Gustav Naani arhiiv


AJALOOL ON JÕNKS SEES
8. Apr 2010, 22:54
Filed under: 1980

Sirp ja Vasar 1980: 9. mai, lk. 4; 16. mai, lk. 4; 23. mai, lk. 4; 6. juuni, lk. 12; 13. juuni, lk. 5; 20. juuni, lk. 5.

AJALOOL ON JÕNKS SEES

ehk

Progress ja prognoos

GUSTAV NAAN

     Siiriuslane oli südamepõhjas veidi pahane nende lõpmata väikeste olevuste lõpmata suure upsakuse peale. – Voltaire. “Mikromegas”

     Ei ole midagi labasemat enesega rahulolevast optimismist. – V. I. Lenin 

[1.]

Ootamatud ebameeldivvused

    Seljataha on jäänud teise aastatuhande viimase sajandi mitmeti unikaalsed seitsmekümnendad. Väga intrigeerivate kaheksakümnendate neljakümnest kvartalist on juba üks läbi. Kas poleks aeg kokkuvõteteks või koguni prognoosideks?

    Ajalugu loob ennast vastavalt kindlatele objektiivsetele seadustele, vilistades sellele, mida peame õigeks meie, olgu kõik 4 400 000 000 koos või igaüks eraldi. Põhimõtteliselt avaneb meile alati kolm võimalust: a) ajalugu (progress) võtab meeleldi endaga kaasa kõik need, kes minna tahavad ja oskavad, b) ta lohistab kõrvupidi kaasa need, kes minna ei taha või ei oska, ning c) keedab seebiks need, kes püüavad avaldada aktiivset vastupanu.

    Sellepärast ei ole kellelgi meist päris tähtsusetu, kas oskame aimata ajaloo soove või jääme oma lemmikeelarvamuste truuks orjaks.

    Äsja lõppenud seitsmekümnendad on selles mõttes vägagi õpetlikud. Vähemalt kolmes mõttes on need täiesti unikaalsed.

    Kõigepealt püstitas inimkond sel kümnendil ühe väga omapärase, pealegi absoluutse rekordi, nimelt paljunemise intensiivsus. Aastail 1970–1979 oli iive 1,98% aastas, seega umbes 20 korda suurem kui aastatuhande esimesel poolel. Midagi sellesarnast ei ole miljoni aasta jooksul ette tulnud ja ka tulevikus vaadatakse sellele kui väheusutavale košmaarile (kui säärane iive püsiks, oleks meid XXI sajandi lõpul 46 miljardit!).

    Keegi niisugust rekordit pole tahtnud! Vastupidi, on tehtud meeleheitlikke pingutusi seda ära hoida. See on üks ilusamaid näiteid, kui vähe on ajalugu meie teha, kui vähe huvi tunneb ta selle vastu, mida peame õigeks meie. Ajalugu ei anna ennast teha, ta ei anna ennast naljalt isegi ette näha: košmaarne rahvastikuplahvatus tuli ju nagu välk selgest taevast, keegi ei osanud seda uneski näha.

    Seitsmekümnendate aastate teine tähelepanuväärne joon ongi see, et ajaloo käik nokauteeris kõik ilusad roosad prognoosid.

    Üsna varsti pärast Teise maailmasõja lõppu muutus inimkonna tuju väga järsult: üldine masendus asendus kõikjal helge tuleviku eufooriaga. Kõikjal johtus see teadus- ja tehnikarevolutsiooni oletatavast kõikvõimsusest, olles üksikasjades loomulikult kultuuriti (ka ideoloogiliselt) küllaltki erinev.

    Üldise nokaudi suurepärane näide on Aafrika areng viimase 20–30 aasta jooksul, kuid lugeja võib iseseisva harjutusena võtta ette ka mõne teise regiooni (vaadata, mida oodati 20 aastat tagasi Hiinas ja milleni on jõutud tegelikult). Aafrikas seostus helge tuleviku eufooria eelkõige illusiooniga, et rahvuslik iseseisvus lahendab kiiresti ja otsustavalt kõik neetud mineviku tekitatud probleemid, kehtestab vendluse ja külluse. Külluse asemel tõi rahvuslik iseseisvus tihti näljahäda suurenemise, vendluse asemel massilised ja süstemaatilised verevalamised (terror, kodusõjad, piiritülid jne.).

    Hiljuti leidis Libeeria pealinnas Monrovias aset Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni algatusel konverents, kus tehti kokkuvõtteid 20 aasta jooksul läbitud teest ja prognoositi muutusi lähemaks 20 aastaks. Seal kõlanud hinnangutes möödunule domineerisid pettumus- ja kibedusmeeleolud, tuleviku suhtes valitses aga täielik meeleheide. Aafrikas on kõrgeim sündimus maailmas; ainult seetõttu, et ka suremus on väga suur, jääb iive (2,6%) mõnevõrra maha Ladina-Ameerika rekorditest. Samal ajal on nii tööstus kui ka põllumajandus väga madalal järjel. Aafrikas elab peaaegu kümnendik maailma rahvastikust, tööstustoodang aga ei moodusta sajandikkugi (pealegi annab suure osa sellest üks riik, LAV). Põllumajandustoodang kasvas seal 70. aastail 1,9% aastas, seega aeglasemalt kui rahvaarv. Alatoitlus ja nälg suurenevad kiiresti ning saavutavad sajandi lõpuks igal juhul katastroofilise ulatuse.

    Kolmas seitsmekümnendate aastate tähelepanuväärne iseloomujoon on suur murrang inimkonna eneseteadvuses. Õigemini küll murrangu algus. Esmakordselt inimkonna ajaloos hakati selgesti mõistma, et tulevik ei ole sugugi kohustatud olema helge. Nagu alati, algab murrang tippintelligentsi teadvuses (Rooma Klubi, UNESCO eksperdid jne.), kuid jõuab vähehaaval ka massiteadvusse. Kui kõigest kümmekond aastat tagasi peeti enam-vähem endastmõistetavaks järjest suurenevat tarbimist, siis nüüd muutub üha selgemaks, et ees ootavad püksirihma pingutamine ja võitlus paljude kiiresti tüsistuvate kriiside (energiakriis, ökoloogiline kriis, demograafilised kriisid, sealhulgas traditsioonilise abielu süvenev kriis jne.) vastu.

    Näiteks USAs olid päris hiljuti moes autod, mis õgisid 25 liitrit bensiini 100 kilomeetri kohta. Alates käesolevast aastast ei ole lubatud toota autosid, mille vastav näitaja on üle 12, alates 1985. aastast aga üle 8 liitri. Püksirihma tõmmatakse seega kokku tervelt kolmekordselt. Ja see ei ole veel kaugeltki pingutamise lõpp. Kõige perspektiivsem liiklusvahend on ikkagi jalgratas.

    Värskes populaarteaduslikus (seega massiteadvusele orienteeritud) filmis “Vajaduste kasvatamine” (Kiievi toode) võtab sõna NSV Liidu Meditsiiniteaduste Akadeemia tegevliige südamekirurg N. Amossov, kes on võitnud väga suure populaarsuse esinemisega moraaliteemadel. Ta ütleb: “Planeedi praeguses olukorras seisneb vajaduste kasvatamine selles, et õpetada inimesi leppima vähesega. Olen sügavalt veendunud, et inimesed tarbivad rohkem, kui on vaja nende õnneks. Süüakse rohkem ja rõivaid on rohkem kui vaja. Trammi asemel sõidetakse isiklikul autol… Kõige selleta võib täiesti vabalt läbi ajada õnnetuks muutumata.”

    Ma ei ole N. Amossoviga päris nõus, kuid sellest allpool.

Raev peegli vastu

    Põhimõtteliselt on igal inimesel võimalus ajalooga kaasa marssida, osaleda selle “tegemisel” nii kohalikus kui ka regionaalsetes ja globaalsetes mõõtmetes (loodusseadus kehtib näiteks kõikjal täiesti sõltumatult selle avastamise kohast ja avastaja rahvusest). Miks me siis eelistame nii tihti kõrvupidi kaasalohistatava rolli, imetleme ja väärtustame just seda osa?

    Inimese kõige õelam vaenlane on alati ta ise – orjameelsuse tõttu nende pähetuubitud mõttestampide ees, mis tänapäeval tohutu kiirusega iganevad. Tavaliselt moodustavad need stambid terve kivinenud süsteemi, näiteks selle talupoeglik-kogukondlik-kihelkondlik-perekondlik-etnotsentristlik-traditsionalistliku maailmanägemise, mis on lausa karjuvas vastuolus moodsa industriaalse (nii kapitalistliku kui sotsialistliku) ühiskonnaga. Meil Kirbla kihelkonnas (mumbo-jumbo suguharus, N islamivabariigis jne.) on kõik sootuks teisiti kui mujal maailmas!

    See kangekaelne usk, et Kirbla kihelkonnas on kõik teisiti, on tähtsamaid lohutuse (eneserahustamise, enesepetmise) mooduseid. Miks lähevad paljud meist lausa marru niipea kui hakata rääkima abielust ja lahutusest kusagil väljaspool Eestit? Analüüsides olukorda “meil ja mujal”, jõuame me paratamatult järeldusele, et mingit eesti abielu ei ole olemas, on olemas täiesti standardne arenenud maade abielu, mis areneb tavaliste globaalsete seaduspärasuste järgi. Kui aga torkame pea liiva sisse või võtame kasutusele kindlad silmaklapid, siis ei takista meid miski uskumast, et eesti (või Kirbla) abielu võime nunnutada-väärtustada, missuguseks süda soovib, et võime luua raudbetoonkindla abielu saarekese järjekindlalt suureneva lahutumuse ookeanis. Nii et Valkas lahutatakse mis hirmus, Valgas üldsegi mitte…

    Samal põhjusel ei taha me midagi kuulda Aafrika probleemidest ja kõigist muudest “kaugetest ja võõrastest asjadest”. Need on meile sama mis mitte eriti ilusale naisele peegel: näeme ennast hoopiski mitte sellisena, nagu tahaksime, vaid sellisena, nagu oleme. Paljude eestleste maailmamudelid ei erine nimetamisväärselt Aafrika neegrite omadest. Need on needsamad pika nimega mudelid, millest äsja oli juttu, ainult et meil avalduvad need juba lemmikiganditena ja looritatult, neegritel aga alles valitseva maailmatajuna ja n.-ö. alasti. Alasti lollusi meie aga juba häbeneme, me ei taha neid omaks tunnistada.

    Et ennast vähema innuga seebiks keeta, on üsna kasulik võtta abiks Aafrika ja mitmed teised peeglid. Ehkki see on äärmiselt ebameeldiv (õõnestab harjumuspärast labast optimismi), tasub need ebameeldivused üle elada. Tõelise optimismi nimel.

Mis on prognoos?

    Meie põhivajaduste hulka kuulub valetamine: aeg-ajalt valetame me teistele, pidevalt iseendale. Üks tüüpilisemaid enesepetteid on usk, et tahame teada, milliseks kujuneb tulevik tegeikult, et ihaldame tõde ka siis, kui see on ebameeldiv.

    Suurbritannia keskmise uurusega linna Shrewsbury asub riigi pikimal, Severini jõel ja kannatab süstemaatiliselt üleujutuste all. Üksnes 1960. aastail oli neli sellist üleujutust, mil vesi tõusis viis või enam meetrit üle normi. Järgmise kümnendi algul küsitleti linna elanikke rahvusvahelise uurimisprogrammi raames, mille ülesandeks oli teada saada, kuidas reageeritakse maailma eri nurkades loodusõnnetustele ja kuidas inimesed õnnetustega kohanevad.

    Küsimusele: “Millal teie arvates tuleb järgmine üleujutus?” kostis enam kui 50% vastajaist, et üleujutusi enam ei tule(!).

    Selletaolisi vastuseid saadi paljudes teisteski loodusõnnetuste piirkondades – kõigis maailmajagudes. Näeme, et prognoosi all mõistavad inimesed tegelikult tulevikule esitatavaid soove, nõudmisi, pretensioone, tellimusi. Prognoosijale vaadatakse kui teenusateljee “Tulevik” töötajale, kes peab tellimused (näiteks: üleujutusi, infarkte, abielulahutusi ja sõdu ärgu olgu!) vastu võtma ja hoolitsema nende õigeaegse ning korraliku täitmise eest.

    Sel kummalisel arusaamal on võimsad ja sügavad ajaloolised juured. Aastatuhandeid on meie suhtlemine tulevikuga käinud põhiliselt kahel viisil – loitsimise (nõidumise, lausumise) ja palvetamise kaudu. Kolmas suhtlemisviis – prognoos – on nendega võrreldes liialt noor ja harjumatu, paratamatult sisaldab see vägagi tihti eelmise kahe suhtlemisvormi tugevaid sugemeid.

    Erinevust prognoosiks peetava unistuse (tellimuse) ja tõelise prognoosi vahel võib illustreerida järgmise näitega. 1972. a. antud intervjuus väitis NSV Liidu TA Sotsioloogiliste Uuringute Instituudi prognooside sektori jhataja ajaloodoktor I. Bestužev-Lada: “Võib oodata, et juba järgmise sajandi esimesel veerandil suudab teadus pikendada inimese elu mitte aastate, isegi mitte aastakümnete, vaid sadade aastate võrra!”1

    Maailma parimate spetsialistide (ÜRO demograafide) värskeima (1974. ja 1977. a.) prognoosi kohaselt on järgmise sajandi esimesel veerandil Välis-Euroopa riikides keskmine eluiga 74,8 aastat. Kõikjal mujal jõutakse selle näitajani hiljem (Põhja-Ameerika maades ja NSV Liidus aastail 2030–2035, Aafrikas alles aastail 2075–2080). XXII sajandi algul on kogu maailma keskmine eluiga 74,8 aastat.

    Kas kunagi kaugemas tulevikus muutub reaalseks veelgi pikem keskmine eluiga (näiteks 80 või koguni 85 aastat), ei ole kaugeltki selge. On aga selge, et eluiga ei ole üldse kohustatud kogu aeg pikenema: praegu näitab see mõnel arenenud maal juba taandarengu tendentse.

Meid hoiatatakse

    See näide illustreerib ühtlasi järjekordset suurt nihet inimkonna teadvuses, joovastuse asendumist kainenemise ja pohmelusega (peavaluga). Kainenemise ajastu alguseks võib pidada (võrdlemisi tinglikult) 1970. aastate algust. Kainenemine, eksalteeritud maailmataju asendumine realismiga tähendab näiteks arusaamist, et lähema 100–150 aasta jooksul ei pikene keskmine eluiga hoopiski mitte mõnesaja, vaid kõigest mõne aasta võrra. Niisama radikaalselt tuleb korrigeerida ka kõiki teisi superutoopiaid.

    Ent peamine ei ole siiski selles. Peame harjuma mõttega, et tulevik ei tähenda mitte ainult järjest suuremaid mõnusid, et see on eelkõige järjest tõsisemate kriiside ja järjest suuremate ohtude ületamine.

Progressi eest tuleb maksta!

    Selle väga lihtsa, väga ebameeldiva ja väga tähtsa tõe väljaselgitamisel on teatavasti erakordsed teened 1968. a. asutatud rahvusvahelisel futuruloogiaorganisatsioonil Rooma Klubil, kes on avaldanud mitu pikaajalist globaalprognoosi ehk hoiatust inimkonnale. Hiljem on hakatud selletaolisi hoiatusi tegma ka UNESCO ja mõnede teiste organisatsioonide eestvedamisel.2

    Siiski hakati tükk maad varem tegema ülemaailmseid rahvastikuprognoose. ÜRO sekretariaadi rahvastikuosakonna eksperdid avaldasid neid aastatel 1954, 1957, 1966, 1970 ja 1974. Need prognoosid on hämmastavalt hästi täide läinud, kõik konkureerivad (optimistlikud) ennustused aga hiilgavalt nurjunud.

    Esimesed ÜRO prognoosid ulatusid aastani 1980, hiljem aastani 2000. 1974. a. prognoos (1977. a. täiendustega) on tehtud aastani 2125, seega siis ümmarguselt 150 aastaks(!). Et kõik demograafilised protsessid on tohutu suure inertsiga (pika relaktsiooniajaga), siis on see 150 aasta prognoos siiski palju usaldusväärsem kui näiteks majandusprognoosid 50 aasta peale.

    Kas bensiinihinnad jõuavad konjakihindadele järele? Kas kaameli või koera toomist linna hakatakse kvalifitseerima kriminaalkuriteona? Kui jah, siis kas alles 100 või juba 15 aasta pärast?

    Me ei tea.

    Niisiis, alles hiljuti valitsenud ettekujutuste (küllus, elukeskkonna pidev paranemine, joomarluse kadumine jne.) asemele on tulnud energia-, abielu-, tooraine- ja mitmed teised kriisid. Ning hoiatus: kõik kriisid, eriti ökoloogiakriis süvenevad lähematel aastakümnetel veelgi.

Kuidas me reageerime?

    Esimesed rahvastikuprognoosid tekitasid “optimistide” metsikut viha. Püüti tõestada, et tegemist on lihtsalt imperialistide sabarakkude katsega hirmutada inimkonda, juhtida arengumaade tähelepanu nende võitluselt kõrvale, suunata see väljamõeldud probleemidele jne. Suhtumises Rooma Klubisse ja globaalprognoosidesse ei ole sellest hoiakust veel praegugi täielikult vabanetud.

    Üldiselt vastab kõnesolev hoiak massiteadvuse vajadustele. Kalduvus ignoreerida ohtu ei avaldu mitte ainult loodusõnnetuste puhul, nagu ilmnes hiljuti Shrewsburys ja maailma paljudes teistes nurkades.

[2.]

    Ilmselt hämmastas juba Piibli koostajaid inimeste ükskõiksus ohtude suhtes. Pärast seda kui koguni kuus inglit olid oma hoiatuspasunat puhunud, ei loobunud inimesed ikkagi harjumuspärasest käitumisest: “Ja nad ei pööranud oma tapmistest ega oma nõidumistest, ei oma hoorusest ega oma vargusest,” võib lugeda Johannese ilmutusraamatust, 9:21. Issanda suurt vihapäeva taheti tõlgendada igati argipäevaselt.

    See legend peegeldab mitmetuhandeaastast praktikat. Hoiatusele, olgu need siis ajaloo õppetunnid või “signaalid tulevikust”, reageerime ikka umbes nõnda, nagu kujutab Piibel.

    Ajaloolise materialismi aabitsatõde on: oma käitumist (reageerimist) saame seletada ainult oma vajadustest lähtudes.

    Mida me siis õieti otsime, kas lohutust või teadmist? Esimese vajaduse rahuldamiseks on palvus tõhusam žanr kui prognoos, teise puhul aga vastupidi.

    Selle küsimuse peab igaüks lahendama ise, vastavalt oma vajadustele. Ei ole mõtet kellelegi peale suruda sundlohutust või sundteadmist.

Esimene jõnks

    Umbes sada sajandit tagasi tuli ajalukku võimas jõnks sisse: toimus üleminek anastavalt majanduselt viljelevale, koriluselt ja jahipidamiselt taime- ja loomakasvatusele, vinduvalt ajaloolt plahvatuslikule.

    See plahvatus – neoliitiline revolutsioon – puudutas inimese elu kõiki külgi: tootlikke jõude, tootmis- ja teisi inimsuhteid.

    Võimalus koguda (vilja)varusid tekitas teatava kindlustunde ja kalduvuse mõtelda kaugemale kui üheks päevaks ette.

    Kadus vajadus tappa massiliselt “üleliigseid” lapsi (infantsiid), rahvaarv hakkas suurenema ennenägematu kiirusega – vist kuni 0,2% aastas. See oli esimene demograafiline plahvatus.

    Peagi leiutati ka sellised edasiviivad institutsioonid nagu orjus ja perekond, see kõigi agraarühiskondade põhiline tootmislüli.

    Neoliitiline pööre sai alguse Ees-Aasias ja Kirde-Aafrikas ning laienes sealt kogu maailmale. Juba kuue tuhande aasta pärast (niisiis neli tuhat aastat tagasi) oli see otsaga ka praegusel Eesti territooriumil.3

    Jõnks oli igati erakordne, unikaalne. Teataval märal mõistatuslikuks jääb “see tehnoloogiline ja demograafiline letargia, millesse inimkond pärast ühiskondliku intellekti nõnda hoogsat lendu uuesti langes”.4

    Intellekti uueks lennuks (kümne tuhande aasta pärast) said tööstus-, eriti teadus- ja tehnikarevolutsioon ning viimastega kaasnenud teine (praegune) demograafiline revolutsioon ja plahvatus.

    Kõige üldisemal kujul, tegelikult muidugi äärmiselt skemaatiliselt, võib ajaloo kulgu 40 000 aasta jooksul, s.o. inimühiskonna tekkimisest peale kuni XXII sajandini kujutada nagu joonisel 1.

Joonis 1

Joonis 1

    Neoliitilise pöörde levimine üle maailma oli keerukas dialektiline protsess. Ajaloo progressi ei saa mehaaniliselt eksportida, see saab levida niisugusel määral, kuidas küpseb kohalik pind. Pinda valmistasid ette kontaktid kaubanduse, retkede ja sõdade näol. Kuuldused tolle aja arenenud maade suurtest rikkustest ja huvitavatest (kõlvatutest) naistest meelitasid ümbritsevate mahajäänud (viisakamas keeles: arenevate) maade hõime röövsõdadele. Näiteks säärased vanimad tsivilisatsioonikolded nagu Mesopotaamia ja Egiptus tehti “metslaste” käega korduvalt maatasa. Hiljem kordus sama lugu Kreeka, Rooma jt. suurte kultuurikeskustega.

    Ent dialektika seisneb selles, et ajaloos ei lähe peaaegu midagi kaduma. “Barbarid” võtavad hävitatavatelt rahvastelt ja riikidelt üle kogu nende “rikutuse” (kultuuri), nende tehnoloogilised saavutused ja isegi kõik elujõulised geenid (seda tagab meie taltsutamatu seksuaalne uudishimu).

    Ma ei taha muidugi öelda, nagu kulgeks progress ka lähemas tulevikus tingimata sel teel, et praegused tsivilisatsioonikolded tehakse maatasa, nende rikutus ja saavutused aga kanduvad kusagile itta või lõunasse. Ajalooliste paralleelide tõmbamine on ikkagi küllalt riskantne. Tahtsin ainult rõhutada, et ajalugu ei arene kunagi mingi ilusa, mõistliku, nunnuliku skeemi kohaselt, see on ilmtingimata karjuvalt vastuoluline, väga julm ja väga põnev.

    Kui aga pidada silmas kahe nimetatud jõnksu üht, intellektuaalset külge, siis on nood suurel määral koguni vastandid. Esimene jõnks tekitas kas nüüd just intellekti varjusurma, nagu väidavad D. Bilenkin, V. Levin ja mitmed teised autorid, aga igal juhul läbinisti konservatiivse ja umbuskliku maailmakäsitluse. See kehtib loomulikult sajaprotsendiliselt ka Eesti kohta. “Talupojakultuur on loomult alalhoidlik, võiks öelda, isegi konservatiivne. Algeliste tootmisvahendite ja primitiivse ühiskondliku organisatsiooni juures pidi talupoeg olema äärmiselt ettevaatlik ja mitte riskima iga ahvatleva uuendusmõtte realiseerimisega (…) Seetõttu oli vana talupojaühiskond väga staatiline ja visa muutuma.”5

    Põllundusühiskonna vajadustele kohandatud, sellele ühiskonnale omane talupoeglik, traditsiooniline – kõik see on tegelikult üks ja seesama, sünonüümid, näiteks sellistes sõnaühendites, nagu “traditsiooniline (kõrge) suremus”, “traditsiooniline (piiramatu) sündimus”, “tradistsiooniline (paljulapseline ja elupõline) abielu”.

    Ka kogu argimõistuse traditsiooniline põikpäisus pärineb sealt, agraarühiskonna üldisest alalhoidlikkusest.

    Teaduslik-tööstusliku ajastu vaim on eelnimetatu otsene vastand, ta on traditsioonide suhtes väga kriitiline, dünaamiline, novaatorlust hindav. Võrreldes põllundusühiskonna kõrgaja – keskajaga on ju arengutempo suurenenud kümneid kordi. Ja enamgi.

    Nüüdisajal esindavad agraarühiskonda arengu- ning industriaalühiskonda arenenud maad. Viimastes toodetakse rahvuslikku koguprodukti ühe elaniku kohta 12,4 korda rohkem kui esimestes.

    Selline on abstraktse (teadusliku) mõtlemise jõud, võrreldes argimõistuse, naiivse praktitsismi, kogemusliku ja traditsionaalse maailmanägemisega.

    Meenutagem materialistliku dialektika klassikalist seisukohta: “…kõik teaduslikud (õiged, tõsised, mitte absurdsed) abstraktsioonid peegeldavad loodust sügavamalt, õigemini, täielikumalt. Elavalt kaemuselt abstraktsele mõtlemisele ja selle juurest praktikale – niisugune on tõe tunnetamise, objektiivse reaalsuse tunnetamise dialektiline tee.”6

    Agraarühiskonnas oli abstraktse mõtlemise osa tühine, elava kaemuse, kogemuse ja neid kinnistava traditsiooni osa aga praktiliselt kõikemäärav. Kündmisoskuse, kingsepa- ja mis tahes teise ameti suutis omandada ka täiesti kirjaoskamatu inimene – jäljendamise, järeletegemise teel.

    Oma silm oli kuningas.

    Peale selle tuli muidugi pähe tuupida kümme käsku ja “Issameie”. Siin oli kirjaoskamatule inimesele “kuningaks” tema kõrv.

    Ei ole vahest üleliigne meelde tuletada veel ka seda, et tolleaegne pedagoogika oli veendunud: kõik töövõtted ja teised vajalikud tarkused omandatakse kõige paremini siis, kui õppijale tihti ja korralikult kere peale anda. Agraarühiskond sidus oma liikmete sotsialiseerimise (õpetamise, kasvatamise) tagumiku, industriaalühiskond pea vastuvõtuvõimega. Selles on põhiline erinevus.

    Traditsioonide visaduse tõttu ei oska me tihtipeale ikka veel pead korralikult koormata. Kui koormame, siis peamiselt väheefektiivse tuupimisega. Mõttestampide ritta seadmist peame aga tihti mõtlemiseks.

    Niisiis, nüüdisaega, teadus- ja tehnikarevolutsiooni ajastut eristab kogu eelnevast ajaloost väga teravalt see, et oma silm ei ole enam kaugeltki kuningas, oma kõrv ei ole keiser ja maailm on lakanud olemast pähetuubitav. Kuninga, keisri ja isegi vanajumala enda osa langeb nüüd inimese mõtlemisvõimele. Kõige tähtsamaks strateegiliseks tooraineks osutub aju hallaine, kõige imelisem kõigist imerelvadest on abstraktsioon, üldistus, avastatud loodusseadus.

    Üldine (abstraktne) avaldub, kehastub, realiseerub paljudes üksikutes (konkreetsetes). Loodusseadused realiseeruvad arvutites, telerites, südame- ja muudes tablettides, samuti tiibrakettides ja teistes veelgi täiuslikumates tapavahendites. Kõikvõimas üldine kujundab ümber kogu maailma, kõik elualad ja meid endid ka. Inimese intellektile esitatavad nõudmised kasvavad kiiresti.

    Kaugeltki kõik inimesed ei ole suutnud ennast kohandada sellise metsiku tempo ja pidevalt suurenevate nõuetega inimintellektile.

    Ühiskond vajab järjest rohkem mõtlemisvõimelisi inimesi. Erilise “defitsiidi” moodustab tippmõtlemine. Seoses sellega on hakatud järjest rohkem huvi tundma selle vastu, milline on üldse andekuse tõenäosus. Laialt tuntud on näiteks USA majandusteadlase S. Kusnetzi esitatud arvud: iga kümnenda inimese võimed ulatuvad üle keskmise taseme, iga viiekümnes on talent, kahe tuhande kohta leidub üks geenius. Viimast on kriitikud täiesti üksmeelselt pidanud ultraoptimismiks. Geeniuste puhul pakutakse näiteks esinemissageduseks üks miljoni kohta.

Praegune jõnks

    Praegused järsud muutused leiavad aset eranditult kõigil aladel, kõiges, mis puudutab inimese ja ühiskonna elu, kuid kaugeltki kõiki neid muutusi ei saa iseloomustada ühtviisi konkreetselt ja arvudega. Kuid muutuste fundamentaalsest iseloomust arusaamiseks piisab ka ühest mõistlikult valitud näitest. Olgu selleks käimasolev rahvastikuplahvatus.

    Maailma rahvastiku iive aastail 1000–1500 oli keskmiselt 0,1% aastas. XIX sajandil oli see juba 0,6%, käesoleva sajandi esimesel poolel ligi 0,9%. Vähe oli neid, kes uskusid, et ülemaailmne iive võiks kunagi ületada ühe protsendi piiri. Ent 1970. aastail, nagu juba öeldud, jõuti fantastilise näitajani: keskmiselt 1,98%, kohati üle 3% aastas!

    Nüüd on iive juba hakanud vähenema, kuigi alles vaevaltmärgatavalt.7 Olulisem vähenemine peaks toimuma järgmise sajandi esimestel kümnenditel. ÜRO spetsialistide ülalnimetatud 1974. a. prognoosi “keskmise” (kõige tõepärasema) variandi järgi suureneb maailma rahavasti nõnda, nagu kujutab joon. 2.

Joonis 2

Joonis 2

Tänu sellele, et juba järgmisel sajandil iive pidevalt väheneb ja on keskmiselt kõigest 0,65% aastas, s.o. ainult pisut kõrgem kui XIX sajandil, on meid XXI sajandi lõpul hoopiski mitte 46 või 39 miljardit, vaid kolm-neli korda vähem. (Olgu märgitud, et kui XXI sajandi esimesel poolel on iive 1,1%, siis teisel poolel ainult 0,2%, s.o. kõigest kaks korda suurem, kui oli aastail 1000–1500.)

    Ent siiski on aastal 2100 meid tervelt 8 miljardi võrra rohkem kui praegu. Sellest 8 miljardist annavad praegused arenenud maad 6% ja arengumaad 94%. Mõnel arenenudki maal (eriti NSV Liidus) on iive väga ebaühtlane. 1978. a. oli see Tadžikistanis 2,29%, s.o. 11 korda suurem kui Eestis (0,27%) ja 24 korda suurem kui Lätis (0,12%).8

    XXII sajandi esimesel veerandil on maailmas keskmine iive tõenäoliselt 0,007% aastas, seega juba ligi kolmsada korda väiksem kui praegu. Rahvaarv muutub praktiliselt statsionaarseks, seega on iive null, sündimus ja suremus on võrdsed ja keskmine eluiga saavutab teatava kindla piirväärtuse (74,8 aastat).

    Eri regioonides jõutakse nende näitajateni erineval ajal, kuid kõnesoleva sajandi lõpuks on kogu maakeral praktiliselt identsed demograafilised näitajad. Need näitajad on väga proosalised. Sündimus ja suremus on maailmas 120 aasta pärast 1,34%. Selline sündimus on meie demograafiliselt kõige kaugemale arenenud liiduvabariigis Lätis juba praegu (1978. a. 1,36%). Sündimus Eestis (1,49) ja Ukrainas (1,47) läheneb sellele. Surems on peaaegu kõikjal väiksem: vastavalt 1,24, 1,22 ja 1,07%.

    Kohe tekib küsimus: kuidas saab olla, et teaduse, tehnika, meditsiini ja tervishoiu tormilisele arenemisele vaatamata on suremus 120 aasta pärast suurem kui praegu?! Põhjus on väga lihtne ja kapitaalne, õieti seesama, mis tingib praegusedki vahed kolme mainitud liiduvabariigi vahel: toimub rahvastiku oluline demograafiline vananemine, s.o. elatanud inimeste osatähtsuse suurenemine. Vanad aga surevad ka kõige kaugemas tulevikus palju intensiivsemalt kui noored. (On ju praegugi näiteks teada, et viimase saja aasta võimas progress ei ole 80-aastaste eelseisvat eluiga üldse pikendanud.)

    Kaua on peetud nagu endastmõistetavaks, et keskmine eluiga on kohustatud pidevalt pikenema. Helge tuleviku eufooria aastatel arvati loomulikuks ka seda, et pikenemine peab toimuma tormiliselt ja kaugele. Näiteks XXI sajandi algul pidi keskmine eluiga olema 100 aastat, sajandi lõpuks sajad aastad. Need lapsikud unistused lähevad nüüd kurioosumite kollektsiooni.

[3.]

    Teaduslikult prognoositav “piireluiga”, nagu nägime, on 74,8 aastat, kusjuures see ei tule kaugeltki iseenesest. Selle pärast, et nõnda pikk eluiga saabuks ja püsiks, et see ei hakkaks taas lühenema, tuleb pidada lakkamatut, oskuslikku ja väga kulukat võitlust. Just selleks kõiki neid meditsiini- ja muid tulevikuimesid vaja lähebki.9

    Ei ole vahest üleliigne märkida, et joon. 2 kujutatud demograafiline prognoos lähtub just säärastest proosalistest näitajatest. Kui suremus 120 aasta pärast oleks tunduvalt madalam ja eluiga tunduvalt pikem, siis poleks meid mitte 12,3 miljardit, vaid märksa enam, kõik meie hädad aga vastavalt veelgi suuremad.

Kuidas see on juhtunud?

    Praegune inimkonna üliagar paljunemine on tõenäoliselt meie viimase miljoni aasta suurimaid möödalaskmisi. Kuidas see on juhtunud?

    Demograafilise käitumise pearegulaator on surm, õigemini suremus. Suremuse oluline vähenemine või suurenemine toob kaasa näiteks ka sündimuse vastava muutumise. Kuid mitte kohe, vaid alles kolmandas põlves (60–70 aasta pärast).

    Selline relaksatsiooniaeg (uue tasakaalu saavutamiseks vajalik aeg) oli minevikus väga otstarbekas: see oli küllalt pikk, et ei oleks põhjandamatut ja ohtlikku sündimuse suurenemist näljahäda või taudi puhul, mis iga mõne aasta järel tekitas suurenenud suremuse. Et aga kõik sujuvad muutused, sealhulgas suremuse loomulik vähenemine seoses ühiskondliku progressiga, toimusid äärmiselt aeglaselt, siis oli relaksatsiooniaeg ühtlasi ka küllalt lühike, olles nõnda just see, mida ta pidi olema.

    On nähtavasti olemas mingi vähetuntud (või hoopis tundmatu), kuid inimkonna saatuse seisukohalt ülitähtis fenomen, millesse on bioloogilise ja sotsiaalse mälu kaudu salvestatud liigi kogemused, ellujäämiseks vajaliku demograafilise käitumise programm. Nietagem seda nähtust naiste kollektiivseks alateadvuseks.

    Kui see on olemas, siis on igati mõistetav, miks naised Indias ei ole üldse reageerinud ühiskonna kõigile meeleheitlikele ponnistustele, mis pidid pidurdama rahvastikuplahvatust. Naised reageerivad siis, kui saabub aeg, nimelt 2010–2020. aasta paiku, s.o. 60–70 aasta möödudes suremuse järsust vähenemisest Indias ja teistes arengumaades.

    Pärast Teist maailmasõda hakati praegustes arengumaades (tol ajal enamasti veel asumaad) rakendama tõhusaid vahendeid suremuse vähendamiseks. Klassikaliseks näiteks võib pidada Tseiloni saart (Sri Lanka), kus alates 1947. a. puistati malaariasääse pesitsemiskohad lennukitelt DDT-ga üle. Kui minevikus nõudis suremuse kahekordne vähendamine sajandeid, siis nüüd saavutati see Tseilonil ja paljudes teistes piirkondades mõne aasta jooksul. Niisugune on teadus ja tehnikarevolutsiooni üks ilmekamaid avaldusi.

    Sündimus jäi loomulikult endiseks. Kohati see koguni pisut suurenes seoses näiteks sünnitusabi ja naiste tervise paranemisega.

    Juba XX sajandi esimesel poolel oli maailma rahvaarv suurenenud ohtlikult kiiresti: vaatamata kahele maailmasõjale, suurtele epideemiatele, näljahädadele jne., oli see tõusnud 53%. Demograafiline plahvatus tähendab selle kiiruse uut, olulist kasvu – enam kui kaks korda: sajandi teisel poolel saavutati sama 53% kõigest 22–23 aastaga (1973. aastaks).

    Tõsine demograafiline “pidurdumine” leiab aset, nagu juba mainitud, 30–40 aasta pärast. Kui pikk võiks olla sellele järgnev pidurdusteekond?

    Auto puhul sõltub viimane eelkõige kiirusest, paljunemise puhul on kiiruse (täpsemalt inertsi, veel täpsemalt auto kineetilise energia) analoogiks demograafiline potentsiaal, mida saab küllalt täpselt välja arvutada. See potentsiaal sõltub eelkõige noorte naiste osatähtsusest vastavas rahvastikus. Arengumaades on potentsiaal pidurdushetkel erakordselt suur, selles ei ole enam mingit kahtlust, sest enamik tolle aja sünnitajatest on juba sündinud või sünnitatakse lähemate aastate jooksul.

    Kõrge potentsiaali tõttu on pidurdusteekond üsna pikk, enam kui kaks põlvkonda.

    Kokku kestab DDT ettevaatamatust külvamisest alguse saanud “jõnks” seega sada viiskümmend aastat (1950–2100)! Ja mõjutab mitme põlvkonna kogu elu kogu maailmas ühtki inimest mis tahes maailmanurgas vahele jätmata, sest maailm muutub järjest tihedamalt (puntrasse) seotud tervikuks.

    Aastal 1800 oli maakeral kõiki inimesi kokku 0,9 miljardit. Aastal 2000 on üksnes arengumaade töötuid terve miljard. Need on peamiselt noored elujõulised mehed. Väga harimatud, väga näljased ja väga vihased mehed, kes peale muu nõuavad automaate ja tegutsemisvõimalusi.

Mida see tähendab?

    Inimkond kipub ikka ja jälle käituma nagu see uudishimulik poisike idamaa muinasjutust, kes päästis pudelist välja kohutava kiirusega kasvava ohtliku džinni. Demograafiline plahvatus on tuhande esimene džinn, kelle oleme valla päästnud, ainult et seekord on tegemist erakordselt võimsaga.

    Võib-olla nüüd saame lõpuks aru, et tuleks õppida vältima käitumist, mida võiks nimetada “Shrewsbury efektiks”, s.o. kahe täiesti erineva žanri – soovunelmate ja prognooside – segiajamist?!

    Kirgiisias Narnõi oblastis tuli 1976. aastal 100 abielu kohta 2 (loe: kaks) abielulahutust. Kiievis ja Riias 28 korda rohkem. Kellelgi ei ole loomulikult keelatud uskuda, et just Narnõi mägikarjamaadel sepistatakse seda tulevikuinimese abielulise käitumise etaloni, mille ka Kiiev ja Riia, Moskva ja Tallinn ilmtingimata omaks võtavad. Kuid säärasel usul ei ole vähimatki prognoosi mekki man. Prognoosi tuleb teha hoopis teisiti.

    Võib lähtuda näiteks kindlast, äraproovitud empiirilisest seaduspärast: seda, mida teevad suurlinlased täna, teevad ilmtingimata ka kõik teised, ainult et 10–20 ja enam aastat hiljem. Pealinnad ei järgne kunagi Narõni oblastile, oblastid võtavad varem või hiljem eeskuju pealinnadest.

    Prognoosi hindamisel ei tohi kriteeriumiks olla meeldivus: prognoos ei ole jäätis!

    Rahvastikuprognoos aastani 2125 tundub kindlasti paljudele liiga ebameeldiv. Niisugustel puhkudel lohutatakse ennast tavaliselt lootusega, et prognoos ei lähe täide. Kuid prognoosi nurjumine võib tähendada: 1) et asjad ei arene nii halvasti, kui oodati, või 2) et nad lähevad oodatust veelgi halvemini.

    Mainitud prognoosis lähtutakse sellest, et tuumasõda lähema 120 aasta jooksul ei tule. Kui see tuleb, siis on meid aastal 2100 muidugi palju vähem kui 12 300 000 000. Võib-olla ei ole meid üldse. Aga kas see oleks parem kui prognoosi täideminek?

Neetud valikuvõimalus

    Liikluspsühholoogide jt. uurimused on näidanud, et lubatu aetakse sageli segi kohustuslikuga: kui näiteks lubatud kiirus on 80 miili (129 km) tunnis, siis tõlgendavad paljud seda endale aru andmata kui kohustust kihutada igal võimalusel just niisuguse kiirusega. See on üks peamisi põhjusi, miks kogu maakera maanteedel on lubatud kiirust oluliselt vähendatud.

    Kategooriaga “võib” me lihtsalt ei ole jõudnud harjuda. Klassikaline (kristlik) agraarühiskond seda praktiliselt ei tundnud. Kõik inimese teod jagunesid kahte kategooriasse: 1) sina ei tohi ja 2) sina pead. Olid selged, kategoorilised, eranditeta käsud ja niisama kategoorilised keelud. Olekski olnud ebaõiglane ja ebareaalne koormata kirjaoskamatu ja kitsukese silmaringiga inimese intellekti tolle neetud valikuvõimalusega. Kõik pidi olema puust ette tehtud.

    Ainult mingi üks teguviis oli lubatud (õigemini kohustuslik), alternatiivne aga tõi kaasa kergematel juhtudel julma peksmise, raskematel käe äraraiumise, silma väljatorkamise, teibasse ajamise, ratastamise, elusalt nülgimise jne., jne. “Tavaline” peksmine oli päris igapäevane nähtus: mehed peksid naisi, naised lapsi, lapsed üksteist, kogukond andis ihunuhtlust ka 20–25-aastastele poissmeestele, vahel naisemeestelegi. Vits, kepp, kadalipp, piits, rusikas olid peamised kasvatusvahendid kodus, koolis, sõjaväes, ameti õppimisel – kõikjal, kus midagi õpetati.

    Et perekond oli kõigi põllundusühiskondade algrakuke ja põhiline tootmislüli, siis eriti rangelt normeeritud ja eriti jõhkra järelevalve all olid kõik seksuaal-, abielu- ja perekonnasuhted.

    Mõned Lääne uurijad nimetavad traditsioonilist abielu terroriabieluks. Ometi tekitab praegune võrratult humaansem partnerlusabielu suuremat rahulolematust. Miks?

    Mehel olla on palju kergem siis, kui tead, et mingeid teisi võimalusi lihtsalt ei ole olemas või et teiste võimalustega (klooster, lõbumaja) võrreldes on abielu siiski väikseim pahe.

    Traditsioonilises ühiskonnas tulid ka väga primitiivsed ja täiesti kirjaoskamatud inimesed elamisega edukalt toime sel lihtsal põhjusel, et viimane kui üks samm hällist hauani oli jäigalt ette kirjutatud ja pideva kontrolli all.

    Meieaegses industriaalühiskonnas on säärane jäik reguleerimine võimatu. Tootlike jõudude olukord on selline, et jäikus muutuks arengu piduriks või viiks koguni stagnatsioonile.

    Industriaalühiskond nõuab oma liikmetelt paindlikku reageerimist järjest mitmekesisematele ja üha muutuvatele olukordadele.

    On olemas säherdune iseloomulik statistiline näitaja: üliõpilaste arv saja 20–24-aastase inimese kohta. Laoses on see näitaja 0,1 (tuhandest noorest õpib kõrgkoolis üks!), Sri Lankas 1,2, Portugalis 7,6, Filipiinidel 18,8, NSV Liidus 22,2, Rootsis 22,4, Kanadas 35,5, Uus-Meremaal 37,3, USA-s 51,5 – seega on üksikute maade vahel kuni viiesajakordne (!) erinevus.10

    Elu esitab inimese intellektile üha suuremaid nõudmisi. Kaugeltki kõik ei tule nendega toime. Osa saamatutest asub “meeletut” maailma moraalseks ja normaalseks (traditsiooniliseks) normima ning ajaloole käitumishindeid panema.

Novafoobiast

    Agraarühiskonna ja selle peategelase – talupoja – kahtlus kõige uue puhul ja isegi hirm uue ees olid, nagu nägime, igati loomulikud. Peaks olema selge ka see, et need on äärmiselt visad püsima. Mõned hirmuavaldused võivad koguni tüsistuda, võtta foobia (haiglasliku hirmuseisundi) ilme.

    Haiglaslik hirm kõige uue ees – novafoobia – avaldub võib-olla selgeimal kujul just meeste ja naiste suhete (eriti abielu) uuenemise puhul.

    Agraarajastul oli ühiskond inimese jaoks peaaegu abstraktsioon. Valdav osa tema reaalsest elust kulges miniühiskonnas, perekonnas, mille funktsioonid olid kõikehaaravad. Perekond oli tootmis- ja jaotussfäär, see oli oma liikmetele hoolekande-, tervishoiu-, haridus- ja politseiministeerium. Ainult keerukamatel juhtudel sekkus ka kogukond.

    Sajandite vältel oli perekond põhiline, tihti ainus eneseteostamise tanner. Kui naine sai olla oma mehele hea naine ja oma lastele hea ema, siis tähendas see enamasti ka sajaprotsendilist eneseteostust. Mehest rääkimata: perekonnapeana oli ka kõige viletsam mehike piiramatu võimuga valitseja ja absoluutne autoriteet.

    Industriaalühiskonna perekond on kaotanud võib-olla 9/10 traditsioonilise perekonna funktsioonidest. Veelgi rohkem on vähenenud eneseteostamisvõimalused, eriti mehel. Praegune “perekonnapea” saab harva tunda ennast kordumatu ja asendamatu isikuna, ta on vaid üks paljudest oma naise meestuttavatest, see, kellele üha meelde tuletatakse, et ta on kõige ebahuvitavam, kõige saamatum ja kõige lollim selles seltskonnas.

    Tegemist on sõna tõsises mõttes karjuva vastuoluga: inimene abiellub lootuses leida oma saart, tunnustuse saarekest eikellegistamise ookeanis, satub aga tihtipeale alatise mahategemise ja pilke objektiks.

    USA-s käivad juba sadakond aastat (teistes arenenud maades mitte palju vähem) võimsad protsessid, mida on nimetatud revolutsiooniks abielu- ja perekonnasuhetes, patriarhaalse abielu (ja perekonna) hukkumiseks, institutsionaalse abielu krahhiks, traditsioonilise abielu kriisiks, abielurevolutsiooniks jne.

    Näitajad, mis iseloomustavad seda kriisi või krahhi, on väga ilmekad. Peaaegu pooled abielud lahutatakse, kuid ka neist, mis jäävad lahutamata, võib õnnestunuks pidada vaid pooli.11 Sedasama saab väljendada ka nõnda: kokku kuni 80% inimesi pettub oma abielus.12

    Selle revolutsiooni tulemusena kujunevad kunagi uued abielu- ja perekonnavormid, mis vastavad industriaalühiskonna vajadustele (nõnda kui traditsioonilised vastasid traditsioonilise ühiskonna nõuetele). Uusi abieluvorme aga ei saa välja pakkuda, välja mõelda või konstrueerida, need sünnivad nii, nagu on sündinud ka kõik eelmised abieluvormid – proovimeetodil.

    Teatavasti nõudis üleminek rühmaabielult paariabielule ja sellelt individuaalabielule palju aastatuhandeid katsetusi. Individuaalabielu mõlemad põhivormid – polügaamia ja monogaamia – on olemas ka praegu. Domineerib ikka viimane, sest naiste arvuline ülekaal rahvastikus ei ole ju kunagi kuigi suur. Kuid monogaamia ise eksisteerib juba õige mitmes eri vormis ja mitmekesisus aina suureneb (see on inimtegevuse kõigi liikide üldine arenemistendents tänapäeval).

    Näiteks mitmel Ladina-Ameerika maal on endiselt täielikus ülekaalus leppe- ehk vabaabielu. Jamaikal oli 1950. aastate keskel vabaabielus 44% naisi, registreeritud abielus 29% ja külalisabielus 27%. (Viimati mainitud abieluvorm tähendab, et naisel on küll enam-vähem kindel mees, kuid too elab eraldi ja külastab naist vastavalt vajadusele.) Kõnesolevates Ladina-Ameerika maades on sündimus väga kõrge: 60% lapsi on meie mõiste järgi vallaslapsed. Kõik see ei takista neil naistel ja lastel olemast niisama õnnelikud kui maades, kus veel hiljuti laulatamata abielu ei peetud üldse abieluks ja vallaslaps oli skandaalne nähtus.

    Ent säärasteski maades on toimunud uued olulised muutused, mida võib pidada abielurevolutsiooni teise järgu alguseks. Nimelt on 1970. aastail järsult vähenenud huvi registreeritava abielu vastu. Rootsi naistest, kel sünniaasta 1925–1940, ei ole abiellunud (täpsemalt: ei ole astunud ühtki korda registreeritud abiellu) ainult 7%. Alates 1973. aastast on abiellumus Rootsis nii madal, et 1955. a. paiku sündinud naistest väldib registreeritud abielu tervelt 40%.13

    Vastavalt suureneb vaba- ja külalisabielude osakaal. Täpsed andmed nende abieluvormide kohta Rootsis, samuti kui Kirgiisias ja Eestis puuduvad, sest ei ole korraldatud vastavaid uurimusi (nagu tehti Ladina-Ameerika maades 1950. aastate keskel): rahvaloenduse andmed käivad kõigi abieluvormide kohta kokku (kõige selle kohta, mida küsitletavad ise peavad abieluks).

[4.]

    Rahvaloenduse andmed näitavad alati abielunaiste ülekaalu abielumeeste arvust. Venemaa 1896. a. rahvaloendusel oli see ülekaal 311 000, NSV Liidu 1970. a. rahvaloenduse andmeil juba enam kui 1,3 miljonit (sealhulgas Eesti NSV-s 4200).

    Abielunaiste arv ületab kõigi perekondade koosseisu kuuluvate abielupaaride arvu 3,1 miljoni (Eestis 16 700) võrra. Teiste sõnadega, reeglina kuuluvad abikaasad küll ühe perekonna koosseisu, kuid ainult reeglina.

    Rahvaloendusel panevad A, B ja C ennast kirja abielunaistena. Lähtutakse raudsest naisteloogikast: A on registreeritud abielus mehega M (ei ole mingit tähtsust, et mees ei ole viis aastat nägu näidanud); oma abielus ei kahtle ka B, sest juba neli aastat elab M tema juures ja peamiselt tema palgast; C ja M on harmoonilises külalisabielus, mis pealegi (C kindla veendumuse järgi) peatselt muutub registreeritud abieluks.

    Niisama raudsest, kuid meesteloogikast lähtub M ja paneb ennast kirja poissmehena: A-ga on ju kõik suhted lõplikult katkenud, suhted B ja C-ga aga ei tähenda veel abielus olemist. (M ei olegi otsustanud, kas ta üldse kunagi kellegagi enam abiellub.)

    Ülaltoodud arvud saab elementaarsete, kuid võrdlemisi tülikate rehkenduste abil. Häbelik Statistika Keskvalitsus selletaolisi kokkuvõtteid ei tee, ei avalda isegi abielunaiste arvu. Avaldatakse abieluinimeste (mehed ja naised kokku) arv. 1970. a. oli neid meie maal 107,2 miljonit, 1979. a. rahvaloenduse andmeil 122,6 miljonit ehk 14,4% rohkem.

    Saame jälle teha lohutava järelduse (registreeritava) abielu ja (traditsioonilise) perekonna “võimsast sisemisest jõust” – ja need teised sõnad.

    Seega on siis preagu peale polügaamia olemas veel kolm (või kuus) monogaamse abielu standardvormi. (Kuus saame sel juhul, kui tahame vahet teha elupõliste vormide ja nende vahel, mis lõpevad lahutuse või lahkuminekuga.) Nn. mittestandardsed vormid (abielukommuunid jms.) peale selle.

    Abielurevolutsiooni esimene järk jõudis ammu ka Eestisse. 50 aastat tagasi lahutati Tallinnas, 40 aastat tagasi kogu Eestis juba iga kümnes abielu. Kaasaegsed nägid selles peaaegu et maailmalõpu algust. 1978. a. tuli saja abielu kohta Eestis 45 (Tallinnas 48) lahutust.

    Nüüd võib karta abielurevolutsiooni teisegi etapi hiilimist meie piiridele. Kas ei oleks aeg saata Valka–Valga piirile moraalivalvurite tõkkesalk ja ümbritseda Nissi kihelkond paekivist hiina müüriga?

Abielule appi tõttamas

    Hiljuti lobisesin ettevaatamatult välja hirmsa saladuse: abiellutakse himude legaliseeritud, süstemaatiliseks ja intensiivseks kustutamiseks.

    Uskusin naiivselt, et see ei ole mingi saladus juba vähemalt poolteist tuhat aastat – seda saadi teada Piiblist, Pauluse esimesest kirjast korintlastele: “Ent ma ütlen vallalistele ja lesknaistele: …kui nad ei suuda endid talitseda, siis nad abiellugu, sest parem on abielluda kui himudes põleda.”

    Võimalik, et nüüd on kõik hoopis teistmoodi. Kuid jälle see statistika: 1978. a. esmaabiellujate keskmine vanus Eestis oli meestel 24,2 ja naistel 22,8 aastat.14

    Kui mõistlik on oletada, et inimesed selles vanuses harrastavad just seda platoonilist, mitteseksuaalset, himudevaba armastust?15

    Kõigest pool sajandit tagasi loodeti kõikjal, ka USA-s, pidurdada abielurevolutsiooni standardsel viisil – keeldude, silmakirjatsemise ja valetamisega. Et see aga ei aidanud põrmugi (lahutumus aina suurenes) ja himude salastamine muutus juba naeruväärseks, siis seksi ja armastuse uurimise keeld lõpuks tühistati, hiljem hakati selleks eraldama sadu tuhandeid dollareid kroonu raha. Nüüd on juba ammu olemas selline ülemaailmselt tunnustatud klassika nagu Kinsey rühma ning W. H. Mastersi ja V. E. Johnsoni fundamentaalsed teosed.16

    Mastersi ja Johnsoni uurimuste üks tähtsamaid tulemusi oli muide armastuse ja seksi traditsioonilise vastandamise, võiks öelda, lõplik kummutamine, emotsioonide ja füsioloogia meelevaldse lahutamise tühistamine.

    USA neegritarid saavad lugeda seda klassikat juba 15–20 aastat. Vahel vilksatab mõte: järsku võiks see olla kättesaadav ka Aafrika neegritaridele ja …eestlannadelegi? Siis aga tekib jälle tugev kahtlus: vist on vara. Sest jälle ilmub ajalehes mõni liigutav lugu (näiteks mõni kuu tagasi “Kes nad siis on, kes lahutavad?” Ja päris hiljuti kirjutis teemal kas seks või abielu?17)

    Küsimuse argimõistusliku asetuse traditsioon on pseudoprobleemitsemine ja pseudoalternatiivide püstiajamine. Viimati mainitud kirjutises on selliseid vähemalt kolm: kas seks või abielu? kas seks või armastus? Ja veel väide (või oletus), et meie aja emantsipeerunud ja haritud naisele “on vajalik kõrgem tundekultuur, mitte aga partnerite mitmekesisus”. Seda pakutakse kui viimase saja aasta jooksul järjest sagenevate lahutuste saja esimest seletust.

    Ent erinevate naiste (nagu meestegi) vajadused on kvaliteedilt erinevad. Veel olulisem on see, et võimalused on väga erinevad: ühtedele naistele jooksevad mehed tormi, teiste (samuti emantsipeerunud ja haritud ja muidu igati toredate) olemasolu ei märgata üldse. Esimeste päralt on nii mitmekesisus kui ka kultuur, teiste hulgast võrsuvad näit. USA-s antiseksistide liigad ja moraalivalvurite klubid.

    30–40 aastat tagasi võis pseudoprobleemide ja –alternatiividega sehkendamist mõista: tihti puudus kõige esmasemgi faktiline (sealhulgas statistiline) materjal. Tänapäeval ei ole mõtet teoretiseerida, kas naine vajab või ei vaja seda, mida Veera Arak nimetab “partnerite mitmekesisuseks”, ja kas see vajadus nõrgendab või tugevdab abielu. Tuleb lihtsalt kirjandusest järele vaadata. (Näiteks Kinsey jt. 800 teabetihedast leheküljest koosnevast “Naise seksuaalkäitumisest”, mille kohta I. Andrejeva ütleb täiesti põhjendatult, et see “hämmastab oma representantiivsusega”.)

    Selgub, et Kinsey rühma uuringute ajal (1940. aastate lõpp ja järgmise kümnendi algus) oli täiendavaid partnereid 26 protsendil abielunaistest, seejuures ajavahemikul abiellumisest kuni 45. sünnipäevani oli ühe abielunaise partnerite arv üks kuni kakskümmend.18 Järgnevad aastad olid seksuaalrevolutsiooni kõrgaeg, veerandsajandiga suurenes mainitud protsent kolm korda.19

    Milleks pseudoprobleemitseda seal, kus on olemas igati representatiivsed ja täpsed andmed?

    Nissi kihelkonnas abielu ei rikuta. Amoraalses ühiskonnas on täiendavaid partnereid 80 protsendil abielunaistest ja niisama paljudel meestel. Sellepärast nimetavad paljud uurijad nüüdisaja monogaamiat modernseks ehk tinglikuks. Traditsiooniline monogaamia oli suurel määral ka sisuline monogaamia. Vähemalt naistele. Tänapäeval on monogaamia peamiselt juriidiline mõiste (keegi ei saa olla registreeritud abielus rohkem kui ühe partneriga).

    Nii et kui abielule appi rutata, tuleks enne selgeks teha, missugusele nimelt. Monogaamse abielu standardvorme on vähemalt kolm ja ükski neist ei ole enam range (sisuline) monogaamia.

    Tegelikult püütakse siin teatav unistus (ideaal) manada reaalsuseks. See on tüüpiline lohutuslik ülesanne. Informatsiooniteooria seisukohalt on see aga informatsiooni summutamine (roosa) müraga. Tunnetusliku lähenemise puhul (kunst, eriti aga teadus) on eesmärk lohutuslikule risti vastupidine: kõikvõimalikust mürast (sealhulgas roosast, lohutavast) tuleb osata välja selekteerida informatsioon tegeliku olukorra ja arenemistendentside kohta.

    Teise ülesande lahendamine on esimesest vähemalt sada korda viljakam, kuid tuhat korda raskem.

    Toodud andmed kõnelavad ilmekat keelt sellest, et praegune suur jõnks ei ole sees mitte ainult tootlike jõudude või maailma tunnetamise ajaloos, vaid ka moraali, armastuse, abielu, perekonna jne. ajaloos. Ajaloos üldse!

    Kõik see eeldab suurt jõnksu (murrangut) ka hirmu ajaloos.

Hirmu täiustumisest

    Selline tähtis ja huvitav tundmus, nagu hirm ei ole meie kirjanduses teatavasti sugugi populaarne. Nagu lohutuski.

    Üks õige meie inimene hirmu ei tunne ja lohutust ei vaja!

    Üldiselt on siiski hirmu fenomeni uuritud palju, eriti on seda teinud eksistentsialistid. Neid saavutusi ei ole vist kuigi mõistlik ignoreerida.

    XX sajandi väljapaistev mõtleja, hiljuti surnud Jean Paul Sartre on päris inimliku, kvalifitseeritud hirmu kohta öelnud väga hästi: see ei ole kartus kuristikku kukkuda, see on hirm, et võin sinna hüpata!

    Empiiriline hirm, hirm väljaspool mind peituva ohu ees on enesesäilitamise seisukohalt tähtis, kuid primitiivne, mis on omane inimesele koos kõigi teiste loomadega. Inimest eraldab teistest loomadest hoopis teine, metafüüsiline hirm, meie võime tunda hirmu iseenda ja oma vabaduse, valikuvõimaluse ees.

    Agraarühiskonnas kvalifitseeritud (metafüüsiline) hirm niisama hästi kui puudus, sest puudus valikuvõimalus. Industriaalühiskonnas muutub see hirmu uus tasand paratamatult domineerivaks. Tunnistust järjest sagenevast kiusatusest kuristikku hüpata (sest puudub võimalus sinna kukkuda) annab minu meelest enesetapmiste dünaamika.

    Enesetapmisi on olnud alati, ka kõige primitiivsemates ühiskondades. Tähtis on aga, et sel määral, kuidas elu muutub paremaks (vähemalt elatustaseme kriteeriumi järgi), suureneb jõudsalt ka neurooside, psühhooside ja enesetapmiste arv. Arenenud maades on enesetapmisi (tuhande elaniku kohta) umbes kümme korda rohkem kui arengumaades. Ja et arengumaad ei ole midagi muud kui meie endi ajalooline eile, siis annab samasuguse pildi võrdlus minevikuga. Rootsis on väga hea minevikku ulatuv demograafiline statistika, mispärast on võimalik kindlalt väita, et seal on pooleteise sajandiga enesetapmiste arv suurenenud kümme korda. Arvatavasti on see nõnda kõigi arenenud maadega.

    Asja eest, teist taga kuristikku hüppamine on arenenud ühiskonna iseloomulik tunnus, mis räägib kvalifitseeritud hirmu (ja seega kvalifitseeritud hingeelu) olemasolust.

    Kunagi, kui praegune eneseimetlemise ja –upitamise tuhin üle läheb, hakkavad inimesed tundma tundma suuremat huvi enesetunnetamise ja –täiustamise vastu. Peamiseks mureks muutub siis valvsus iseenda suhtes, oma kalduvuse suhtes hüpata kuristikku. Ilmuvad raamatud enesetunnetamise kohta (peatükid: “Kuidas avastada endas lurjus”, “Kuidas maha suruda oma agressiivsus (hirm, alatus jne.)”, “Heatahtlikkuse võlud”, “Kuidas vältida tahtmist purustada oma abileu” jne., kokku kolmkümmend peatükki võitlusest iseendaga).

    Ent midagi mõista võiks juba praegu. Kas ei ole aeg hakata vabanema standardsest poolzooloogilisest hirmust välise ohu, lahutumuse suurenemise ees? Ja harjuda tundma suuremat hirmu iseenda ees, oma kalduvuse ees mõnitada meest (peksta naist)?

    Ajaloo käiku (abielurevolutsiooni) ei huvita ükski konkreetne inimene, ükski konkreetne abielupaar. Tähtsad on vaid inimkonna kogemused, uute, ajastu objektiivsetele vajadustele vastavate inimsuhete avastamine proovimeetodil. Selleks on vaja, et miljard inimest suudaks abielurevolutsiooniga enam-vähem kaasa marssida, teine miljard eelistaks kõrvupidi kaasalohistamist ja kolmas keedaks ennast innukalt seebiks (kannataks ägeda novafoobia all). Saja aasta pärast on kõik klaar.

    Kas Mikk ja Mann valivad endale osalemise esimeses, teises või kolmandas miljardis, see huvitab ajalugu vähem kui mullune lumi.

    Agraarühiskonda iseloomustasid teatavasti valitsemise ja alluvuse suhted (orjus, pärisorjus) ning mittemajanduslik sund (vägivald suhete lahutamatu koostisosana). Kõik see kandus teatavasti paratamatult ka patriarhaalsesse perekonda, selle ühiskonna põhilülisse.

    Industriaalühiskonnas on sellised abielu- ja perekonnasuhted täiesti tarbetud. Kuid tahtmine valitseda veel naljalt ei kao. Ajalugu (abielurevolutsioon) likvideerib ilmtingimata selle tahtmise, surub meile peale inimlikud abielusuhted. Kellelgi aga ei ole keelatud juba praegu kaasa marssida.

Aga moraal? Ja kasvatus?

    Raske on leida midagi seesugust, millest tänapäeval räägitaks rohkem kui kasvatusest ja kasvatustööst. Seejuures ei meeldi kellelegi, kui teda tahetakse kasvatada, kuid millegipärast usutakse, et teistele see peab meeldima.

    Tegemist on ilmselt veel ühe agraarühiskonnast uutesse oludesse mehaaniliselt ülekantud nähtusega. Mainitud ühiskonnas võeti moraalilugemist (näiteks jutlust) täiesti tõsiselt: see oli kasulik, koguni hädavajalik informatsioon, mida tuleb teha (tegemata jätta), et sind ei aetaks teibasse, ei pekstaks vaeseomaks jne. Moraalinormide rikkumine tõi tingimata kaasa ränga sanktsiooni. Seda oli peaaegu võimatu vältida, sest inimesed olid kõikjal ja alati perekonna, kogukonna jne. pideva järelevalve all. Kui kellelgi õnnestuski sellest korraks vabaneda, siis teadis ta, et jumala silm näeb teda ikkagi: kui siin maailmas jääb karistus saamata, siis seal teises on see vältimatu. Mõõdetakse kõige, isegi patuste mõtete eest.

    Igasugune kasvatus oli sellepärast automaatselt tõhus. Peaaegu niisama automaatselt on aga industriaalühiskonnas tagatud igasuguse kasvatuse äärmiselt vähene efektiivsus. Inimesed on ammu selgeks õppinud lihtsa ja tõhusa meetodi moraali ja kõige muu tülika mängimiseks auti: mõtelda üht, rääkida teist ja teha kolmandat.

    Moralistid vaesekesed aga püüavad kõigest jõust, uskudes, et patused ei ole küllalt teadlikud: joomaritele tuleb selgeks teha, et joomina kehjustab tervist, abieluinimestle, et ei ole ilus rikkuda abielu, jne. Kõik teavad seda kõike ülihästi, kuid inimese käitumist tuleb seletada teatavasti nende vajaduste, mitte aga mõtlemisega. Vajaduste ignoreerimine muudab sõna mõju tühiseks.

    Nii paatost kui ka tselluloosi võiks moraliseerivate lugude trükkimiseks kõvasti kokku hoida, ajalehtede mõju aga koguni suureneks. Selletaolisi kasvatustöö efektiivsuse tõstmise meetodeid peaks leiduma üsna palju.

[5.]

    Kasvatustöös tuleks nähtavasti alati silmas pidada ka seda, et saavutada nn. bumerangiefekti (soovitule vastupidist tulemust) on palju lihtsam kui kavandatud tulemusi. Meenutagem N. Amossovi seisukohta vajaduste kasvatamisest. Hakkasin mõtlema, kuidas on lood minu vajadustega. Tuli meelde, et viimase viie aasta jooksul ei ole mul õnnestunud osta ühtki paari importkingi. Üks paar oleks vahest ära kulunud küll, noh, aga hakka nüüd selle pärast tuju rikkuma… Kujutagem nüüd ette, et keegi oleks hakanud mind kasvatama, selgeks tegema, et planeedi praeguses olukorras ei tohigi ma pretendeerida importkingadele. Arvatavasti oleksin hakanud energiliselt nõudma, ja mitte üht paari viie aasta kohta, vaid viit paari!

    Arvan, et inimestele tuleb anda võimalikult palju mitmekesist informatsiooni olukorrast ja suruma peale võimalikult vähe üpetussõnu selle kohta, mida nad peavad tegema. Käivitada tuleb mõtlemisvõimet ja tahtmist mõtelda, sest pealesurutud moraalile vilistatakse.

    Industriaalühiskonnas tuleks panna rohkem lootusi inimeste enesekasvatamise vajaduste käivitamisele. See on muidugi võrratult raskem, aga ka võrratult viljakam kui agraarühiskonnale sobinud normiv kasvatamine.

    Põhimõtteliselt on ju kõik väga lihtne. Mitte olla lurjus ja tobu – kellele seda vaja on? Kas kasvatajatädile? Klassijuhatajale? Ametühingule? Eelkõige on seda vaja siiski iseendale. Kuid see põhimõte ei pääse meie teadvusse kaugeltki nii kergesti, kui võiks arvata. Aastatuhandeid on meisse sisendatud just passiivse hoolealuse maailmanägemist.

    Tundis ju agraarühiskonna liige ennast surmatunnini sisuliselt alaealisena, keda kõikjal ja kõiges juhtisid isad: lihane või kasuisa, vanaisa patriarhaalse perekonna piiramatu võimuga valitsejana, vallaisad; riik oli samuti suur patriarhaalne perekond vastava isa (näiteks isakese tsaari) juhtimisel. Hiigelsuur perekond oli isegi universum, sedagi valitses isa – taevaisa!

    Tähelepanu väärib veel üks universaalne ja võimas sotsiaalne mehhanism, mis on vähemalt 90% meist vorminud konformistideks. Tihti õelateks konformistideks.

Kogukonna pärand meis

    Kogukond on olnud perekonna kõrval kõigi traditsioonidele rajatud (agraar-)ühiskondade kõigi suhete tähtsaim regulaator, tardumusvalvur ja väsimatu võitleja mis tahes uuenduskatsete vastu. Samuti on kogukond olnud kõigile talupojaühiskondadele omase totaalse julmuse ja jõhkruse tähtsamaid kandjaid.

    Eri aegadel ja kohtades on kogukond loomulikult evinud teatavaid erijooni, kuid meie teema seisukohalt ei ole üksikasjadel tähtsust. Sellepärast võime näiteks võtta mis tahes kaua püsinud, kas või vene külakogukonna (сельская община, мир, общество), mida pealegi on väga põhjalikult uuritud ja mis lakkas olemast (kõigest!) neli aastakümmet tagasi.

    Tavaliselt teatakse, et vene külakogukonna purustamise algatas Stolõpin 1906. a. seadlusega (muutus seaduseks aastal 1910). Vähem teatakse, et veel pärast Oktoobrirevolutsiooni oli kogukond Venemaal võimas ja seadusega tunnustatud jõud.

    1927.–1929. a. allutati kogukonnad siiski külanõukogudele. Ja põllumajanduse kollektiviseerimise tulemusena need järk-järgult lagunesid (seadus nägi ette iga üksiku kogukonna likvideerimise pärast seda, kui kaks kolmandikku selle liikmeist oli astunud kolhoosi). Vene kogukond kadus ajaloo näitelavalt jäädavalt niisiis alles 1930. aastate lõpul.

    Lähtudes siirdeprotsesside standardsest kestusest (90 ± 30 aastat), tuleb külakogukonna küllalt tugevat järelmõju arvestada veel vähemalt 20 kuni 50 aasta jooksul. Ent ka seal, kus kogukond hääbus palju varem (Lääne-Euroopa, Venemaagi läänekubermangud) elab tema mõju mingil määral edasi. Põhimõtteliselt võib igaüks meist avastada endas seda järelmõju. Et mõista iseennast, peame teadma üht-teist nii traditsioonilisest perekonnast kui ka külakogukonnast.

    Külakogukond reglementeeris kõike, mis oli seotud talutöödega. Kuid kogukond suunas ja valvas täielikult ka talumehe isiklikku elu. Kõigepealt hoolitses ta, et kõik oleksid abielus. Selleks oli väga lihtne ja mõjus vahend: talupoja kogu elu oli seotud maaga, maalapi võis saada aga ainult naisemees. Tahad maad – abiellu! Kogukonna koosolek (vanameeste nõukogu) võis käitumisnormide rikkumise eest määrata ihunuhtlust. Otsus oli lõplik ning viidi täide viivitamatult, karmilt ja avalikult. Ka 25-aastased noormehed kartsid seepärast habemikke nagu tuld ja püüdsid alati olla ülimalt aupaklikud.

    Lintšimine ei olnud ametlikult lubatud, kuid tuli ette sedagi. Meenutagem jälle väga asjatundlikult kirjutatud “Vaikset Doni”. Talupoegliku arusaama järgi oli loomataudi lõpetamiseks vaja avastada süüdlane – nõid – ja tappa too võimalikult metsikult. Vanameeste surmaotsus langes seekord türklannale, Prokofi Melehhovi (peategelase Grigori vanaisa) rasedale abikaasale. Iseloomulik on seegi, et kohus ei võtnud vastutusele mitte kedagi lintšijatest, saatis aga sunnitööle Prokofi, kes naist kaitstes oli tapnud ühe kasaka. Kogukond oli jõud, kellega riigivõimulgi polnud mõistlik tülli minna.

    Perekonna ja kogukonna totaalne terror oli vahend, mis tegi talupojast praktiliselt sajaprotsendilise konformisti ja võõrutas ta igasugusest iseseisvast mõtlemisest. Sajandite vältel oli näiteks vene talupoja täiesti universaalne käitumisreegel, üldine maksiim: “Как мир, так и я!” (“Nagu kogukond, nii ka mina!”)

    Nende puhul, kes uskusid, et Venemaa tulevik on kogukonnas, kirjutas V. I. Lenin: “Kas ei ole lootusetult pimedad ja kurdid need, kes seniajani ei tea, et just … kogukonna keskaegne endassesulgumine toetab tardumuse, rusutuse ja metsistumise traditsioone?”20

    Perekondliku-kogukondliku (patriarhaalse ja patriarhaatliku) maailmanägemise tugevad jäänused elavad edasi kõigi meie teadvuses.

Kaastunne oma aia harijaile

    Kogukondlikku teadvust iseloomustav “keskaegse endassesulgumise” kalduvus tähendab ootuspäraselt umbusaldust ja vaenu kõige mittelokaalse vastu. Eriti muidugi globaalse vastu, olgu need täiesti reaalsed globaalprobleemid või siis väljamõeldud “globaalne seks”, mis nii hirmsasti ohustavat “kihelkondlikku abielu” (mida samuti ei ole enam olemas).

    Nii kirjutatakse: “Globaalprobleemid on viimase aja geniaalsemaid leiutisi, sest nendest kõnelemine õilistab igaüht ja nende lahendamise eest ei vastuta mitte keegi. Siin on jälle võimalus … korraldada kaugeid ja võõraid asju … ning jätta oma aed rahulikult rohtuma.”21

    Küll oleks tore, kui globaalprobleemid oleksid tõesti väljamõeldis! Kui inimkond (tallinlased, tartlased, shrewsburylased ja kõik teised) ei oleks 24 tundi ööpäevas võimsate rakettide sihikul, kui igaühele meist ei oleks varutud tema personaalsed neli või kümme tonni trotüülekvivalenti. Teiste sõnadega, kui vähemalt globaalprobleem nr. 1, sõja ja rahu probleem, oleks vaid leiutis. Veel parem oleks muidugi, kui ka rahvastikuplahvatus meid ei puudutaks. Ja üldse, kui kõik globaalprobleemid oleksid kas kauged või võõrad või koguni kauged ja võõrad asjad. Kui võiksime olla kindlad, et oma aia kompostihunniku tagant meid ei leia ei rakett ega energiakriis või abielurevolutsioon!

    Kahjuks on selline maailmast eraldumise võimalus jäädavalt läinud. Selle ja mitmete teiste harjumatute asjadega tuleb harjuda, mingit teist võimalust ei ole. Tuleb harjuda sellega, et globaalprobleemid ei ole võõrad, kellegi teise asjad, need on sinu ja minu asjad.

    Parafraseerides Hemingwayd, võiks öelda: ära kunagi küsi, kellele löövad hingekella globaalprobleemid, sest hingekella lüüakse personaalselt sinule.

Suurlinlase kompleksid

    Kogu suure jõnksu ja selle demograafilise tahu üks iseloomulikumaid jooni on maailma plahvatuslik linnastumine. Poolteise sajandiga (1800–1950) on maailma rahvaarv suurenenud 2,6 korda, linnades 24 korda, seega üheksa korda kiiremini. Eriti võimsalt kasvavad hiigellinnad (miljon ja enam elanikku) ja nende linnade arv: aastal 1900 oli neid kõigest kümme, praegu on neid 200 ümber, kahekümne aasta pärast juba 400.

    Kohanemine suurlinna elulaadiga on psühholoogiliselt väga raske protsess, inimese psüühika (seega inimese) halastamatu ümbertegemine.

    Sotsioloogide arvutuste järgi puutus põllundusühiskonna tüüpiline liige (maainimene) päeva jooksul kokku keskmiselt neljakümne inimesega. Kõiki tundis ta nägupidi ja kõik tundsid teda (võõras inimene oli alati sündmus, tihti sensatsioon). Iga inimene oli seega kõigi teiste silmis täiesti konkreetne Keegi oma kindla kohaga sotsiaalsel redelil jne.

    Tööinimese pretensioonid aga olid ülimalt tagasihoidlikud: teda oli harjutatud pidama ennast tühiseks ussikeseks, kes elab jumala armust ja ülemuste hoolitsusest.

    Tänane suurlinlane puutub päeva jooksul kokku umbes kümne tuhande inimesega. Isegi kodulinnas tunneb ta neist vaid mõnda üksikut. Kõik ülejäänud on talle anonüümne inimmass, ümbritsev keskkond. Ja temale vastatakse sellesamaga: kakskümmend tuhat ükskõikset, endaga ametis oleva inimese silma vaatab päeva jooksul temast läbi kui tühjusest, olematusest. Ainult siis, kui ta on teistele tüliks (poesabas, kitsal tänavalõigul, ülekoormatud trollis), võidakse teda ka märgata, kuid tavaliselt hoopiski mitte Kellenagi, kordumatu individuaalsusena, vaid keskkonna (või koguni keskkonna saasta!) elemendina. Tülika, tüütu või ka vaenuliku ollusena. Samal ajal on just industriaalühiskond ja suurlinn tekitanud inimese teravnenud, tihti haiglaslikugi tahtmise olla tingimata Keegi, Individuaalsus, Isiksus oma kordumatu hamba- ja hingevaluga (sellisega, mida kellelgi teisel ei saa olla). See, et säärasest uunikumist vaadatakse miljon korda aastas läbi kui olematusest, avaldab psüühikale väga rasket survet.

    Et eneseteostamisvajadused on hüppeliselt suurenenud, võimalused selleks aga paljudel koguni vähenenud, siis peavad paratamatult hakkama kiiresti levima mitmesugused alaväärsuskompleksid ja kummalised vahendid nendest vabanemiseks. Üks nähtus, mille üle sotsioloogid ja psühholoogid pead murravad, on katastroofiline koerauputus arenenud maade suurlinnades.

    Suurlinlased, kes ei ole leidnud tunnustust ei perekonnas ega töökohas, on avastanud võimaluse panna ennast maksma (tõmmata tähelepanu) auto või koera lisandina. Vajadus on muutunud kiiresti massiliseks, linnad ujutatud üle autode ja koertega. Koos sellega on aga kadunud ka võimalus erineda massist. Eneseteostuseks tuleb nüüd auto parkida kõnniteele kõigile jalgu, koerakemmerguna aga kasutada laste liivakasti (sest muru kasutavad juba kümned tuhanded). Või vähemalt tuleb inimesi terroriseerida vabalt ringijooksva peniga.

    Kui keegi juhib tähelepanu, et see on keelatud, vastatakse idioodi lihtsameelsusega: “Ta ei hammusta!” Nagu ei olekski üldkohustuslikud eeskirjad kohustuslikud eranditult kõigile, nagu ei kehtiks need ka hammustavate koeraomanike ja mittehammustavate koerte suhtes!

[6.]

    Koerakummardajagi võib, kui just mitte armastada inimesi, siis vähemalt olla nende suhtes salliv. Ent see sallivus ei tule iseenesest, seda peab ühiskond kujundama. Kuidas nimelt, sellest annab ettekujutuse foto, mille tegi New Yorgis Tõravere tähetorni asedirektor Lauri Luud.

    Sada dollarit trahvi koerapidamise eeskirjade rikkujaile on üha suureneva koerauputuse olukorras nähtavasti paratamatu linna enesekaitseabinõu.

    Eelöeldut ei tohi tõlgendada kaameli-, koera- või autoomanike seisuse hukkamõistmisena. Isegi suurlinnades mitte. On selge, et väga paljud vajavad autot lihtsalt sõidu-, mitte kaaskodanikele näkkusülitamise vahendina. Ka kassi või koera võib mõnel suurlinlasel, näiteks mõnel vanal või üksikul inimesel tõesti vaja olla, selles ei ole midagi uut, seda on juhtunud ka enne praegust suurt koerauputust.

    Uus nähtus on just see tohutu uputus, täpsemalt asjaolu, et suurlinnades on tekkinud tuhanded ja tuhanded n.-ö. kanitsentrilised22 perekonnad, säärased, kus valitseb vastastikune ükskõiksus või vaen, kus ainuke liige, kellele kuuluvad üldine tähelepanu ja südamesoojus, on koer. Niisugused perekonnad ja inimesed, kes ei suuda rõõmu pakkuda kellelegi peale koera, on jõnksuaegsete kohanemisraskuste ilmekas indikaator – ja ainult sellest vaatavinklist nähtus meid siin huvitabki.

    Vajadus armastada ja hoolitseda (altruism) on tähtsamaid inimvajadusi. Kui aga arenenud maades on lapsi järjest vähem ja koeri järjest rohkem, siis tähendab see inimvajaduste olulist ja võib-olla ohtlikku deformeerumist. Psühholoog näeb selles hingerõlgust, uut laadi perverssust, demograaf aga ka ohtu vastava rahva tulevikule.

    Üleurbaniseerunud SFV-s sünnitab naine keskmiselt alla pooleteise lapse. Prognoosi järgi on läänesakslasi sajandi lõpul mitu miljonit vähem kui praegu. Selles sihis läheb areng mitmel pool.

    Võib-olla kõige sujuvamalt industrialiseerub küla. Koos sellega “industrialiseeruvad” sujuvamalt, suhteliselt valutult ka maainimeste arusaamad ja ühiskondlik käitumine. Näiteks perekonna traditsiooniliste funktsioonide kadumine ei toimu maal nii järsult (osalt on säilinud isegi tootmisfunktsioon); vastavalt sellele on maaperekond palju inimlikum ja stabiilsem kui suurlinnades.

    Ka tunnevad maal enamasti kõik kõiki, mistõttu anonüümsuse tont kummitab seal palju vähem.

    Muidugi ei ole ka suurlinlane määratud vaevlema oma kompleksides igavesti. Kohanetakse kõigega, ka suur- ja hiigellinnadega. Ja nagu tavaliselt ikka – keskmiselt kolmandas põlves.

Optimism ja pessimism

    Nende ülisageli pruugitavate mõistetega on umbes nagu kasvatusegagi: kõik tahavad võidelda pessimismi vastu, kuid keegi ei ole (enda teada) pessimist. Ent pessimistide puudumine ei takista võitlust ja võitude saavutamist pessimismi üle: kui kange optimist keegi meist ka ei oleks, alati on võimalik teha temast paadunud pessimist, kuulutades ennast veel kangema optimismi pooldajaks. Nõnda saame kergesti teistest üle olla. Ja elu on märksa kergem: ebameeldiva seisukoha vastu ei ole vaja vaielda sisuliselt, selle võib lihtsalt pessimistlikuks tembeldada.

    “Pessimist” tugineb tavaliselt rohketele faktidele ja faktide kontsentraadile, statistilistele andmetele. “Optimist” vastandab sellele infotühja ja loogikavaba, kuid lohutava sõnamuline. Vähemalt üheksal juhul kümnest pooldame mula.

    Peaks olema arusaadav, milliseks kullaauguks “optimistidele” osutusid Rooma Klubi “läbinisti pessimistlikud” ja “inimvaenulikud” globaalprognoosid! Need kutsusid ellu paljastava kirjanduse võimsa laviini ning optimistlike ja ülioptimistlike (vastu)prognooside uputuse.

    Kirglik, isegi fanaatiline optimist on näiteks prof. Z. Brzezinski. Ka tema argumentide (õigemini küll etteheidete) iseloom on väga tüüpiline teistelegi optimistidele: milleks tekitada negatiivseid väärtushinnanguid?! Globaalprognooside “apokalüptiline pessimism” halvavat inimeste aktiivsust…

    Kui Brzezinski sai politoloogist poliitikuks, muutus tema optimism veel kraadi võrra kangemaks. Ta püüab nüüd selgeks teha, et tuumasõjagi oht ei tohi kõigutada meie optimismi: sõjas hukkuks tõenäoliselt kõigest-kõike kümme protsenti inimkonnast! Tõsi küll, kümme protsenti – see on üle neljasaja miljoni ja maatasa tehtaks eelkõige maailma suurimad tootmis- ja kultuurikeskused, kuid – ikkagi vaid 10%!

    Ülioptimistlike globaalprognooside hulgas kõige populaarsem on prof. Herman Kahni ja tema kolleegide “Järgmised kakssada aastat”.23 Selle prognoosi järgi elab maakeral kahesaja aasta pärast 15 kuni 30 miljardit inimest, ent katki ei ole midagi: ookean varustab meid toiduga, ruumi leiame kosmosest!

    Ka Kahni optimism muutus paar aastat tagasi veelgi vägevamaks. Publiku lemmiku ja helge tuleviku prohvetina pidas ta vajalikuks rõhutada tuumasõja mõttetuse mõtte mõttetust. Just seda laadi optimism põhjustas 654 USA teadlase tuntud üleskutse-hoiatuse käesoleva aasta märtsis.

    Kahni ülioptimistlik prognoos on aga endiselt tähtsamaid vaimseid trankvillisaatoreid. Päris hiljuti oli ühes meie loetavamas ajalehes lühisõnum rahvastikuprognoosist aastaks 2100: umbes 12 miljardit inimest. Kui palju on suuteline toitma emake Maa, küsib autor. Ja vastab: “Eksperdid on tõestanud (!! – G. N.), et 15 miljardit.” Kahni nimi loomulikult ei figureeri, “eksperdid” – ja kõik.

    Kuidas aga ikkagi on 15 või 30 miljardi inimese äraelamisega ookeani najal? Igav proosa seisneb selles, et nagu üldse väga tihti juhtub optimistidega, on siin peaaegu tuhandekordne ülepakkumine. Kõige värskematel andmetel annavad kõik maailma veekogud (ojakestest ookeanini) kokku inimkonna toidulauale ühe protsendi tarbitavast.24 Kuigi väljapüük on väga lähedal maksimaalselt võimalikule. 99% saadakse maismaalt.

    Optimism oma valitsevates, publiku aplausi tekitavates vormides on mitte ainult “labane” (V. I. Lenin), vaid ka vastik ja suure jõnksu ajal koguni läbinisti inimvaenulik nähtus. See suigutab, kasvatab kergemeelsust ja vastutustundetust: kui põllumajandus enam ära ei toida, hakkame toituma merikapsast; teeme täis oma planeedi ja kolime kosmosesse; mõnitame ja peksame mehi (naisi) vana viisi edasi, abielulahutused ju kümne aasta pärast kaovad. Jne.

    Risti vastu Brzezinski ja kogu sõjaka argimõistuse arusaamadele hakkab muutuma üha selgemaks, et mõistlikul negatiivsel (hoiataval) prognoosil on küllalt suur positiivne psühhoteraapiline toime: selle mõjul hakkavad inimesed (kas või alateadlikult) tegema kõik, et prognoos ei läheks täide. Seevastu toovad roosad prognoosid, eriti need, mis lubavad keerukate probleemide ülilihtsat ja -kiiret lahendamist, tingimata kaasa musttuhat ootamatut ebameeldivust. Nii nagu see ikka juhtub ohtlikus olukorras (näiteks autoroolis) magusalt tukkuvate inimestega.

    Iga ajastu nõuab teatavat mõtlemistüüpi, -süsteemi, -tehnoloogiat. Enne esimest suurt jõnksu oli põhiliseks mõtlemistüübiks mütoloogia, esimese ja teise vahel religioon, teisest jõnksust peale on sunnitud see, kes tahab vältida enda seebiks keetmist, nii või teisiti omaks võtma teadusliku mõttelaadi (seejuures ei tarvitse loomulikult muutuda veel teadlaseks: usklik ei tarvitse ju veel vaimulik olla).

    Vahe on selles, et mainitud arhailised mõtlemistüübid uskusid, et nähtusi saab sõnada (manada, nõiduda, loitsida, palvetada, prognoosida) niisugusteks, nagu soovime. Ja kurja sõnaga (negatiivse prognoosiga) saame asjad ära rikkuda. See, kes räägib abielulahutustest, tekitab neid, kes kirjutab sagenevatest infarktidest, kutsub neid esile!

    Lahti saada kiviaegsest mõtlemistehnikast ja hakata mõistma objektiivsete nähtuste primaarsust ei ole sugugi nii lihtne, kui võib näida esimesel pilgul. Emotsioonid (eriti hirm ja lootus) suruvad loogika imekergesti põlvili.

    Seepärast on inimkonna käsutuses olevast hiiglaslikust informatsioonist kasu palju vähem, kui võiks olla. Enamik inimesi kuulub ju konformistide hulka.25 Konformist otsib kõikjalt kinnitust oma mõttestampidele, elamisstrateegiale ja lootustele. Mis tahes tõepoolest uus (stereotüüpe õõnestav) informatsioon tekitab konformistis-traditsionalistis raevu – seda tugevama, mida veenvam on informatsioon (s.o. mida tugevamini see kõigutab traditsionalistile kalleid mõttestampe).

    Traditsioonilises ühiskonnas oli iga põlvkonna panus kultuuri tühiselt väike, võrreldes esivanemate talletatud vaimsete rikkuste varamuga, – ja need teised sõnad. Praegu on suhe vastupidine. Meie teadmised kahekordistuvad iga 10-15 aastaga. Kõigi eelnenud (kuni 1950. aastani) põlvkondade panus inimkonna teadmistesse moodustab seega parimal jhul neljandiku, halvemal juhul vaid kaheksandiku. Indiviid on oma (kooli)teadmistega aga tihti veel peaaegu Newtoni juures. Need “käärid” tekitavad omapärase psühhokliima.

    Teaduse konkreetsed saavutused, eriti need, mis kohe kergendavad elu, leiavad tavaliselt heakskiitu, kõigi nende saavutuste vundament – teaduslik mõttelaad – seevastu põhjustab sagedamini itsitamist, ironiseerimist, parodeerimist, ka lihtsalt vihkamist.

    See on üsna loomulik (psühholoogilises mõttes). Teaduse peaaegu kõiki tähtsamaid (kõige viljakamaid) seadusi saab sõnastada keeluprintsiipidena: esimest liiki perpetuum mobile on võimatu (energia jäävuse seadus), teist liiki on niisama võimatu (paljude poolt nii vihatud entroopiaseadus) jne. Teaduseelne mõtlemine annab meile usu imedesse. Teadus röövib selle usu. Ajab ikka vihale küll!

    “…Reaalselt võimalik on (õigemini – näib) esialgu hoopis tagasihoidlik ja üsna vähekasulik, võrreldes keeluprintsiipe mittearvestavate soovunelmatega”. Ei ole sugugi kerge selgeks teha, et ainult “järjekindlalt seda vaevarikast teed minnes jõutakse suurepäraste saavutusteni”.26

    Juba oli juttu, et seal, kus osatakse lugu pidada teaduslikust mõttelaadist (arenenud maad), toodetakse rahvuslikku koguprodukti (ühe elaniku kohta) 12,4 korda enam kui seal, kus seda veel ei ole, kus endiselt valitseb traditsionalistlik maailmanägemine. 10% kõige rikkamate ja 20% kõige vaesemate regioonide suhe on koguni 100:1.

Vahest teeme vaimusörki?

    Allain Bombard’i andmeil hukkub aasta jooksul keskmiselt 200 000 merehädalist, neist 50 000 mitte nälja, janu või külma toimel: neid tapab hirm, vahel ka raev, lühidalt, peataolek. Seega tapab iga neljanda (teistel andmetel koguni iga kolmanda) nigel psüühika.

    Palju raskem on öelda, kui palju inimesi keedab ennast seebiks päevast päeva, täiesti tavalistes oludes vääradest maailmamudelitest lähtudes, mille põhjal hinnatakse maailmas toimuvaid protsesse valesti ja muudetakse seega oma elu põrguks, ennast aga rusuva mure, tapva hirmu või sandistava raevu mängukanniks.

    See on ka (muidugi lihtsustatud kujul) vastus küsimusele, milleks on vaja filosoofiat. Filosoofia praktiline tähtsus on sama mis meditsiinil, ainult et kulutusi nõuab ta võrratult vähem.

    Inimkond on läbinud teekonna ahvist Einsteinini. Vaim on hariv. Kuid vaimu harimine, võitlus oma lemmikstereotüüpide vastu nõuab teatavaid pingutusi. Palju mõnusam ja kergem on uskuda, et sirge ja lihtne argimõistuslik mõtlemistehnika on täiesti küllaldane mis tahes probleemide lahendamiseks. Ja et teha vahet õige ja ebaõige vahel on ülilihtne: “Minu mõistus seda ei võta, järelikult ei saa see õige olla!”

    Siin on täpselt nagu füüsilise tervisega: ühed teevad sörkjooksu, teised eelistavad veeta aega õlleputka juures. Igaüks valib elamisstrateegia ise – ja ma olen väga kaugel mõttest kedagi kasvatada. Juhin ainult tähelepanu seigale, et on olemas ka selline võimalus – teha vaimusörki, arendada mõtlemistehnikat.

    Enam-vähem õigete maailmamudelite puhul ei tarvitse praegune suur jõnks tekitada mingit pessimismi või paanikat: nagu alati, tempora mutantur, et nos mutemur in illis (ajad muutuvad ja ühes nendega muutume ka meie). Vastavalt muutuvatele oludele muutuvad meie õnnemudelid. Probleem on ainult selles, et meie muutumise kiirus jääb ikka veel kõvasti maha olude muutumise kiirusest. 

***

1 “Vokrug Sveta” 1972, nr. 12, lk. 10.

2 Hea lühiülevaate seni avaldatud globaalprognoosidest leiab lugeja Jüri Roosaare ja Ülo Mandre kirjutisest “Ökoloogiline kriis ja maailmamudelid”. “Eesti Loodus” 1979, nr. 8, lk. 522–528.

3 Neoliitilise pöörde kontseptsiooni alusepanija oli inglise arheoloog G. V. Childe; mõned tema raamatud on ilmunud ka vene keeles (vt. näit. Г. Чайлд, Прогресс и археология, М., 1949). Neoliitilise pöörde kohta Eestis vt. Vello Lõugas, Murrangust murranguni 4000 aastat. Kogumik “Teadus ja tänapäev”. Koostanud Juhan Kivi. Tallinn, 1979, lk. 233 jj. Demograafilise (rahvastiku-) revolutsiooni kontseptsiooni algataja oli prantsuse demograaf A. Landry (1939). Üksikasjaliku käsitluse leiab lugeja raamatust: А. Г. Вишневский, Демографическая революция, “Статистика”, М., 1976.

    Rahvastikuplahvatus on rahvastikurevolutsiooni oluline koostisosa.

4 D. Bilenkin, V. Levin. “Ökoloogilise teadvuse” otsinguil. SV 1979, nr. 33, lk. 2.

5 V. Lõugas, tsit. teos. Lk. 242.

6 V. I. Lenin, Teosed, 38. kd., lk. 157.

7 ÜRO andmeil oli möödunud aasta keskel maakeral 4336 miljonit inimest 4258 miljoni vastu 1978. aasta keskel. Aastane puhas iive oli seega 78 miljonit inimest ehk 1,83%. Sellise iibe säilides oleks meid 2000. aastal 6,4 miljardit, aastal 2100 aga 39 miljardit. Momendil on meid 4,415 miljardit ja verivärske prognoos 2000. aastaks on 6,2 miljardit.

8 Vt. Eesti NSV rahvamajandus 1978. aastal. Tallin, 1979, lk. 16.

9 On tehtud õige palju pingutusi, et selgitada inimese maksimaalselt võimalikku või bioloogilist keskmist eluiga. Kui kaua elaks inimene, kui ta ei jooks kohvi ega viina, ei sööks liiga palju magusat ega rasvast, läheks õigel ajal magama, saaks alati eeskujulikku arstiabi, ei lubaks endale liialdusi armastuses ega milleski muus jne.? Kõige tõepärasem on tuntud demograafi J. Bourgeois-Pichat’ üksikasjaliku analüüsi tulemus: säärast eeskujulikku elu elaks inimene keskmiselt 78 aastat. Muidugi kui ta enne ei sureks igavusest…

10 Народнонаселение стран мира. Справочник под ред. проф. Б. Ц. Урланиса, изд. второе, “Статистика”, Москва, 1978, стр. 288–291.

11 Н. Н. Обозов. Межличностные отношения. Ленинград, 1979, с. 60.

12 Vt. И. С. Андреева. Социально-философские проблемы пола, брака и семьи. “Вопросы философии”, 1980, №. 1, с. 137.

13 Vt. näit. M. Niphuis-Nell (ed.), Demographic Aspects of the Changing Status of Women in Europe. Leiden–Boston–London, 1978, pp. 100, 111.

14 Eesti NSV rahvamajandus 1978. aastal, Tallinn, 1979, lk. 22.

15 Abielu jätkamise motiivid võivad oluliselt erineda abiellumise motiividest. Nelikümmend aastat kestnud abielus ei tarvitse armastusseks olla eriti oluline, asjaosalised aga võivad uskuda, et sellel ei ole üldse kunagi olnud nende jaoks mingit tähtsust. Vahel jõutakse selleni ka nelja, isegi üheainsa aastaga.

16 Nende teoste kohta vt. I. Andrejeva tsiteeritud artikkel.

17 Veera Arak, Kas globaalne seks või kihelkondlik abielu? SV 1980, nr. 17, lk. 10. Omadussõnad on minu meelest selles pealkirjas tarbetud: kirjutises ei ole üldse juttu sellest, kumb seks kahjustab abielu rohkem, kas globaalne või kihelkondlik.

18 A. C. Kinsey, W. B. Pomeroy, C. E. Martin, P. H. Gebhard, Sexual Behavior in the Human Female, New York, 1953, p. 417, 440.

19 Vt. I. Andrejeva, tsit. artikkel. Lk. 140.

20 V. I. Lenin. Teosed, 6. kd., lk. 179.

21 Andres Langemets. Oma aia harija kõhklused. SV 1980, nr. 11.

22 Canis (lad.) – koer.

23 H. Kahn, W. Brown, L. Martel. The Next 200 Years. A Scenario for America and the World, New York, 1976.

24 Биологические ресурсы мирового океана, “Наука”, М., 1979, с. 14.

25 Tavalistes tingimustes peab mis tahes populatsioonis olema tugev konformistide ülekaal; uudishimulikke (nonkonformiste) on populatsioonidel eluliselt vaja vaid ebatavalistes olukordades.

26 Karl Rebane. Energia, entroopia, elukeskkond. Tallinn, 1980. Lk. 5.

*

Comments Off on AJALOOL ON JÕNKS SEES





Kommenteerimine on suletud.



%d bloggers like this: