Gustav Naani arhiiv


ISIKUKULTUS: TEADMISED JA KIRED
6. Apr 2010, 00:41
Filed under: 1987

Noorte Hääl 1987: 16.–18. september, lk. 2; ja 2. oktoober lk. 2.

     ISIKUKULTUS: teadmised ja kired

GUSTAV NAAN 

    “Minevikusündmuste hinnanguis valitsevad vahel emotsioonid mõistuse üle, teaduslikku analüüsi asendab äge moraliseerimine, isikud ja terved ajalooperioodid värvitakse üksluiselt heledaiks või tumedaiks. Ajalugu aga on mitmevärviline ja mitmekihiline.”

    Ajakirja “Kommunist” (nr. 12) “Ümmarguse laua” kokkuvõttest

     [1]

      TEINE LAINE

    Enne partei XX kongressi (1956) oli sõna “isikukultus” kuulnud vaevalt rohkem kui üks inimene tuhandest. Tuttav oli küll sõna “kultus”, kuid selle all mõisteti religioosseid kultusi. Et on olemas ka mitmed teised, näiteks isiku- ja fallosekultus, seda teadsid vaid väga vähesed spetsialistid.

    XX kongressi kinnisel istungil kuulati ära N. Hruštšovi ettekanne “Stalini isiku kultusest ja selle kahjulikest tagajärgedest”. Pärast kongressi loeti see ette kommunistidele, trükis avaldati aga vaid Keskkomitee sama pealkirjaga otsus, mis õige lühidalt refereerib ettekannet.

    Mõju oli vapustav (kogu maailmas!). Järgmise kümnekonna aasta jooksul oli sõna “isikukultus” võib-olla kõige populaarsem sõna üldse. Tehti väga palju nähtuse kahjulike tagajärgede lahtiarutamiseks; ohvrid rehabiliteeriti (osa postuumselt). Siis aga tulid need kaks aastakümmet (1960. aastate teisest poolest kuni 1986. kevadeni), mil seda sõna kasutati vaid üliharva, sõnaühend “ebaseaduslikud repressioonid” suretati praktiliselt üldse välja. Pisut üle aasta tagasi asendus see mahavaikimise tormiliste paljastustega. Teema praegune ülipopulaarsus on ilmselt tingitud kahekümneaastasest vaikimisest, on selle psühholoogiline (üle)kompensatsioon. Kui kasutada (kauget) analoogiat, siis umbes niisama paratamatu, nagu oli emotsioonidepuhang Eestis 1940. a. suvel pärast eelnevat kuueaastast “vaikuvat olekut”, mis oli kruttinud sotsiaalse pinge plahvatusohtlikult kõrgele.

    Kaks naist istusid ühes kongis 25 aastat. Kuna teha ei olnud midagi, siis nad vestlesid. Hommikust õhtuni. Ja kui nad lõpuks vabaks lasti, siis seisid veel nelikümmend minutit vanglaväravas, sest ei olnud jõudnud kõike ära rääkida.

    Ega mehedki palju teistmoodi ole…

    Mistahes ühiskonnas on emotsionaalsel pingel tendents suureneda, vahetevahel ka ohtlikult. Industriaalühiskondades on tähtsateks kaitseklappideks avalikustamismehhanismid, mille kaudu üleliigne aur lastakse välja ägeda rääkimisega. Seejuures võidakse midagi muidugi ka klaariks rääkida, kuid see ei ole peamine, peamine on ikkagi maandamine.

    Teiste sõnadega, rääkimistega ei rahuldata niivõrd intellektuaalseid kui just emotsionaalseid vajadusi.

    Kunagi hämmastas üks väga efektne daam siinkirjutajat, tollal alles üsna naiivset noormeest, öeldes kerge ohkega: “Mul on ju väga tore mees, kuid tahaks juba midagi muud.” Daam oli umbes poolteist aastat abielus olnud. Hiljem olen tihti tähele pannud, et inimesed väsivad ja tüdinevad ka põnevatest asjadest küllalt kiiresti: aasta kuni kaks aastat ongi siin vist üsna tüüpiline ajavahemik (s.o. relaksatsiooniaeg, nagu ütleks täppisteadlane).

    Praeguses isikukultuse nähtuste teistkordses ülesvõtmises torkab kõige rohkem silma palavikuline ruttamine. Tuleb kähku-kähku kõik hinge pealt ära öelda! Saadakse hästi aru, et praegune buum ei või kesta kaua, varsti hakatakse paratamatult tahtma “midagi muud”. Kuna supp, mida praegu sööme, ei ole keedetud viiekümnendatel, vaid seitsmekümnendatel aastatel, võib huvi kergesti kanduda sinna. Viiekümnenda alguse puhul aga taibatakse, et viha väljavalamine on küll loomulik vajadus, kuid ei vii kuskile ja ei lahenda midagi. On vaja ka teadmisi – mis, miks ja kuidas.

    Neil, keda alles rahuldab puhtemotsionaalne lähenemine, ei ole suurt mõtet käesolevat edasi lugeda. Kes aga juba tunneb vajadust, milleni varsti jõuavad enam-vähem kõik, selle vaeva saab mingil määral kergendada, juhtides tähelepanu äraproovitud mängureeglitele, millest tõeotsimisel tuleb tingimata kinni pidada.

    Kuid kohe algul ka hoiatus: midagi, ka teadmisi, ei saa tasuta. “Kes lisab teadmisi, see lisab valu,” ütleb elutark Koguja. Valu tekitab nimelt mõnede meie kõigi elus nii tähtsate mugavate ja armsate stereotüüpide (käibetõdede) purunemine.

     KONTEKSTI (TAUSTSÜSTEEMI) TÄHTSUS

    Esimese nõudmisena võiks nimetada süsteemsust. Mis tahes nähtus on mõistetav vaid vastavas kontekstis, mingi üldisema nähtuse (suurema süsteemi) osana (elemendina, alasüsteemina). Silmaklapid, mis annavad võimaluse konteksti mitte näha, on muidugi ülimal määral mugavad, sest kontekstist välja rebitud nähtust võib tõlgendada täpselt nii nagu süda soovib. Kuid praegu ja kogu käesoleva loo ulatuses – rõhutagem seda veel kord – ei ole jutt hoopiski mugavusest, otse vastupidi – võimalusest endale kõvasti haiget teha.

    Süsteemseks lähenemiseks isikukultuse asjadele on vaja kõigepealt kasvõi ligikaudselt ette kujutada, mis asi on kultus üldse ja isikukultus eriti. Ning konkreetse (näiteks Caesari või Stalini) isiku kultus kui osakse sellest. Lugeja vaeva vähendamiseks selles osas on siinkirjutaja kokku pannud artikli (“Horisont” 1987, nr. 4 ja 6-8).

    Ka väike tragöödia on loomulikult tragöödia ja kalduvus lugeda oma konnasilmi naabri tuberkuloosist tähtsamaks väga inimlik, kuid selleks ju Allah meile mõistuse annabki, et suudaksime säilitada siiski mingi mõõdutunde, ei püüaks ennast ja oma hädasid pidada aina selleks teljeks, mille ümber tiirleb kogu Universum.

    1950. aastate hälbed Eestis on siiski vaid mikroskoopiline osake nähtusest kui tervikust. Väga väike võrreldes isegi ainult peaaegu samaaegsete sündmustega Leningradis.

    Sõrmest välja imetud “Leningradi vandenõu” tagajärjeks oli, et lasti maha linna, oblasti, kümnete linna- ja maarajoonide parteikomiteede kõik sekretärid, enamik täitevkomiteede esimehi ja nende asetäitjaid, palju teisi juhtivtöötajaid Leningradis, peale nende Poliitbüroo liige akadeemik N. Voznessenski ning Orgbüroo liige Keskkomitee sekretär A. Kuznetsov.

    Võrdluseks olgu meelde tuletatud, et Eesti NSV juhtivtöötajaist lasti maha, kui ma ei eksi, vaid kaks – kaubandusminister Augustin Hansen ja kindral Jaan Lukas. Ja nemadki vist mingis oletatavas seoses “Leningradi vandenõuga”.

     KAS RAHVUSLIK?

    Juba üksnes sedalaadi võrdlused näitavad ka kohe, kuivõrd lootusetud on katsed painutada mainitud või teised taolised hälbed mingi “rahvusliku” klišee alla. See on aga kahjuks praeguse ažiotaaži üks kõige iseloomulikum ja kõige ohtlikum joon: kuumapäised intelligendid püüavad tingimata oma rahva selleks kõige suuremaks kannatajaks kujutada. Ekstremistlik liikumine “Pamjat”, kuid kaugeltki mitte ainult see, püüab viia kõik ühe skeemi alla, mille järgi juba Oktoobrirevolutsioonist alates on olnud olemas grandioosne muulaste vandenõu “vene vaimu”, vene kultuuri, pühade vene traditsioonide süsteemikindlaks hävitamiseks. Soliidsetes paksudes ajakirjadeski on meelde tuletatud (selge alltekstiga), et “kõige venelikuma” poeedi, “vene rahva hinge” Sergei Jessenini kõige jultunumateks kiusajateks olid Poliitbüroo liige Lev Trotski (Bronštein) ja Keskkomitee propagandaosakonna juhataja Lev Sosnovski. Muulase Stalini (Džugašvili) positsioon vene rahvuskultuuri suhtes, antakse mõista, oli niisama arusaadav.

    Spekulantide ja natsionalistide märatsemine Alma-Atas kutsus esile ajalehelugejate kirjade laviini. Avaldatud kirjade hulgas oli ka selliseid: kõigis liiduvabariikides tuleks sisse seada erilised eesõigused slaavi päritolu inimestele. Hiljutine ekstsess Riias ja krimmitatarlaste esindajate provokatsiooniline käitumine Moskvas on neid meeleolusid veelgi tugevdanud.

    Mõni meiegi autor ja toimetaja ei häbene kasutada inetute kirgede üleskruvimiseks lausa matslikke võtteid. “Venelane mis venelane, mõtleb ta endamisi, nähtaval põsesarnad ja väike punane joodikunina.”

    Kuidas vaadataks sellele, kui näiteks mõne ukraina kirjaniku romaani peategelane ütleks: “Eestlane mis eestlane, kartulinina ja juhmid silmad?”

    Professor Mikk Titmal on tuline õigus, kui ta ütleb: “Praegusel ajal, mil nii paljud suhted ja srtuktuurid ühiskonnas on destabiliseerunud, on äärmiselt ohtlik puudutada nii irratsionaalseid ja tunnetest lähtuvaid suhteid, nagu seda on rahvussuhted.” Kardan aga, et need sõnad jäävad hüüdja hääleks kõrbes: just selle tõttu, et tegemist on läbinisti irratsionaalse ja emotsioonidest tingitud nähtusega, ei võeta mingeid ratsionaalseid (mõistlikke, mõistuslikke) kaalutlusi kuulda. Kirgi kruvitakse üles ka siis, kui teatakse, et sellega saab endale ja oma rahvusele ainult kahju tuua.

    Liiga tihti suruvad kired mõistuse nurka.

    USA kodudes on 120 miljonit tulirelva. Soetatakse neid kodu kaitsmiseks. Ent sotsioloogilised uurimused kinnitavad: iga surnukstulistatud sissemurdja kohta tuleb 12 tapetud sõpra ja tuttavat ning 18 surmatud perekonnaliiget ja sugulast. Tavaliselt puhkeb vaidlus mingi tühise asja üle, ägestutakse, haaratakse püstol, emotsioon lülitab mõistuse välja ja ongi veel üks laip.

    Diskussioonikultuur!

    Ja kuna emotsioonide valitsemine mõistuse üle on nii või teisiti omane enamikule inimestest, siis ei sallita ka selle hella teema puudutamist. Tarvitseb vaid kirjutada kirgede märatsemise kohutavatest tagajärgedest, ja kohe ägestuvad mitmed, näiliselt päris intelligentsedki inimesed: näete, milline emotsioonide vaenlane ta on, tahab meid kõiki külmadeks ratsionalistideks muuta!

    Seegi on diskussioonikultuur.

     AJASTUTE ERINEVUS

    Järgmine tähtis nõue on historism. Mis kehtib ühe ajajärgu kohta, ei tarvitse teise puhul sugugi õige olla. Mäletan koosolekut, millel üks emotsionaalne hollandlane (Kaug-Idas olid esindatud vist kõik maailma rahvad) tegi ettepaneku koolivend komsomolist välja heita: on kodanlustunud, kannab lipsu! Ettepanek ei läinud siiski läbi, kuid näiteks abielusõrmus (religioosne igand!) tõi kindla peale kaasa väljaheitmise.

    Meie teema seisukohalt tuleks teha selget vahet nelja väga erineva ajajärgu vahel (esimene lõppes XX kongressiga, kolmest järgnevast oli juttu loo alguses).

    1984. a. aprillis avaldas “Sirp” seoses Jaan Anveldi sajanda sünniaastapäevaga ulatusliku artikli, milles aga ei ole sõnakestki tema represseerimisest. Ei ole seda ka üheski teiste väljaannete analoogsetes artiklites. Ka samal ajal trükki läinud uue ENE esimeses köites loomulikult mitte. Kujutlegem nüüd mõttelise eksperimendi korras mõnda osavat selli, kes 1986. aasta kevadel, seega täpselt õigel ajal (varem olnuks riskantne, hiljem banaalne!) asub kangelasliku tõeotsija poosi ja küsib pateetiliselt: miks “Sirp” varjab Anveldi represseerimise fakti?

    Sellega oleks rängalt eksitud nii süsteemsuse kui historismi põhimõtte vastu. Miks pateetika just “Sirbi” aadressil, kui nähtus on täiesti üldine? Ja mis õigusega tehakse nägu, nagu oleks juba 1984. a. kevadel olnud lubatud see, mis sai võimalikuks täpselt kaks aastat hiljem?

     2

     HÄDA FAKTIDELE

    Kunagi oli populaarne seletus, mis asi on uudis. Seda seletust veidi täiendades ja üldistades võiks öelda, et ajaloonähtuste puhul tuleb endale tingimata selgeks teha, millisesse ajastusse antud nähtus kuulub ning lähtudes sellest – missugusesse kategooriasse. Kas kategooriasse “inimene hammustas inimest” (täiesti tavaline, igapäevane nähtus), “koer hammustas inimest” (levinud nähtus; maailmas on umbes sada miljonit koera, nad hammustavad iga nädal vähemalt tuhandet inimest) või kategooriasse “inimene hammustas koera” (haruldane, erilist tähelepanu vääriv nähtus).

    1965.–1985. aastate kirjandus, milles ei ole sõnakestki represseerimistest, kuulub tolle ajajärgu esimesse, igati tavalisse kategooriasse. Kas aga on ka sensatsioonilisi kolmanda kategooria trükiseid? Pärast 1965. aastat hakkasid ilmuma 15 mitmeköitelist universaalentsüklopeediat, neist neliteist kuuluvad kindlalt esimesse, üks niisama kindlalt kolmandasse kategooriasse.

    Veel üheks nõudmiseks on objektiivsus, intellektuaalne ausus. Poleemikatuhinas või lemmikstereotüübi päästmiseks otsitakse tavaliselt hoolega kindlat tüüpi faktikesi ja ignoreeritakse kõiki teisi fakte, mis on selle stereotüübiga vastuolus. Missuguseid seletusi – ka lausa idiootlikke – küll ei ole püütud leida sellele, et vana ENE eest maksti 10–12 kordset hinda ja uuel ENE-l oli fantastiline tellijate arv! Kõigis neis seletustes lähtutakse nii või teisiti sellest, et eestlane on loll, ei tea isegi, mida tahab. Aga järsku siiski teab? Ja vägagi hästi? Sai kohe aru, et selles teatmeteoses on sadu fakte, mida mujalt naljalt ei leia, ja vähemalt kümneid artikleid, mis on kirjutatud oluliselt teistmoodi kui mujal?

    Õpetlik oleks võrdlevalt lugeda kas või näiteks artiklit “Totalitarism” ENEs ja SNEs (vastvad köited ilmusid 1976. ja 1977. a., sügava dogmatismi ja ühekülgsuse ajal).

    On mitmed naljad selle kohta, milles on pool- ja täisidioodi vahe. Täisidioot arvab, et eelnevad põlvkonnad ei teinud üldse midagi või tegid ainult vigu, et ajalugu algab sellest momendist, kui tema läks esmakordselt potile; poolidioot usub, et midagi siiski tehti, kuid juhuslikult või ületades kõikvõimalike ülemuste poolt tehtavaid kõikvõimalikke takistusi.

    Et kui näiteks omal ajal gigantseteks peetavate pooleteistmeetriste teleskoopide soovijaid oli kahekümne ringis, valmistada neid otsustati mitte üle kaheksa ja lõpuks tehti üksainus – Eestile (viisteist aastat hiljem küll veel kaks), siis kõik see sündis vastu ülemuste tahtmist.

    Ma ei räägi praegu Tõravere meeste ülienergilisest, palju aastaid kestnud tegevusest, mis väärib täit tunnustust. Selleks aga, et nad saaksid üldse jooksma hakata, oli vaja vastavaid ettevalmistusi kõrgemal tasemel. Oli viis meest, kelle vähemastki kahtlusest oleks täiesti piisanud, et meil poleks teleskoopi võib-olla siiani: J. Käbin, NSVL TA Astronoomianõukogu esimees A. Mihhailov, NSVL TA esimene asepresident I. Bardin, president A. Nesmejanov ja kindralpolkovnik (hiljem marssal) D. Ustinov. Viimane oli suurte teleskoopide suur entusiast, sest sai selgesti aru, kuivõrd nende tegemine aitab kaasa optikatööstuse taseme tõstmisele. Kõigest viiest on seoses teleskoobiasjadega jäänud soojad mälestused.

    Elu arenemisel oli palju bürokraatlikke ja muid tõkkeid, paljudel juhtudel nende ületamisel väsiti ja löödi käega. Kuid kõigil tasanditel oli ka väga asjalikke ja toredaid inimesi.

    Ka 1950. aastate alguse hälvete käibeskeemikesed meenutavad kõvasti seda akadeemiku loteriivõidu lugu, millest kirjutasin 8. juuli “Rahva Hääles”. Kõigepealt tahetakse millegipärast rääkida aina viiekümnendatest. Seega siis kümme aastat? Kuid 1956. aastal oli ju partei XX kongress, Stalin aga suri juba 1953. aastal. Kui võtta veel konkreetsemalt, siis on kerge veenduda, et Eestis tuli murrang juba 1951. aastal, osalt isegi 1950. aasta sügisel. Nii et igal juhul mitte kümme aastat, vaid mõnest kuust kuni mõne aastani.

    Viiekümnendate sisse mahub liiga palju erinevaid asju. Viiekümnendatel nõuti näiteks Harri Moora viivitamatut vallandamist ja viiekümnendatel (1957) saime valida ta akadeemikuks. (Kunagi, kui peaks saama mahti kirjutada mälestusi, võiks pajatada ka sellest, millise üsna lihtsa trikiga õnnestus päästa Moora vallandamisest ja teha temast 1950.–1952. a. kirjutatud “Eesti NSV ajaloo” üks põhiautoreid. Ka niisugused asjad kuuluvad mitmepalgelistesse viiekümnendatesse).

    Tahaks, et lugeja saaks selgesti aru: siinkirjutajal ei ole vähimatki tahtmist isikukultuse kahjulikke tagajärgi kuidagi vähendada. Olen teinud nende valgustamiseks ikkagi rohkem kui mitmed praegused käratsejad kokku. Seejuures ajal, mil see ei olnud sugugi täiesti ohutu nagu praegu. Olen lihtsalt sügavalt veendunud, et ülepakkumised, pooltõed ja täisvaled ei tule asjale kasuks. Isegi näiteks Hitleri puhul, kõigest muust rääkimata.

    Hegel ütleb, et inimesed ei ole kunagi midagi ajaloost õppinud. Ja seletab, miks: iga ajastu on selleks liiga individuaalne. Võiks lisada: kuid ka igiinimliku laiskuse ja piirtuse tõttu – tuntakse hirmu ja jõuetust ajaloo õppetundide keerukuse ja vastuolulisuse ees, eelistatakse mugavaid, idiootususeni lihtsustatud skeemikesi.

     VALGED LAIGUD JA MUSTAD AUGUD

    Läheneb suur juubel. Mahategemise tuhinas ei maksaks siiski püüda väikeseid veel kaotamata valgeid laikusid asendada suurte haigutavate mustade aukudega, mis neelaksid terved ajajärgud, sadade tuhandete inimeste ennastsalgava töö ja need reaalsed inimesed, kes seda tööd reaalselt juhtisid.

    Ei ole ühtainsatki aastat, mida peaksime häbenema, ühtki aastat, mil oleks tehtud ainult või peamiselt paha.

    Ja inimestest. Pikkade aastate jooksul olen suhteliselt sageli kokku puutunud EKP Keskkomitee esimeste sekretäride Nikolai Karotamme ja Johannes Käbiniga. Mõlemaga olen vaielnud ja vahel on minu toon olnud – nagu ma nüüd aru saan – ka põhjendamatult terav. On olnud võimalus nii või teisiti võrrelda neid mehi ka mõne teise vabariigi ja oblasti sekretäridega. Nüüd, mil vajalik ajaline distants on juba olemas, võin öelda täie veendumusega: mõlemad on olnud mehed omal kohal. Igaüks muidugi oma ajastu jaoks, mis on ju olnud küllaltki erinevad.

    Käibel on näiteks pahatlik filisterlik legend J. Käbinist 1950. aastate algul, mis rajaneb umbes sellisele targutusele: tol ajal tehti tõsiseid vigu, esimeseks sekretäriks oli Käbin, järelikult tema ongi peasüüdlane. Ei ole asjad sugugi nii lihtsad. Ükski juht ei saa olukorra peremeheks kohe pärast võimuletulekut, kui jõudude vahekord on alles kujunemas ja käib äge võitlus mitmete, ka vastandlike tendentside vahel. Pahatahtliku legendi kummutamiseks piisab juba mõnestki iseloomulikust faktist.

    VIII pleenumil (1950. a. märtsi lõpp) juhuslikult Keskkomitee sekretäri kohale pääsenud ekstremist K. võeti esimesel võimalusel töölt maha ja visati parteist välja. Lõpetati mürgel TRÜs – selleks saadeti 1951. a. rektoriks leningradlane F. Klement ja parteikomitee sekretäriks äsja Vabariikliku Parteikooli lõpetanud 25-aastane A. Köörna. H. Kruusi arreteerimisega ära hirmutatud Teaduste Akadeemia presiidiumi asemele valiti uus, eesotsas leningradlase J. Eichfeldiga, millega ekstremistide mesinädalad lõpetati otsustavalt ka siin. See ei olnud jällegi viiekümnendate lõpp, vaid 1951. a. kevad.

    Midagi küllalt olulist tehti ära ka juba 1950. aastal, vaid mõned kuud pärast VIII pleenumit. Täiesti ootamatult tuli siinkirjutajal hakata huvi tundma olukorra vastu Ajaloo Instituudis. Olukord ei olnud eriti kiita, kuid siin ei ole mõtet sellel pikemalt peatuda, tähtis on, et juba mitu kuud oli instituut direktorita (ajutiseks kohusetäitjaks oli nooremteadur, hilisem akadeemik V. Maamägi), kuid oli igati sobiv direktori kandidaat. Kohta aga pakuti minule.

    Ühtki ametikoha pakkumist elus ei ole ma vastu võtnud suuremate või väiksemate kõhklusteta, mõnest (argimõistuse seisukohalt kõige ahvatlevamast!) olen ka kindlalt ära öelnud.

    Kõhklused olid seegi kord. Kõigepealt, miks ei panda ametisse olemasolevat, igati sobivat kandidaati? Selgus, et ta oli iseend auti mänginud: kangesti tahtis saada direktoriks ja arvas, et saavutab seda kõige kindlamalt, käies Keskkomitees ja TA presiidiumins rääkimas, kui suurt vaeva ta on juba enne VIII pleenumit näinud kodanlike natsionalistide paljastamise ja vanade intelligentide ümberkasvatamisega. (Taolisi valearvestusi tehti pärast VIII pleenumit üsna palju.)

    1950. aasta septembris valiski Teaduste Akadeemia üldkogu siinkirjutaja Ajaloo Instituudi direktoriks. Võtnud instituudi vastu, veendusin üsna pea, et esimene mulje oli õige: tegemist oli tõesti toreda kollektiiviga. (Allahi eriline hoolitsus patuse siinkirjutaja eest on avaldunud võib-olla just selles, et ta on mind alati kokku viinud ainult oivaliste naiste ja ainult suurepäraste kollektiividega. Nii ühed kui teised on sisuka elu tähtsamaid komponente.)

    Kuigi tavaliselt minevikult midagi ei õpita, sest iga aeg tundub liiga individuaalsena, õppida siiski saaks. Üks “igavene” õppetund seisneb näiteks selles, et omandatud teadmised hiljem leiba ei küsi ja päris tarbetud ei ole kunagi. Millagi ja kusagil võivad ootamatult marjaks ära kuluda. Silmaring on vägev relv alati, ka igapäevases elus.

    Keskkoolis õppides kavatsesin kindlalt saada raadioinseneriks või füüsikuks, kuid tundsin lausa pöörast huvi ka ajaloo, filosoofia ja filosoofiaajaloo vastu. Olin lugemishull, ja kuna mälu oli, nagu alles nüüd aru saan, hiilgav, siis kõik oluline loetust jäi aastakümneteks meelde. Siiani on meeles see, missugused mitmeköitelised teosed suurimat mõju avaldasid: Kljutševski Vanamaa ajalugu, Lavisse’i ja Rambaud’ üldajalugu, Delbrücki sõjakunsti ajalugu. Ununenud on kunstiajaloo autorid.

    Kõik see kulus marjaks ära aspirantuuris, Eesti ajalugude tegemisel ja veelgi hiljem.

     SÜÜDLASTE JAHT

    Kuna käesolev lugu on mõeldud ainult teadmis- ja mõtlemishimulisele lugejale, eelkõige noorele, siis pakuksin läbimõtlemiseks veel ka kõige fundamentaalsema probleemi: mis on isikukultuse õppetundides invariantne (püsiva tähtsusega), mis aga seotud konkreetse ajajärguga ja isegi juhuslik?

    Reedavad ainult omad. Kui Jehoova küsis Aadamalt, kust ta teab, et on alasti, ruttas too argpüks ebadžentelmenlikult kõik Eeva kaela ajama: “Naine, kelle sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle keeleatud vilja”. Kohe järgnes ka ajaloo esimene ja kõige massilisem väljasaatmine (pagendamine, deportatsioon, küüditamine): paradiisist saadeti välja kogu inimkond. Määramatuks ajaks ja tagasipöördumise õiguseta. Ning pandi – mees palehigis igapäevast leiba teenima, naine valudes sünnitama.

    Seega juba Aadamast pärineb meie eneseõigustamine, enda puhtaksvaletamine ja teise uputamise vajadus: mina (meie) ei ole kunagi milleski süüdi, süüdi on alati keegi teine (teised, nemad), olgu see siis omaenda naine (mees), naaber, teine suguharu, teisitimõtlejad, kolleegid või veel keegi. Sõbrad meil võivad olla, vaenlased (süüdlased) peavad olema! Nende leidmine, avastamine, väljamõtlemine on Aadamast alates üks meie peamisi muresid.

    See vaenlaste avastamise mure on invariantne, on üldine nähtus, mis on alati olnud, on praegu ja nähtavasti jääb püsima veel väga kauaks. See aga missuguste nimelt konkreetsete vaenlaste ettemängimisega meid ühel või teisel ajastul haneks võetakse, on väga individuaalne, tihti kordumatu.

    1917. aastal kandsid Prantuse väed väga raskeid kaotusi, rahva rahulolematus suurenes katastroofiliselt. Nõuti süüdlasi. Vastuluure haaras enam-vähem esimese ettejuhtunud tantsijanna, laskis ta maha ning teatas, et see väga noor ja imekaunis naine Mata Hari oli geniaalne kõikvõimas spioon, kes ongi kõiges süüdi. Massiteadvus, kes lausa jumaldab selliseid lapsikuid ja pikantseid seletusi, oli rahuldatud.

    Läks aastakümneid enne kui ajaloolastel õnnestus välja selgitada, et tõtt ei olnud selles rohkem kui akadeemiku loteriivõidu loos, millest juba oli juttu. Naine oli tegelikult 41-aastane, ei olnud kuigi ilus ja tal ei olnud üldse mingit pistmist salakuulamisega.

    Katastroofilisemalt ja mõistatuslikult arenesid sündmused meie rinnetel 1941. a. suvel. Olime kavatsenud sõdida ainult võõral territooriumil, tegelikult vallutasid sakslased näiteks Vilniuse, mis asus piirist üle saja kilomeetri kaugusel, juba sõja teisel päeval (!). Kogu süü panemine kas või maailma kõige kaunimale naisele polnuks seekord veenev. Tuli kuulutada reetureiks ja maha lasta mitmed tuntud kindralid – kogu Läänerinde juhtkond eesotsas Nõukogude Liidu kangelase armeekindral D. Pavloviga.

    Sellega on seotud ka minu esimene väike kahtlus Stalinis. Kui vastav käskkiri ette loeti, meenus kohe Mata Hari legend ja veel mõned taolised (Tšapajevi hukkumise naiivne seletus üldiselt väga heas samanimelises filmis jms.) ning mõtlesin: küllap etteloetu on tõde, kuid vaevalt, et kogu tõde (taganesid ju niisama kiires tempos ka ülejäänud kaks rinnet!). Teine (ja viimane) kahtlus tekkis 6. novembril 1941. a., kui Stalin kinnitas, et mõne kuu, kõige rohkem aasta pärast fašistlik Saksamaa variseb kokku. Olin parajasti hospitalis Tihvinis, linnas, mille sakslased ülejärgmisel päeval vallutasid. (Edasine ravi käis juba Vologdas.)

     3

     OLUD SUNNIVAD?

    Hulgaliste vaenlaste otsimine (ja “avastamine”!) on paljudes riikides olnud väga pikaajaline traditsioon. Nõukogude Liidus hakkas see võtma hiigelmõõtmeid pärast S. Kirovi tapmist (1934). 1937. a. oli nuuskimisel juba massipsühhoosi ilme. 1938. a. tuli kokku kutsuda Keskkomitee pleenum, kus põhiettekandega esines V. Molotov (ettekannet ei avaldatud), pika ja väga terava kõnega “südametute karjeristide” vastu aga J. Stalin (avaldati). Toodi näiteid, kus mõni parteiorganisatsioon oli ennast lihtsalt olematuks, tühjaks “paljastanud”: kommunistid aina heitsid üksteist parteist välja, kusjuures tihti tervelt pooled väljaheidetuist tehti valesüüdistustega kohe ka “rahvavaenlasteks” (spioonideks, kahjuriteks jne.). On arvatud, et see 1938. a. pleenum võis olla Stalini silmakirjatsemine. Kuid siin võis siiski olla ka teine, tähtsamgi põhjus: sündmused võtsid juba tõelise loodusõnnetuse ilme ning võisid iga hetk väljuda Stalini kontrolli alt. Oli viimane aeg pidurile vajutada.

    Ei ole vist ka midagi eriti ootamatut selles, et niisuguse psühhoosi üle elanud “Venemaa eestlased” olid võib-olla peamiseks jõuks, kes ei lasknud 1950. aastal tekkida samasugust Eestis. Vajalik kohapealne kihk oli vaieldamatult olemas, seda näitab salakaebuste laviin pärast VIII pleeenumit (ei olnud vast nii metsikult võimas nagu okupatsiooniajal, kuid igal juhul ohtlikult suur).

    Kuna meie ise ei ole kunagi milleski süüdi, siis patoloogiliste sotsiaalsete nähtuste puhul koondub meie tähelepanu ikka ja jälle ühele-kahele-kolmele isikule, nende isikulistele iseärasustele. Pol Pothi tahtmist hävitada kõik haritlased viimseni on püütud seletada haiglase kättemaksuna selle eest, et ta Sorbonne’i teiselt kursuselt välja visati. Stalinit on mõned kirjanikud püüdnud kujutada peaaegu karikatuurselt, mõned lugejad on ka valmis nägema kõige seletust selles, et noormehena magas Stalin sokkides. Kõik see võib olla niisama põnev nagu väljamõeldised Mata Hari kohta (kümmekond põnevusfilmi, hulgaliselt romaane ja novelle), kuid ei seleta tegelikult mitte kui midagi. Tõelise seletuse saame peeglisse vaadates.

    Ei ole eriline probleem luua olukord, kus teil tekib võimalus karistamatult sõbrale nuga selga lüüa. Tegelik probleem, mis tuleks taguda enda teadvusse neljatolliste naeltega, on see, miks teil kohe tekib ka tahtmine seda olukorda kasutadab?

    Kui mõnda nõrganärvilist lugejat küsimuse selline asetus liialt šokeerib, siis võib ta algul kasutada inversiooni: miks teie sõber sellist olukorda kohe kasutab? Miks ta kargab püsti ja teeb ettepaneku heita teid komsomolist (parteist, kirjanike liidust jne.) välja, miks kõik teised teie sõbrad tema mula usuvad ja üksmeelselt väljaheitmise poolt hääletavad? Hiljem (juhul, kui ellu jääte) seletavad kõik, et nad ei ole kunagi midagi uskunud, kuid “tead ju ise, olud olid niisugused!”.

    Pärast VIII pleenumit viskasid meie kirjanikud rahvakirjaniku Fr. Tuglase ja teenelise kirjaniku J. Semperi Kirjanike Liidust välja. Olud olid sellised! Hiljem, kui olukord hakkas juba ilmselt normaliseeruma, helises ühel ilusal päeval minu laual telefon. Mees Kirjanike Liidust: “Ma väga palun, ärge heitke Tuglast akadeemiast välja!” Endamisi laususin vist midagi väga ebatsensuurset, torusse aga viisakmürgiselt, et me ei ole ju ometi mingi kirjanike liit, sellist mõtet ei ole meil üldse kunagi tekkinud. “Jah, aga ma ikkagi väga palun!” Nüüd taipasin, et seda häbematut komöödiat mängitakse kellegi (Tuglase?) jaoks, kes arvatavasti viibib jutuajamise juures.

    Rida aastaid oligi Teaduste Akadeemiast saadav raha TA korrespondentliikmele Tuglasele ainukeseks märkimisväärseks sissetulekuks.

    Küllap ajab mõni minu noor lugeja rinna ette ja ütleb enesekindlalt: “Mina küll kunagi sõbrale nuga selga ei löö! Lõid nähtavasti argpüksid, kadestajad, karjesristid, lihtslt lurjused.”

    Karjeriste on muidugi alati, segastel aegadel aga eriti, ent kui asi oleks vaid nendes, kui ei oleks üldist hüsteeriat, saaks neile alati võrdlemisi kergesti sõlme peale keerata.

    Religioosne kultus (kui see ei ole mäng, vaid sügav hinge vajadus) tähendab piiritut usku jumalasse. Credo, quia absurdum – usun, sest see on absurdne!

     USK

    Mis on isikukultus? Mitte abstraktselt, vaid konkreetsetes avaldustes?

    Väga külma ja vastiku ilmaga seisid 1953. a. märtsis sajad tuhanded inimesed kümme ja enam tundi järjekorras, et Staliniga jumalaga jätta. Leinamiitingutel ja kodudeski nutsid miljonid inimesed pidurdamatult. Isegi väga tõsised ja tasakaalukad inimesed esitasid endale küsimuse: mis saab riigist, mis saab meist ilma Stlinita?

    Partei XX ja XXII kongressi materjalidest teame, kuidas lahkusid elust paljud mahalastud vanad kommunistid ja Punaarmee väejuhid, näiteks parteiliige 1905. aastast Poliitbüroo liikmekandidaat, väga suurte poliitiliste ja elukogemustega R. Eihe. Nad surid hüüdega: “Elagu Stalin!”

    Selle hüüdega läksid vastu enam-vähem kindlale surmale (lootusetule rünnakule) ka tuhanded ridamehed 1941. ja 1942. aastal.

    See vääramatu usk põhjustas koletuid ohvreid nii sõjas kui ka repressioonide tõttu. Kuid nähtus ei ole siiski sugugi ühetähenduslik. Ei tohiks unustada, et vanem põlvkond purustas maailma kaks kõige võimsamat sõjamasinat, satelliitriigid ning eesti, krimmitatari ja paljud teised patoloogiliselt verejanulised kodanlik-natsionalistlikud jõugud peale selle. On teada ka Churchilli košmaar: ta kartis, et Stalinil võib tekkida tuju liikuda kokkulepitud eraldusjoonest kaugemale, võib-olla Hispaaniani välja, ja sel juhul ei suuda ka ameerika ja briti väed bolševikke peatada. Churchill kavatses taasrelvastatud saksa sõjavangid appi kutsuda!

    Selline oli meie jõud 1945. aastal. Selle jõu oluliseks koostisosaks oli just vankumatu usk. Ei ole sugugi kindel, et ilma sellise poolreligioosse usuta võit üldse võimalik oleks olnud. Hämmastavalt hiilgav võit igatahes küll mitte.

    See peaks olema üks ilmekam näide ajaloo õppetundide paljutahulisusest, keerukusest, vastuolulisusest, paradoksaalsusest. Argimõistuse või emotsioonidega ei ole siin lihtsalt midagi peale hakata.

     KIRED

    Muidugi tuleb teha selget vahet kultuse ja kultuse vahel. Marx ütleb: “Hegel märgib kusagil, et kõik suured maailmaajaloolised sündmused ja isikud esinevad nii-ütelda kaks korda. Ta unustas lisamast: esimest korda tragöödiana, teist korda farsina.” Neljakordse (!) kangelase N. Hruštšovi ja viiekordse (!!) kangelase L. Brežnevi kultus oli farss, Stalini isiku kultus oli miljonite suur tragöödia. (Esimesed aastad ei saanud Brežnev ennast veel korralikult maksma panna, ja siis ütles folkloor, et Stalini ajal oli kultus ja oli ka isiksus, Hruštšovi ajal oli kultus, kuid ei olnud isiksust, Brežnevi ajal ei ole kumbagi; kunagi vast jõuame ka selleni, et ei ole kultust, isiksus aga on.)

    Juba sajandeid teame, et kired pimestavad ja et teadmine on jõud. Kes tahab ennast ja teisi iga hinna eest lollitada ning inetuid ja ohtlikke kirgi üles kruvida, see võib teha näo, nagu me ei teaks midagi ja alles nüüd saab hakata valgeid laikusid kõrvaldama. Neid on kõrvaldatud siiski üle 30 aasta. Näiteks põllumajanduse kollektiviseerimist ja kulakluse kui klassi likvideerimist ning VIII pleenumile järgnenud sündmusi on uuritud päris põhjalikult. Hinnangud leiduvad sellistes üldistavates väljaannetes, nagu üheköitelise “Eesti NSV ajaloo” teine trükk (1957), kolmeköitelise samanimelise teose III köide (1971), “Ülevaade Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloost” (III osa, 1972), kaks ENEt (1970 ja 1987), entsüklopeedilise teatmeteose “Nõukogude Eesti” kaks trükki (1975 ja 1978).

    Kes tunneb tõsisemat huvi näiteks kulakluse vastu, peaks tingimata tutvuma mõne põhjalikuma monograafiaga. Näiteks E. Laasi raamatu “Eestimaa Kommunistlik Partei ellu viimas V. I. Lenini kooperatsiooniplaani 1944–1950” (1980) kirjutamisel kasutatud arhiivifondide kuiv loetelugi on viis lehekülge pikk!

    Muidugi on vaja asju edaspidigi uurida. (Isegi antiikajaloos avastatakse uusi asju, mis siis rääkida uusimast ajaloost.) Kuid teha seda tuleb tõsiselt. Püüda läbi ajada ainult kirgi üles kruttiva belletristikaga või koguni kergatslike hüüatuste, oletuste ja väljamõeldistega on inetu ja totter.

    Kired teadmisi ei asenda. Kuid muidugi ei tohi neid ka alahinnata.

    Massiteadvuse emotsionaalseid hetkevajadusi rahuldavad väga hästi kaks filmi: Th. Abuladze “Patukahetsus” ja J. Podnieksi “Kas on kerge olla noor?”

    Esimene film annab meile võimaluse mõtteliselt osaleda laiba väljakaevamistes. Selline sümboolne tegevus, nagu on hästi teada psühholoogiast, võib mõnda aega ja teatavates piirides asendada reaalset. Võiks nähtavasti nõustuda isegi Linnar Priimäe hävitava hinnanguga: “Kõige hämmastavam ja kahtlemata kõige õpetlikum on vaimse verejanu ning intellektuaalse vähenõudlikkuse harmooniline ühendus selles meil praegu nii populaarses filmis” (“Edasi” nr. 153).

    Jah, praegu on see väga vajalik. Ja väga õpetlik

    Teise filmi puhul oleks raske vastu vaielda 25-aastasele nonkonformistile Ervin Laanveele, kes kirjutab: “Kinosaalist väljudes hingas kindlasti nii mõnigi kergemalt: minu ebardlikkus, minu vead on tühised selle kõrval, mida filmis näha võis. Seega julgemalt edasi, ja ilma südametunnistuse piinadeta! Kes oli enne joodik, joob kindlasti julgemini edasi. On ju hullemaid! Kes muidu aega surnuks lõi, teeb seda veelgi suurema mõnuga. Miks mitte? Olud ju sunnivad.” (NH nr 118).

    Jah, ka see vajadus, vajadus ajada kõik kellegi või millegi (olude) kaela, ennast (kas või iseendagi silmis) puhtaks valetada on igiinimlik, on vast isegi argiteadvuse vajadus nr. 1. Aadamast peale.

    Praegu käib siinkirjutajal väike globaalne eksperiment. Nõustusin meeleldi kirjutama avaartikli ajalehe “Moskovskije Novosti” uuele rubriigile “1917–1987. Läbielatu”, sest leht levib 140 riigis. Kõigist vastukajasid ei saa, kuid vähemalt mõnest ikka. Juba kodumaisedki on väga huvitavad ja tihti oodatud.

    Kaks meest kirjutavad toimetusele, et niikaua kui sellised teadlased nagu Naan jätkavad ebateadusliku relatiivsusteooria kaitsmist, ei saa füüsikas, astronoomias ja filosoofias olla mingit perestroikat.

    Kõige enam on kirju, mis näitavad, et inimtühi ja konarusteta ajalugu, eriti aga surmigav moraliseerimine ja targutamine, mis oli eriti omane näiteks mõnedele teadusliku kommunismi õppejõududele ja õpikutelegi, on lugejale kõrini. Tahetakse isiklikke kogemusi, reaalselt läbielatut. Üks Leedu teeneline kultuuritegelane luges artiklist välja tervelt kuus huvitavat teemat, millest ma tema arvates peaksin tingimata kirjutama.

    Mind isiklikult aga huvitavad üle kõige võimalikud vastukajad väitele, et igaühes meist on midagi tumedat, mis ainult ootab oma tundi; ta ei jõua seda ära oodata ainult juhul, kui me hetkekski ei unusta, et ta ootab.

    Ratsionaalsus ei tähenda irratsionaalsuse (rääkimata juba emotsioonide, alateadvuse, intuitsiooni jms.) eitamist. Otse vastupidi, just ratsionaalne mõtlemine suudab täiel määral hinnata irratsionaalse alge kolossaalset osa meie hinges ja tegudes. Mõistes seda, oleme suutelised võtma tarvitusele vastavad ettevaatuse abinõud, olla pidevalt valvsad iseenda suhtes.

    Mis veel? Ah soo, teame nüüd, kui raske on olla noor. Ja et ei ole kerge olla ka keskealine. Õnneks on kerge olla vana.

    Asi seegi, eks ju?

     *

     4.

    Lugu oli mõeldud kolmeosalisena ja sellisena ka ilmus (NH nr. 215–217). Ent sellele järgnes lugejate täiendavate küsimuste laviin. Mõnedele sagedamini esinevatele suudan ehk vastata.

     KUIDAS NIIMOODI SAI ÜLDSE ELADA?

    Üheaegselt minu looga ilmusid “Noorte Hääles” kunstnik Boriss Jefimovi mälestused tema vennast Mihhail Koltsovist. 1937. aasta kohta on seal öeldud: “Kuidas kirjeldada tuhandete ja tuhandete inimeste olukorda, kes ei teadnud oma hingel mingit süüd, kuid kuulatasid igal ööl (igal!) tarduva südamega, kas heliseb äkki uksekell; kes hingasid alles koidu eel kergemalt ning vajusid raskesse unne ainult selleks, et kogu järgneva põeva jooksul õudusega mõelda saabuvast ööst”.

    Jah, tuhandete elu oli tõesti košmaarne, kuid peale nende olid veel ka miljonid, kes elasid kõige tavalisemat elu – nagu alati: tehti tööd ja lõbutseti, armuti, tülitseti ja lepiti ära. Ka miljonitel oli tugevaid tundeid, kuid nendeks ei olnud masendus, vaid ääretu vaimustus. Vaadake 1937. a. kinokroonikat: inimmeri tervitab eksalteeritult kangelasi, näiteks V. Tškalovi või M. Gromovi meeskonda, kes oli sooritanud ülemaailmselt sensatsioonilise lennu Moskvast Põhja-Ameerikasse. Tohutut vaimustust tekitanud tippsaavutuseks oli ka teadusliku triivjaama rajamine põhjapoolusel. Ja palju muud.

    Pärast kaardisüsteemi kaotamist (1935) paranes igapäevane elu tunduvalt, hakati rääkima juba jõukast elust kõigile. Kui midagi kardeti, siis vast seda, et kahjurid või mõned teised vaenlased asja tuksi ei keeraks ja jälle leivasabasid ei tekiks.

    Rahvahulkade reageerimises sagenenud arreteerimistele võis nähtavasti eristada kolme küllaltki erinevat etappi. Algul nõuti massimiitingutel rahvavaenlaste halastamatut hävitamist. Ülistati “stalinlikku rahvakomissari Ježovi”. Mingit kahtlust, et vaenlasi on jälle paksult, ei tundunud olevat.

    Teisel etapil hakkasid kahtlused ilmselt tekkima. Neile vastati rahustava kategoorilisusega: “Asjata ei arreteeri NKVD kedagi!”

    Sõnademaagia, mis etendab meie elus nii tähtsat osa! (Mida tõepärasemaks muutus sõja paratamatus, seda enam ihaldati kuulda: “Sõda ei tule!” Kes ei ole eesliinil olnud, see ei kujuta hästi ette, kuidas on üldse võimalik elada kogu aeg vahetus naabruses vikatimehega. Elu on seal võimalik tänu maagilisele banaalsusele: “Ega siis kõik ju ei hukku!”)

    Kolmandal etapil oli ärevus juba väga suur, kutsuti kokku Keskkomitee spetsiaalne pleenum (1938), millest juba oli juttu. Arvan, et B. Jefimov eksib, väites, et termin “ježovštšina” tekkis juba 1937. aastal. See läks käiku 1938. a. pleenumil, mille nõudmisel M. Ježov ka maha võeti, parteist välja heideti ja arreteeriti. (Asemele tuli L. Beria, kellest algul ei osatud vist midagi halba arvata.)

    Nii et kindlasti olid “tuhanded ja tuhanded”, kuid olid siiski ka miljonid ja miljonid. Esimeste mahavaikimine kuni partei XX kongressini tähendas ajaloo ühekülgsust. Kui aga tahaksime nüüd koondada kogu tähelepanu neile, siis oleks see ju veel hullem ühekülgsus.

     KUIDAS PÜSIDA SADULAS?

    Küsitakse, kas minu enda vastu ei olegi urgitsetud? Kuidas veel! Tean isegi säärast meest, kes urgitseb juba kolmkümmend aastat järjest (eestlasel olevat rekordiliselt pikk viha). Õnn kaasa!

    On muidugi olnud ka päris kapitaalseid ettevõtmisi. Ühest sellisest poliitilise hävitamise katsest (laimuföljetoniga pilkeajakirjas “Krokodil”) jutustasin lühidalt oma juubeliintervjuus (“Sirp ja Vasar” 1979, nr. 20). Teisest niisama õpetlikust ettevõtmisest, mis leidis aset kümme aastat hiljem, s.o. 1974. aastal, oli tookord ilmselt vara rääkida.

    Ükski heategu ei tohi jääda karistamata, kuid tihti on päris põnev oodata, millal, kust ja missugusel kujul pauk tuleb. See on riskeerimise mõnude oluline koostisosa. Oli endastmõistetav, et represseerimiste märkimine ENE biograafilistes artiklites, samuti aritklid “Isikukultus”, “Korea sõda”, “Beria”, “Buhharin”, “Fischer”, “Garaudy” ja mitmed teised ei saa jääda märkamata – küllap lähevad Moskvasse kümned signaalid (on ju eestlane tuntud ka innuka “koputajana”). Kuid isikukultuse asjade valgustamise eest karistada ei saanud – keegi ei olnud ju XX kongressi otsuseid tühistanud (neid tuli lihtsalt ignoreerida). Ülejäänud asjade eest saanuks karistada, kuid see ei olnud otstarbekohane, oleks tõmmanud tähelepanu helladele valgetele laikudele.

    Ja mis siis? “Oleks vaid inimene, paragrahv leidub,” öeldi Stalini ajal – ja hiljemgi.

    1974. a. tuligi kõrgel tasemel otsus, milles olid märgitud “ENE tõsised vead”. Näiteks artikkel “Mao Zedong” on – kujutage ette! – portreega, artiklites “Malenkov” ja “Molotov” aga ei ole märgitud isegi nende kuulumist parteivastasesse gruppi! Et süüdlase mahavõtmine ja võib-olla ka parteiline karistamine on kõige lähema aja küsimus, oli kõigile niivõrd selge, et kirjad Moskvast ja mujalt ei tulnud enam peatoimetaja, vaid asetäitja nimele.

    Süüdlane tuli aga siiski enne ära kuulata NSV Liidu Kirjastuskomitee kolleegiumil, et teha vastav otsus – õpetuseks ja hoiatuseks kõigile. Taolised koosolekud on osavõtjatele väga igavad: on ette teada, et aruandja raputab endale hoolega ja igavalt tuhka pähe ja kõik on tegelikult ka ette ära otsustatud.

    Kuid miks pagana pärast peaksin leppima pakutud standardse lahinguväljaga? Pakun selle ise. Ja üpris ootamatu. Oli vaid vaja provotseerida, et keegi mängiks võimalikult kiiresti ette vajaliku palli. Kohe see ka tuli: üks kolleegiumi liige küsis ärritatult, et ega ma järsku ei kavatse anda artiklit ka Trotskist? Vastasin võimalikult lahke naeratusega, et ilmtingimata! Kui see mul vaid õnnestub. Et pean kummaliseks olukorda, kus entsüklopeediates on põhjalik artikkel “Trotskism”, kuid lugeja ei tohi teada, kes oli Trotski. Keskkomitee vastutav töötaja, kes võttis koosolekust osa, jälgis sündmuste arengut järjest suureneva huviga.

    Taoline lahing on muidugi üks neist vaimu tähetundidest, millest arvatavasti unistab – vähemalt kuskil alateadvuse sopis – iga meeshing: tuhatnelja kihutava ratsus sadulast tulistate kahest koldist korraga ja ei tohi kordagi mööda lasta, sest teid ennast tulistavad igast küljest suurte kogemustega džentelmenid. Seljalihastega aga tunnete tiivustavat pilku.

    Otsuse projekti põhjalikuks ümbertegemiseks moodustati komisjon. Mahavõtmine jäi ära. Mõne kuu pärast sain hoopis ordeni – “teenete eest entsüklopeedilise kirjanduse väljaandmisel”. Psühholoogilises mõttes oli see üpris lahinguordeni moodi.

    Selleks, et olla vajalikus sportlikus vormis, olen püüdnud seada ennast võimalikult kahe või enamagi tule vahele. Perestroika aga tähendab, et nüüd on tuli vaid ühelt poolt – T. Madissonilt jt. kohalikelt ja piiritagustelt kriitikutelt. Asi seegi, kuid enne perestroikat oli elu põnevam.

    See on võib-olla küll poisikeselik rõõm, kuid mis oli see oli: oma paar aastakümmet sain olla personaalseks pinnuks silmas ka üleliidulise Glavliti ülemal R-l. Kõiki episoode ei ole mõtet meenutada, piisab ühest. 1983. a. pildus R. üleliidulisel nõupidamisel tuld ja tõrva siinkirjutaja artikli puhul, mille meie Arnold Adams oli läbi lasknud. Viimane valmistus juba saama noomitust käskkirjas, kui ajakiri “Kommunist” ootamatult seda artiklit tunnustavalt hindas. Olid lähenemas uued ajad, mil kõrgetel kohtadel polkovnikuleski (arstid ei tea midagi, akadeemikud vähem kui mitte midagi!) hakatakse ridamisi pensionile saatma…

    Nüüd on see kõik vaid romantiline minevik. Kas või jäta kauboikombed maha ja hakka elama rahulikku rutiinset elu!

     AGA PATUKAHETSUS?

    Kunagi oli J. Stalini kuulus valem, et sotsialismi tingimusis teotseb väärtusseadus põhjalikult transformeeritud kujul. Hiljem ta ütles, et täpsuse huvides tuleb sellest “laialt levinud” valemist loobuda. Kuna ta aga ei öelnud, et see oli tema enda valem, siis võis näha näiteks sellist iiveldust tekitavat pilti: saalitäis rahvast, peamiselt vaimupööbel, jälgib matsutava mõnuga tsirkust, seda, kuidas soliidsed teadlased astuvad üksteise järel tribüünile, et avaldada imestust – kuidas nad küll võisid olla nii lollid, et propageerisid säärast ekslikku seisukohta!

    Selliseid kannibalistlikke meelelahutusi on alati ihaletud, ihaletakse ka praegu. See on meil sügavalt veres. Panem et circenses – leiba ja tsirkust! (Võiks aga tõlkida ka kui “leiba ja laipu!”, sest lõbustati ju ennast just gladiaatorite piinade ja suremise ahne jälgimisega.)

    Sellel pinnal tekib alati ka midagi põlvkondade konflikti taolist. Mõni mees tahab kangesti rõhutada, et tema ei ole näiteks 1950. aastal midagi halba teinud. Ja ootab, et teda selle eest kiidetakse. Aga kuidas sa, kulla mees, oleksidki saanud midagi teha, kui olid siis kümneaastane? Otsustades aga praeguse käitumise järgi, oleksid täiskasvanuna olnud tollal päris suur siga. Miks sa näiteks tahad iga hinna eest veenda ennast ja teisi, et kõik, kes tol ajal aktiivsed olid, tegid aina halba? Järelikult oleksid tol ajal kahtlustanud kõiki kodanlikus natsionalismis?

    Miljonid inimesed püüdsid ka kõigil laidetavatel aegadel anda oma parima. Igaüks saab muidugi küsida endalt: järsku oleks saanud teha veelgi paremini? Kuid selliselegi küsimusele ei ole sugugi kerge vastata. (Pealegi ei ole tagantjärele tarkus eriti suur tarkus.)

    Kirjatükid “Täppisteadused ja kaine mõistus”, “Võim ja vaim”, “Kas vastame kosmotaridele?”, “Tema, temake ja termodünaamika teine seadus”, “Milles on mõtte mõte?” lõid omal ajal suuri üleliidulisi, kuigipalju ka rahvusvahelisi laineid nähtavasti selletõttu, et püüdsid anda mittestandardse vastuse küsimustele, mis tol ajal erutasid miljoneid. Küllap on nende küsimuste hulgas ka selliseid, mille puhul praegune lugeja vaid õlgu kehitaks. Kumma kriteeriumi järgi peaks kirjutisi hindama?

    Kui V. Maamägi oleks 1950. a. andnud instituudi üle sellele instituudi töötajale, kes kangesti tahtis saada direktoriks (ja nagu juba kirjutasin, selleks ka sobis) oleks midagi läinud teistmoodi. Võib-olla (veel) paremini.

    TA asepresidendi rollis tuli 13 aasta jooksul lahendada sadu suuri ja väikseid probleeme. Missuguse pilguga neile vaadata? Kirjandusmuuseumi juurdeehituse läbisurumine nõudis nuputamist ja kavaldamist; praegu võidakse arvata, et see oli endastmõistetav. Või et Kirjandusmuuseum on alati olnud selline, nagu praegu!

    Pärast “Krokodili” följetoni (1965) sain kaks aastat nautida Moskvas vanemteaduri elu. Ent niipea kui “Krokodil” oli sunnitud avaldama õiendi (seda on juhtunud muide vaid üliharva), sattusin ahvatlevate pakkumiste surve alla. Kahest loobusin üsna kiiresti, teha valikut kahe ülejäänu vahel oli küllaltki raske. Hakanud NSVL TA Teoreetilise Füüsika Instituudi teadusdirektoriks (teaduslinnakus Moskva lähistel) oleksin elanud intelligentsi supereliidi keskel ja nähtavasti tegelnud elu lõpuni rahulikult kosmoloogiaga (nagu Moskvas kombeks, noorte andekate meeste rühmajuhendajana). Nähtavasti aga ei olnud mässamisest veel isu päris täis, sest valisin siiski ENE peatoimetaja ameti.

    Väga võimalik, et kui ENE oleks saanud teise peatoimetaja, ei oleks selle esimese trüki eest makstud 10–12-, vaid näiteks 15-kordset hinda, teise trüki tellijaid aga poleks olnud 220 000, vaid näiteks 300 000. Sest mida kõike ei või stagnatsiooni ajal juhtuda…

     TÄPSUSTUS

    Kasutan juhust tänada kõiki, kes on juhtinud tähelepanu võimalikele faktilistele ebatäpsustele (mis küll ei tohiks muuta üldpilti ja -hinnanguid). Näiteks lauses “…Eesti NSV juhtivtöötajaist lasti maha, kui ma ei eksi, vaid kaks – kaubandusminister Augustin Hansen ja kindral Jaan Lukas”, tuleks sõnad “lasti maha” asendada sõnaga “hukkusid”.

    Loomulikult ei tule ka näit. J. Käbinile, J. Eichfeldile, F. Klementile jt. antud hinnangut tõlgendada nõnda, et kõik “Venemaa eestlased” olid paipoisid või rüütlid.

     ÕPPIDA AJALOOLT

    On küsitud ka, kes on näiteks K., miks ei võiks kasutada täisnime? Ma ei tea, mis on temast saanud, võib-olla muutis ta meelt juba 30 aastat tagasi ning on pärast seda palju head teinud? Inimesed muutuvad (selle kohta oli väga hea sõnavõtt Rudolf Alleri sulest – vt. NH nr. 194). Ja kuna nad muutuvad, siis 10 aastaga aegub põhimõtteliselt isegi tapmine. Ja ma lihtsalt ei suuda mõista inimesi, kelle verejanu ja kättemaksuhimu võivad ulatuda 25 ja isegi 50 aastat tagasi.

    On’s see ikka tõesti siiras ülinaiivne usk, et niimoodi saab ära hoida raske mineviku kordumist jms.? Või lihtsalt igiinimlikud kannibalistlikud kalduvused?

    Vastust sellele, mida on vaja teha, et demokratiseerumine muutuks pöördumatuks, ei saa targutustest. Tuleb põhjalikult uurida ajaloo õppetunde. Need aga ütlevad, et ükski demokratiseerimine ei ole läinud ladusalt. Miks?

     Demokratiseerumist on alati kasutatud ka enda huvides, tigeduse külvamiseks ja arvete õiendamiseks, anarhia ning kaose tekitamiseks. Selle tagajärjeks on, et üsna pea hakatakse jälle nõudma “kindlat korda”, mutrite kinnikeeramist ja isegi terrorit. Kõik see on ikka ja jälle kordunud – antiikajast kuni Hrištšovi tagandamiseni.

    Kokkuvõtlikult võiks öelda nõnda: demokraatia algab võimalusena ajada jalad lauale, püsima jääb aga alles siis, kui saadakse aru, et ei ole kuigi mõistlik seda võimalust kasutada.

     *

Comments Off on ISIKUKULTUS: TEADMISED JA KIRED





Kommenteerimine on suletud.



%d bloggers like this: