Gustav Naani arhiiv


MILLE POOLE TULEKS PÜÜDA?
6. Apr 2010, 17:33
Filed under: 1987

Noorte Hääl 1987: 9. detsember, lk. 2.

Mille poole tuleks püüda?

GUSTAV NAAN

Kui pühapäevases lehes Naan sajatab, sajatavad kõik lehed kuu aega takka.

Leo Dolenko 

Teoreetiline ja massiteadvus

    Hiljutisel ühiskonnateadlaste nõupidmisel ütles A. Jakovlev: “Nõukogude ühiskonna kvalitatiivselt uue seisundi saavutamine nõuab ka kvalitatiivset nihet ühiskonna teadvuses – nii massi- kui ka teoreetilises teadvuses”.

    Stagnatsiooni üheks oluliseks põhjuseks oli kahe teadvuse vahekordade moonutamine: teoreetilist teadvust püüti kohandada massiteadvusega, mille tagajärjel mõlema tase kannatas. Kuni viimase ajani esines katseid argimõtlemise, eriti aga massiteadvuse olemasolu lihtsalt eitada: kõik suudavad kõike, kõik mõtlevad ühteviisi õigesti.

    Kuigi veismanistlik-morganistlik-mendelistliku bioloogia, relatiivsusteooria või väärteaduse küberneetika nahutamine eesrindlike lüpsjate ja följetonistide poolt ei ole enam ammu moes, on ikka veel raske loobuda kiusatusest ässitada massiteadvus kallale teoreetilisele mõnel sellisel alal, kus argimõistus ennast endistviisi igati pädevaks peab. 

See magus, magus kättemaks

    Hiljuti kurtis “Edasi” toimetaja, et lehe “agaramad ründajad” “näevad mõnes ilmunud kirjatükis inspiratsiooni Ropka-Tamme kalmistu rüüstamiseks”. Soovitasin suhtuda kriitikasse sallivamalt: “Kas need ongi ründajad, järsku on muretsejad? Seos konkreetse kirjatüki ja konkreetse teo vahel võib olla vaieldav, kuid väljaspool igasugust kahtlust on, et rahvuslike kirgede kirglik üleskruttimine pidi paratamatult viima sotsialismi ja haudade rüvetamisele” (NH nr. 266).

    Kriitikale reageeritakse “Viseerimata veergudega” (“Edasi” nr. 271). Kasutatavate võtete iseloom (see, mida kriminalistid nimetavad käekirjaks) on siin täpselt sama, mis oli anonüümses (õigemini pseudonüümses) artiklis “Diskussioon alles algab” (nr. 241). Enti kui TV-teksti puhul saab neid võtteid kasutada riskivabalt, siis avaldatud loo puhul see enam päris nii ei ole. Lugejal võib tekkida kiusatus võrrelda seda, mida Naanile omistatakse, sellega, mida ta tegelikult väidab. Ja kohe selgub, et need on vägagi erinevad asjad.

    Näide: “… lõpetades tänapäevaste ähvardustega lutikate laiaks litsumise asjus. Kõvakäelisus on tuntav: rahva elust, tema kannatustest ei tea stalinist midagi, ent karistada võib alati.”

    Sündinuks selle pärli autor ajastu võrra varem, sobinuks ta oivaliselt tööle teatavasse ametkonda. Niisama sundimatult, möödaminnes, nagu praegu riputatakse stalinisti silt, riputanuks ta siis ülekuulatavale akadeemikule rahvavaenlase sildi.

    Võib-olla ei tehta demagoogiat ühegi teise sõnaga nii palju, nagu “rahvaga”. Nähtavasti kuulub näiteks “Edasi” toimetus rahva hulka, kirjastuse “Valgus” või Ajaloo Instituudi kollektiiv aga mitte? Huvitav oleks teada, kuidas määratakse piir rahva ja mitte-rahva vahel? Kuidas tehakse kindlaks, et “Edasis” rahva elu tuntakse, kirjastuses aga ei teata sellest midagi?

    Keda võib “alati karistada” ajalehe toimetaja? Kirjastuse toimetaja võimalused on veelgi väiksemad.

    Ning peamine. Lugejale ei ole mingi probleem meest otse teolt tabada: mälu värskendamiseks heidab pilgu NH nr. 266 [Noorte Hääl, 1987, 18. november] leheküljele 2 ja veendub: lutikatest räägib keegi, kes Naani laidab, “Edasis” aga tehakse sellest … Naani ähvardus!

    Kas saab võltsingutes minna veel kaugemale? Ja mida see kõik siis ikkagi tähendab? Et ollakse valmis üles kruvima mis tahes madalaid kirgi ning kasutama selleks nii labast demagoogiat kui ka lausa provokaatori võtteid?

    Miks peaksime arvama, et 1937. või 1950. aasta tragöödiad mingil juhul ei kordu? Kas ei ole selge, et vähegi tõsisema komplikatsiooni puhul läheks ka praegu kohe jälle vaenlaste jahtimiseks ja kõige fantastilisemate süüdistuste esitamiseks? Entusiaste oleks külluses!

    Inimkond on üle elanud tuhandeid terrorilaineid ja neid võib tulla veel tuhandeid. Tingimata tulebki, kui ei toimu revolutsiooni massiteadvuses, mis seisneb selles, et harjumuspärase “kes on süüdi, keda peaksin lintšima?” asemel hakatakse harjuma küsimuse asetusega teoreetilises teadvuses (teaduses): “miks, milles on nähtuse põhjus?”

    Niikaua kui seda ei ole, notitakse endiselt iga päev maha kümmekond tuhat inimest, kusjuures arv kipub aina suurenema.

Kired ja teadmised 

    Oleme juba kord sellised: ihu koosneb meil enam kui 9/10 ulatuses veest, hing aga vastuoludest.

    Vaatleja kalduvustega kolleegid on kujukalt rääkinud, kui huvitav on jälgida varahommikul inimesi ajaleheputka juures siis, kui jookseb mõni selline järjejutt, nagu näiteks “Su(u)ndmõtteid armastusabielust” (1976), “Ajalool on jõnks sees ehk Progress ja prognoos” (1980), “Isikukultus: teadmise ja kired” või “Tuld Naani pihta!” (1987). Lehe saabumist ootab nii mõnigi inimene täpselt nagu narkomaan süsti. Ehkki teab väga hästi, et lugedes vihastab ennast roheliseks. Õhtul paneb postkasti kirja: “Jää ometi vait!” Kuid hommikul seisab jälle kärsitult lehesabas.

    Miks siis vajatakse niisugust valusat süsti? “Tunnistan, et G. Naani demagoogia on enamasti ikka olnud nauditavalt peen”, loeme “Veergudest”. Vaevalt, et autor ennast usub. Demagoogiat vajatakse siis, kui tahetakse lugejale meeldida. Kui aga tahetakse teda vihale ajada? Selleks sobivad kõige paremini loogika ja faktid. “Kes lisab teadmisi, see lisab valu,” ütleb elutark Koguja. Ja see ongi vastus küsimusele, miks vajatakse valusat süsti: ka kõige kirglikum naine ei ela ainult kirgedest, temagi vajab teadmisi.

     “Nüüd aga on akadeemik haaranud kirve ning tormanud sellega kurgi püüdma. Igaühele on teada, et tõrjuva hoiaku G. N-suhtes ei kutsunud esile keegi Madisson, vaid akadeemiku ennastimetlevad esinemised ajakirjanduses.”

    Tõrjuv hoiak ja pidurdamatu vihavaen on siiski küllalt erinevad asjad. Seda, mida filister (sisuliste argumentide puudumisel) nimetab tavaliselt sapiselt eneseimetlemiseks, olen ka kasutanud, kuid kahjuks saabki sellega vaid tõrjuvat hoiakut tekitada, massiteadvuse uurimisel aga vajan eelkõige metsikut viha enda vastu, selle esile kutsumiseks tuleb käivitada mingid võimsad (poliitilised, rahvuslikud, religioossed) kired. Teatavasti on see täiel määral õnnestunud, sest (julgen väita) tunnen massiteadvuse hellemaid konnasilmi, punkte, milles teadmiste lisamine lisab valu eriti kõvasti.

    T. Madissoni Hirvepargi kõne oligi sellele hea kinnitus. Ta nimetas vaid ühte ainsat konkreetset eestlase nime. Ühte miljonist võimalikust. Selles ikkagi midagi on, eks ju?

    Mida nimelt öeldi, selle kohta olen kuulnud vähemalt kolme erinevat versiooni, neljanda, kõige süütuma teatas oma maruvihases kirjas üks Madissoni tuline kummardaja. Kuna sõnad on tal asetatud jutumärkidesse, siis on teatav alus oletada, et kummardajal on tõesti tekst olemas. Kasutagemgi siis seda kõige süütumat varianti:

    “Eesti ajalugu tuleb kirjutada uuesti, kuid kes seda tegema peab? Ega ometi Gustav Naan ja temasugused?”

    Üksnes teaduskraadiga ajaloolasi on meil 150 ümber. Sealhulgas neli TA liiget. Kõik see on “temasuguste” hall mass. Ainuke ajaloolane, kes väärib nimetamist nimepidi, sest on alati olnud, on praegu ja igavesti kõiges süüdi, on mees, kes eemaldus ajaloost juba 26 aastat tagasi. (Viimati tegelesin sellega siis, kui toimetasin – koos A. Vassariga – kolmeköitelise “Eesti NSV ajaloo” esimest köidet; eestikeelne ilmus 1955, venekeelne 1961. Ajaloolase karjääri kõrgpunktis loobusin sellest, kuna oli selgunud, et põhimõttelist laadi valged laigud jäävad veel kauaks.)

    Kellelegi või millelegi hambad sisse lüües peaksime püüdma endale aru anda, kas rahuldame õelutsemise või teadmise vajadust. Esimese vajaduse rahuldamiseks võime lähtuda valest, et Naan on ainuke mainimisväärne ajaloolane. Kuid samahästi võime kasutada ka vastupidist: ta ei ole kunagi olnud ajaloolane. Pidurdamatu õelutsemise seda varianti kasutatakse “Veergudes” pika tsitaadi näol. Sisuliselt olulisem osa: “Enda andmetel on G. Naan füüsik ja kosmoloog. Miks sai temast siis Ajaloo Instituudi direktor?” Selge: karjerist! Pidanuks ütlema ei.

    Loogika on oivaline: ta on ju vetelpäästja, miks ta pistis pea tulle? Pidanuks ütlema ei ja minema rahulikult õlut jooma. Kui tol ajal polnuks ajaloolasi (ainult ajaloole spetsialiseerunuid) umbes kolmkümmend korda vähem kui praegu, võinuks tõesti õlut juua: asi ei oleks olnud sugugi lootusetult raske ja seega pööraselt huvitav.

    Kõigi reaalselt rakendatavate jõudude mobiliseerimine üheköitelise ajaloo koostamiseks 1950. aastal tähendas, et meid oli seitse: Harri Moora, Artur Vassar, Hilda Moosberg, Joosep Saat, Viktor Maamägi, suurepärase “staabiülemana” Osvald Saadre ning fantastiliste rabajate pealikuna siinkirjutaja. Jõud olid seega (formaalselt) väikesed, aega fantastiliselt vähe (kaks aastat) ja olukord fantastiliselt raske: olid ju valged laigud tollal praegustest sada korda suuremad (kodanlikus historiograafias olid terved ajastud ja nähtuste valdkonnad lihtsalt läbi töötamata, nendeni ei olnud veel jõutud või neid ei tohtinud ajaloos olla).

    On aga hästi teada, et ekstreemses olukorras inimene kas ei suuda midagi või suudab kümme korda rohkem kui tavalises. Antud juhul olid entusiasm ja tööviljakus tõesti fantastilised. Ilmunud raamat sai väga kõrge hinnangu väga autoriteetsetelt eriteadlastelt väga autoriteetsete ajakirjade veergudel (“Kommunist”, “Voprossõ Istorii”, ka “Eesti Kommunist” jt.).

    Praktiline soovitus kõigile õelutsemishimulistele: ärge kunagi lubage faktidel ennast eksitada, lähtuge oletustest ja väljamõeldistest.

Rahvuslik uhkus

    Olulisteks niheteks massiteadvuses kulub enamasti kolm põlvkonda, seega ümmarguselt sada aastat. Ent massiteadvusest laenatud osa individuaalses teadvuses võib muutuda võrratult kiiremini.

    Et oluliselt parandada oma orienteerumisvõimet, võiks treenida vähemalt kahes suunas. Esiteks harjutama massiteadvuse standardse ja üsna viljatu küsimuse “kes on süüdi?” asemel esitama ka võrratult edasiviivamat “milles on põhjus?” Ja teiseks küsima endalt alati, kas tahame jälle vaid õelutseda või seekord ka teada?

    Praeguseks on massiteadvus juba küllaldaselt üles ärritatud ja seega kuigipalju oma lemmikstereotüüpides kõikuma pandud, et pakkuda järelemõtlemiseks veel ühte küsimust. Millele rajada rahvustunne?

    Võidakse muidugi küsida, et kas rahvuslik uhkus üldse peabki tingimata olema? Vastus on, et me lihtsalt ei pääse sellest (kuigi mõni naiivne mehike võib arvata, et keegi saab läbi ka rahvusliku nihilismiga).

    Kuidas me seda enda ja teiste eest ka ei varjaks, tahame tingimata teistest üle olla, ja võimalikult niimoodi, et endal ei oleks selleks vaja lillegi liigutada. Näiteks meeldida naistele pika kasvu ja karvasusega. Või aadliseisusesse kuulumisega. Või väljavalitud rahva hulka.

    Selleks, et eriliseks pidada oma suguharu, hõimu või rahvust on mitmeid võimalusi. Näiteks totemism: võidi uskuda, et antud suguharu esivanemaks oli lõvi. Või vähemalt karu. Võime uskuda, et valge inimene on värvilisest targem. Või et aarialased on üle kõige ja neile on teiste suhtes kõik lubatud. Väga tore on, kui teil on mõni Tšingis-khaan või Timur (Tamerlan). Teadmine, kuidas taoline mees on vahvalt tapnud, põletanud ja laastanud, täidab teie südame erakordse uhkusega. Kui aga niisugust meest ei ole, siis peate uskuma vähemalt seda, et teie rahvas on, vastupidi, olnud kõige suurem kannataja. Igal juhul peame olema erilised, ebatavalised.

    Prooviks üritasin võtta oma rahvalt võimaluse uskuda, et kannatasime isikukultuse kahjulike tagajärgede all rohkem kui ükski teine. Ja kohe oli selgesti näha,milliseks masendavaks löögiks rahvustundele see on. Järgnenud kättemaksuüritustel ei näi otsa ega äärt olevat.

    Ent pole midagi parata. Kuigi palju võime ju veel püüda kramplikult irratsionaalse usu külge klammerduda, kuid varem või hiljem oleme sunnitud jõudma äratundmisele, et ainuke, millele saab ka arenenud industriaalühiskonnas rajada rahvusliku uhkuse, on materiaalse ja vaimse kultuuri reaalsed saavutused. Ja kuna me sellest äratundmisest mingil juhul ei pääse, siis hakakem harjutama.

Kuidas võidelda rahvuse huvide eest? 

    Aastat viiskümmend tagasi jutustas isa mulle anekdoodi, mida olla räägitud Eestimaal pärast 1905. aasta revolutsiooni mahasurumist. Mehi pekstud karistussalklaste lahkumise järel vahetavad külanaised muljeid külla nii harva sattuvatest värsketest meestest. Leitakse, et ohvitseridki võivad olla väga erinevad. Noorem mees oli väga ilus ja nähtavasti ka heasüdamlik, kamandas nii meeldiva häälega: “Dai horošenko!” (nähtavasti käskis nuhelda säästvalt). Kuid see vanem paks mees oli tõesti vastik. Naistest ei teinud väljagi ja aina röökis: “Dovolno!” (Küllap käskis lüüa hästi valusalt.)

    Külanaiste kalduvus otsustada puht välise järgi on igasuguse argimõistuse hea mudel. Tihti peame kangeteks rahvuse huvide eest võitlejateks neid, kes sel teemal kõvemini lärmavad. Kuigi tulemused võivad kergesti olla vastandmärgiga. Kui näiteks eestikeelses trükisõnas püütakse õpetada kohalikke ukrainlasi käituma nii, nagu meie õigeks peame, siis võib kergesti juhtuda, et mõni, kes valdab keelt, tõlgib teistele, need sülitavad ja ütlevad: “Vist on aeg hakata relvastuma nende kuradi fašistide vastu!” Tahetakse (või väidetakse, et tahetakse) pingeid vähendada, saavutatakse aga nende suurendamine.

    Kes tahab rahvuse huvide eest hea seista, tehku midagi konstruktiivset. Istutagu puu. Rajagu ilus aed. Sünnitagu kaks, veel parem kolm last ja kasvatagu nad mõtlemisvõimelisteks olenditeks. Kes suudab, kirjutagu romaan või konstrueerigu hea laser. Jne.

    Näiteks paatoslikud arutlused keele õiguste kohta toovad minu meelest rohkem kahju kui kasu. Hoolitseda tuleb selle eest, et keel oleks alati nõutaval tasemel, näiteks varustatud ajakohase terminoloogiaga. Deklamatsioonid ei anna siin midagi, tuleb luua tingimused, mis sunniksid meid terminoloogiat pidevalt arendama. Üheks tõhusamaks vahendiks on siin teatmeteoste, eriti universaalentsüklopeediate tegemine.

    Mõelgem kõige selle üle.

*

Comments Off on MILLE POOLE TULEKS PÜÜDA?





Kommenteerimine on suletud.



%d bloggers like this: