Filed under: 1987
Noorte Hääl 1987: 18.–22. november, lk. 2.
TULD NAANI PIHTA!
Gustav Naan
[1]
Ettekandes Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 70. aastapäeva puhul ütles M. Gorbatšov: “Tehes kokkuvõtte 20-ndatest ja 30-ndatest aastatest pärast Lenini surma, võib öelda nii: käisime läbi raske, vastuolude- ja komplikatsiooniderohke, kuid pika ja kangelasliku tee.” Olulises osas võib seda hinnagut laiendada kõigile 70 aastale.
Iga inimene näeb ajalugu paratamatult ka läbi oma isiklike kogemuste prisma. Üks vaatenurk on väikeste ja teine suurte kogemustega inimesel; aktiivse kaasalööja pilk erineb paratamatult selle omast, kes on püüdnud kõrvale hoida või on ajaloo hammasrataste vahele jäänud, kas siis omaenda rumaluse tõttu või ilmsüütult.
Järgneva paremaks mõistmiseks on vist vaja meelde tuletada, et seitsmekümnest aastast täpselt viiskümmend on siinkirjutajal olnud võimalus väga hasartselt kaasa lüüa. 50 aastat tagasi, 1937. aasta sügisel valisid füüsikatudengid mind rühma komsorgiks ja sealt see alguse sai. Hasardi puhul on asi nõnda, et üheks minu hobiks ja hingevajaduseks on alati olnud ratsutamine tiigri seljas. See hoiab heas sportlikus vormis, paneb vere mõnusalt käima ja vanemas eas hoiab ära intellekti lubjastumise.
Näide: sõja algul läksin vabatahtlikult, täpsemalt aga kategoorilisest keelust hoolimata üksusesse, mis käis korduvalt üle rindejoone, tegemas midagi väga eduka vaenlase tagalas. Enne esimest operatsiooni oli meid 300 ringis, selle lõpul, mis minu jaoks jäi viimaseks, 37. Muidugi ei hukkunud kõik ülejäänud, oli mitmesuguseid teisigi väljalangemisi (asi oli ju rangelt vabatahtlik), kuid võib arvata, et ratsutamine pidi olema üsna põnev. Ja andis tohutuid kogemusi ja närvitreeningu kogu järgnevaks eluks.
Esimene kord otsustasin selle hobi maha jätta siis, kui sain 60-seks, teine kord, kui 66-seks. Jälle ei õnnestunud: hiljuti avanes võimalus keerata üles lausa zooloogiline viha enda vastu, ja kuidas sa vaene hing jätad kasutamata nii põneva võimaluse! Ongi juba öeldud, et kuule Naan, sa oled palju kangem mees kui Stalin: kui lugeda lehti, tuleb välja, et kõige suurem süüdlane eesti rahva kannatustes olid just sina. Ja tõepoolest, sellest hetkest, kui Tiit Madisson oma Hirvepargi kõnes esines üleskutsega koondada kogu tuli personaalselt siinkirjutajale, ongi seda tehtud. Mõni musta südametunnistusega mees on jõudnud juba nii kaugele, et pannud isegi EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi (1950. a. märts) ettevalmistamise 1948. ja 1949. aastal (!) moskvalasele Naanile. (Elasin aastail 1945–1950 Moskvas ja sinna kavatsesin ka jääda; keegi suur ülemus, legendi järgi Stalin, aga ütles 1950. a. algul: “Rohkem kasu toob ta Eestis”.)
Tunnen väga kaasa nii neile lihtsameelsetele kui ka hoopiski mitte lihtsameelsetele, kes kangesti tahaksid leida minul mõne pleki, et siis öelda (kurikuulsa argumentum ad hominem alusel): näete, tema juttu meie armsate skeemikeste ja klišeekeste vastu ei tohi usaldada! Vast lepitakse lubadusega, et kunagi, kui peaks tekkima tõsine vajadus, ma saan ehk maha ka mõne suure sigadusega. Seni lihtsalt ei ole tekkinud. Ei ole olnud mingit mõtet käia kõveraid teid, kuna sirgetelgi on elu alati pakkunud märksa rohkem kui olen osanud tahta. Mured on tihti olnud hoopis vastandmärgiga.
Arvan, et iga naine peab kindlalt teadma, missugune kleit ja iga mees, missigune amet (tegevusala) temale ei sobi. Vist kohe pärast “ekstremist K.” läbipõlemist, võib-olla aga et mõnevõrra hiljem, igatahes viiekümnendate algul taheti mind kangesti teha EKP Keskkomitee ideoloogiasekretäriks. Kahel korral tuli käia Moskvas, Keskkomitee kaadrivalitsuse ülema Gromovi jutul. Kui pakutavast kohast ära ütlesin, ei olenud viimase imestusel piiri: see olevat esimene taoline juhtum tema ja tema asetäitja pikaajalises praktikas! Küsis muidugi, miks? Seletasin umbes nõnda, et teaduslik ja ideoloogiline mõtlemine kattuvad siiski vaid osaliselt, kuna esimene tegeleb reaalsuse, teine aga ideaalide, väärtuste ja sotsiaalsete normidega. Reaalsus köidab mind palju enam; igatahes ei saaks ma pakutaval ametikohal töötada eriti hasartselt, see aga on minu jaoks äärmiselt tähtis.
Miski ei saa asendada tööst saadavat seesmist rahuldust. Naist ja tööd peab sügavalt armastama, muidu ei ole asjal suurt mõtet.
VAIMUFLATTER
Praegust olukorda maailmas on tabavalt iseloomustatud mõistega “vaimuflatter” (ingliskeelsest flutter – vabisemine, rappumine).
Kui lennukite kiirus hakkas lähenema helikiirusele (helibarjäärile) toimus kõikjal rida katastroofe, mis meenutasid lennuki ootamatut plahvatust. Kuulus katselendur, tehnikadoktor, minu lemmikkirjanik Mark Gallai sai ülesande viia lennuk flatterisse ja see sealt ka välja tuua (mis enne seda oli õnnestunud vaid üksikuil). Pärast seda, kui lennuk oli seitse sekundit flatteris olnud ja kuidagimoodi maandunud, oli spetsidele esimesest pilgust kõik selge: masina võib maha kanda, remont ei tule kõne allagi.
Selline on see pidurdamatult arenev rappumine, üks paljudest tehnikas ja mujal tuntud katastroofilistest tasakaalukaotustest. Inimestega toimub seesama: maailm muutub pöörase kiirusega ja on järjest raskemini mõistetav. See tekitab hirmu ja viha, mis suruvad mõistuse põlvili. Mitmesuguste, peamiselt aga rahvuslike kirgede mõjul notitakse praegu iga päev maha vähemalt kümme tuhat inimest. Nimelt oli 1986. aastal jälle 36 sõda ja tõsisemat relvakonflikti, milles osales 41 riiki ja tapeti vähemalt kolm (teistel andmetel kuni viis) miljonit inimest. Muud tapmised peale selle. Oleme jõudnud sellisesse rahuaega, mil tapmine käib kuni kaks korda intensiivsemalt kui omal ajal košmaarseks peetud Esimeses maailmasõjas: siis hukkus aasta jooksul keskmiselt 2,5 miljonit inimest.
Emotsioonide märatsemine, üldine hüsteeria, vaimuflatter on kõik mis tahes, ainult mitte “veike nali”.
Seda laadi “nalja” algus Maarjamaal oli pigem koomiline kui dramaatiline. Glasnosti jõudmine mõne ajalehe-ajakirja veergudele meenutas kangesti kevadist karjalaskmist: vasikavaimustus ootamatult saabunud kepsutamisvabaduse puhul ja kõige ettesattuva (pardon!) täispasandamine.
Nüüdseks on koomiline külg minetatud, jõutud plahvatuslikult areneva tigeduseni. Õnneks siiski ka esimeste kainestumise tunnusteni, vajaduseni ka mõtelda. Üks toimetaja kirjutab: ““Edasi” agaramad ründajad on jõudnud koguni nii kaugele, et näevad mõnes ilmunud kirjatükis inspiratsiooni Ropka-Tamme kalmistu rüüstamiseks.”
Mõtlemise alguski on tore asi, kuid tuleks minna edasi ja küsida endalt: kas need ongi ründajad, järsku on muretsejad? Seos konkreetse kirjatüki ja konkreetse teo vahel võib olla vaieldav, kuid väljaspool igasugust kahtlust on, et rahvuslike kirgede kirglik üleskruttimine pidi paratamatult viima sotsialismi ja haudade rüvetamisele, siin on seos juba täiesti raudne ja seda oleks võinud ette näha ka märksa varem. Muidugi mitte ainult “Edasi” või mõnes teises toimetuses.
Seesama “Edasi” aga avaldas ka paranoia jätkamisele kutsuva kirjatüki “Diskussioon alles algab”, autoriks Henn Riive (pseudonüüm? avalikustamise iseloomuliku kohaliku ilminguna?!). Aitäh Ivi Drikkitile selle toreda palli ettemängimise eest, sest siin on kirgede toimel juba ka üht-teist tavalisemast selgemini välja öeldud. Väga informatiivne on näiteks lause: “Muide, ka avalikustamiseelsel ajalt tehtud sarja “Surma ei otsinud keegi” ei peaks Järlik täna häbenema”. Teiste sõnadega, teatav seltskond (TS) on suuremeelne: teile võidakse andestada isegi kunagine klassipositsioonil asumine, kui ainult näitate küllalt selgelt, et nüüd olete sellelt lahkunud. Ja ühtlasi hoiatus kõigile professionaalidele, kes võiksid ettevaatamatult asjasse sekkuda. Proovige vaid piuksatada, TS otsib viivitamatult välja kõik teie stagnatsiooni-, võimalikult aga ka kultuseaegsed asjad, annab neile provokatsiooniliselt mustava interpretatsiooni ja teeb täis nagu Naani!
Muidugi ei kujuta see tühisuste ärplemine mingit reaalset ohtu sotsialismile. Seda kinnitavad kõige veenvamalt võib-olla Poola sügava mitmepalgelise rahvuskriisi (1980–1981) kogemused. Teatavasti kinnitas L. Brežnev, et Poolat me mingil juhul hätta ei jäta, kuid poolakad said ise hiilgavalt hakkama. Nagu teatas oma sensatsioonilises intervjuus Poola siseasjademinister, oli julgeolekuteenistuse informaatorite hulgas ka “Solidaarsuse” põrandaaluse kõige juhtivamaid tegelasi, seetõttu oldi kõigega ammendavalt kursis ja elegantne löök oli erakordselt täpselt ajastatud. Kesksel kohal oli viie tuhande inimese interneerimine aegsasti koostatud nimekirjade alusel. Lõpetati põhiliselt kahe tunniga. Kohtu alla anti 437 inimest.
Viis tuhat – see on mitte palju rohkem kui 0,01% rahvaarvust. Selline on sotsialismi aktiivsete vaenlaste arv kõige teravama sotsiaalse kriisi tingimusis. Passiivsemaid võib muidugi olla ka sada korda rohkem – terve protsent, kuid pärast aktiivsete väljalülitamist ei ole neil enam mingit reaalset tähtsust. Veel rohkem võib olla rahulolematuid, kuid neid on kõikjal ja alati, see kuulub asja juurde (ka näiteks siinkirjutaja on väga pahane kohvikriisi puhul, kuid ega see mind veel TS-ga flirtima ei pane).
Vaimuflatter ei ohusta niivõrd sotsialismi kui osalejaid. Ja kõrvalseisjaid ka.
Tahaksin tänada paljuid inimesi. Eelkõige neid, kes reageerisid “Noorte Hääles” ilmunule tugevate käepigistuste ja (armsad daamid!) põsemusidega. Kümnete hulgas aga oli ka üks sõjaveteran, kes surus küll kätt, öeldes, et teeb seda mehisuse äramärkimiseks, kuid sisuliselt minu tegevust heaks ei kiida. Milleks kulutada närve lutikate jahutamisele? Las ronivad kõik pragudest välja, siis teeme puhta töö!
Selle üle tasuks pisut mõtelda? On selline väga vana mängureegel, et kui ei ole päris selge, kas talitad õigesti või oled liialt kirgede mõju alla sattunud, siis küsi endalt: cui prodest – kelle huvides, kellele on see kasulik?
Kalmistu rüvetamise eest saavad paljud mehed piiri taga tugevaid toetusi ja preemiaid – ka sel juhul, kui nad ei ole organiseerimisest osa võtnud. Loetakse, et nad on suutnud anda taktika ja inspiratsiooni sule- ja kõnemeestele meil siin, need aga omakorda on vastavalt programmeerinud juba tegutsejaid. Kuid hõõruvad käsi ka hoopis teised mehed, näiteks need, kes siiralt usuvad, et demokratiseerimisega on liiale mindud. Ka nende arvates kuluks üks korralik, võimalikult verevalamisega märul mõnes liiduvabariigis marjaks ära, annaks kätte suurepärased trumbid mutrite kinnikeeramise nõudmisel. Ja need on päris tõsised jõud.
Nii et veel kord: cui prodest?
Ja olgu teravates küsimustes võimalikult suur, s.o. rumalate kirgedega võimalikult vähe risustatud selgus.
2
KES IKKAGI OLI STALIN?
Teatavasti oli Jossif Stalin 31 aastat (1922–1953) NLKP Keskkomitee peasekretär. Läänes on ilmunud juba üle saja Stalini eluloole ja tegevusele pühendatud raamatu. Meil on piirdutud peamiselt sellega, mida akadeemik Harald Kerese ettepanekul võiks nimetada emotsioonitsemiseks. Täpse hinnangu leiame M. Gorbatšovi mainitud ettekandes: Stalin oli äärmiselt vastuoluline isiksus. “Jäädes ajaloolise tõe seisukohale, peame nägema nii Stalini vaieldamatut panust võitlusesse sotsialismi eest, sotsialismi saavutuste kaitsmisse kui ka jämedaid poliitilisi vigu, tema enda ja tema lähikonna omavoli, mille eest meie rahvas maksis kõrget hinda ja millel olid rasked tagajärjed meie ühiskonna elule.”
Usun, et noorele lugejale peaksid pakkuma huvi ka mõned varem antud koloriitsemad hinnangud.
29. detsembril 1959 esines Winston Churchill, kõige järjekindlam, kuid nähtavasti ka kõige targem antikommunist Suurbritannia parlamendis J. Stalini 80. sünnipäevale pühendatud kõnega. Ta ütles: “See oli Venemaa suur õnn, et raskete katsumuste aastatel teda juhtis selline geenius ja vankumatu väejuht nagu Stalin… Stalin oli erakordse energia, eruditsiooni ja murdmatu tahtega inimene… Ta oli ületamatu meister lootusetutest olukordadest väljapääsu leidmises… See oli inimene, kes hävitas vaenlasi oma vaenlaste kätega, kes pani ka meid, keda ta nimetas imperialistideks, sõdima imperialistide vastu… Ei ole olnud Staliniga võrdseid diktaatoreid. Ta sai päranduseks harkadraga Venemaa, jättis aga selle maha relvastatuna tuumarelvaga. Räägitagu temast mida tahes, selliseid mehi ei unusta rahvas ja ajalugu kunagi.”
Ja veel:
“Temaga kokkupuutunuile jättis Stalin erakordse mulje. Tema sisenemisel Jalta konverentsi istungitesaali tõusime kõik nagu käskluse peale püsti ja – kummaline küll – võtsime valvelseisaku.”
Nii mõnigi meie emotsioonitseja on valmis igaüht, kes ei ole nõus pidama Stalinit ainult kurjategijaks, tembeldama stalinistiks. Kõige paadunumaks stalinistiks tuleks sel juhul pidada nähtavasti Winston Churchilli?
Võib-olla aga oleks hoopis mõistlikum sõnu “stalinism” ja “stalinist” vältida? Sest on küllalt selge, mis on leninism või trotskism, kuid vaevalt oskab keegi öelda midagi mõistlikku selle kohta, mis on stalinism, brežnevism jne. Paremal juhul on need puht emotsionaalsed, infotühjad sõnakõlksud, enamasti aga kasutatakse “stalinismi” sotsialismi sellise pseudonüümina, mis peab hõlbustama sotsialismi mustamist.
Ja muidugi on kõigil meil võimalik ette võtta huvitav test, intellektuaalne enesekontroll. Just eriti keerukate ja vastuoluliste nähtuste, nagu Caesari või Stalini isiksuse ja isikukultuse hindamise kaudu võime kergesti teada saada, kes oleme meie ise – kas isiksused (nagu Churchill) või tühisused või midagi vahepealset?
Mitmed autorid, nagu Hegel ja Puškin, on juhtinud tähelepanu sellele, et just tühisustel on haiglane vajadus avastada suurmeestel pahesid ja plekke. Tühisusele ei ole tähtis, et Napoleon võitis nii ja nii mitu lahingut, tähtis on see, et ta vist rikkus abielu.
Kes ei taha nõustuda stalinist Churchilliga, nõustub ehk Konstantin Simonoviga: Stalin oli suur isiksus, kes sooritas suuri kuritegusid. See on muide küllaltki tavaline nähtus ajaloos. Jumaldatud on ikka julmi valitsejaid, ja see on mõistatuseks vaid esimesel pilgul. Kultuse aluseks on ju vajadus olla kaitstud, teie kaitstust aga tõestab valitseja kõige veenvamalt teie vaenlaste (rahva vaenlaste!) pideva halastamatu hävitamisega.
SUURTE LOOTUSTE AJAD
Niikaua kui inimene elab, ta loodab, ja niikaua kui loodab –, elab. Ilma lootuste, unelmate, ideaalide, illusioonideta ei saa elada ükski inimene ega ükski ühiskond. Ja sellest kujuneb nähtavasti üks meie raskemaid probleeme. Hävitasime usu jumalasse, Stalinisse, suurel määral ka helgesse tulevikku (vähemalt peatsesse). Ja edasi? Olla baptist või sunniit on kindlasti parem, kui olla nihilist ja küünik, sest miski ei ruineeri hinge kindlamalt kui nihilism ja künism. Kusjuures niikaua, kui meid vaevavad kõhu- või kohvimured, ei ole probleem vast eriti terav, kuid (otsustades arenenud kapitalistlike maade kogemuste järgi) teravnevad need järsult niipea, kui saavutatakse teatav (kõrge) elatustase.
Siingi võivad ehk ajalookogemused anda ainest järelemõtlemiseks. Ajaloos on olnud musttuhat suurte lootuste aega ja teist niipalju pettumusi. Üksnes meie riigi 70-aastases ajaloos on olnud sellised suurte lootuste ajad, nagu Veebruari- ja Oktoobrirevolutsioon, aastad 1921–1922 ja 1924 (uus majanduspoliitika, kaardisüsteemi kaotamine, kuldrubla), millele järgnes näiteks aasta 1929 (jälle kaardisüsteem) ja 1935 (selle kaotamine), suure sõja lõpp ning kolmas kaardisüsteemi kaotamine aastal 1947, aasta 1956 (partei XX kongress), 1961 (uus partei programm), 1965 (majandusreform) jt.
Iga selline suurte lootuste aeg vääriks korralikku psühholoogilist romaani, siinkirjutaja piirdub vaid ühe õpetliku episoodi kuiva kirjeldusega.
Isegi vanemad inimesed on jõudnud unustada, et esialgu tahtsime USA-le järle jõuda mitte 20, vaid juba 15 aastaga. Sellest utoopiast tuli loobuda 1960. a. nõupidamise tagajärjel, millest siinkirjutajal oli au osa võtta. Nõupidamine oli väga kinnine ja seetõttu väga asjalik, juhatas tolleaegne Plaanikomitee esimees Aleksei Kossõgin. Eesmärgiks oli paika panna partei programmi põhilised arvnäitajad. Kuulati ära suur hulk umbes viieminutisi ettekandeid.
Kõigile oli muidugi selge, et kogu tulevik sõltub eelkõige TTR-i kulust ja selle saavutuste praktilisest kasutamisest. Prognoosida nii üht kui teist aga on väga raske. Näiteks ettekandja, kes rääkis raudteetranspordist, alustas üsna nutuse häälega: Plaanikomitee ei anna meile lähteandmeid; kas näiteks orienteeruda kuue- või kaheksateljelistele veduritele? Kossõgin: “Kust mina seda tean, võib-olla on selleks ajaks vedurid üldse ilma ratasteta!”
Ent kõige suurem möödalaskmine kogu programmi ettevalmistamises ei olnud siiski TTR või tööstus, vaid igapäevane leib ja inimtegur. Peatses külluses ei kahelnud vist küll keegi, mingil määral vaieldav oli vaid selle saabumise aeg ja ulatus. Vastav ettekandja astus reipal sammul poodiumile ja riputas üles tabeli: selles olid tähtsamad toiduained alates leivast ja lõpetades jäätisega: keskmise ameeriklase saavutatud tarbimistase, teaduslikult põhjendatud tarbimisnormid ning prognoos aastaks 1975 (pärast nõupidamist, nagu juba mainisin, asendus see arv 1980. aastaga). Arvud kõigis kolmes tabelis langesid hämmastavalt hästi kokku: keskmise ameeriklase tollane tarbimisnorm osutus ühtlasi teaduslikult põhjendatuks ja ka tarbimisnormiks kommunismi lävel. Erandeid oli niivõrd vähe, et need jäid ka kohe meelde. Ameeriklane tarbis tollal 300 muna aastas, meile oli planeeritud 365 (üks muna päevas). Puuvilja ja jäätist aga sõid ameeriklased juba 1950. aastate lõpul nii palju, et nii teaduslikult põhjendatud kui ka prognoositavad normid olid madalamad.
Kõige rohkem, nagu alati, eksiti inimeses: asja ees, teist taga, lihtsalt põhimõttel “tahaks väga, et oleks niimoodi”, oletati, et inimene kangesti tahab muutuda lausa ingliks ja on ka suuteline saama selleks, seejuures kõigest paarikümne aastaga!
Inimene muidugi tahab kangesti ennast ingliks pidada ja eriti sellisena näida, kuid ei tarvitse sugugi eriti tahta ingel olla. Ent see on juba vajaduste, huvide, väärtuste ja ideaalide koostoime ja vastuolude ülikeerukas probleem, millel siin ei saa kahjuks pikemalt peatuda.
Utoopia iniminglist ei jäänud vaid teoreetiliseks oletuseks, vaid peegeldus ka kriminaalseadusandluses ja paljus muus. Kui kurikuulsa 1932. a. 7. augusti seadluse järgi võis inimene kümne viljapea varastamise eest saada kümme aastat, siis nüüd võis ta kümne kilo eest saada kümme ööpäeva, ja sedagi harva. Pisiriisumiseks ümber tituleeritud varastamine muutus peaaegu riskivabaks.
Aja jooksul kujunes kirjutamata loosung, juhis: ära mõtle, vaid varasta. Perestroika asendas selle otse vastupidisega: ära varasta, vaid mõtle! Ent mõelda, pealegi uutmoodi, on palju raskem kui varastada. Ja harjumatu ka. See on kindlasti üks suuremaid, massilisemaid tõkkeid perestroika teel.
Arvan, et praeguse programmi vana redaktsiooni põhipuuduseks ei olnud sugugi selle utoopilisus. Raskeks veaks oli konkreetne tähtaeg. Tarkade silmis oli see ideaali saavutamiseks liiga lühike, lollide silmis liiga pikk. (Kuidas siis nii, isegi kahekümne aasta pärast ei ole veel piiritut tarbimist? Kuid ma olen siis juba pensionil ja võib-olla ei suudagi kuigi palju sisse ajada!) Ja hakatigi organiseerima endale individuaalset, eraviisilist ja kohest “kommunismi”.
Olen vist juba korduvalt tsiteerinud Immanuel Kanti geniaalset mõtet: ideaal avaldab inimeste käitumisele seda suuremat mõju, mida elukaugem see on. Varakristlased uskusid peatsesse jumalariiki maa peal koos täiusliku, patuvaba inimesega. Nüüd on möödas peaaegu kaks tuhat aastat, ja katki ei ole midagi, ideaal nii või teisiti funksib. Matemaatik ütleks, et ideaali õige koht ongi lõpmatuses, teiste sõnadega, see ei ole saavutatav. Inimene ei muutu nähtavasti kunagi ingliks, kuid see ei ole tähtis, tähtis on püüdmine ideaali poole, ja iga samm sellel teel on suur võit. Kõige raskem võit – võit iseenda üle.
3
MIDAGI NATSIONALISMIST
On ülinaiivseid inimesi, kes arvavad, et kodanliku natsionalismi leiutas 37 aastat tagasi EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum. Tegelikult kirjutas sellest ülemaailmsest nähtusest põhjalikult V. I. Lenin juba enne Esimest maailmasõda. Väga aktuaalne oli nähtus ka näiteks 1940. ja osalt 1950. aastal Kesk-Aasia vabariikides, Ukrainas (ÜK(b)P Keskkomitee terav otsus saksa-ukraina kodanliku natsionalismi kohta!), Moldaavias, Valgevenes, Leedus, Lätis, Eestis, usutavasti Karjala-Soomeski.
Siinkirjutajal on selle nähtusega ka puht isiklikud arved.
See oli vist 1943. aasta lõpp. Olin selleks ajaks rindelt ära kutsutud, määratud Eesti Partisaniliikumise Staapi ja saadetud komandeeringusse Valdaisse, lüürilisse linnakesse, kus asus üks meie raadiokeskusi, samuti Leningradi Partisaniliikumise Staabi üks operatiivpunkte jms. Leningradi partisanid olid hävitanud mõned eestlastest koosnevate Saksa politseipataljonide rühmad; lennukiga toodi üle rindejoone Valdaisse kaks kartulikotitäit mitmesuguseid dokumente. Kolleegid operatiivpunktist palusid need läbi vaadata – saab ehk luureinformatsiooni mõlema staabi jaoks. Midagi muidugi sain – kuid millise hinnaga! Tegemist oli peamiselt isiklikku laadi dokumentidega (pooleli kirjad, päevikud, fotod jms.), mehed paljastasid end nende kaudu viimaste jätistena. Tekkis raskesti kõigutatav usk, et hullemaid kaabakaid kui minu kaasmaalased, ei saa üldsegi olla. Tundsin pikemat aega põletavat häbi, et olen eestlane.
Tunnetuse ja eriti enesetunnetuse eest tuleb vahel maksta ootamatult kallist hinda ja see võib kulgeda väga keerukalt. Olin seni arvanud, et rahvustundel on väga tagasihoidlik koht minu hinges, sest ei olnud kunagi tekkinud vajadust pidada oma rahvast teistest paremaks või teisi halvemateks. Nüüd aga – just tänu sellele rusuvale häbile – tundsin ootamatult tugevat kokkukuuluvust oma rahvusega, kaasvastutust tema tegude eest.
Kuna rahvustunne on just nimelt tunne, pealegi sügavalt irratsionaalne, siis mingid lihtsamad ratsionaalsed kaalutlused, nagu see, et mõnesaja lurjuse järgi ei tohi langetada otsust kogu rahva kohta või et jätiste protsent on kõigil rahvastel enamvähem ühesugune, taolises olukorras ei päästa. Ometi ei kahelnud ma ka nüüd põrmugi Platonis: mõistus on hinge tüürimees. Teiste sõnadega, kui mingi väljapääs on üldse olemas, siis saab see olla ikka ainult ratsionaalne! Ühel ilusal hommikul ärkasin äratundmisega: häbist vabanen siis, kui suudan endale küllalt hästi selgeks teha selle häbiväärse nähtuse, natsionalismi päritolu ja olemuse.
Olen alati töötanud väga intensiivselt, nüüd töötasin nagu põrguline. Tulemused panin kirja kokkuvõtetena, millest peagi sai kolm ulatuslikku artiklit: “Eestlaste liitumine rahvuseks ja rahvusliku liikumise tekkimine,” “Eesti kodanliku natsionalismi arenemisest” ja “Eesti kodanliku iseseisvuse sünnist”. Need 1944. ja 1946. ilmunud artiklid anti N. Karotamme initsiatiivil 1947. a. välja ka eraldi raamatuna “Eesti kodanlike natsionalistide ideoloogia reaktsiooniline olemus”.
Õnnitledes raamatu ilmumise puhul ütles Karotamm: “Kodanlikest natsionalistidest kirjutatakse palju, kuid enamasti saab lugeja teada vaid seda, et nad on kolm korda neetud ja neli korda verejanulised, teie töödest saadakse teada isegi seda, et kunagi oli see ideoloogia progressiivne”. (See viimane mõte oli valdavale enamikule eesti lugejaist tollal, jah, rabavaks uudiseks, kuigi esineb juba Leninil.)
Kohe pärast VIII pleenumit korjati minu raamat ära, kuid eelneva kolme aasta jooksul oli see väga loetav, autor üks populaarsemaid. Kõige suuremat mõju avaldas muidugi kirjutis rahvuse kujunemisest (selle uurimuse teadusliku hinnangu leiab lugeja 16 aastat hiljem ilmunud “Eesti NSV ajaloo” II köites; selleks ajaks olid kired vaibunud, uus mutrite kinnikeeramine aga ei olnud veel alanud).
Niisiis vabanesin 1947. aastal tänu raamatule luupainajast, huvi natsionalismi vastu kadus, Eesti ajaloo vastu siiski mitte. 1948. a. ilmus ajakirjas “Eesti Bolševik” kirjutis Eesti ajaloo periodiseerimisest (autorid H. Kruus, A. Liebman, A. Vassar ja siinkirjutaja), mis oli oluliseks ettevalmistavaks sammuks tulevasele ühe- ja kolmeköitelisele “Eesti NSV ajaloole”. Tollal aga ei osanud ma muidugi veel uneski näha, et mõlema autorikollektiivi juhendamine langeb minu õlgadele – ja juba kahe aasta pärast. Oma kutsumuseks ei pidanud ma ajalugu, vaid filosoofia ajalugu, elu- ja töökohana kujutasin pigem Moskvat kui Tallinna. Ent nagu juba märkisin, otsustati kõrgemal pool Eesti kasuks.
Varsti pärast minu Eestisse saabumist leidiski aset ka VIII pleenum. Sinna mind ei kutsutud ja mingit erilist tähtsust sellele omistada ma ka ei osanud. Pleenumeid, kus järjekordselt paljastati mõni “bande” ja vahetati välja kogu vabariigi, krai või oblasti juhtkond, oli olnud kümneid. Kui Eestis oligi midagi iseäralikku, siis oli see järgneva tagasihoidlik ulatus.
Tavaliselt järgnes taolisele pleenumile ühtede kukutatud juhtide represseerimine, teiste parteiline karistamine (ka poliitilise karjääri lõpp), kolmandate kestev kiusamine uue juhtkonna poolt. Leningradi suurpuhastust mainisin juba varem, mainisin ka ühte selle tõenäolist kajastust Eestis, kuid mõnel pool mujal oli selle kaja palju vägevam. Represseeriti ja hukkus näiteks Gorki oblasti juhtkond eesotsas sealse esimese sekretäriga.1
Kuidas oli meil? N. Karotamm läks Moskvasse teadust tegema, A. Veimer valiti juba 1957, E. Päll 1961. a. ENSV TA korrespondentliikmeteks (kõrgepalgalistele ametikohtadele pandi veel varem), B. Kumm läks ministri kohalt ministri esimese asetäitja kohale (tõsi küll, veidi teistsuguses, nimelt kommunaalmajanduse ministeeriumis) jne.
Neile, kes hoiavad küünte ja hammastega kinni magusast skeemikesest, nagu oleks isikukultuse kõige suuremateks ohvriteks olnud eestlased, võiks meelde tuletada selliseidki eksootilisi fakte: J. Laidoner elas rahulikult 69- ja K. Päts koguni 82-aastaseks, kusjuures minu teada said mõlemad elu lõpuni J. Stalini korraldusel… personaalpensioni (!).
Ent loobuda rahvuslikke kirgi üleskruttivast klišeest on teadagi väga raske. Juba mainitud omapärases TS-manifestis väidetakse haruldase kangekaelsusega jälle, et “Eestis oli selleks usuks (“meie rahva, meie riigi homsesse”) küll väga vähe alust”. Nii et kõik jälle otsast peale?
Isikukultuse kahjulike tagajärgede all kannatas kogu Nõukogude rahvas. Kuulutada välja konkurss suurimale kannatajale, et näiteks selgitada, missugusel rahvusel oli vähe ja missugusel väga vähe alust tulevikuusuks, oleks enam kui veider. Ei olnud ühtesid ega teisi. Kõige pahatahtlikumate vassingute kummutamiseks võivad mõned kõrvutamised siiski paratamatuks osutuda. “Eesti Kommunisti” (nr. 10) juhtkirjas on küllalt täpselt paika pandud mõned kõige teravamad küsimused. Seal on märgitud näiteks, et vahetult enne sõda, 14. juunil 1941 saadeti Eesti NSV-st välja umbes kümme tuhat inimest ja et umbes pooled neist rehabiliteeriti pärast partei XX kongressi. Teiselt poolt saime “Rahva Häälest” nr. 260 teada, et küllalt paljudel aktiivsetel vaenlastel õnnestus väljasaatmist vältida. Üldkokkuvõttes nõrgendas aktsioon viiendat kolonni siiski tunduvalt: vaenlase enda tunnistuse järgi “küüditamine viis hoobilt minema inimesed, kes oleks võinud olla võimaliku ülestõusu juhtideks”, salajaste relvaladude asukohad jäid teadmatuks jne.
Ent praegu ei huvita meid üksikasjad. Kümme tuhat – see on ümmarguselt üks protsent rahvaarvust (1940. a. elas Eestis 1054,4 tuh. inimest). Samalaadsete üritustega asustati ümber sada protsenti (kohal olnud) volgasakslasi, krimmitatarlasi, balkaare jt. Ja vahe on veel ka selles, et need löögid olid adresseeritud kindlatele rahvustele, ümberasustamised Eestist (1941. ja 1949. a.) ei olnud aga mingil moel seotud rahvusprintsiibiga, välja saadeti kõigi siin elanud rahvuste esindajaid. Ning 99% rahvast esimesel ja 98% teisel juhul jäi paigale ning osales hiljem üldiselt vägagi aktiivselt sotsialismi ehitamises. Ja veel: saksa okupatsiooni ajal küüditati vähe, kuid tapeti väga palju. Kusjuures eestlaste tapjateks olid peaaegu alati eestlased. Ja tegid nad seda tihti suure mõnuga.
Valgevene kirjanikud on põhjalikult valgustanud oma kaabakate hingeelu. Millal meie kirjanikud meie jätisteni jõuavad.
Natsionalismi vorme ja intensiivsusastmeid on küllalt palju, alates n.ö. nülgijalikust, mis ilmutas ennast näiteks Pihkvamaal sõja ajal, ja bandiitlikust, nn. metsavendlusest (“jõmpsika peale ära kuuli raiska, löö kas või vastu pliidi truupi surnuks!”)2, läbi tegeliku, oletatava ja väljamõeldud kodanliku natsionalismi massiteadvuses, kirjanduses ja kunstis 1950. aastal kuni väikekodanliku, isegi köögi- ja olmenatsionalismini praegu Kanadas, Belgias ja kümnetes teistes kohtades, mis avaldub tahtmises anda kõigele ilmtingimata õelutsev rahvuslik värving.
Viimasel ajal on küllalt tihti rõhutatud, et kaugeltki iga rahvustunde avaldus ei ole veel natsionalism, mis on muidugi aabitsatõde. Kuid kahjuks poolik tõde. Teine pool seisneb selles, et nende tunnete nimekirjas, mis võtavad meilt kergesti viimasegi arunatukese, on rahvuslikud kired peaaegu alati ja kõikjal esikohal.
4
OPERATSIOON “REHA”
Kunagi ütles üks tark naine, et igas siinkirjutaja loos on mingi lollipüünis, kusjuures eriti huvitav olevat see, et kuigi püünisele on ausalt ja küllalt selgelt osutatud, tormatakse sellesse ikkagi. Ja tormavad enamasti need, kes peavad ennast väga läbinägelikeks.
Vaimuflatteri tingimustes on saak loomulikult eriti rikkalik.
Äsja edukalt lõpule viidud operatsioon “Reha” (ehk “Täpsustav kiirpuistamine” ehk “Tuld Naani pihta!”) pakkus siinkirjutajale mõnu, mida on alati toonud taoline ratsutamine tiigri seljas, kuid ette võtsin selle siiski tunnetuslikel kaalutlustel.
Kõige suuremaks valgeks laiguks meie teadmistes oleme meie ise. Viimase paarikümne aasta jooksul ongi nii Läänes kui ka meil järjest suuremat tähelepanu köitnud meie argimõistus, meie massiteadvus ja selle ekstreemsed seisundid, eelkõige massipsühhoos. Viimase “sugulaseks” on ka vaimuflatter, mida võib iseloomustada kui psühhoosieelset seisundit, mis võib väga kergesti selleks üle minna.
Siinkirjutaja hakkas selle probleemistiku vastu tõsisemat huvi tundma aastat viisteist tagasi; Campuchea, Iraani ja Poola sündmuste mõjul hakkasin sellest aastat seitse tagasi ka kirjutama. Teema on muidugi keerukas ja äärmiselt ebapopulaarne: massiteadvus ei taha peeglisse vaadata, ei taha oma irratsionaalsusest ja enesetapjalikest kalduvustest kuuldagi; ainult “Horisont” julgeski vastavaid kirjutisi avaldada. (On ju sellel ajakirjal kõige intelligentsem ja tasakaalukam lugejaskond).
Mainitud operatsioon pidi tooma teatavat selgust küsimusse, kas on olemas mingi spetsiifiline “paranoia eesti moodi” või on meie massipsühhoosi tüüpi nähtused enam-vähem samad, mis kõikjal mujal maailmas.
Teiseks, palju kitsamaks, aga ka küllalt huvitavaks ülesandeks oli täpsema vastuse saamine küsimusele “kes on kes”. Perestroikaga kaasneb äge käratsemine, kange paljastamise tuhin, kusjuures kõik on loomulikult perestroika “poolt”, käratsemise negatiivne, destruktiivne suunitlus olevat aga tingitud vajadusest minevikust kõik klaariks rääkida. Loomulikult on see tihti vaid jultunud silmakirjatsemine. Või aus, naiivne enesepete.
Teatava minimaalse selguse (omad või võõrad?) saamiseks, vaimse virvarri kiirpuistamiseks oligi mõtekas rakendada kapten Aljohhini tehnikat, “püüdmist elussöödaga”.
Vladimir Bogomolovi romaanis “Neljakümne neljanda augustis…” tuleb vastuluure ohvitseridel kiiresti ja eksimatult kindlaks teha, kas laitmatute dokumentide ja käitumisega mehed üksikul metsarajal on ikka omad või hoopis väga ettevaatlike ja ohtlike parašütistide grupp, kes tegutseb kusagil siinkandis. Aljohhin tekitab kontrollitavatele illusiooni, nagu saaks teda ja teist ohvitseri riskivabalt hävitada; ta koguni provotseerib gruppi seda tegema. Arvestus on lihtne: omad sellist võimalust mingil juhul ei kasuta, vaenlane vastupidi – ei jäta kasutamata. Ja paljastab selle tapmiskatsega oma olemuse üheselt. On muidugi ka “peensused”: väga soovitav on endal siiski ellu jääda ja grupist vähemalt üks, parem aga kaks meest elusalt kinni võtta. Kuid see on juba professionaalse tehnika küsimus, asja tuumaks on ikkagi enda pakkumine elussöödana.
Viisin läbi just seda tüüpi operatsiooni, elussöödaks olin loomulikult ise. Vahe on aga selles, et antud juhul oli olukord palju segasem. Tappa ei püüa ainult vaenlane kui seesugune, vaid ka mõni ennast mingil põhjusel kõvasti üleskeeranu ja mõni teine, kelles lihtsalt ärkab igiinimlik kannibalism (Seda ebapopulaarset teemat käsitletakse aeg-ajalt “Literaturnaja Gazeta” kohtusaalilugudes. Näiteks tunnistab noormees: “Nägin, et pargis pekstakse lamavat meest jalgadega, surnuks lüüa aga ei osata. Astusin juurde ja tegin mehele lõpu peale.”)
Kutusda välja kättemaksu ja moraalse terrori turmtuli enda pihta ei ole mingi probleem. Koorismõtlemine saavutatakse ju alati moraalse terroriga teisitimõtlemiskatsete vastu. Astuge mõnele koorismõtlejate hellale konnasilmale – ja kohe saate.
Oleme täiesti eriline rahvus, umbes nagu Caesari naine – väiksemagi patuta. Poodu majas ei räägita nöörist, korralikus väikekodanlikus eesti seltskonnas ei räägita kunagi mingitest eestlaste mustadest tegudest (näiteks aastail 1941–1951). Ka vastastikustest pealekaebamistest ja nuuskimistest mitte.
Ei sobi rääkida isegi sellest, kuidas vaimuinimesed on teineteist söönud. Kui aga sellest kuidagi mööda minna ei saa, siis tuleb tingimata rõhutada, et söödi ilma igasuguse apetiidita. Söödi kellegi pealekäimisel, õhutusel, suunamisel. (Ehkki siin kerkib kohe ka küsimus, kuivõrd sellinegi kuulekus ja ülipüüdlikkus meid kaunistab. Kui aga seltskonnas juhtub olema mõni halvastikasvatatu, võib ta koguni küsida, kes õhutas papa Jannsenit mõisnikelt oma lehele toetust saama? Kas Stalin? Ja kes sundis Jakob Hurta kirjutama salakaebusi oma armsate eesti vendade peale? Kas Käbin?).
Vaevalt et isegi praeguses nõiajahi õhkkonnas tasub hakata uurima, millised olid näiteks Johannes Semperi ja Nigol Andreseni vahekorrad. Kuid literaatide vastastikune söömine sai igal juhul alguse hiljemalt aasta enne pleenumit; 23. aprillil 1949 oli juba, nagu hiljuti meelde tuletati, vastav ülevabariiklik materdamisnõupidamine, mille kohta J. Semper kirjutas, et “paljastati eeskätt N. Andreseni ebamarksistlikud ja kahjulikud kontseptsioonid.”
TS-mängureeglid ei luba küsida, kuidas sattus Semperi artiklisse selline hävitav hinnang Andresenile, ei ole mõtet küsida isegi seda, kuidas sattus taoline hinnang VIII pleenumi otsusesse, küsida tuleb, kuidas see kolm aastat pärast Semperit ja kaks aastat pärast pleenumit sattus Naani poolt toimetatud raamatusse.
Vastuküsimused:
1) Kas oleks võinud ka mitte sattuda? Kas Keskkomitee pleenumi otsus ei olegi kommunistidele kohustuslik?
2) Mis seal leheküljel 443 siis õige oleks pidanud olema? Kas tsitaat Koraanist?
3) Millist ülestunnistust, missugust patukahetsust minult ikkagi oodatakse? Kas ihaletakse kuulda, et ma tegelikult ei uskunud teksti, mida redigeerisin, ja selle teksti aluseks olevat pleenumi otsust, et hinge põhjas olin hitlerlane, natsionalist või vähemalt kahepaikne.
Ei lähe läbi, kullakesed, kõiki urgitsejaid ja kannibale saadan pikalt! Meie põlvkond ei kahelnud sotsialismis, parteis, Stalinis, meil (vähemalt minul) ei tekkinud kunagi kahtlust, et need, kes on partei poolt vaenlasteks kuulutatud, vaenlased ka on. Kahepaikseid, slikerdajaid, konjunktuurlasi hakkas massiliselt produtseerima alles ülejärgmine, stagnatsiooniajajärk. Ja loomulikult ei ole need mehed-naised kuskile kadunud, nad esinevad nüüd moralistide “klaarijate” ja kohtumõistjate rollis.
4) Vaevalt ka vanajumal ise oskas 1950. aastal ette näha, et kuue aasta pärast tuleb XX kongress oma sensatsiooniliste, kogu maailma vapustanud paljastustega. Kas ajaloolased pidid olema vanajumalast läbinägelikumad? Või usuvad praegused moralistid, et neil olnuks ülijumalik läbinägemisvõime?
Ent esitada neid küsimusi ei olnud mingit mõtet. Ei püüdnud ju tandem I.R.-J.E. eriti varjatagi, et tegemist on kättemaksuga konnasilmale astumise eest, anonüümkirjade meeldetuletamise eest. Argumentum ad hominem, selle köögivariant: “Aga sa ise, sa ise?!”
Oli selge, et nüüd järgneb – nagu oligi planeeritud – turmtuli. Et leidub mitmeid soovijaid astuda rehapulkadele ja lajatada endale rehavarrega märk otsaette.
Et anda meile võimalus vältida rumalatesse olukordadesse sattumist, on inimkond välja töötanud hulga mängureegleid, millest tuleb – eelkõige enda huvides – alati raudselt kinni pidada. Üks neist seisneb selles, et tsiteerida tuleb alati teose viimast, kõige värskemat väljaannet. Varasemate tsiteerimine ei ole välistatud, kuid siis peab olema täiesti selge, milleks teil neid arheoloogilisi kaevamisi vaja läks. Ning igal juhul tuleb juhtida tähelepanu sellele, kas ja kuidas tsiteeritavat on hiljem parandatud, täpsustatud, muudetud. Kui jätate midagi sellest tegemata, annate aluse süüdistada ennast mingite alatute või vähemalt kahtlaste sihtide seadmises. Äärmises ebakorrektsuses – igal juhul. Näiteks, et püüate kangelaslikult “klaarida” asju, mis on ammu klaarid.
Antud juhul on nõnda, et rünnatakse objekti, mida formaalselt, juriidiliselt lihtsalt ei olegi olemas: teos korjati käibelt enam kui kolmkümmend aastat tagasi. Sisuliselt ei ole küsimust olemas täpselt kolmkümmend aastat, teose teise trüki (1957) ilmumisest alates. Seal ei ole ju mingit “hävitavat hinnangut” Kruusile ja Andreseneile, selle asjaolu hoolas mahavaikimine tandemi ja kõigi järgmiste ründajate poolt ongi rehavarre lajatus.
Operatsiooni käigus tuli ette lõbusaid hetki. On inimesi, kes kahtlevad, kas daamide loogika ikka on olemas. Isiklikult arvan, et on, kuid harrastavad seda enamasti mehed. Kes tahab veenduda, et siiski mitte ainult mehed, heitku pilk näiteks “Nõukogude Õpetajasse” (nr. 41, lk. 2).
5
NELJAS AJAJÄRK: PERESTROIKA
Mitte eriti täpseid, kuid laialt kasutatavaid termineid rakendades võiks öelda, et praegu on neljas ajajärk: olid isikukultus, voluntarism ja stagnatsioon, nüüd on perestroika. Ameeriklane ütleks, et selle aja jooksul on Moskvas ja Tallinnas vahetunud mitu administratsiooni. Minu suhted ühegagi neist ei ole olnud pingevabad, kuid see-eest olen üle kolmekümne aasta saanud kasutada üsna haruldast õigust – õigust öelda (ja isegi kirjutada) seda, mida arvasin. Muidugi mitte kõike ja alati. Kirjutanud olen 42 aastat, kuid käesolev aasta oli vist esimene, mil ilmus kõik trükki antu. (Eelmistest kirjutistest on jäänud ilmumata vast iga kolmas, on aga olnud ka aastaid, mil ei ole avaldatd ühtainsatki.)
Küllalt suur vabadus oli muidugi mingil määral tingitud oskusest jääda tagasihoidlikele ja pärispoliitikast suhteliselt kaugetele ametikohtadele, kuid see ei seleta kõike. Paradoks: praegune olukord, kus ei ole vaja pidevalt ületada tõkkeid, on niivõrd harjumatu, et tundub ebaloomulikuna ja sunnib isegi küsima: kas on mõtet üldse veel kirjutada? Kui jah, siis mida? Igatahes on flatterivaatlustest inspireeritud lühiajaline huvi isikukultuse ja natsionalismi vastu kadunud, kaua aega hautud mõte võtta jälle kord üles kosmoloogia mõned kõige üldisemad küsimused aga ikka veel natuke toores.
Ja perstroika põhitöös? Olen olnud 21 aastat ENE peatoimetaja. Brežnevi ajal ilmuma hakanud 15-st mitmeköitelisest universaalentsüklopeediast oli see ainuke, mis sai lubada endale väga palju (kuid jällegi – muidugi mitte kõike). Uus ENE on sündinud tormiliselt muutuvas olukorras. Esimese köite trükkimineku aega võiks vist iseloomustada tuntud ütlusega, et enne koitu on öö kõige pimedam. Teise köite tegemisel taastus olukord, mis oli vana ENE aegu, kuid nüüd juba üleliiduliselt. Kolmandas köites saab teha olulise sammu edasi. Kui vana ENE artiklis “Gatšina” jäigi märkimata, et aastail 1922–1927 oli linna nimeks Trotsk, sest ükski instants, ka Moskvas, ei riskinud sellist luba anda, siis nüüd ei ole taolisteks asjadeks üldse mingit luba vaja: otsustab peatoimetaja. Visamalt läheb statistiliste andmete avalikustamine, ent siingi on nihked olemas.
Kuid perestroika ei saa, vähemalt kohe alguses, tähendada edasiminekut kõigil aladel. Miski peab jääma muutumatuks, miski võib (ajutiselt?) isegi halveneda. Raskemaks on muutunud näiteks kirjastuse ja trükikodade olukord, seoses sellega tuleb pidevalt närveerida ka meil. Kõigist vabariiklikest entsüklopeediatest on ENE-l kõige viletsamad töötingimused. (Gruusia ja Läti uhketest hoonetest erinevad meie viletsad ja täiskiilutud ruumid nagu maa taevast.) Nüüd aga on üks meie toimetus pikemat aega üldse ilma põrandapinnata. Tekib kiusatus oletada, et kuskil usutakse: kõige populaarsemat entsüklopeediat saabki teha ainult kõige viletsamates tingimustes.
Küllap on taolisi paradokse mujalgi, kui ENE-s. Ja olekski naiivne uskuda, et perestroika lahendab kõik probleemid ühe hoobiga. Midagi olulist jääb ka XXI sajandi jaoks.
Kas aga on võimalik – vähemalt põhimõtteliselt –, et keerame kõik tuksi ja pöördume tagasi seisaku- või koguni terroriolukorda?
On küll. Sellepärast õieti kirjutangi.
STAGNATSIOONI PÄRL
Käesoleva loo esimesed osad olid ilmunud, kui küsiti, et kas olen näinud “Edasi” seda numbrit, kus öeldakse midagi juba ka minu kaitseks? Ei olnud. Selle numbri (nr. 259) oli nähtavasti keegi sisse vehkinud. Tutvusin kiiruga, ja kohe meenusid Ostap Benderi sõnad: kahju ei ole niivõrd kaotatud miljonist kui sellest, et kadus usk inimkonnasse. Antud juhul oleks olnud kahju kaotada kauaaegne usk, et “Edasi” on intelligentne ajaleht.
Samas numbris ilmus ka Kaarel Haava kirjutis. Koos sama autori kirjutisega “Rahva Hääles” (nr. 266) annab see hea ettekujutuse, mida õieti tähendab stagnatsioon ühiskonnateadustes.
Autor “püüab avada inimese olemuse materialistlikku käsitlust”, avab aga tegelikult vaid seda, et pärast stagnatsiooniajal tehtud eksameid ei ole ta ilmselt suurt midagi lugenud. Vahepeal aga on olnud võimsad diskussioonid, sealhulgas filosoofide ülemaailmsetel foorumitel, ja ilmunud hulganisti väärt kirjandust. Ajad, mil lapsi (või vähemalt tudengeid) hirmutati inimese biologiseerimise tondiga, on möödas. Arusaam inimese sotsiaalsest olemusest ja bioloogilisest loomusest on nüüdisaegse marksistliku inimesekontseptsiooni nurgakivi, bioloogilise olemuse eiramine aga üks tüüpilisemaid vulgaarsotsiologismi avaldusi. (Inimese vulgaarne sotsiologiseerimine ei ole põrmugi parem kui tema vulgaarne biologiseerimine, psühhologiseerimine, gnoseologiseerimine.)
Vulgaarsotsiologismi see konkreetne kuju, mis alahindab inimese bioloogilist (zooloogilist) tahku, on toonud ka suurt praktilist kahju tervishoiu, inimesegeneetika, demograafia, ökoloogia jt. valdkondades. Vulgaarsotsiologistlik tahtmine tuletada kõike “konkreetsetest ühiskondlikest suhetest” viis näiteks selleni, et alkoholismis oskasime näha vaid “igandit”. Praeguseks on meil 4,5 miljonit ametlikult registreeritud alkoholikut, neid, kes “kuritarvitavad”, on aga neli-viis korda rohkem. Tõeline katastroof!
RH artiklis pakuvad empiirilised tabelid muidugi teatavat huvi, meile puht mehhaaniliselt külge traageldatud teoreetilised väited aga on abitud ja vildakad. “Uuenduskursi pooldajad peavad ühinema ja hakkama organiseeritult võitlema pidurdusmehhanismi kaitsvate seaduste ja demagoogia vastu”. Seni arvasime, et pooldajad on organiseerunud kommunistlikus parteis, ametühingutes ja teistes ühiskondlikes organisatsioonides, nüüd tuleb välja, et nad peavad ühinema ja võitlema mingi teise (missuguse?) lipu all. Kas tahetakse veel ühte sedatüüpi organisatsiooni (vabariiklikku või üleliidulist?), millest võime lugeda “Rahva Hääles” nr. 261 ja 262? On küll väga sedamoodi, sest konservatiividel väidetakse olevat “kogu võimutäius” (!!).
“Argiteadvuse materdamine… ei erguta kellegi eneseväärikust ega aktiivsust”. Oletagem, et õnnestub keelata Naanil tegelda argiteadvusega. Jääb sadakond uurijat kümnekonnas riigis. Kas tahetakse ka need maha suruda? Või lihtsalt loodetakse, et nende tulemused eestlaseni ei jõua ja viimast saab hoida vaimupimeduses? Mida me aga sellega võidame? Eneseväärikust on meil üpris sageli enam kui küllalt, millest aga kõvasti puudu jääb, on tavaliselt enesekriitika. Samuti on vähe lootust tõsta aktiivsust inimeste suigutamisega, valega, nagu ei oleks vaja mõtlemist õppida. Hoopis parem oleks, kui suudaksime juba keskkoolis endale kuigipalju selgeks teha, missuguste ülesannete lahendamisel on argimõtlemine parim, ja missuguste puhul viib rappa.
Kõige põjalikumalt viib see rappa keerukate sotsiaalsete nähtuste, eriti ebaõnnestumiste, draamade, tragöödiate seletamisel. Rakendub raudne mõttestamp: meie ei ole kunagi milleski süüdi, süüdi on alati teised; tarvitseb vaid süüdlased välja otsida ja maha nottida – kohe saabub igavene õnn. Siis aga selgub tuhat esimest korda, et ei saabu, ja et näiteks eelmise põlvkonna ristilöömisega saavutatakse vaid seda, et järgnev põlvkond omakorda ruttab ristilööjaid endid risti lööma. Konveier!
TS on väga kirju seltskond, peaaegu ainuke kõiki ühendav joon on just see standardne mõttestamp. Käib äge nõiajaht, tahetakse kiiresti avastada ja risti lüüa kõik stalinistid, bürokraadid, konservatiivid, pidurdajad. Võib-olla veel ka kõik vanad kindralid kibekähku noorte lipnikutega asendada – ja kõik läheb nagu lepase reega.
Oh püha lihtsameelsus! Oh üllas argimõistus! Oh igihaljas kannibalism!
M. Gorbatšov on juba korduvalt, eriti aga äsja ilmunud raamatus “Perestroika ja uus mõtlemine” rõhutanud: “Suurim raskus perestroika teel peitub meie mõtlemises, mis kujunes eelnevatel aastatel. Meil kõigil, peasekretärist kuni töölisteni on vaja seda mõtlemist muuta…”
KONFRONTATSIOON JA KONDIRAGIN
Tegemist on kahe strateegia, kahe vastandliku mõtlemisega. Lootusetult iganenud ja uutmoodi mõtlemisega. Esimene külvab tigedust ja ihaleb konfrontatsioone ning toob meile garanteeritult kaela suured ebameeldivused – kuni rahvusliku katastroofini välja (Kui suured nimelt, see sõltub mitmest konkreetsest asjaolust). Moodustame 0,6% meie riigi, 0,03% maailma rahvastikust, tuumaajastul oleme aga seotud lahutamatult nii ühe kui ka teisega. Iga viga võib saada saatuslikuks.
Ma ei ironiseerinud, kui kirjutasin “Ajaloo lakuunides” (SV nr. 37), et tavalise mõttelaadiga mehi on vaja tuhat korda enam kui minusuguseid. Eksootilisi mehi on palju vähem vaja, kuid päris üleliigsed nad vast ka ei ole. Eriti tuumaajastul. Stagnatsiooni, “soojussurma” vältimiseks on igal juhul vaja mitmekesisust, sealhulgas ketserlikku mõtlemist. Peale selle võivad kohvikupoliitikud ja saunastrateegid väga kergesti kaotada reaalsustunde, hakata arvama, et neist midagi sõltub. Keegi peaks olema suuteline meelde tuletama, kuidas suurt poliitikat reaalselt tehakse.
Churchilli mälestustes on koloriitne episood, mis leidis aset Krimmi konverentsil (tsiteerin mälu järgi, kuid eksida võin vast ainult ebaolulistes detailides). Hetk oli soodne, kirjutab Churchill, ja ma pöördusin Stalini poole: teie väed lähenevad kiiresti Balkani riikidele, meil on seal ka tõsised huvid. Püüdkem vältida tarbetuid komplikatsioone, leppigem kokku peamises. Kuidas vaataksite sellele, kui Jugoslaavias moodustaksid Venemaa huvid 50%, meie ja USA huvid samuti 50, Bulgaarias vastavalt 90 ja 10, Kreekas 10 ja 90 jne.? Niikaua kui seda tõlgiti, pani peaminister protsendid kiiruga paberile ja saatis selle marssalile. Viimane heitis pilgu peale, tõmbas sinise pliiatsiga rasvase kriipsu ja viskas paberi üle laua meie suunas. Ta oli nõus. Saabus veniv vaikus. Churchill küsis, et kas tulevased ajaloolased ei pea meid suurteks küünikuteks: mitmekümne miljoni inimese saatuse otsustasime mõnekümne sekundiga; vast põletame paberi? Ei, vastas Stalin rahulikult, jätke see endale mälestuseks. Tulevaste põlvkondade seisukoht teda ei huvitanud.
Niimoodi või umbes niimoodi lahendatakse asju tegelikult, sisuliselt. Üks sekund, vahel aga ka terve minut iga miljoni inimese kohta. Järgmine etapp on saavutatud kokkuleppe vormistamine mitmet laadi läbirääkimistes, massimiitingute resolutsioonides ja mitmel muul viisil. Kolmas tasand on kohvikupoliitikute targutused, mis maailmas on õiglane, mida peaks avalikustama jms. Midagi halba selles ei ole – kui seda ainult ei hakata tõsiselt võtma.
Saavutatud kokkulepetest on üldiselt raudselt kinni peetud. Hiljem fikseeriti need veel ka olemasolevate piiride vankumatuse põhimõttena (Helsinki, 1975). Teisiti ei saakski tuumaajastul olla. Kes tahaks midagi muuta, see peab arvestama riskiga kaotada kõik. Absoluutselt kõik.
Peaks olema selge, et põhimõte, mida rakendatakse kübara või mehe valikul (meeldib – ei meeldi), ei ole üldsegi rakendatav mõnes teises olukorras. Meie eksistentsi põhiparameetreid on kolm: vabariigi läänepiir on NSV Liiidu riigipiir, ja see on vankumatu; ei ole mingeid alternatiive ka sotsialismile ja perestroikale. Õelutsemisega saab endale maohaavu või hüpertooniat soetada, konfrontatsiooniga veel suuremaid pahandusi kaela tuua.
Minevikus inimesed pandi paari. Nad pidid seda loomulikuks ja õppisid teineteist armastama. Või vähemalt vältima tülitsemist ja kaklemist. Sedasama on vaja liitriigis, kuidas see ajalooliselt ka ei oleks kujunenud.
Sedaviisi siis…
***
1 Tol ajal ei olnud formaalselt küll surmanuhtlust, kuid kes pidi hukkuma, see ka hukkus – ja väga kiiresti. Pöörakem tähelepanu näiteks fabritseeritud “Leningradi vandenõu” kolme tähtsama tegelase – N. Voznessenski, A. Kuznetsovi ja P. Popkovi surmadaatumeile: esimene suri 30. septembril 1950, kaks ülejäänut järgmisel päeval, 1. oktoobril 1950.
2 Mõningaid kokkuvõtlikke arvandmeid bandiitide “tegevuse” kohta vt. artiklis: Sven Lepik, Ambitsioonide meelevallas, “Rahva Hääl” nr. 220.
Gustav Naani arhiiv 