaja pärand meis. Selle kaudu võib hüpiknukustada tundeid ning alles viimaste vahendusel väärastub ka mõistus. Võib käivituda see, mida prantsuse filosoof ja sotsioloog Lucien Lévi-Bruhl nimetas eelloogiliseks (metslase) mõtlemiseks (mõtlemine, mis ei pea kinni loogikaseadustest ja ei püüagi vältida vasturääkivusi). “Mein Kampfi” mõni lehekülg võis sattuda karjuvasse vastuollu nii eelmise kui ka järgmisega, ent sellel ei olnud tasakaalust välja viidud massiteadvuse jaoks mingit tähtsust. See oli koguni suur pluss: igaüks otsis ju õhinal seda, mis vastas tema kompleksidele ja lootustele, õigustas tema konkreetset närusust ja vihkamistarvet (näiteks juutide, intelligentide, naiste, suurkapitalistide, välismaalaste või veel kellegi vastu).

    Fašistlikul Saksamaal leiti absoluutselt kõige jaoks mingi sobiv Hitleri tsitaat. Kuid ammu enne seda kasutati niisama edukalt piiblit, koraani, Bhagavadgitat jt. “pühasid” raamatuid. Nende jõud seisneb sisemistes vasturääkivustes ja segasuses: igaüks saab sealt välja lugeda täpselt seda, mida ta loodab leida. Koraani ülisegaste tekstide mõistmine käib kellele tahes üle jõu, seepärast on tekkinud eriline tõlgendajate seisus, kellel käes suur mõjuvõim.

    Oma aja tuntumaid psühholooge, ameeriklane William James arvas: luuletus on vaid “tobe sõnademäng”. Selleski polevat tähtis niivõrd mõte (mis võib ka täielikult puududa) kui mõju, võimalus välja lugeda seda, mida tahaksime leida.

    Manipuleerimiseks ei lähe sõnugi tingimata vaja. Üles kütta võib meid ka näiteks šamaani või poplaulja vingerdamine – ka siis, kui me ühestki silbist aru ei saa. Liigikaaslase tapmiseks valmistudes kütsid kiviaja mehed ennast üles sõjatantsuga, näiteks üha kiirenevate rütmiliste liigutustega ühise ulumise ja ühiste karjete saatel. Koorisulumine käivitab (eelloogilise) koorismõtlemise, osava juhi puhul aga võib ka igasuguse mõtlemise ja inimese individuaalsuse täiesti välja lülitada.

    Mõni aasta tagasi vapustas maailma suur ühine enesemõrv. USAst Guajaanasse kolinud usufanaatikud tapsid oma preestri üleskutsel kõik lapsed ja seejärel ka iseennast. Kokku 940 laipa. See ajendas vastavaid sotsioloogilisi ja sotsiaalpsühholoogilisi uuringuid. Selgus: üksnes USAs peaks sääraseid kerge vaevaga enesetapmisele viidavaid inimesi leiduma vähemalt viis miljonit. Pole siis vist erilist põhjust imestada ka selliste hiiglaslike massipsühhooside üle, nagu “suur proletaarne kultuurirevolutsioon” või “islamirevolutsioon”.

    Inimene vajab elamusi, võimalikult ekstaasi. Selleni saab jõuda aga kõige kergemini koos massiga, sulades ühte vaimustatult kuristikku marssiva karjaga. See meie alateadvuse ekstaasiihaldus ongi kaevusülitamise sündroomi sügavaim põhjus. Kuid teel alateadvusest teadvusesse valvab kõiki meie impulsse teatavasti seesmine tsensuur – enesepetmise, silmakirjatsemise, kõige endasse puutuva ilusaks valetamise “mehhanism”. Ja nõnda siis ei vaja kaevusülitajad enda teada mitte ekstaasi, vaid hoopis aateid.

    Mõistatuseks jääb ainult see, miks peavad kaevusülitajate arvates aated tingimata seisma vaenujalal ratsionaalse mõtlemisega ja loogikaga.

[7.]

[Ajakirja eelmises numbris nägime, kuidas vahel püütakse ratsionaalset valikustrateegiat laita, õigustamaks harjumuspärase emotsionaalse (ja irratsionaalse) rakendamist, ja kuidas seda poolehoidu irratsionaalsele saab kasutada “sotsiaalseks hüpnoosiks”, massipsüühikaga manipuleerimiseks.

    Kas on aga võimalik ka antimanipuleerimine? Manipuleerimisvastase immuunususe kujundamine, massiteadvuse manipuleeritavuse vähendamine? Mida selleks tarvis läheb? Neile küsimustele püüamegi nüüd vastata.]

ANTIMANIPULEERIMISEST

    Antimõtlemine on teatav vaheaste eelloogilise ja loogilise mõtlemise vahel: vasturääkivusi ja ilmseid mõtlemisvigu ta juba mingil määral häbeneb, kuid allub ikka veel tugevasti teatavatele emotsionaalsetele tarvetele ja neist tulenevatele mõttestampidele. Eelkõige eneseõigustamise vajadusele (mõttestambile nr. 1): mina (meie) ei ole milleksi süüdi, süüdi on alati teised. Vajame alati “vaenlasi” – ja seda rohkem, mida täbaramasse olukorda oleme ennast viinud.

    Otsustades ajatolla kõnede järgi leidus islamirevolutsioonil tohutult palju vaenlasi: kõige sagedamini sajatati kommuniste, imperialiste ja sioniste, kuid ka näiteks muusikat ja naisi. “Muusika on oopium,” seletas ajatolla; erandina olid lubatud reipad marsid, “laostava” lääneliku muusika kuulamise eest jagati halastamatult ihunuhtlust. Samasuguseks või veelgi hullemaks oopiumiks arvati ka neid häbematuid naisi, kes näitasid meestele oma katmata nägu ja kaela. Tuhanded nugade ja kividega relvastatud vabatahtlikud komblusevalvurid piirasid sisse naisteplaažid, et mõnel kõlvatul ei tekiks kiusatus minna vette näokatteta või koguni supeltrikoo väel.

    Manipuleerimiskunst seisnebki enamasti oskuses massile õigel ajal ette sööta mingid vaenlased, kelle süüks too saaks ajada kõik oma hädad, uskudes kaljukindlalt, et tarvitseb vaid naised korrale kutsuda (või varblased ja intelligendid maha nottida või Aasia päritolu inimesed Aafrikast välja saata) ja kohe saabub roosa-roosa õnn.

    Intelligentsus tähendab vabanemist sellest massiteadvuse mõttestambist nr. 1 ning selget arusaamist: vähemalt üheksal juhul kümnest olen kõigis hädades ja möödalaskmistes süüdi mina ise. Intelligentsust iseloomustab pidev enesekontroll, enesevalitsemine, enesekriitika, eneseiroonia.

    Juba paarkümmend aastat tagasi vaevas allakirjutanut küsimus, mil määral on võimalik antimanipuleerida (inimeste manipuleeritavust vähendada)? Põhimõtteliselt peaks asi selge olema: tuleb õõnestada meie mõttestampi nr. 1, mängida antioinalikkuse (intelligentsuse) algetel, mis igas inimeses tingimata olemas ja vähemalt põhimõtteliselt ka arendatavad. Ent üks asi on põhimõtteline võimalus ja hoopis teine selle praktiline teostamine.

    Kindlalt otsustasin säärase eksperimendi korraldada ENE peatoimetajaks hakates (1966). Juba emakeelset universaalentsüklopeediat ennast saab välja mängida antimanipuleerimise vahendina, kuid tingimusel, et see ei ole ainult informatiivne, vaid ka ülipopulaarne. Aga esialgu oli ta Baltimaade jaoks vaid normaalselt menukas: tiraažiks kujunes 65 tuhat. Ülipopulaarsus tuli organiseerida. Kui esimene köide trükki läks, saabuski aeg avada “ettevalmistav suurtükituli” vastavate mõtlemistehnoloogiliste esseede sarja näol. Plaan oli üldiselt väga lihtne: teha ülipopulaarsete lugude abil ülikauged asjad tavalugejale ülilähedasteks. Teiste sõnadega, käivitada tugev huvi kõikvõimalike näiliselt elukaugete “mis?”, “kust?”, “kuidas?”, “kuhu?”, “milleks?”, “missuguse hinnaga?” vastu ja tahtmine otsida neile vastuseid just teatmeteostest ja muust tõsisest kirjandusest. Ilmusid: “Antimaalimad? See on ju väga lihtne…” ning “Täppisteadused ja kaine mõistus” (1967), eessõna N. Wieneri raamatu “Küberneetika ja ühiskond” eestikeelsele tõlkele, “Matemaatika ja kultuur”, “Kas vastame kosmotaridele?”, “Inimene ja lõpmatus” ning “Milles on mõtte mõte?” (1968),  “Inimene plahvatavas universumis” ning “Võim ja vaim” (1969). Lood said sellises tempos ilmuda, kuna olid küpsenud minus pikka aega, “Võim ja vaim” näiteks kolmkümmend aastat (sellest ajast peale, kui olin läbi lugenud Feuchtwangeri “Vale-Nero”).

    ENE populaarsus suurenes teatavasti lausa plahvatuslikult ja varsti hakati selle eest maksma juba 10…12kordset hinda. “Ettevalmistav suurtükituli” ENE teisele trükile pidi paratamatult olema hoopis ründavam ja ärritavam. Avaldada tuli see varakult, et viha jõuaks teiseneda uueks entusiasmiks ja uueks ažiotaažiks. Massiteadvus reageeris teatavasti täpselt nagu vaja – “voh! vuih! hihihii!”-hüüetega.21 Pidin vaid hoolitsema, et niipea kui vastukajade ägedus hakkab veidi vaibuma, torgataks herilasepessa uus kaigas. Mõte oli jällegi väga lihtne: ainult kõige põikpäisemad suudavad viis või kümme aastat järjest ainuüksi vihastuda, kõik teised hakkavad pärast põhjalikku vihastumaist paratamatult ka mõtlema. Aga seda ongi tarvis: kes kord juba hakanud mõtlema (mitte kivinenud traditsionalistlike mõttestampidega, vaid iseseisvalt!), muutub tingimata kohe ka “antimanipuleerimise ohvriks”, s.o. hakkab mõtlema ka omaenda vigade avastamisele. Ta pole enam absoluutselt kindel, et tema ise ei ole milleski süüdi.

    Juhtus nii mõndagi õpetlikku. Juba esimene kogupauk (“Su(u)ndmõtteid armastusabielust” ja “Kas tagasi matriarhaati?”, 1976) tekitas vajalikul määral ägeda poleemika. Asja juurde kuulub seegi, et katoliikliku minevikuga Leedus oli see veel palju ägedam kui protestantliku ajalooga Eestis, minu globaalprognooside loo22 puhul plahvatas näiteks Jaan Kaplinski juba sedavõrd, et ei suutnud isegi loo lõppu ära oodata; tema mürgine paroodia ilmus “Sirbis ja Vasaras” juba kaks numbrit varem. Meie “sulesõja” lähtepunktiks sai teatavasti siiski alles J. Kaplinski järgmine, veelgi tigedam rünnak (vt. “Horisont” nr, 9–11, 1980).

    Too sulesõda on päris hea mälestusmärk nüüd juba minevikku vajuvast ajastust – üsna tüüpiline moralisti ja teadlase, normeeriva ja tunnetusliku mõttelaadi kokkupõrge. Esimene tahab elada ideaalide ja väärtuste mail, tõde (mis on harva magus) kurvastab ja solvab teda. Teist huvitab just nimelt tõde, olgu see kui tahes karjuvas vastuolus normide, ettekirjutuste, ideaalide ja unistustega. Esimene talub vaid ilusaks luuletatud maailma (eriti minevikku), teine leiab, et elu ja naisi võib võtta ka sellistena, nagu nad on, ja ikkagi neid palavalt armastada. Leiab sedagi, et minevik ei ole koolipoiss, kellele peame käitumishindeid panema, vaid väga huvitav uurimisobjekt, kusjuures viletsus, julmus ja traagilised vead osutuvad kõige õpetlikumaks. Vahe on veel selles, et teadlane tunnistab mitme erineva, ka moraliseeriva lähenemisviisi seaduslikkust, moralisti aga iseloomustab n.-ö. kutseline sallimatus.

    J. Kaplinski osutas mulle olulise teene. Eriti pean aga tänama hulgaliste eelloogilise mõtlemise näidiste autoreid ning “Sirbi ja Vasara” toimetust, kes neid varemalt nii innukalt avaldas. Nõnda sai lugeja pidevalt võrrelda, mida kumbki pool pakub (ja missugusel tasemel) ning iseseisvalt valida. Vastavalt valikule pidi suurenema kas traditsionalistliku ja moraliseeriva või valgustava (informeeriva), kas lugeja eneseõigustamise või tema eneseületamise vajadusele orienteeritud kirjanduse populaarsus. Esimese poolt on tugevad harjumused ja mõtteinerts, teise poolt ühiskondliku arenemise objektiivsed vajadused, mis kajastuvad inimeste teadvuses nende endi vaimsete vajadustena. Kaasaaitamine nende vajaduste kiiremale teadvustamisele ongi antimanipuleerimise tähtsamaid ülesandeid.

    ENE teise trüki ettetellijaid oli 220 tuhat. Muidugi olnuks allakirjutanu täiesti rahul ka siis, kui ENE esimese trüki eest poleks makstud kümne-, vaid “ainult” kolmekordset hinda, sest ka see olnuks täiesti ainukordne nähtus maailmas. Ja kui teise trüki tiraaž oleks tulnud vaid veidi suurem kui kõige põnevamatel põnevusromaanidel. Tegelikult on uue ENE tiraaž (tuhande elaniku kohta) absoluutne maailmarekord mitte ainult teatme, vaid nähtavasti ka mis tahes muu kirjanduse alal.

    Allakirjutanu jaoks see psühholoogiliselt nii väga ootamatu ei olnudki, sest olen harjunud saavutama märksa rohkem, kui loodan. Oleks mind valitud 50aastasena Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks, jäänuks ma loomulikult endaga täiesti rahule; valiti aga 32aastaselt täisakadeemikuks ja järgmisel päeval ka TA asepresidendiks. Seejuures ei teinud ma selleks mitte kui midagi – mulle lihtsalt pööraselt meeldivad (=tekitavad sügavaid positiivseid emotsioone) õppimine, töö, elamine üldse. Selle harjumuspärase “tegemisehasardi” tõin kaasa ka antimanipuleerimise eksperimenti, kuid sellel on siiski teisejärguline tähtsus.

    Hegel ütleb, et kõige rohkem saavutavad need, kelle isiklikud eesmärgid langevad kokku maailmavaimu tahteks oleva substantsionaalsusega. Ehk materialistlikus keeles: ühiskonna arenemise objektiivsete vajadustega. Teadmiste laiendamine ja tõhusa mõtlemisvõime kujundamine kuulub nüüdisaja tähtsaimate objektiivsete vajaduste hulka. Sellele saigi mängitud.

    ENE ennekuulmatu trükiarv on aga tekitanud ka küllalt palju hämmeldust ja pahameelt, mis suurepäraselt illustreerib meie teemat. Ükskõik missuguse auditooriumi ees ei oleks olnud juttu tema tiraažist, leidub alati keegi, kes ütleb pahaselt, et selles pole midagi head. Tõepoolest, see seab kõva kahtluse alla nii mõnelegi meist väga tähtsa aksioomi: kõik on küll võrdsed, kuid mina olen ikkagi teistest tükk maad võrdsem! Mina tellisin selle suure universaalentsüklopeedia asja pärast, aga on täiesti võimatu, et asja pärast tellisid ka kõik teised; muidu langeksin mina ju massi või mass tõuseks minu tasemele. Ainult see veel puuduks!

    Teiselt poolt on entsüklopeedianõudlus küll väga hea eestlase mõtlemislaadi kiire muutumise näitaja, kuid kaugeltki mitte ainuke. Võib ju näiteks vaadelda konkreetsete inimeste, eelkõige allakirjutanu kirglikumate oponentide vaadete muutumist viimase kümne (või isegi ainult nelja-viie) aasta jooksul. L.-M. Kasest oli juba juttu. Niisama tervitatavad on J. Kaplinski vaadete muutumise suund ja tempo. Kui neli-viis aastat tagasi leppis ta ainult roosa minevikuga, siis nüüd küsib täiesti põhjendatult, et “millal siis maailm on olnud palju parem ja arukam?” (“Sirp ja Vasar” 1985, nr. 22, lk.9).

EGALITARISM, VÕRDSUS, ÕIGLUS

    Vist üheski muus vallas ei ole argi- ja teoreetilise mõtlemise erinevus nii rabav ja püsiv kui võrdsuse ja ebavõrdsusega seostuvas. Teatavasti lähtub marksism-leninism sellest, et inimeste täielik võrdsus on küllalt kauge tuleviku küsimus, kuna seda õnnestub saavutada alles pärast kommunismi täielikku võitu. See on võrdsus täiesti kindlas tähenduses, sotsiaalne võrdsus; hoopiski mitte nii, et kõigil saab olema näiteks ühtviisi hea tervis, kõik on ilusad ja targad, andekad viiuldajad, nobedad jalgratturid jne. Seda laadi ettekujutused on omased plebeilik-väikekodanlikule võrdsusõpetusele, mida tuntakse egalitarismi nime all ja mis näeb kõikjal eliidi ja klassivahede tonti.

    Kui väikekodanlane nõuab võrdsust, siis ei tähenda see sugugi, et teda vaevab nende olukord, kes saavad temast väiksemat palka või pensioni. See ei häiri teda põrmugi. Väljakannatamatuks osutub, kui ühel tema naabril on suurem palk, teisel aga jälle lahedam korter ja tissikam naine kui temal.

    Seda kasutab kodanlik ideoloogia kui üht parimat võimalust massiteadvusega manipuleerimiseks. Ühelt poolt luuakse oma maa töötutel lootus, et neil on ikka veel võimalus saada kunagi miljonärideks (“võrdsete võimaluste” idee). Teiselt poolt kinnitatakse saamatuile ja laiskadele sotsialismimaades, et neil pole mingit võimalust saada miljonäriks ja üldse mingit võrdsust, on vaid uus eliit ja järjest suurenevad klassivahed. (Kodanliku egalitarismi ja elitarismi ajaloolisel arenemisel ei saa siinkohal loomulikult peatuda, selle kohta vaadaku lugeja vastavat kirjandust.23)

    Kodanlikele ja väikekodanlikele arusaamadele vastandatakse meil sotsiaalse õigluse põhimõte, millel on kaks tähtsamat tahku. Kuna võrdsustamine viib alati arengu pidurdumsele, on tähtis, et need, kes teevad ühiskonna heaks rohkem, ka saaksid ühiskonnalt enam vastu. Kui aga see, kes annab kümme korda rohkem, saaks samuti kümme korda rohkem, tekitaks see meeletut kadedust ja viha; seepärast saab ta vaid näiteks kaks korda enam.

    Õige kompromissi leidmine ühe ja sama põhimõtte kahe nii vastandliku tahu vahel on praktiliselt üks raskemaid punkte kogu majandusmehhanismi täiustamise probleemistikus.

    Kõige valusamalt aga riivab väikekodanlast mõte intellektuaalsest ebavõrdsusest. Bernhard Shaw ironiseerib: ainuke asi, mis jaotub maailmas täiesti õiglaselt, on mõistus. Kurdavad ju inimesed alalõpmata, et tervis kehv, aega napilt, raha vähe jne., kuid keegi pole kunagi kaevanud, et tal oleks mõistusest puudu. Mida suuremaid nõudmisi esitab tormiline teadus- ja tehnikarevolutsioon meie mõistusele, seda teravamalt ja massilisemalt võib välja lüüa iseloomulik vaimuplebeilik reaktsioon: mõtlemine on kõigil ühesugune! Kõik suudavad kõike, ilma et tuleks pikki aastaid õppida, harjutada, arendada professionaalset ja üldist mõtlemisvõimet!

[8.]

[Ajakirja eelmises numbris vaatlesime teadvusega antimanipuleerimise võimalusi ja jõudsime järeldusele, et lahendus peitub intelligentsuse ja mõtlemishimu virgutamises. Üks tõsisemaid komistuskive massiteadvuse teel intelligentsusele on algeline arusaam võrdsusest, mõtte- ja tegevuslaiskust innustav egalitarism. Kas tähendab see aga, et olukord on päris lootusetu?] 

    “Suur proletaarne kultuurirevolutsioon” algas Hiina ajalehtede teatega, et revolutsioonilised sõdurid on asunud kirjutama epohhiloovaid romaane ja revolutsioonilised koolipoisid tegema keerulisi kirurgilisi operatsioone. (Kirjanikud ja kirurgid notiti maha.) Aju osutus üldse liigseks. Keskajalehed avaldasid nagu filosoofilise ilmutuse ühe provintsijuuksuri ulatusliku artikli “Räägime dialektikast juuksuriasjanduses”, kus tehti selgeks: soengutes avalduvad selged klassivahed ja juuksuri tegevus on klassivõitluse tähtis osa.

    See “juuksuridialektika” tundub olevat meeltmööda ka mõnele meie kirjamehele, kel küll üpris ähmased teadmised, kuid kange tahtmine kõiki kasvatada.

    Nii ilmusid ühe meie poeedi sulest värsiread pealkirjaga “Selveelitarist”. Ümberjutustatuna proosas on “Selveelitaristi” põhiseisukoht järgmine: see, kes julgeb märgata argimõistuse (-mõtlemise, -teadvuse) olemasolu, on klassivahesid (!!) taastav elitarist. Autor ei näi teadvat, et inimeste paljudest erinevustest on klassiiseloom vaid väga vähestel. Vahed noorte ja vanade, meeste ja naiste, laiskade ja virkade, kõhnade ja paksukeste vahel ning paljud-paljud teised olid olemas ammu enne klasside tekkimist ja jäävad kindlasti alles ka pärast nende kadumist. Väga selge vahe on ka koolipoisi ja kirurgi mõtlemises, kuid selgi pole mingit pistmist klassivahedega.

    Kui meie poeet läinuks pooleks tunniks raamatukokku ja võtnuks seal kätte näiteks SDV filosoofide vastava monograafia24, oleks ta sellest leidnud argimõistuselegi täiesti jõukohase peatüki argiteadvusest, millest tsiteeriksin vaid ühte lauset: “Argiteadvuse olemasolus ei kahtle enam keegi.” Ehk oleks siis elitaristi-lugu, see lugejat lollitav “juuksuridialektika eestipäraselt”, avaldamata jäänud?

    Teine kirjamees, seekord küll prosaist, pahandas aga hiljuti, et emotsionaalset mõtlemist on peetud “teisejärguliseks”. Temalgi ei tekkinud mõtet ennast kuigivõrd asjaga kurssi viia. Tõsimeeli näib ta uskuvat, et emotsionaalse mõtlemise mõiste leiutati alles hiljaaegu, “hilinenud järelkajana” ühele mõnikümmend aastat tagasi populaarsele nostalgilisele luuletusele “füüsikutest ja lüürikutest”.25 Tegelikult ulatub ratsionaalse ja emotsionaalse mõtlemise probleem tagasi vähemalt Immanuel Kantini, kuid näiteks kolmveerand sajandi eest leidus selle kohta juba kapitaalne (800 lk.) monograafia.26 Selle autor selgitab, et erinevalt tunnetuslikust (ratsionaalsest) mõtlemisest on emotsionaalses mõtlemises tunnetusel teisejärguline tähtsus (kui üldse on), ta lahendab praktilisi (käitumisega seotud) ülesandeid, näiteks otsib lohutust (“praktiline esineb siin Kanti “praktilise mõistuse” tähenduses). Tüüpiline emotsionaalne mõtlemine on monograafia järgi religioosne mõtlemine.

    Väidetakse ka, et lapse mõtlemine polevat “trepiaste teel täiskasvanuks saamise poole, vaid iseseisva väärtuse ja otstarbega mõtlemistüüp”. Ent neil juhtudel, kui see pole “trepiaste”, on tegu tragöödiaga, mille nimi oligofreenia (nõrgamõistuslikkus). Kui täiskavanu ei suuda ületada 7…12-aastase lapse mõtlemistaset, on tegemist debiilsusega, kui aga jääb kuni kolmeaastase “trepiastmele”, siis idiootiaga.

    Võib ju püüda hungveipinge üle trumbata ning originaalitseda, võrdsustades idioodi ja professori mõtlemist, kuid õnnetus on selles, et nõrgamõistuslikud ja vaimuhaiged ise peavad oma mõtlemist täisväärtuslikuks, mille tulemuseks on vahel väga rasked tragöödiad (süütamised, alaealiste vägistamised ja tapmised).

    Veelgi suuremal määral käib see “ajutiste hullumeelsete” kohta, kes samuti ei kahtle oma mõtlemisvõimes, kuid juhinduvad ikkagi emotsioonidest (afektidest). “Päevaleht” (30. jaan. 1940) teatas, et 1939. aasta jooksul tappis viin Eestis 128 inimest (surnuksjoomised, tapmised, enesetapmised ja surmaga lõppenud õnnetusjuhtumid), raskeid vigastusi sai 105, pussitamise ja kaklusi registreeriti 3142, riisumisi ja vargusi alkoholi mõjul või nimel 434. Kokku tapnud viin 22 aasta jooksul Eestis rohkem mehi, kui neid hukkus kodusõjas. Ajaleht tõstatab küsimuse, mida on esitatud vähemalt Kreutzwaldist peale: “Kas meie rahvas tõepoolest tahab ka edaspidi pillata inimeludega ja olemasolu aluste mürgitamisega?” (Peeti silmas värdjate ja debiilikute ohtrat sigitamist alkohoolikute poolt.)

    Eeltoodu on muidugi ainult üks näide sellest, kui põikpäine võib olla massiteadvus, kuivõrd püsiv inimeste tahtmine ennast ja järglasi seebiks keeta.

    Peale elu põhivooluse leidub elul alati veel küllalt ulatuslikke ääremaid. Üksnes skisofreenikuid on maailmas tõenäoliselt rohkem kui prantslasi, psühhopaate aga palju enam, joomareid ja narkomaane võrratult rohkem. Ääremaad mõjutavad tugevasti kogu massiteadvust, nüüdisajal aga ihaldavad järjest rohkem ka tunnustust, võrdsust põhivooluga. Oma poeetidelt ja ideoloogidelt nõuavad mainitud ning kõikvõimalikud teised õnnetud, et elu kujutataks täiesti ühtlase ja lootusetu halli laiguna, kus kõik on kõigiga kõiges võrdsed, mõistus jaotub inimeste vahel ühtlaselt ja patoloogilist ei ole lubatud pidada normaalsest halvemaks. Kes peab, see tahab meist üle olla ja on järelikult elitarist!

    Mõõdukad nõuavad võrdsust, agressiivsemad aga koguni normaalsuse tunnistamist patoloogiliseks. Biseksualistide rahvusvahelistel konverentsidel leitakse, et peale naise ja naise ning mehe ja mehe abileu tuleb seaduslikuks pidada ka mehe ja naise oma, homoseksualistide kokkutulektel aga väidetakse, et selline “segaabielu” on perverssus. Täpselt niisama jultunult püütakse normaalset loogilist mõtlemist tembeldada šabloonseks, elu ääremaadel (eriti kainestusmajades ja vaimuhaiglates) harrastatavat loogikavaba mõtlemist aga… loovaks. Seda on tehtud ka väljaspool paranoikute konverentse.

PROFESSORLIK MASSITEADVUS

    Massiteadvust saab vaid tinglikult samastada massi teadvusega: see võib esineda kirjanikul ja isegi professoril palju ilmekamal kujul kui lukksepal.

    Üliõpilasena teenisin stipendiumilisa üsna mitmel moel, alates lumerookimisega katustelt ja lõpetades täpsete elektrimõõteriistade parandamisega. Kõige rohkem on aga meelde jäänud töö torulukksepa abilisena: seitsmeklassilisele haridusele vaatamata oli minu šeff hea pedagoog ja kõrge mõtlemiskultuuriga mees, suhtlemine temaga andis mulle väga palju – ja hoopiski mitte pelgalt lukksepatöö nippide osas.

    Kõige intelligentsemad intelligendid näivad tänapäeval olevat noored insenerid ja põllumajandusspetsialistid. Suhtlemine nendega tekitab minus aeg-ajalt lihtsalt vasikavaimustust: võib selgesti näha, kuidas aastast aastasse areneb intelligentsi selle osa mõtlemisvõime. Teiselt poolt valmistab nii mõnegi tuntud kirjaniku, vahest ka teadlase sõnavõtt oma argiteadvusliku stereotüüpsusega sügavat pettumust ja uudishimu: kuidas niisugused asjad ikkagi võimalikud on?

    Vaatame, kuidas saaks kolleege õigustada.

    Metslane teadis kõike. Tal olid vähesed praktilised teadmised, mis võimaldasid ellu jääda, ning hulgaliselt teadmiseks peetavat mitteteadmist (müüte jt. väljamõeldisi). Probleeme selle sõna täpses tähenduses (teadmisi oma mitteteadmisest) tal polnud.

    Ka nüüdisaja inimene tahab tihti olla metslane ehk teisisõnu: ei mõista hinnata seda, kui määrava tähtsusega on teadmine oma mitteteadmisest; kui oluline on aru saada, missuguses küsimuses suudan tugineda teadmistele, missugustes aga vaid argiteadmistele ja ebateadusele. (Viimased esinevad vahel nii tihedasti läbipõimununa, et ei ole selge, kus lõpeb üks ja algab teine.)

    Nn. tavalisel inimesel pole enamasti õrna aimugi sellest, kui põhjalikult on uuritud näiteks suguakti, gravitatsiooni või argimõistust, ta kipub arvama, et tema argimõistuslik arusaamine argimõistusest on selle mõistmiseks päris piisav. Ent mille poolest erineb temast eriteadlane, näiteks seksoloog? Kvalifitseeritud seksoloog muidugi teab, et on korraldatud tuhandeid eksperimentaalseid suguakte, kasutades seejuures kõige täisuslikumat mõõtmis- ja vaatlustehnikat (umbes nagu kosmonautide füsioloogiliste protsesside üksikasjalikult jälgimisel), kõik on fikseeritud paljudele kilomeetritele magnetlintidele, tulemusi igakülgselt analüüsitud ja teaduslikus kirjanduses avaldatud. Seepärast võivad võhiku targutused tollel teemal spetsialisti vaid muigama panna. Aga edasi? Kõige tavalisema inimese kombel võib ta ise järsku hakata targutama näiteks gravitatsioonist (mustadest aukudest) või argimõtlemisest, uskudes siiralt, et nendes küsimustes on argimõistus täiesti pädev.

    Miks?

    Väga veenva vastuse andis ajaleht “Edasi” Sirje Keevalliku vestluses lugejaga (nr. 128 1985) ja järgmise numbri “Kirjakastis”. Miks vohab ka teadus- ja tehnikarevolutsiooni ajastul nii vägevalt ebateadus, konkreetselt astroloogia? Sest nõnda on mugavam. “See on mugav kõigepealt mõtte- ja tegutsemislaiskuse varjamiseks, sest lihtsam on lasta end tähtedest juhtida kui ise rasketesse ja vastikutesse asjadesse sekkuda.” “Kirjakastis” juhitakse täiesti põhjendatult tähelepanu argimõistuse ja ebateaduse tihedatele seostele. Ja ka psühholoogiline taust ei erine: on nii mugav uskuda, et kõiki küsimusi väljaspool minu kitsast eriala saab lahendada argimõistuse tasandil, võrratult tülikam on hakata tuhnima erialases kirjanduses, et leida lähemat teavet mustade aukude, argimõistuse või abielu kohta. Pealegi riskitakse nii sattuda millelegi seesugusele, mis võib riivata mõnda meie armast mõttestampi (aadet). Kas või USA sotsioloogi Midge Docteri uurimusele, kus jõutakse järeldusele: 40-aastasel lahutatud naisel on 67, niisama vanal lesel 29 ja vanatüdrukul 1 šanss sajast mehele saada.

    Massiteadvuse mõistmiseks on oluline teada, et see ei ole niivõrd mõne konkreetse kihi teadvus, kuivõrd teadvuse kiht – see, mis kujuneb meie suhtelmises teistega, üldiselt ülekaalus olevate arusaamade sünergeetilise, konformistliku, ebaintelligentse (=ebakriitilise) ülevõtmise tagajärjel.

VAIMU GLOBAALPROBLEEMID

    Kõigest neli-viis aastat tagasi olid globaalprobleemid meie massiteadvusele peaaegu nagu härjale punane rätik: ärkamisajal ei olnud mingeid globaalprobleeme, järelikult ei saa neid olla ka praegu! Hämmastavalt kiiresti harjuti aga mõttega, et kahjuks on nad siiski olemas. Kellel veel raskusi, see võiks heast ülevaatlikust raamatust27 järele vaadata.

    Need on n.-ö. ainelised globaalprobleemid, kuigi igaühel neist leidub loomulikult ka oma väga oluline vaimne tahk. Peale selle on minu kindla veendumuse järgi olemas veel spetsiifilised vaimu enda globaalprobleemid. Olen rääkinud nendest üsna erinevatele kuulajaskondadele, kõige teravamas toonis puupüsti täis ülikooli ringauditooriumis 1981. a. lõpul. Materiaalseid globaalprobleeme loetlevad eri autorid viiest kuni kahekümne seitsmeni; väga erinev pole olukord vaimsetegi puhul. Mõtlemishimuline lugeja saaks käesoleva kirjutise iga peatüki taga avastada omaette probleemi, kuid tervet artiklit võib ka kokku viia ühe kõige üldisema probleemi alla, milleks oleks massiteadvuse ja intelligentsuse vastasseisu vähendamine, massiteadvuse intelligentsuse tõstmine.

    Filosoofia, sotsiaalpsühholoogia, sotsioloogia jt. teaduste huvi massiteadvuse vastu on tormiliselt suurenemas, sest on hakatud aru saama: see tegur mõjutab väga oluliselt inimkonna saatust, koguni õige mitmel viisil. Näiteks sel teel, et sünnitatakse kindlate, kuid täiesti irratsionaalsete stereotüüpide järgi, mistõttu meid oli käesoleva aasta keskel juba 4 842 000 000 – kolm korda enam kui sajandi algul. Mingil määral manipuleeritud massiteadvus otsustab, kes saab järjekordseks presidendiks seal, kus selle mehe käe all kurikuulus punane nupp, mille abil pole kuigi raske inimkonna ajaloole punkti panna. Ning lõpuks viib “suur proletaarne kultuurirevolutsioon” mõttele, et teatud tingimustes võib ka märatsev massiteadvus ise pühkida tsivilisatsiooni meie planeedi pinnalt peaaegu niisama edukalt kui tuumasõda.

    Ent katastroofiliste massipsühhooside ärahoidmine on siiski vaid miinimumprogramm. Tuginedes nii globaalse olukorra lahkamisele kui ka maailma ühes nurgakeses läbiviidud eksperimendile, on käesolevate ridade autor üldiselt optimistlikult meelestatud: kindlasti õnnestub saavutada ka palju enamat. Hüsteeriliste õnneotsingute asemele peavad astuma realistlikud ja tõhusad. Selleks läheb vaja argimõistuse ja massipsüühika pidevat ning igakülgset tänapäevastamist, nende hoidmist vastavuses tormiliselt muutuva elu nõuetega.

    Veel palju aastakümneid nõuab massilise kirjaoskamatuse (ligi tuhat miljonit inimest!) kaotamine meie planeedil. Seal aga, kus kehtib kohustuslik keskharidus, on muutunud küllalt teravaks probleemiks ja ägedate diskussioonide objektiks hariduse enda uuendamine. Näiteks Rooma Klubi 1979. aasta ettekandes “Õppimis(võim)el pole piire” rõhutatakse: nüüdisajal peavad õppimine ja õpetamine kestma kogu elu ja toimuma uutel alustel. Viimane nõue tähendab ka seda, et murtakse üks kõige kivinenum tava: nimelt tuleb nüüdisajal õppida mitte niivõrd minevikult kui tulevikult; tulevikku prognoosides, seda vähemalt üldjoontes õigesti ette aimates saame võimaluse ära hoida katastroofe ning avastada märkamatuks jäänud arengusuundi.

    Globaalprobleemiks, mis avaldub erinevates oludes muidugi erinevalt, on kogu ühiskondliku (sealhulgas massi-) teadvuse otsustav ümberorienteerumine, tõeline intellektuaalrevolutsioon. Inimkonna ette on kerkinud hulgaliselt enneolematult keerukaid ja ohtlikke probleeme, kahtlemata tuleb neid juurdegi. Kuid põhimõtteliselt ei leidu nende hulgas ühtki sellist, mille lahendamine käiks hästi korraldatud ratsionaalsel mõtlemisel üle jõu. Küsimus seisab “vaid” selles, et tõhus mõtlemine peaks muutuma järjest massilisemaks, üldisemaks, tõrjudes otsustavalt kõrvale osalt juba meie zooloogilisest minevikust pärinevad kalduvused allutada mõistus algelistele instinktidele ja ohtlikele emotsioonidele, mille hulgas esikohal alati raev ja hirm. Peame järk-järgult üle saama praegusest olukorrast, mida iseloomustab globaalne emotsioonide üliküllus ja mõistuse terav defitsiit.

    Mineviku maailmaparandajad uskusid tihti, et inimesi saab õnnelikuks teha ka poolvägisi. Umbes nii nagu väike rumal kassipoeg torgatakse ninaga piimatassi (piima osa pidid täitma õiged ideed, õilsad mõttestambid). Nüüdseks on seegi arusaam lootusetult iganenud. Ja mitte ainult sellepärast, et inimesed on muutunud palju isekamateks, kriitilisemateks ja mugavamateks, vaid eelkõige seetõttu, et ka kõige õigemate ideede omandamisest enam ei piisa, ülikeerukaks muutunud maailm nõuab meilt iseseisva mõtlemise võimet, sellesse aga ei saa kedagi ninapidi torgata. Tuleb näidata valikuvõimalust, püüda selgitada, et kõigil meil on vääramatu õigus ennast traditsionalistlike mõttestampide abil seebiks keeta, kuid keegi ei ole kohustatud seda tegema. Võib valida palju tülikama, kuid ka huvitavama – eneseületamise, enesetäiustamise, mõtlemisvõime arendamise tee.

***

1 Kask, L.-M. Kihelkondlikke asjaarmastajamõgutusi turvalisusetarbest ja omanäolisusest. “Looming” nr. 11 1980, lk. 1633.

2 Burr, W. R. (ed.). Contemporary Theories about the Family. Vol. 1–2, N.Y.-L., 1979.

3 Chester, R. (ed.). Divorce in Europe. Leyden, 1977.

4 Kask, L.-M. Traditsiooniline? “Looming” nr. 5 1984.

5 “Sirp ja Vasar” nr. 16 1981, lk. 6.

6 Adorno, Th., Frenkel-Brunswik, E., Levinson, D., Sanford, R. The Authoritarian Personality. N.Y., 1959.

7 V. I. Lenin. Teosed, 19. kd., lk. 478.

8 Ajalooliselt pole nähtus kuigi vana. Näiteks alles Esimese maailmasõja lõpul Suurbritannias vastu võetud seadusega said valimisõiguse kõik vähemalt 21-aastased mehed ja kõik vähemalt 30-aastased naised.

9 Гуревич, П. С. Буржуазная идеология и массовое сознание. М., 1980, с. 293.

10 Sotsiaalpsühholoogia. Lühiülevaade. Tln., 1978. lk. 121.

11 Sisseelamiseks sünergeetika ideestikku võib lugeja kasutada näiteks artiklit: Naan, G. Iseorganiseeruv kaos. Mustadest aukudest, tip-pop-non-stop armastusest ja vähem katastroofilistest nähtustest. “Horisont” nr. 5 ja 6 1979. (Üksik)asjalikuma käsitluse leiab lugeja raamatust: Rebane, K. Energia, entroopia, elukeskkond. Tln., 1980. (§§ 1.2 – 1.4)

12 Lähemalt vt. näiteks Sotsiaalpsühholoogia. Lühiülevaade. Tlm., 1978.

13 Vt. näiteks Идеологические процессы и массовое сознание в развивающихся странах Азии и Африки. М., “Наука”, 1984.

14 Философская энциклопедия, т. 2. М., 1962 с. 260–262.

15 “Зарубежная радиоэлектроника” №. 4 1983, с. 132.

16 Engels, Fr. Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine. Tln., 1980. lk. 42. 43.

17 Вилли, К., Детье, В., Биология (биологические процессы и законы). М., 1975, с. 659.

18 Семенов, Ю. И. Происхождение брака и семьи. М., 1974, с. 72.

19 Маркс, К., Энгельс, Ф. Соч., т. 3, с. 30.

20 Kahk, J. Inimesed ja olud “vanal heal” Rootsi ajal. – “Looming” nr. 8 1983. lk. 1103.

21 Veidemann, R. Esseest. – Rmt.: Kirjandus kriitiku pilguga. Tallinn, 1978, lk. 289.

22 Naan, G. Ajalool on jõnks sees ehk Progress ja prognoos. – Sirp ja Vasar, 1980, nr. 19–21.

23 Мальцев, Г. В. Буржуазный эгалитаризм: эволюция представлений о социальном равенстве в мире капитала. М., 1984.

24 Общество и сознание. Перевод с немецкого. М., 1984.

25 Nostalgiat põhjustas asjaolu, et pärast “mõtlevate masinate”, kosmoslaevade jt. tehnikaimede ilmumist said neidude unelmate kangelasteks järsku noored habemikud – täppis- ja tehnikateadlased, kelles varem ei osatud näha üldse midagi saladuslikku või romantilist. Traditsiooniline huvi käharpäiste poeetide vastu aga langes lausa katastroofiliselt. Tundub, et hüljatud poeedid (tollal noored, nüüd juba pensionieas) ei suuda seda oma võistlejatele ja naistele ikka veel andestada; kibestunult usuvad nad, et belletristikat alahinnatakse, teadust ja tehnikat aga ületähtsustatakse.

26 Maier, Heinrich. Psychologie des emotionalen Denkens. Tübingen, 1908.

27 Valt, L., Savisaar, E. Globaalprobleemid ja tulevikustsenaariumid. Tallinn, 1983.

*

Comments Off on MASSITEADVUS JA VAIMU GLOBAALPROBLEEMID





Kommenteerimine on suletud.



%d bloggers like this: