Gustav Naani arhiiv


EESTLASTE LIITUMINE RAHVUSEKS JA RAHVUSLIKU LIIKUMISE TEKKIMINE
5. Apr 2010, 16:48
Filed under: 1946

Eesti Bolševik 1946: 18, lk. 1310–1342.

Eestlaste liitumine rahvuseks ja rahvusliku liikumise tekkimine

G. Naan

    Seltsimees Stalin õpetab, et “kapitalismi igandid inimeste teadvuses on palju visama hingega rahvusküsimuses kui ühelgi teisel alal. Nad on visama hingega, sest neil on võimalus hästi maskeeruda rahvuslikku rüüsse”1.

    Rahvusküsimuses on meie inimeste teadvuses veel küllalt vildakaid seisukohti või ka lihtsalt ebaselgust. Ebateaduslikud vaated, mida kodanlikud natsionalistid oma võimutsemise ajal levitasid, pole veel kaugeltki minetatud. Kodanluse apologeetidele polnud rahvusküsimus sugugi “abstraktseks” ega “puhtteaduslikuks” küsimuseks: teaduse parteilisus annab ennast siin tunda võib-olla enam kui mõnel teisel alal. Tarvitseb vaid mainida mõningaid kirjutisi noorsoole, et veel kord veenduda selles. Meie ees on 1938. aastal Tallinnas ilmunud kellegi Ignas Tõrmaküla raamat “Eesti maanoorte ideaalid ja organisatsioon”. Tõrmaküla kriipsutab alla “ühise vere” tähtsust, “ühise rahva” juures: “üks veri, üks keel ja üks saatus on, mis ühendavad kõik eestlased eesti rahvaks” (lk. 5); “verehääl on eestlasi ühendanud saatusraskeil hetkil” (lk. 6) jne.

    Milleks Tõrmaküla ja temataolised rõhutavad vere ühisust (teistel tihti “eestlaste tõulise omapära” jne. näol esineb seesama püüe asendada rahvuse mõiste rassi või suguharu mõistega), milleks see väliselt “süütu” kära verehäälest, mis “ühendab”? See selgub õige pea järeldustest, mida ta teeb. Järeldused on täies vastavuses “Ülemaalise Maanoorte Ühenduse” põhiülesandega: kasvatada noori “isamaalises vaimus” (põhimääruse § 1). “Kes eesti rahva ühistunnet halvab,” kirjutab Tõrmaküla, “see on eesti rahva vaenlane”. Sellele järgnevad elaguhüüded Pätsi diktatuurile, sest Päts pani “12. märtsil hävitava poliitilise võitluse seisma ja pani Eesti riigis maksma kodurahu” (lk. 25). Rahvuse ebateaduslik definitsioon on siin ilmselt kohandatud võimalusele “teaduslikult” õigustada kodanlikku diktatuuri.

    Kuid ka tõsised teaduslikud teosed ei andnud lugejale kodanliku iseseisvuse ajal põhjendatud vastust küsimusele rahvuse kujunemisest ja tema loomusest. Rahvastiku majandusliku olukorra paranemine seoses vabanemisega feodaalsest sõltuvusest XIX sajandi teisel poolel tõi kaasa eestlaste liitumise natsiooniks – umbes niisugune on üldine seisukoht. Näiteks: “eesti rahvas, kelle halvemaski sotsiaalses seisus oleva kihi olukord nende muutustega paranes, hakkas hallist teoorjade massist arenema organiseeritud rahvuseks2. kuid niisugune seletus on ebatäpne ja seepärast ebaõige, sest ta läheb mööda peamisest, tõstes esile kõrvalnähtusi.

    Ainult marksistlik meetod andis võimaluse rahvuse kujunemise ja rahvusliku liikumise loomuse küsimuse tõeliselt teaduslikuks selgitamiseks ning rahvusküsimuse teoreetiliseks ja praktiliseks lahendamiseks. Määratu tähtsusega on siin eriti seltsimees Stalini teosed, eeskätt tema artiklite ja kõnede kogumik “Marksism ja rahvus- ning koloniaalküsimus”, mis hiljuti ilmus eestikeelses tõlkes.

    Nende ridade kirjutaja seab oma ülesandeks anda käesolevas kirjutises materjali, mis oleks marksistlik-leninliku teooria õppijaile abiks artikli pealkirjas märgitud küsimuse sisu omandamisel. Muidugi on küsimuse üksikute külgede selgitamiseks vajalik veel põhjalik uurimistöö.

    Allpool on peamine tähelepanu pööratud rahvuse kujunemise majanduslikule tegurile, mitte ainult sellepärast, et asja n.-ö. kultuurilist külge on seni tunduvalt paremini valgustatud, vaid ka sellepärast – ja kõigepealt sellepärast –, et esimene on aluseks teisele.

    Pärast neid sissejuhatavaid märkusi püüame vastata eestlaste rahvuseks (natsiooniks) konsolideerumise küsimusele.

    Mis on rahvus? Klassikalise teadusliku rahvuse definitsiooni annab seltsimees Stalin teoses “Marksism ja rahvus- ning koloniaalküsimus” (1913. a.): ”Rahvus on ajalooliselt kujunenud püsiv ühtekuuluvus keele, territooriumi, majanduselu ja ühises kultuuris avalduva psüühilise laadi suhtes.”3

    Nii saame tunnused, millest ühe puudumisel teatav inimeste hulk ei moodusta rahvust: 1) ühine keel; 2) ühine territoorium; 3) ühine mejanduselu; 4) psüühilised laadi ühisus, mis avaldub kultuuri ühisuses.

    Rahvas on ajalooline kategooria, rahvuse tunnused kujunevad ajalooliselt. Seda kujunemisprotsessi tulebki meil vaadelda. Algame ühise territooriumi kujunemisega.

1. Ühise püsiva territooriumi kujunemine 

    Rahvuse kujunemise protsess on pikk ajalooline protsess, mis kestab sajandeid. Inimeste rahvuseks liitumiseks on vajalik nende pidev läbikäimine – teatavas mõttes kooselamine – põlvest põlve. Seepärast rahvuse kujunemine on võimatu, kui tema üksikud osad on üksteisest eraldatud. Ajalugu õpetab, et ühest ja samast (või lähedasest) suguharust võivad kujuneda erinevad rahvused, kui nad on kestvalt üksteisest eraldatud, kui katkevad nende majanduslikud sidemed.

    Nii mongoli-tatari vallutajate sissetungi tagajärjel langes osa Idaslaavi alast Poola ja Leedu alla. Idaslaavlaste majanduslikud ja kultuurilised sidemed olid seega tükiks ajaks peaaegu täiesti katkestatud. Juba XV–XVI sajandiks oli idaslaavlastel kolm erinevat keelt (vene, valgevene ja ukraina keel), kolm eri kultuuri. Idaslaavlastest kujunes kolm eri rahvust.

    Teisest küljest aga püsiv ühine majanduselu (mis on võimatu ilma ühise territooriumita) viib erinevatest rassidest ja suguharudest inimeste konsolideerumisele ühiseks rahvuseks. Nii kujunes itaalia rahvus roomlastest, germaanlastest, kreeklastest, araablastest jt.; prantsuse rahvus gallidest, roomlastest, brittidest, germaanlastest jt. (See muide näitab, kuivõrd ekslik on samastada rahvust “vere ühisusega” ja millisel määral on arutlused “tõulisest omapärast” ja teised sellesarnased liivale ehitatud.)

    Mõlemad esitatud näited heidavad valgust ühise territooriumi tähtsusele rahvuse kujunemisel. Ühise territooriumita ei ole ka rahvust.

    Eesti ala poliitiline killustatus koos alatise sõjategevusega oli tõsiseks takistuseks rahvuse kujunemise teel. N. Köstneri sõnade järgi keerles kogu Liivimaa majanduslik arenemine “nagu mingis nõiaringis: niipea kui sel alal teatav edu saavutati, tuli uus laastav sõda, mis hävitas kõik, muu hulgas ka rahva, ning viis kogu maa peaaegu ürgseisukorda tagasi, kust tuli uuesti ehitama hakata”4.

    Ühise majanduselu väljaarendamiseks oli vajalik vastav alus ühise püsiva territooriumi näol. Tuleb alla kriipsutada just ühise püsiva territooriumi vajadust; ühise majanduselu kujunemiseks läheb palju aega – ka siis, kui majanduslikku arenemist ei katkesta hävitav sõda.

    Eesti ala üleminek Rootsi võimu alla lõi küll territooriumi ühisuse. Kuid see ühisus ei olnud püsiv: Põhjasõja tagajärjel oli Rootsi sunnitud loovutama Eesti ala Vene impeeriumile. Alles sellest ajast alates võib rääkida eestlaste suhtes püsivast territooriumi ühisusest, niisugusest, mille baasil eestlased võisid majanduslikult konsolideeruda rahvuseks. Läks umbes poolteist sajandit selle võimaluse teostumiseks.

    Pärast Eesti ühendamist Venemaaga jäi siin endiselt valitsevaks klassiks saksa mõisnikkond. Eestlased moodustasid feodaalse ühiskonna teise põhiklassi, talurahva.

    Talurahva (ja seega üldse eestlaste) omavaheline läbikäimine (majanduslikud sidemed) väljaspool kitsast piirkonda (mõisa) oli äärmiselt nõrk. Mõisad, olles omaette “riikideks”, killustasid rahvusliku turu tuhandeiks kitsaiks kohalikeks pisiturgudeks.

    Talus toodeti peaaegu kõike, mida oli vaja majandis; osteti vaid rauda, soola, ka tubakat ja viina, kuid neidki vähesel määral ja enamasti mõisast. Nii valitsev naturaalmajandus peaaegu kõrvaldas võimalused talupoegade kokkupuutumiseks kaugemate alade talupoegadega. Talupoeg nägi laiemat maailma enamasti ainult vooris käies, vedades näiteks mõisniku vilja kuhugi sadamalinna. Teeäärsetes kõrtsides võis ta siis kohtuda talupoegadega ka maa teisest äärest.

    Kui sellele lisada, et maa tuiksoonteks olid porised auklikud teed, et linnad olid väikesed ja armetu käsitööstusega (veel 1782.–83. a. oli Eesti ala linnades ainult 19 763 elanikku), siis saame selge pildi sellest, kuivõrd vähe olid üksikud alad omavahel seotud, milline ajalooline tee tuli läbi käia nende sidumiseks ühtseks tervikuks.

2. Ühise majanduselu kujunemine

    Küsimuse asetamine. Tootlike jõuduse edasine arenemine viib naturaalmajanduse lagunemisele, majandusliku eraldioleku kõrvaldamisele ja kohalike pisiturgude sidumisele ühiseks turuks. Naturaalmajandus annab kohta kaubamajandusele. Kaubamajandus teataval staadiumil (kui kaubaks muutub ka inimese tööjõud) muutub kapitalistlikuks majanduseks ja alles koos sellega saab ka inimese tööprodukti kaubaline vorm valitsevaks vormiks.

    Tootmise eesmärgiks saab produkti turustamine. Seega kaob majandi enesessesulgumine. Kaob üksikute alade eraldiolek. Seda asendab nende vastastikune rippuvus, siduvus, ühisus, mis väljendubki turu arenemises.

    Nii tekib majanduselu ühisus.

    Kapitalistliku formatsiooni enam-vähem valminud vormide kasvamine feodaalühiskonna rüpes annab pildi selle üsisuse saamise dialektilisest protsessist.

    Kapitalistliku tootmisviisi eksisteerimiseks peab tootja olema vaba, vaba kahesuguses mõttes: vaba juriidiliselt (feodaalsest sõltuvusest) ja vaba tootmisvahendeist (et tal midagi müüa ei oleks peale oma tööjõu, sest muidu juriidiliselt vaba inimene ei lähe palgaorjusse). Nende “vabade” tööliste eksisteerimiseks on vaja, et tootmisvahendid kuhjuksid vähemuse kätte. Teiste sõnadega, kapitalistliku tootmisviisi eeltingimuseks on kaubaturu polarisatsioon, jagunemine kaheks pooluseks: üheks pooluseks on vähemus, tootmisvahendite omanikud, kapitalistid, teiseks – tootmisvahendeist vabastatud enamus, proletaarlased. See kaubaturu polariseerumine, nn. esialgne akumulatsioon, on kapitalismi eelajalooks ega ole midagi muud kui tootja eraldamine tootmisvahendeist, kusjuures talupoegade eksproprieerimine maast moodustab kogu protsessi aluse.

    Eestlaste majanduslik konsolideerumine rahvuseks toimus koos kapitalistlike vahekordade võiduga feodaalsete vahekordade üle, selle oluliseks eeltingimuseks aga oli eesti rahva enamiku lahtikangutamine feodaalaja köidikuist.

    Feodaalse tootmisviisi vastuolude arenenine Eestis XVIII–XIX sajandil. Pärisorjuse kriis. Läänemereäärne asend soodustas Eesti- ja Liivimaa mõisamajanduse õige varakut tõmbumist maailmaturule. Kaubanduslik-rahaliste suhete läbimurd XVIII sajandil oli väga tunduv. Sajandi lõpu poole turustati üle kolmandiku Liivimaa viljatoodangust5. Talumajandus jäi küll veelgi oma põhiiseloomult naturaalmajanduseks, kuid rahalised suhted õõnestasid põhjalikult kogu valitsevat feodaalkorda ja selle sisemiste vastuolude teravnemise teel viisid ta lõpuks lagunemisele, muutes sellega ka talumajanduse iseloomu.

    Mõisamajanduse maailmaturule tõmbumise otseseks tulemuseks oli kõigepealt talurahva ekspluateerimise tõus.

    Naturaalmajanduse juures talupoegade “…lisatöö on piiratud tarviduste enam-vähem kitsa ringiga”, kirjutab Marx, “ning tootmise enese iseloomust ei teki piiritut vajadust lisatöö järele”.6 Sootuks teiseks muutub olukord siis, kui tootmise eesmärgiks saab produkti turustamine; püüe välja pressida talupojast lisatööd, olgu siis vahetult mõisapõllul või andamite näol, ei tunne siis piiri. “Niipea, kui rahvad, kelle tootmine toimub võrdlemisi madalais orjatöö, teotegemise jne. vormides, hakkavad tõmbuma maailmaturule, kus valitseb kapitalistlik tootmisviis ja mis domineerivaks huviks teeb produkti müümise välismaale, niipea lisandub orjuse, teoorjuse jne. barbaarseile õudustele liigtöö tsiviliseeritud õudus”.7

    Just seda näeme Eesti- ja Liivimaal. Vastavail andmeil kasvasid sajandi kestel talurahva koormised kuni 65%.

    Selles seisab ka Roseni deklaratsiooni8 majanduslik alus. Talurahva lisatöö piiritu tagaajamine nõudis üleminekut feodaalse sunni valjematele vormidele. Senati otsus (1740. a.) vormistab õiguslikult talupoegade pärisorjastamise – üldiselt “normaalne” nähtus feodaalühiskonna arenemises.

    Roseni deklaratsiooni põhimõtete teostamise võimalus saabus 60-ndail aastail koos talude inimestest täitumisega, teiste sõnadega, koos sõjast laastatud tootmisjõudude taasarenemisega teatava tasemeni. Feodaalkord hakkab nüüd kiiresti jõudma oma arenemise haritipule. See arenemine toimus leppimatutes, järjest teravnevates vastuoludes.

    Üle jõu käivad koormised viisid talude ruineerumisele. Et mõisapõlde haris samuti talupoeg oma tööriistade ja veoloomadega, neist aga talupoegade varanduseks jäid sageli ainult kõige hädapärasemad, siis on arusaadav, et feodaalse ekspluateerimise tõus õõnestas ka mõisa majanduslikku baasi. Püüdes suurendada viljatoodangut, raiusid mõisnikud oksa, millel nad ise istusid.

    Mõisnik püüdis talupojast välja pressida mitte ainult kogu lisatöö, vaid tihti ka osa vajalikust tööst9; see aga viis loomulikult tootmisjõudude osalisele purustamisele ja selline majandamine osutus seepärast röövmajanduseks.

    XVIII sajandi lõpul pärisorjusel baseeruv mõisamajandus elas ilmselt läbi kriisi. Pärisorjuse kriis leiab ka ideoloogilist väljendust, näiteks kas või J. G. Eisen v. Schwarzenbergi kirjutises “Ühe Liivimaa patrioodi kirjeldus Liivimaal sisseseatud pärisorjusest”, mis ilmus juba 1764. aastal. Kuigi visalt, levis kaugelenägelikemais mõisnikes siiski arusaamine, et uuendused on vältimatud. Samal 1764. aastal annab Schoultz v. Ascheraden oma mõisade talupoegadele eraseaduse (selle olemuseks oli talupoegade kohustuste normimine). Eraseaduse vajadust põhjendas ta peale muu ka mõisnike majandusliku kasuga (talurahva töörõõmu suurendamisega).

    Ent kõige ilmekamalt väljendub pärisorjuse kriis klassivõitluse teravnemises. Sajandi teine pool möödub talurahva revolutsioonilise liikumise tähe all (laialdane rahutuste hoog 1757. a.; ärevus seoses 1765. a. talurahva kaitseseadusega; pearaha-rahutused 1784. a., kui Liivimaa kindralkuberner Browne kirjutas keisrinnale, et ta ei tunne peaaegu ühtki rahutustest vaba mõisa, jne.). Pearaha-rahutused olid tõeliseks rahva ülestõusuks. Need olid suunatud vabanemisele sõltuvusest mõisnikust. Tugevam liikumine haaras vähemalt 24 Liivimaa mõisa, neist 14 Eesti alalt. Browne kirjutas, et vastuhakk kubermangus on üldine. Mõnes kohas (Karulas, Räpinas) oli kokkupõrkeid sõjaväega, oli ohverid sõjaväe ja talupoegade seas.

    Ka hiljem puhkesid siin-seal rahutused, näiteks Tartumaal 1797. a., kus talurahvast suudeti “rahustada” jällegi ainult sõjaväe abil.

    Pole ekslik väita, et Liivimaal võib sajandi lõpu poole näha revolutsioonilise situatsiooni elemente; tekkis olkord, kus Lenini klassikalise teesi järgi ““alakihid” ei taha vana ja … ladvakihid ei saa vanaviisi…”10. Et säilitada oma võim, oli valitsev klass sunnitud tegema järeleandmisi. Sellest tulenevad katsetamised nn. talurahva kaitseseadustega, mida küll võiks niisama hästi nimetada ka mõisnike kaitseseadusteks, mitte ainult sellepärast, et nad olid sihitud talurahva ülekoormamise vastu, mis õõnestas mõisamajandust, vaid ka sellepärast, et reformidest keeldmine tähendas ohtu, et pärisorjade revolutsioon pühib minema kogu feodaalkorra.

    Talurahva revolutsiooniline liikumine oli otsustavaks teguriks tolleaegse ühiskondlike elu ümberkujundamisel. Ta viis talurahva vabastamisele pärisorjuslikust sõltuvusest (1816. a. Eestimaal ja 1819. a. Liivimaal). Nende reformidega ei muutunud küll veel tootmissuhted, need jäid põhiliselt endisteks, kuid oma olemuselt olid reformid siiski kodanlikud. Need näitasid, et katastroofi vältimiseks tuli mõisnikel järeleandmistega minna võrdlemisi kaugele. Talurahva revolutsioonilise liikumise löögid ei andnud võimalust valitseval klassil piirduda vähemaga (nii 1804. a. seaduse väljakuulutamine tekitas laialdasi rahutusi, mis Kosel kasvasid kokkupõrkeni sõjaväega). Nad näitasid veel, et feodaalse ühiskonna majandusliku struktuuri (s.o. tootmissuhete kogusumma) lagunemine oli läinud seks ajaks juba õige kaugele. Edasi läks lagunemine, nagu näeme allpool, veel kiiremini. Seda asjaolu aga ei saa alahinnata.

    Seaduse põhimõtteks oli, et mõisniku (maaomaniku) ja talupoja (tootja) vahekorrad määrab nende kokkulepe. Igaühel olgu oma: mõisnikul maa, talupojal tööjõud… Kuid kodanliku reformi pärisorjuslik läbiviimise viis jättis mõisnikule tegelikult laialdase politseilise ja administratiivse võimu talurahva üle. Talupoeg tegelikult ei vabanenud mittemajanduslikust sunnist, ta ei saanud oma tööjõu tegelikuks peremeheks. Vahendeid mõisamajanduse kindlustamiseks tööjõuga nägid mõisnikud talurahva järk-järgulises vabastamises (mis võttis aega 10–15 aastat) ja nende liiklemisõiguse olulises kitsendamises. Rahvuse kujunemise seisukohast on siin eriti tähtis, et tööjõu rahvuslik turg ei saanud neis tingimusis välja kujuneda. Talurahvas oma rõhuvas enamuses oli ikkagi seotud kitsa (valla) piirkonnaga.

    Talurahva “priius” jäi suures osas ainult ilusaks sõnaks. Köstner kirjutab11, et talupojal polnud õigust vabalt nälgagi surra, sest kui ta polnud kahe kuu jooksul teenistuse- või rendilepingut sõlminud, ja kui ta tõendada ei suutnud, millest ta ennast elatab, siis… anti ta soldatiks (1819. aasta seaduse § 546)!

    Vahekordi määravaks kujunes lühiajaline rendileping. Valitsevaks rendi vormiks oli teorent, mida Marx iseloomustab kui feodaalse rendi “kõige lihtsamat ja esialgsemat” vormi, kui lisatöö vormi, mis “põhineb töö kõigi ühiskondlike tootlike jõudude arenematusel, tööviisi enda primitiivsusel”. See primitiivne vorm sattus vastuollu uute tootmisjõududega ja oli määratud lagunemisele.

    Järsk viljahindade langus maailmaturul XIX sajandi 20-ndail aastail, mis oli seotud kapitalistliku tootmisviisi võidulepääsuga põllumajanduses ja sellest tingitud viljatoodangu järsu tõusuga, sundis ka Baltimaade mõisnikke otsima väljapääsu tekkinud olukorrast, sundis tarvitusele võtma uuendusi.

    Kartuli- ja linakasvatus, peenvilla-lammaste kasvatamine, ristikheina kasvatamine põldudel, härgade nuumamine müügiks (Ida-Eestis), parandatud kolmevälja-süsteem – kõik see andis võimaluse maad palju intensiivsemalt kasutada (näit. kartulit sai maha panna 7–12 korda rohkem kui teravilja samale pindalale), kuid nõudis ka palju rohkem tööjõudu. “Üleminek parandatud kolmevälja-süsteemile nõudis… palju intensiivsemat põlluharimist, alates sügavama künniga ja lõpetades niisuguste palju enam tööjõudu nõudvate töödega nagu kartulivõtmine”12.

    Ent teoorjuse-süsteem tegi võimatuks tööjõu ratsionaalse kasutamise. Tekkis vastuolu tootmissuhete ja tootlike jõudude vahel, mis ühiskonna välispinnal esines tööjõu puudusena. Mõisnikul polnud enam võimalust otseseks feodaalseks sunniks “lahtise rahva” (vabadike, sulaste) üle, kuigi kaudselt ta neid mõjutada suutis. “Lahtise rahva” ja mõisa vahele “olid astunud talud, kelle “läbilaskevõime”, s.o. võime lahtist rahvast sulasteks palgata ja rendi tasumiseks mõisa teole saata, oli talude majandusliku nõrkuse kui ka peremeeste loomuliku tõrksuse tõttu väike. Mõisad seisid selle nähtuse ees seda abitumalt, et nad polnud võimelised lahtist rahvast ära kasutama väljaspool talusid… Neil polnud endil, peale mõne erandi, tööriistu ega ka tööloomi”13.

    Siin näeme, kuidas feodaalse ühiskonna majandusliku struktuuri lagunemine vabastab kapitalistliku ühiskonna majandusliku struktuuri elemente, kuidas viimased valmivad feodaalse ühiskonna rüpes: maaomanik osutub aegamööda otseses vahekorras ainult rentnikuga; sedamööda kuidas see vahekord muutub puhtlepinguliseks (ja rahaliseks) ja rentnik osutub tegelikuks sulaste töö ekspluateerijaks, muutub ta kapitalistlikuks rentnikuks. Muutuvad maaomaniku, rentniku ja sulaste omavahelised suhted tootmisprotsessis, seega muutub ka tootmissuhete kogusumma, s.o. ühiskonna majanduslik struktuur.

    Üleminek kapitalistlikule majandamisele nõudis mõisnikelt võrdlemisi suuri rahakulutusi (tarbevara nuretsemiseks, ehitusteks, maaparandamiseks jne.). Oli raskusi produktide turustamisega. Vilja ja kartulit oli võimalik turustada ümbertöötatult, viinana (viinaks põletati 1840-ndail aastail Eestimaal pool mõisade viljasaagist ja kogu kartulisaak – küllaltki palju); kuid selleks olid jällegi vajalikud rahakapitali kulutused. “Ühe viinaköögi väärtust hinnati 1840-ndail aastail keskmiselt 4500 rublale, s.o. umbes ühele Liivimaa adramaa hinnale”, tähendab umbes keskmise mõisa 1/9 väärtusele. Teoorjusliku süsteemi valitsemisel aga väljavaated suurematele rahalistele sissetulekutele polnud kuigi suured.

    Vastuolu tootmissuhete ja tootlike jõudude vahel ühiskonna välispinnal esines ka kapitali puudusena. Mõisad olid suuremas osas panditatud14; mõisnik võis enda kohta kibeda irooniaga rääkida, et ta ei ole kapitalist, vaid “Kapital isst” (kapitali sööb) …

    Tekkis olukord, kus mõismikud “ei saanud vanaviisi”.

    Kuid jällegi kõige kujukamalt ilmnes vastuolu tootmissuhete ja tootlike jõudude vahel klassivõitluse uues teravnemises. Koos mõisamajanduse intensiivistumisega kasvas teotöö raskus. Kõige raskem oli nn. abitegu, eriti sõnnikuvedu, rehepeks ja vilja, viina jne. voorimine sadamalinnadesse ning Narva, Pihkva ja Peterburi. Sunnitud kõige kibedamal tööajal sooritama ulatuslikku abitegu, suutis talupoeg vähe tähelepanu pöörata oma majandile. Talumajanduse langus esines varsti ähvardaval kujul. Üldised viljaikaldused kordusid aastast aastasse (1835., 1836., 1837., 1840. a.; üldine näljahäda 1841. a.). Talurhvas “ei tahtnud vana”; oli vaja ainult välist tõuget üldiste rahutuste puhkemiseks.

    Teatavasti vastuolu tootmissuhete ja tootlike jõudude vahel on seltsimees Stalini sõnade järgi majanduslikuks aluseks sotsiaalsele revolutsioonile. Talurahva revolutsioon 1830.–40. aastail sai ühiskondlikuks vajaduseks. Ta oli kutsutud kõrvaldama iganenud tootmissuhted, mis takistasid tootlike jõudude arenemist.

    1840-ndail aastail arenevad Lõuna-Eestis laialdased talurahva rahutused. Oleks liigne peatuda siin pikemalt sündmuste käigul15. Liikumise iseloom oli antifeodaalne. Seda teesi ei kõiguta vähimalgi määral asjaolu, et liikumise ilme oli väliselt usuvahetuslik (17% lõuna-eestlastest astus “vene usku”). Ei tohi unustada Marxi sõnu: “Võitlus usundi vastu on kaudsel teel võitlus selle maailma vastu, mille vaimseks aroomiks on usund.” Eesti talupoegade võitlus oli sihitud luteri kiriku vastu sellepärast, et see oli alati olnud valitsevate mõisnikkude agaraks toeks. Objektiivselt võitles talurahvas uue ühiskondliku korra eest, kuid oli seejuures vaimselt veel vana ühiskonna köidikuis.

    40-ndate aastate põhiline nõrkus oli sama, mis üldse iseloomustab talurahva liikumisi: organiseerimatus, kindlate sihtide puudumine, jõupingutuste killustatus. “…Organiseerituse, väljaastumiste poliitilise teadlikkuse, nende tsentraliseerimise (mis on vajalik võiduks) – kõike seda suudab anda väiketalunike killustatud miljoneile ainult nende juhtimine kodanluse või proletariaadi poolt”16. Nii kodanlus kui ka tööstusproletariaat aga olid tol ajal Eestis alles kujunemas.

    Sellele võiks veel lisada, et kapitalistlike vahekordade arenemises oli Liivimaa Venemaa sisekubermangudest ette jõudnud, mistõttu feodaalsete tootmissuhete kui tootmisjõududele mittevastavate kõrvaldamine siin n.-ö. ilmus päevakorda varem.

    Revolutsiooniline situatsioon Sise-Venemaal saabus alles 1859.–61. a.

    Talurahva liikumine 1840-ndail aastail jäi kohalikuks, võrdlemisi kitsast Läti ja Eesti ala haaravaks liikumiseks, mis kergendas võrratult tema mahasurumist. Neil põhjusil ei viinud 40-ndate aastate revolutsiooniline liikumine feodaalse korra täielikule hävitamisele Eesti- ja Liivimaal. Rohked feodaalsed-pärisorjuslikud jäänused (läbipõimitult kodanliku majandusliku struktuuriga) andsid ennast tunda veel väga kaua kogu ühiskonna elus, jätsid viimasele sügava jäljendi. Rahvusliku liikumise uurimisel peab just seda asjaolu kõigepealt silmas pidama.

    Ainult Oktoobrirevolutsioon kõrvaldas lõplikult Eestis need jäänused, lahendades seega (möödaminnes, oma põhiülesande kõrval) ka kodanlik-demokraatliku revolutsiooni ülesanded. Neid eesti rahva saavutusi lõplikult likvideerida ei õnnestunud isegi võimule pääsenud kodanlusel, vaatamata tema kalduvusele kokkuleppele mõisnikega. Et mitte kaotada ajaloolist perspektiivi, tuleb sündmuste hindamisel seda asjaolu alati silmas pidada.

    1840-ndate aastate talurahva revolutsioonilise liikumise otseseks tulemuseks oli Liivimaa agraarreform 1849. a., mis peaaegu muutmatul kujul Liivimaa 1860. a. ja Eestimaa 1856. a. talurahvaseadusena sai uute tootmissuhete seadusandlikuks kinnistamiseks. 1849. a. seaduses “…peeti otstarbekohaseks, et teoorjuse asemel mõisa majandamises astuks mõisa enda palgatud sulaste töö. Vabanedes sel teel külast kui mõisatöö tegijast, võis mõis talumaa teha endale uueks kapitaliallikaks selle raharendile andmisega, eriti aga müümisega, mida uus talurahvaseadus iseäranis soodustaski”17.

    Algab võrdlemisi kiiretempoline raharendile siirdumine ja talude ostmine. Enne kui neid protsesse sisuliselt analüüsida, tuleb vastata kahele küsimusele kapitalismi geneesist. Kuidas kuhjus kapital (tootmisvahendid) vähemuse kätte? Kuidas kujunes tootmisvahendeist eksproprieeritud enamus? Vastuse neile küsimusile annab ülevaade nn. esialgsest akumulatsioonist Eestis. Otsides võimalusi viljatoodangu suurendamiseks, mõisnikud XVIII sajandi teisel poolel peale talupoegade koormiste tõstmise, millest oli jutt ülalpool, laiendasid mõisa külvipinda, osalt ka talumaa mõisastamise arvel. “Talude massiline lammutamine, tervete külakondade pillutamine ja nende asemele mõisapõldude rajamine muutus silmatorkavaks jooneks meie XVIII sajandi lõpu maaelus”18. See “Bauernsprengen” tuletab meelde sündmusi, mis leidsid aset Inglismaal 300 aastat varem ja on tuntud “tarastamiste” (inclousures) nime all. Seal toimus klassikalisel kujul talurahva eksproprieerimine maast, mis Marxi järgi on kogu nn. esialgse akumulatsiooni-protsessi aluseks. Kuid “Bauernsprengen’i” (Eestis) ja “inclousures’i” (Inglismaal) vahel on ka oluline vahe.

    Inglismaal olid talupojad tegelikult juba XIV sajandi lõpul vabad pärisorjuslikust sõltuvusest, jäi “ainult” eksproprieerida nad tootmisvahendeist, et saada proletariaadi kaader; seda tarastamisega saavutatigi. Eesis aga valitseva feodaalse tootmisviisi juures maast lahtikangutatud talupojad ei muutunud seega veel proletaarlasteks. Siiski seejuures – ja see on tähtis – laienes tootmisvahendeist vabastatud talupoegade kiht, s.o. niisugusesse olukorda asetatud kiht, mis hiljem, koos tegeliku vabanemisega feodaalsest sõltuvusest muutus proletaarlasteks (õieti suurem osa – maaproletaarlasteks).

    Tootjate eraldamine tootmisvahendeist kestis edasi aastakümnete vältel. Märgime selle protsessi üksikuid momente.

    “Pärast 1819. a. “vabadust”, kirjutab Köstner, Liivimaal “…algas mitte üksi talude, vaid tervete külade lõhkumine… Kui poleks olnud puht-tulunduslikku põhjust, nimelt mõisa majapidamise võimatust ilma teoorjuseta, siis oleks talupojaseisus paratamatult täielikult hävinud…”19

    Eestimaal kestis talumaa mõisastamine intensiivselt 1825.–1842. aastani; suhteliselt kõige suurem oli see Tartumaal.

    Mõisnikud ei olnud suutelised kohe üle minema mõisade kapitalistlikule majandamisele, sõltusid seepärast veel talunikest, ei saanud nendeta läbi. Talumaa oli “…vahendiks mõisniku varustamisel töökätega. Talupoja “oma” majand omal hingemaal oli mõisamajandi tingimuseks…”20; töörendi kestmiseks oli vaja, et talupoeg omaks teatavat tarbevara mõisamaa harimiseks. See pani piiri talurahva ekspluateerimisele, talupojaseisuse hävitamisele.

    1849. aasta seaduses pöörati erilist tähelepanu vabadike kihi hävitamisele, tuletades ses suhtes meelde verist seadusandlust “hulguste” (tegelikult tootmisvahendeist eksproprieeritud inimeste) vastu Lääne-Euroopas XV–XVI sajandil. Vabadik võidi hulguseks kuulutada; siis aga sattus ta “täielikult sunnitöölise seisukorda, kui ta mitte sõna otseses mõttes ei muutunud valla orjaks… Kõik need koledused langesid selle vabadiku peale, kes nõus ei olnud palgatööliseks hakkama”, kirjutab N. Köstner.

    Tootmisvahenditeta inimesi oli Eesti feodaalühiskonnas ka juba palju varem, näiteks XVII sajandil; nn. esialgne akumulatsioon suurendas nende arvu, nii et juba 1810.–32. a. paiku sulaste hulka Liivimaal kuulus kuni 35% talurahvast; edaspidi suurenes nende arv veelgi.

    Talude ja tervete külade hävitamine – “Bauernsprengen”, talumaa röövimine, talurahva piin ja vaev, koledused vabadike kihi hävitamisel olid kapitalismi eelajaloo olulised momendid Eestis. Nagu mujalgi, olid siin esialgse akumulatsiooni meetodid kõik muud, ainult mitte idüll, nagu ütleb Marx; tootjate eksproprieerimise ajalugu “on kirjutatud inimsoo kroonikaisse mõõga ja tule leegitsevas keeles” (Marx).

    Need kaugeltki mitte idüllilised momendid tähistasid kaubaturu polariseerumise teed, teed kapitalistliku tootmisviisi põhitingimuste kujunemisele, olles seega ka rahvuse kujunemise lõpuleviimise ajalooliseks eelduseks.

    Nii toimus üleminek feodalismist kapitalismile, mitte aga “eraomandusliku mentaliteedi” võidulepääsu tulemusena, nagu kalduvad arvama kodanluse ideoloogid (õieti tuleks rääkida ühe “eraomandusliku mentaliteedi” võidust teise, samuti eraomandusliku üle, kodanliku mentaliteedi võidust feodaalse üle). Kodanlik eraomanduslik mentaliteet kasvas üles kodanlikul tootmisviisil, mitte vastupidi.

    Kuid pöördume tagasi proletariaadi tekkimise küsimusele. Peale vägivaldse eksproprieerimise viis tootja vabanemisele tootmisvahendeist ka talurahva n.-ö. loomulik diferentseerumine, mida teostati juba feodaalseski ühiskonnas, kuid mis erilise hoo sai üleminekul kapitalistlikule tootmisviisile. Kapitalismi arenemine põllumajanduses tähendab talurahva diferentseerumist rikkaks vähemuseks ja vaesunud enamuseks. Seega kindlustub kapitalistlik tootmisviis nn. esialgse akumulatsiooni tagajärjel loodud vahekordade säilimist ja selle ala, mida need vahekorrad haaravad, laiendamist. 1910. a. paiku oli Liivimaal ¾, Eestimaal umbes ½ kogu talurahvast maata. Rahva enamik oli seega proletariseerunud.

    Nn. esialgne akumulatsioon loob ka kaubaturu teise pooluse, s.t. viib tootmisvahendite kuhjumisele väheste kätte. Väheste kätte kuhjunud tootmisvahendid, esinedes kaubaks muutunud tööjõu ekspluateerimise materiaalsete vahenditena, muutuvad seega kapitaliks.

    Talurahvalt eksproprieeritud maa ei saanud kohe muutuda mõisas kapitalistliku majandamise objektiks. Et minna üle maa harimisele palgasulaste tööjõuga, oli mõisnikel vaja muretseda kõigepealt tarbevara ja veoloomad. Osalt saadi need samuti talurahva eksproprieerimisega. Liivimaa 1804. a. talurahvaseaduse järgi kuulus osa tarbevarast (nn. raudvara) talu külge. Pärast 1819. a. seadust, millega talupoeg kaotas päritava maakasutamisõiguse, sai mõisnik talu üleminekul uuele rentnikule toimetada raudvara “revideerimist”, omandades parema sellest. Raudvara üldväärtus aga uletus mitme miljoni rublani21.

    1816. ja 1819. a. “vabadus” oli talumaa röövimine. Seni võis mõisnikkond seaduse kohaselt kasutada ainult teatavat osa maast (Liivimaal 11% põllumajanduslikust pindalast); ülejäänud osa oli talupoegade kasutada, tegelikult nende omand. Nüüd sai mõisnik õiguslikult kogu maa omanikuks. Uute vahekordade arenemisega muutus talupoegadelt röövitud maa rahaallikaks mõisnikele. Sajandi lõpuks olid vastavail andmeil Liivimaa talupojad ostetud talude eest otsekohe ära maksnud 33 867 786 rbl. (talude üldine müügihind 77 328 955 rbl.). Selle raha võisid mõisnikud muuta kapitaliks selle tootlikus vormis ülejäänud mõisamaa kapitalistlikuks majandamiseks.

    Ent see kõik puudutab mõisamajandust, tähtsam aga on meile küsimus talumajanduse astumisest kapitalismi teele. Muidugi ostumaks annab tõuke rahvamajandusele, s.o. talupoja sõltuvuse suurenemisele turust, nagu märkis seda ka Lenin.

    Milline oli talunike “esialgse akumulatsiooni” allikas? Kust said nad raha talude ostmiseks?

    Sellele küsimusele võis kodanlikul ajal leida vastuse isegi kooliõpikust: Lõuna-Eestis andis raha lina, Põhja-Eestis – kartul. Lihtne, kuid väheütlev vastus…

    Sajandi lõpuni müüdud talude keskmine suurus Liivimaal oli umbes 45 tiinu, keskmine müügihind umbes 3053 rbl., millest pealegi ligi pool oli kohe ära makstud. Talude müügi arenemise eeltingimuseks oli võrdlemisi suurte summade kogunemine talunike kätte, nii suurte, et oma tööjõuga toodetud produktide ülejäägi turustamisega neid koguda ei suudetud; reegliks see igatahes olla ei võinud.

    Muidugi teatavaid hoiuseid oli talurahval juba õige varakult. Tagasihoidlikud kalkulatsioonid näitavad, et Eesti ala talupoegadel 1840. a. paiku võisid hoiused (krediidiasutistes ja sukasääres kokku) ulatuda 0,5 milj. rbl. – oma aja kohta küllaltki suur summa, kuid siiski liiga väike võrreldes kasvõi nende miljonite rubladega, mis üksi Liivimaa talunikud näiteks juba 1866. aastaks olid mõisnikele maksnud.

    Selle akumulatsiooni allika selgitamiseks toome paar tähelepanekut tolleaegse maaelu kohta.

    1819. a. seadusega olid sulased “antud täiesti peremehe meelevalla alla. Kuna kogukonnakohus pidi hoolitsema, et peremehed vajalikust teenijate arvust ilma ei jääks, siis võimaldas see korraldus peremeestel maksta sulastele äärmiselt väikest palka ja neid halvasti toita”22.

    Rahaliste vahekordade süvenemine ei jäänud taluelus mõjuta. Selle kohta leidub huvitavaid ridu N. Köstneril: “Niipea kui talumees hakkas raha tegema, kadus taludest laisk ja muretu, olgugi poolnäljane elutsemine. Kadusid ka endised patriarhaalsed vahekorrad peremeeste ja sulaste vahel. Endisel ajal peeti sulast nagu perekonna liiget, kes teenis ühes kohas tihti kogu oma eluea, saades toitu, ihukatet ja peavarju samul aluseil nagu peremehegi perekond. Nüüd aga, kus sulane, samuti ka peremees hakkasid tööd hindama ainult rahategemise seisukohalt, muutusid ka need vahekorrad. Sulaseid peeti ainult niipalju ja niikaua, kui neid hädaliselt tarvis oli, ja püüti neilt välja pigistada, mis võimalik”.

    Sulaste lisatöö, mida peremehed neilt armutult välja pigistasid, oli nende miljonite rublade allikaks, mis oli üks tähtsamaid eeltingimusi eestlaste majanduselu ühisuse tekkimiseks ja seega – konsolideerumiseks rahvuseks.

    Talunike akumulatsioon (kaasa arvatud ka “esialgne”) tugines kaasmaalaste piiritule ekspluateerimisele (huvitav alus “rahva ühistundele”, millest kisavad Tõrmaküla taolised…).

    Kapitalistlik tootmisviis ja eestlaste majanduselu ühisus, nn. esialgne akumulatsioon lõi kapitalistliku tootmisviisi eeltingimuse: kaubaturu polarisatsiooni.

    1850.–60-ndail aastail tõrjub Liivimaal raharent teorendi peaaegu täielikult välja. Talumaa üldisest taalriväärtusest Liivimaa eramõisas oli23:

                                                Talupoegade      Raha-      Sega-       Teo-    

                                                          omand        rendil      rendil      rendil

                                                           (% %)        (% %)     (% %)     (% %)

1851/52. a.                                           0,07         13,88       4,2           81,83          

1852/53.–1855/56. a.                           0,4           16,57       5,97        77,03          

1856/57.–1859/60. a.                           1,47        18,68       9,34         70,49

1860/61.–1863/64. a.                           2,44         25,39      21,06        51,1

1864/65.–1867/68. a.                         10,64         55,76      17,8          15,78

1867/68. a.                                         14,26         80,71        3,59          1,42

    Eestimaal arenes kogu protsess palju aeglasemalt; siin oli veel 1868. aastal 28,4% taludest teorendil (isegi 1899. aastal veel 4,4%).

    Et asja vormiline külg (rendi vormi muutus) ei varjaks meie eest sisulisi muudatusi, mis sellega kaasnesid, tuleb teha mõni teoreetiline märkus.

    Teatavasti eksisteerib feodaalne rent kolmes põhivormis: teorent, naturaalrent ja raharent. Eestis ei juurdunud raharent kunagi nimetamisväärselt. Feodaalisandail oli tulusam kasutada talurahva tööjõudu otseselt mõisapõllul, toodetud vili aga muuta rahaks. Vili läks ju peamiselt välisturule.

    Feodaalne raharent tekib naturaalrendi lihtsa metamorfoosina (viimane omakorda on ainult teorendi muudetud vorm). Sõltumata vormist on feodaalse rendi olemuseks see, et temas on tootja kogu lisatöö, ta on “lisatöö normaalne vorm” (Marx). Kui 1850.–60-ndail aastail tegemist oleks ainult vormimuudatustega, oleks mõistatuseks, kuidas 4/5 talude raharendile siirdumine viis niisugusele murrangule eesti rahva elus.

    Asi seisab selles, et see ei olnud lihtsalt feodaalse rendi vormimuutus. Tuleb teha vahet feodaalse ja kapitalistliku raharendi vahel.

    Feodaalne raharent on oma olemuselt feodaalne, see tähendab, et kuigi ta esineb rahalises vormis, sisaldub temas tootja (feodaaltalupoja) kogu lisaprodukt, sageli aga isegi osa vajalikust produktist. Kapitalismi tingimusis on aga pilt teine. Kapitalismi tingimusis on tegemist kolme sotsiaalse kihiga: maaomanikuga, kapitalistliku farmeriga (rentnik) ja palgasulasega (tootja), ning lisaprodukt, mida toodab palgasulane, läheb osalt kapitalistliku farmeri, osalt aga maaomaniku taskusse. Teiste sõnadega: maaomanik ja rentnik jagavad lisaprodukti omavahel ära.

    Selle feodaalse rendi aluse kestmiseks on vajalikud teatavad tingimused, muu seas mittemajanduslik sund. Kuid juba 1816. ja 1819. a. seadustega kaotas maaomanik otsese sunni võimaluse “lahtise rahva” üle; 1849. a. seadus (ja selle edasine kehtestamine – 1856. ja 1860. a. seadused) õõnestas veelgi feodaalse rendi alust, kuigi varjatud kujul mittemajanduslik sund jäi, mille peaaegu täiesti purustasid alles 60-ndate aastate reformid: 1863. a. passikorralduse seadus, 1866. a. vallakogukonna-sedaus ja kodukariõiguse kaotamine.

    Kui räägime raharendist Eestis XIX sajandi teisel poolel, tuleb silmas pidada, et tegemist selle kui niisugusega on sel määral, kuivõrd on säilinud mittemajanduslik sund, kuivõrd ta esineb näiteks segarendi rahalise osana; üldiselt aga on tema osatähtsus väike ja üleminek toimus niivõrd kiiresti, et seda, mida nimetati raharendiks, tuleks tegelikult nimetada kommertsrendiks. Tuleb igatahes silmas pidada, et tähtsaim sündmustikus oli üleminek kapitalistlikule rendile, kapitalistlikule tootmisviisile põllumajanduses.

    Mis peitub siis selle ülemineku välise külje taga? “Kapitalistliku rentniku vahelesegamisega maaomaniku ja tegelikult töötava põllumehe vahele”, kirjutab Marx, “katkevad kõik vahekorrad, mis tekkisid endisest tootmisviisist külas. Rentnik muutub nende põllutööliste tegelikuks käsutajaks ja nende lisatöö tegelikuks ekspluateerijaks, sellal kui maaomanik seisab nüüd otseses vahekorras, nimelt lihtsalt rahalises ja lepingulises vahekorras, ainult selle kapitalistliku rentnikuga. Koos sellega ka rendi loomus teeb läbi muutumise ja see muutumine pole ainult faktiline ja juhuslik, nagu võis tähele panna osalt ka juba endiste vormide juures, vaid normaalne muutumine, muutumine tema tunnustatud ja valitsevas vormis24.

    Lepingulised vahekorrad asendavad mittemajandusliku sunni vahekorrad mõisniku ja taluniku vahel.

    Sulaste tegelikuks ekspluateerijaks muutub nüüd talunik, kes ise on muutunud (vabanemisega mittemajanduslikust sunnist ja sulaste ekspluateerimisega) kapitalistlikuks rentnikuks.

    Eestlase ekspluateerimine eestlase poolt muutub vahekordade “tunnustatud ja valitsevaks vormiks” (“juhuslikult”, üksiknähtusena võis seda, nagu nägime, tähele panna paarkümmend aastat varemgi).

    Niisiis nende vahekordade tekkimiseks ei ole vajagi, et 50-tiinulised talud muutuksid talunike pärisomandiks (ainult 14% talumaast oli Liivimaal 1867/68. a. talunike omanduses, nagu nähtub tabelist); piisab kapitalistliku rendi muutumisest rendi valitsevaks vormiks. Üleminekuga teorendilt raharendile arenes segarent. Nagu nähtub tabelist, oli segarendil oleva talumaa taalriväärtuse suurim protsent Liivimaal 21 (60-ndate aastate algul). Talupoegadele oli segarent Helme koolmeistri Märt Jakobsoni tabava iseloomustuse järgi “muist rahha, muist orjust”. Kapitalistlikul tootmisviisil baseeruv maarent (traditsioonilise nimetuse kohaselt raharent) näitas oma paremusi. “Pea selgus otsesis kogemusis, et raharendile siirdunud talupojad tulunduslikult märksa jõudsamini edenevad. Mõisatööst vabanenud tööjõudu ja põllunduslikku tarbvara võisid nad nüüd kasutada oma majanduses, samuti võisid nad selles kasutada kogu oma loomatoidu ja sõnniku, mille hulk kasvas. Paremini haritud ja väetatud põllud andsid nüüd ka rikkalikumat saaki”25. Ka mõisnikele oli raharent kasulikum.

    Teostus ka see, millest ühes oma kõnes rääkis seltsimees Stalin: “Juba feodaalse ühiskonna rüpes kodanlik majandussüsteem näitas, et ta seisab kõrgemal, palju kõrgemal feodaalsest majandussüsteemist”26.

    Rendi vormi muutuses väljendub tema aluseks oleva tootmisviisi muutumine; juba feodaalse raharendi eelduseks on produkti teatava osa turustamine. Kapitalistliku maarendi eelduseks on produkti tootmine kaubana, see asjaolu, et produkti tootmise eesmärgiks muutub selle turustamine. Teistes sõnadega, tabel annab meile teatava ettekujutuse ka kaubanduslik-rahaliste suhete tungimisest talumajandusse. 1867/68. a. oli Liivimaal 95% talumaast kapitalistliku majandamise objektiks (80,7% “raharendil” ja 14,3% talunike omanduses). See tähendab, et talumajandus kaotas “sõltumatuse” ühiskonnast, oli tol ajal majanduslikult viimasega juba tihedasti seotud.

    Talusaadused turustatakse linnadesse; linnad nõuavad neid nüüd, XIX sajandi teisel poolel, võrratult rohkem kui sada aastat tagasi. Linnast ostetakse põllutööriistu. Samuti kodukootud riie, puu- ja saviasjad tõrjutakse järjest rohkem välja vabrikutoodete poolt. Küla käsitöö kaotab oma määrava tähtsuse talu varustamisel tootmisriistade ja isiklike tarbeesemetega. See tunnistab tööjaotuse ja seega siseturu arenemist.

    Ka maal areneb tööjaotus edasi: toimub üksikute alate spetsialiseerumine. Juba kartulikasvatuse levimise algul (1830.–40-ndail) hakati linnade läheduses seda kasvatama nii palju, et vilja oma tarbeks tuli juurde osta. Linakasvatusele spetsialiseerusid Viljandimaa ja Kagu-Pärnumaa.

    Ühiskondlik tööjaotus kõrvaldab turumajanduse enesessesulgumise, viib talud üksteisega seosesse, viib kohalike pisiturgude liitumisele ühiseks turuks.

    Siseturu arenemisaste on kapitalismi arenemisaste. Kõikidest klassiühiskondadest loob ainult kapitalistlik tootmisviis tõelise inimeste majanduselu ühisuse.

    Küsimusele tuleb läheneda ka veel teisest küljest. Kapitalistliku tootmisviisi juures muutuvad kaubaks mitte ainult tootmisvahendid ja tarbeesemed, vaid ka inimese tööjõud, ja just see ongi kapitalistliku tootmisviisi iseloomustav joon, mis eristab teda teistest tootmisviisidest. Kapitalistliku tootmisviisiga on seotud tööjõu rahvusliku turu kujunemine ja rahvastiku liikuvuse tekkimine.

    Kui endistel aegadel talusulane oli teatava taluga seotud enamasti terve eluea kestel, siis juba 40-ndail toimus siin oluline muudatud: sulaseid palgati ainult lühikeseks ajaks. 60-ndail aastail, kui kaovad liikumisõiguse kitsendused, suundub tööjõud sinna, kus seda rohkem vajatakse. Kujuneb tööjõu rahvuslik (kogu Eesti ala haarav) turg.

    Kodanlik majandussüsteem teeb suure hulga inimesi maal “üleliigseiks”, tõrjub nad maalt välja. Algab tung linnadesse ja väljarändamise-tuhin Sise-Venemaale. 1881.–97. a. läks Liivimaal umbes 150 000 inimest maalt välja, seega umbes 10 000 inimest aastas. Kaob rahavastiku seotus kitsa alaga, andes kohta rahavastiku liikuvusele, “rändlemistele”.

    Endist aega, kui feodaalsest tootmisviisist tingitult inimene oli seotud mõisa, valla jne. piiridega, mis ei loonud eeldusi tutvumiseks “laiema maailmaga”, võiks iseloomustada tuntud anekdoodiga saarlase kohta, kes käinud mandril ja tagasi pöördudes rääkinud imestusega: “On see maailm suur ja lai: teisel pool Pärnu linna olid ikka veel külad”.

    Rahvastiku liikuvus loob sootuks teise olukorra ja on tähtis tegur rahvastiku liitumisel tervikuks, tema muutumisel rahvuseks. “Rändlemised”, kirjutab Lenin, “on tähtsamaid tegureid, mis takistavad talurahval “kasvada samblasse”, mida liiga palju kogus neile ajalugu. Rahvastiku liikuvuse võimaldamiseta ei või olla ka tema arenemist ja oleks naiivne arvata, et mõni külakool võib anda seda, mida annab inimestele iseseisev tutvumine mitmesuguste kordade ja vahekordadega lõunas ja põhjas, põllumajanduses ja tööstuses, pealinnas ja maakolkas”.

    Feodaalsele tootmissüsteemile omasele majanduslike sidemete nõrkusele vastasid ka primitiivsed liiklemisolud. Üksikute alade eraldiolek nagu kehastus poristes ja auklikes teedes. Kapitalism temale omaste majanduslike sidemetega nõuab ka vastavaid ühendusteid. Eeskätt raudteed, need “maailma kaubanduse ja kodanlik-demokraatliku tsivilisatsiooni arenemise tulemused ja kõige kujukamad näitajad”, tähistavad seda erinevust.

    Esimese raudtee (Tallinn–Peterburi) sai Eesti 1879. aastal; mõni aasta hiljem ühendati selle liiniga Tartu linn (Tapa–Tartu raudtee a. 1876). Eesti ala sai moodsa, tootmise arenemisastmele vastava ühenduse Venemaa avara turuga. See vastas kaasaegseile ühiskondlikele vajadusile. Vene turu jaoks töötas 1820.–40-ndail aastail arenema hakanud tekstiilitööstus, Vene turule läks peaaegu kogu piiritusetoodang (millest ainult 10% turustati kohapeal). Kui silmas pidada, et põllumajanduse toodangu väärtuselt suurimat osa – vilja ja kartulit – turustati just piirituseks ümbertöötatult ja et tekstiilitööstus oli tähtsaimaks haruks, siis on selge, et Eesti kogu majandus (nii tööstus kui põllumajandus) kapitalistlikul teel arenes seoses Vene turuga.

    Sama protsess (kapitalismi arenemine), ms lõi eestlaste majanduselu ühisuse, viis ka eestlaste ja Eesti majanduslike sidemete võrratule tugevnamisele, Eesti ala liitumisele Sise-Vanamaaga ühiseks majanduslikult lahutamatuks tervikuks (mis muidugi vähimalgi määral ei väära seda tõsiasja, et ühenduse poliitiline vorm oli vägivaldne; teistsugust rahvuste ja nende majanduse sidumise, ühendamise vormi kapitalism ei tunne).

    Sellest aga tulenevad tõsiasjad, mis ei jätnud mõju avaldamata järgnevate aastate ühiskondlikusse elusse Eestis.

    Tihedad majanduslikud sidemed soodustavad kultuuriliste sidemete tugevnemist. Tõusis huvi vene keele ja kultuuri vastu. Selle huvi alus peitub lõppude lõpuks just materiaalses elus, ja majanduselu iseärasused teevad selle XIX sajandi teisel poolel täiesti loomulikuks. Pole huvituseta märkida, et selle asjalolu mõistmine talupoegadel ja haritlastel möödunud sajandil ei puudunud; “saladuseks” jäi ta ainult “iseseisvusaegsetele” kodanlik-natsionalistlikele ideoloogidele, kes vägagi arusaadavail põhjusil tegid kära “lääne-orientatsioonist”. Eesti talupoegade 1864. a. palvekirjas keisrile (sellest pikemalt allpool) võib lugeda külakoolide kohta: “…Ka soviksime vägga et nende kolides saaks ka vennekeelt õpetatud, sest et se läbbi meil Eestlastel oleks kergem Venne kubernemangudega kaupa aiada”27.

    Vene kultuuri viljelev mõju oli tähtsaks teguriks eesti rahvusliku kultuuri kujunemisel; olgu mainitud kas või Gogoli, Turgenevi, eriti aga Dostojevski mõju A. H. Tammsaare loomingusse.

    Majanduslikud ja kultuurilised sidemed soodustasid eesti proletariaadi võitlust koos vene proletariaadiga, selle maailma kõige revolutsioonilisema proletariaadiga, iga laadi orjuse vastu, soodustasid eesti rahvahulkade võitlust koos Venemaa paljurahvuseliste rahavahulkadega mõisnike ja kapitalistide vastu. Ei ole juhuslik, et juba esimene streik Venemaal (Kreenholmis 1872. a.) möödub vene ja eesti tööliste ühise võitluse tähe all.

    Eesti majanduslik lahutamatus Venemaast on lähtepunktiks eesti kodanlik-natsionalistliku ideoloogia mõistmisel, selle ideoloogia mõistmisel, mille aksioomiks oli alati Eesti poliitiline lahutamatus Venemaast – oli seni, kuni kitsad klassihuvid, nahapäästmise-huvid sundisid kodanlust pärast suurimaid kõhklusi tõstma kilbile iseseisvuse-loosungi, mille ei olnud vähimaidki ei ajaloolisi ega majanduslikke aluseid.

3. Eestlaste ühise keele kujunemisest

    Süvenemata selle küsimusega seotud probleemide detailidesse, piirdume ainult kõige vajalikumate märkustega.

    Ilma ühise keeleta ei ole rahvust. Ühine keel moodustab rahvuse ühe tunnuse. Kuid seda tuleb võtta samuti kui teisigi tunnuseid: liikumises, arenemises. Üks asi on ühine eesti keel kauges minevikus ja hoopis teine – ütleme XX sajandil.

    Meenutagem, et kuigi lugemisoskus oli eestlaste seas juba võrdlemisi laialdaselt levinud, XVIII sajandil “üldkirjakeel polnud veel välja kujunenud ning iga mees pidas oma väljendusviisi ainuõigeks.”28

    Keele tõelise ühtsuse puudumine kajastus ka vanimates eesti keele grammatikates, millest ühed (Stahl a. 1632, Hornung a. 1639, Ahrens 1843 ja 1853) esitasid põhja-eesti murret, teised (Gutsleff a. 1648) – lõuna-eesti, kolmandad (Göseken a. 1660, Hupel a. 1780) – mõlemaid korraga.

    Keel ei ole midagi niisugust, mis areneks iseenesest, vastupidi, selle tekkimine ja arenemine on seotud tööprotsessi, tootmisprotsessi arenemisega, suhtlemise arenemisega tootmises. “…Keele arenemise seletus tööprotsessist ja koos temaga on ainuõige…”. kirjutab Engels.

    Seni kui eestlastel puudus majanduselu ühisus, ei tuntud erilist vajadust ka ühiskeele, ühise kirjakeele järele. Siis, kui pidevad suhtlemised piirdusid kitsa piirkonnaga, võis läbi saada ka kohaliku murdega. Alles majanduselu ühisus, enesessesulgumise kõrvaldamine loob eeldused keele ühisusele ja kutsub ellu vajaduse selle järele.

    “Keel on inimese tähtsaim suhtlemisvahend,” kirjutab Lenin; “keele ühtsus ja takistusteta arenemine on üks tähtsamaid eeltingimusi tõesti vabaks ja laialdaseks, kaasaegsele kapitalismile vastavaks kaubanduskäibeks, rahvastiku vabaks ja laialdaseks rühmitumiseks kõigi eri klasside järgi, ja lõpuks – eeltingimus turu tihedaks seoseks igasuguse ja iga omaniku või väikeomanikuga, müüja ja ostjaga”29.

    Seda silmas pidades peaks olema selge, miks ärkamisajal saame konstanteerida laiades eestlaste hulkades asjaomasele emakeelekultusele vastavat kaunis ergast huvi eesti keeleuurimise ja eriti tegeliku keelekorralduse küsimuste vastu. Keelekorralduse vajadus on tingitud ühiskonna materiaalse elu uutest vajadustest. Ja alles nüüd, XIX sajandi teisel poolel, kujunes välja tõeliselt ühine eesti keel. Ka sellest küljest võetuna jõuab eesti rahvuse kujunemise protsess lõpule möödunud sajandi teisel poolel.

4. Psüühilise laadi ühisus ja kultuuri ühisus

    “Rahvused”, kirjutab seltsimees Stalin, “erinevad üksteisest mitte ainult oma elutingimustelt, vaid oma vaimselt palgelt, mis avaldub rahvusliku kultuuri iseärasustes.” Ja edasi annab seltsimees Stalin mõne sõnaga metodoloogiliselt äärmiselt tähtsad juhtlaused, mis asetavad küsimuse teaduse pinnale.

    Psüühiline laad kujuneb inimestel “põlvest põlve erisuguste elutingimuste tulemusena”30. Võtit psüühilise laadi omapära mõistmiseks tuleb otsida mitte “tõulistes omadustes” jms., vaid inimeste materiaalses olemises, neis tingimusis, milles nad elavad.

    Näiteks mõnedki vaatlejad on märkinud eestlaste külmaverelisust (G. Merkel), energilisust jne. A. S. Puškin kirjutab katkendis “В 179* году возвращался я…” “külmaverelisest kaasmaalasest” (eestlasest) ja “noore eestlanna kurvast laulust”. Paljud vaatlejad on märkinud, et jälgi eestlaste “rahvuslikule iseloomule” jätsid just karmid elutingimused. “Praeguse arenemise rasked olud ja mineviku õudsed tingimused on jätnud oma jälgi eestlaste iseloomule”, kirjutas P. Semjonov 1916. a. “Eestlased on sünged, salalikud, umbusklikud, kuid samal ajal ka energilised, äärmuseni visad töös ja suutelised läbi saama võimatuis tingimusis”.

    Seltsimees Kalinin, kes töötas XX sajandi alguses Tallinnas, kriipsutas alla “eesti töötava rahva visadust, sitkust ja teisi häid omadusi”, ülistades meie tööarmastust ja tööoskust.

    Arusaadav, et psüühiline laad muutub välistingimuste muutumisega. “Süngus ja salalikkus” ei olnud “tõulise omapära” jooned, vaid olid tingitud raskest saksa orjaikkest.

    “Muidugi psüühiline laad – nagu teda teisiti nimetatakse – “rahvuslik iseloom” iseenesest on vaatlejale midagi tabamatut, kuid niivõrd, kui see avaldub rahvuse ühise kultuuri omapäras, on see tabatav ega või seda ignoreerida”, lisab seltsimees Stalin. Psüühiline laad muutub koos materiaalse olemise muutumisega; rahvuslik kultuur väljendab oma arenemises seega lõppkokkuvõttes materiaalse olemise arenemist, kõigepealt tootmisviisi muutumist. Inimeste kultuurilise ühisuse kujunemine ei ole ületamatu vaheseinaga eraldatud nende majanduselu ühisuse kujunemisest.

    Et vastata küsimusele, millisel määral eestlased sel või teisel ajastul moodustasid terviku oma vaimselt ilmelt, tuleb vastata küsimusele, kuivõrd nende materiaalne olemine oli sellele aluseks.

    Eesti ajaloo “traditsiooniline” käsitus arvab millegipärast, et eestlasi juba kauges minevikus ühendas sisemine kokkukuuluvuse-teadvus, teadvus, mis eelnes nende tegelikule kokkukuuluvusele. “Tol ajastul (enne sakslaste sissetungi Eestisse XIII sajandi esimesel aastakümnel – G. N.) eestlased moodustasid kindlasti ühise rahvuspärase kultuuriga ja sisemise kokkukuuluvuse-teadvusega seotud terviku31, – loeme ühest fundamentaalsest koguteosest. Ent isegi samast tsitaadist on näha, et eestlaste olemine ei sidunud neid ühiseks tervikuks. Jätkame katkestatud tsitaati: “Kuid poliitiliselt jäi see detsentraliseeritud autonoomsete alade, maakondade ja kihelkondade liiduks, mille eri osadel oli omavahel sageli lahkuminevaid ja ka vastakaid huvisid” (minu sõrendus). Mida see aga tähendab? See tähendab, et tees teadvusega ühendatud tervikust ripub õhus, sest “…teadvuse arenemisele… eelneb välistingimuste arenemine…” (Stalin). Et üksikutel osadel oli lahkuminevaid ja vastakaid huvisid, et ürgaegne kogukondlik kord (ka oma lagunemisastmel) ei loonud inimeste olemise ühisust, ei saanud sel ajal veel välja kujuneda kokkukuuluvuse-teadvus.

    Tuntud Läti Henrik, “Liivimaa Kroonika” autor, tunnistab kroonikas (a. 1212), et “eestlased ikkagi veel astuvad välja püstipäi (collo incidere erecto) ega alistu sakslastele ega kellelegi teisele”. See eestlaste “kangekaelsus”, nende vabadusearmastus on seotud kaasaegsete elutingimustega (ühiskondlik kord, kus puudub inimese ekspluateerimine inimese poolt, ei olnud jõudnud veel lagunemises kuigi kaugele minna, oma osa etendas muidugi ka geograafiline keskkond: mereäärne asend, võrdlemisi karmid looduslikud tingimused jne.).

    Tegelikult aga arenes kokkukuuluvuse-teadvus kõigepealt sakslaste-vastase võitluse tules. Läti Henrikul võib leida selles suhtes küllaltki iseloomulikke kohti. Näiteks pärast Ümera jõe lahingut (1210. a.), nagu märgib kroonik, “eestlased, pöördudes tagasi oma maale ja teotades kristlasi, saatsid käskjalad kõigisse maakondadesse, anudes ja veendes, et üksmeelselt ja ühe südamega tõuseksid kõik ristusu vastu”.

    Välistingimused – võitlus elu ja surma peale võõramaaliste vallutajate vastu – nõudsid nüüd rahva üksikute osade üksmeelset koostööd. Selles olukorras võis siis kujuneda ka teatav kokkukuuluvuse-teadvus, selle asjaolu mõistmine, et eestlasi ühendab võitlus ühise vaenlase vastu. Võiks veel lisada, et sõjaline koostöö venelastega kutsus esile sügava sümpaatia venelaste vastu ega jätnud oma mõju avaldamata eestlaste kultuurisse.

    Seoses siin esitatud küsimustega tuleks puudutada veel ühe Eesti ajaloo kodanlikus käsitlemises dogmaks muutunud teesi, mida võiks nimetada “omariikluse-kontseptsiooniks”. Reas kodanlik-natsionalistlikes teoseis nagu Ed. Laamanil ja teistel, esineb ta läbipaistvalt selgel, võiks öelda, jämedal kujul, kuid tema “peenematest” variatsioonidest ei ole vabad ka soliidsed teaduslikud teosed.

    “Omariikluse kontseptsiooni” võiks lühidalt kokku võtta järgmiselt: eestlasi, oma teadvuselt ühist tervikut, valdas muistsest ajast tung ühineda riigiks. Vaikides oletatakse seejuures, et riik, mis pidi kujunema, oleks olnud rahvusriik, nagu oleks see midagi endastmõistetavat. Iseseisvuse kaotus tegi selle igatsuse teostamise võimatuks XX sajandini. Ehk teisiti: omariiklus oli alati eestlaste taotluseks, kuid teostuda sai see alles XX sajandil (muidugi kodanliku iseseisvuse näol, mis on endastmõistetavalt omariikluse loomulikuks, väljaspool ajalugu kulgevaks vormiks!).

    See omapärane kontseptsioon hellitas õrnalt väikekodanlase enesearmastust ega tekitanud viimases vähematki kahtlust, et see tõesti nii oligi. Esitades kodanluse diktatuuri ajalooliselt põhjendatuna vastas ta väga hästi kodanluse sotsiaalsetele huvidele.

    Kõik selles kontseptsioonis: muistne vabadusvõitlus ja uuema aja kah-“vabadusvõitlus”, riigi tekkimise tendents ürgaegse-kogukondliku korra lagunemisel ja selle tendentsi “jätkumine” 700 aastat hiljem jne., jne.; puudub ainult… ainult nähtuse ajalooline käsitus… Kauget minevikku vaadeldakse päris tavalise kodanliku vaatenurga all, nagu oleks seitse sajandit kulutatud ainult “iseseisvuse mõtte” haudumisele, nagu poleks selle aja jooksul vahetunud kaks ühiskondlikku korda neile omaste ühiskondlike vahekordadega ja vastavate vaimsete maailmadega…

    Peaks olema selge, et XIII sajandil olid eestlased veel väga kaugel koondumisest rahvuseks; selleks et koonduda rahvuseks oli neil igal juhul veel vaja läbi elada feodaalse tootmisviisi tekkimine, arenemine ja lagunemine. Mis puutub riigisse, siis seda küsimust tuleb vaadelda lähemalt.

    “Riigi tegevust”, kirjutab seltsimees Stalin, “iseloomustab kaks põhifunktsiooni: sisemine (peamine) – ohjeldada ekspluateeritavat enamikku, ja väline (kõrvaline) – laiendada oma valitseva klassi territooriumi kallaletungide vastu teiste riikide poolt. Nii oli see orjapidamiskorras ja feodalismi ajal. Nii on lugu kapitalismi ajal”. Ühiskonna jagunemine vastandlikeks klassideks loob vajaduse aparaadi järele, mille peamiseks põhifunktsiooniks on ekspluateeritavate ohjeldamine ekspluateerijate huvides. Vajadus kõrvalise põhifunktsiooni järele (maa kaitsmise vajadus kallaletungi vastu!) võib riigi kujunemist kiirendada. Ürgaegse-kogukondliku korra lagunemine eestlastel tähendas neile riigi kujunemise protsessi algust, kuid ei tähendanud sugugi seda, et protsessi tulemuseks oleks pidnud tingimata olema rahvusriik, aga mitte paljurahvuseline riik.

    Rahvusriikide rajamine on üldiselt tüübiline kapitalismi ajastule, tähendab, ajalooliselt hiline nähtus.

    Rahvusriik kujuneb ainult teatavais tingimusis. Lääne-Euroopas oli feodalismi likvideerimise ja kapitalismi arenemise ajastu ka rahvuste ja rahvusriikide kujunemise ajastuks. Kahe protsessi (rahvuse kujunemise ja tsentraliseeritud riigi kujunemise) ühtimise tulemuseks olid rahvusriigid (Prantsusmaa, Itaalia); muide ei tohiks unustada, et imperialismi-ajastu alguses need riigid lakkavad olemast rahvusriigid, nii et “puhtate” rahvusriikide kestus üldiselt haarab ainult võrdlemisi lühikest ajajärku ajaloos.

    Teisiti on lugu Ida-Euroopas. Siin tsentraliseeritud riikide moodustumine, kiirendatud omakaitse vajadustega (türklaste, mongolite jt. kallaletung) toimus enne feodalismi likvideerimist, tähendab enne rahvuste kujunemist. Siin tekkisid paljurahvuselised riigid, nagu Venemaa ja Austria.

    Eestlastel arenes riigi kujunemise protsess kiiremini kui rahvuse kujunemise protsess. Maa kaitsmise vajadus sakslaste vastu seadis tsentraliseeritud riikliku organisatsiooni kujundamise palju varem päevakorda, kui eestlased lähenesid majanduslikule konsolideerumisele rahvuseks. Üldiselt, nagu näeme, tekkisid eeldused mitte rahvusriigiks, vaid paljurahvuseliseks riigiks.

    Tõesti, mis oleks võinud juhtuda, kui näiteks lahing Kalka jõel (1223. a.) ei oleks tõmmanud järsult venelaste tähelepanu itta? Väga tõenäoliselt oleks siis eestlaste sõjaline liit venelastega võitluses saksa vallutajate vastu võinud areneda näiteks Novgorodi-Eesti riigiks, kui mitte veelgi suuremat ala hõlmavaks riigiks. Võitlus saksa (ja taani) vallutajate vastu dikteeris niisugust jõudude ühendamist. Igatahes on selline oletus ajalooliselt palju rohkem põhjendatud kui “omariiklus”. Nii variseb kokku “omariikluse”-kontseptsiooni üks tähtsaim tugi. XIII sajandi eestlased ei elanud Tõnissonide ja Laamanite retseptide järgi, neil olid omad ajakohased mured ja huvid… Pole raske veenduda, et kogu “omariikluse-kontseptsioon” tugineb tegelikult ajalooteaduse ja loogika ignoreerimisele.

    Toodud näide tõendab veel kord, et ühiskondlikku teadvust ei saa seletada lähtudes temast enesest. Ühiskondliku teadvuse vormid (usk, moraal, teadus, kunst jne.) moodustavad ühiskonna majandusliku struktuuri pealisehitise.

    Feodaalse ühiskonna majandusliku struktuuri lagunemine teeb vastavate pealisehitiste muutumise vältimatuks. Selle muutumise jälgimine detailides oleks üle jõu käivaks ülesandeks: seejuures tuleks silmas pidada ideoloogilist järgivust, pealisehitiste vastastikust mõju, kunstnike individuaalsust, ühe sõnaga ideolooga suhtelist iseseisvust (seda asjaolu, et viimast ainult lõpptulemuses määrab ühiskonna majanduslik struktuur). Meie ülesanne on palju kitsam: skitseerida mõnest üksikust iseloomulikust arenemisjoonest pilt, mis aitaks jõuda arusaamisele, et kultuuri ühisus eestlastel ei arene lahus majanduselu ühisuse kujunemisest. Vaatluse konkreetsustamiseks valime selle objektiks kirjanduse.

    Klassilises ühiskonnas on valitsevaks ideoloogiaks, valitsevaks kultuuriks valitseva klassi ideoloogia, valitseva klassi kultuur. Feodaalses ühiskonnas on peamiseks kultuurikandjaks kirik. Nagu kõikjal, kus valitses feodaalkord, oli ka Eestis kirik oleva feodaalse korra kõrgeim üldistus ja sanktsioon. Kirik oli kutsutud ideoloogiliste vahenditega kaitsma feodaalset ekspluateerimist ja feodaalisandate valitsemist, esitades feodaalset korda jumalast seatuna. Kirik oli kutsutud propageerima mõtteid, mis ei ole halvasti sõnastatud 1802. a. talurahvaseaduse esimestes ridades: “Iggaüks, kes nouab sannakulik ja õige olla, ellab omma Üllema varjo al, kes temma järrel kulab ja temma eest kostab… Kui ükski ei olleks, kedda üllekohtune peab kartma, siis teeksid kurjad õigedele ja teine teisele issi keskis tullist liga. Agga Üllemate ja Kohto läbbi tallitab Jummal neid”.

    Mitte ainult kiriklik kirjandus, vaid ka vähesed ilmalikud teosed, mis ilmusid eesti keeles XVII sajandist alates, seisid kiriku otseses teenistuses; neid iseloomustas pealetükkivalt õpetlik ja moraliseeriv tendents. (Vt. näiteks K. Mihkla, “Vanima ilmaliku kirjanduse mõjust”. Koguteos “Raamatu osa Eesti arengus”, Tartu, 1935, lk-d 51 ja 59.)

    Eestikeelsete kalendrite perioodilise väljaandmisega alates 1730-ndaist aastaist algab ilmalike raamatute pidev ilmumine. Muidugi jääb eestikeelsete trükiste arv siiski väheseks: R. Antiku andmeil 1632.–1800. aastani, s.o. enam kui pooleteise sajandi kestel, ilmub neid 262 ehk 46 735 lehekülge (1733.–1800. aastail – 198 teost ehk 32 583 lk.). Kuid veel tähtsam on asjaolu, et “…kitsad tsensuuriolud ei võimaldanud isegi ilukirjanduslikus vormis riivata aktuaalseid ühiskondlikke päevaküsimusi… Koguni moraliseerivate ja õpetlikkude juturaamatute lugemist peeti ohtlikuks valitsevale klassile”32.

    Reageerimist põnevatele päevaküsimustele kohtame (1830-ndail ja) 1840-ndail aastail ilmunud teostes (Faehlmanni, Kreutzwaldi, Jannseni ja Koidula vested ja jutustused). Näiteks Faehlmanni “Tühhi jut, tühhi lorri, tühhi assi, tühhi kõik” käsitleb 1841. a. viljaikalduse põhjusi, väljarändamist ja usuvahetust, seega reprodutseerib neid tegelikkuse nähtusi, mis andsid tunnistust feodaalse korra kriisist.

    Elulähedaste joonte ilmumine ja päevaküsimustele reageerimine kirjanduses on juba iseenesest huvitav. Feodaalse maailmavaatega kunstnik rõhutab teose moraliseerivat ideed ja on vähe huvitatud tegelikkuse tõelisest reprodutseerimisest (see on tingitud lõpptulemuses feodaalse tootmisviisi omadustest: tootmine feodaali tarvete rahuldamiseks, aga mitte kasumi omandamiseks; tootmisvahendite rutiinne seis, millest on tingitud huvi puudumine ümbritseva maailma vastu). Kodanliku maailmavaatega kunstnik püüab tegelikkust mõista ratsionaalselt, ta on huvitatud selle realistlikust reprodutseerimisest kunstikujudes (mis on lõpptulemuses jällegi seletatav kodanlikule tootmisviisile omase majanduse ratsionaliseerimise tendentsiga). Mainitud joonte ilmumine kirjanduses 1840-ndate aastate paiku tähistab seda asjaolu, et ühiskonna materiaalses elus toimusid olulised muudatused. Kodanliku maailmavaate eod olid seotud “kapitalistliku formatsiooni enam-vähem valminud vormide” kujunemisega feodaalse ühiskonna rüpes. Kirjanduse uue tendentsi ilmumise eelduseks oli feodaalse korra vastuolude arenemine teatava (kõrge) astmeni.

    Edasi tuleks peatuda “Kalevipojal” (1857.–61. a.). Kirjandustegelase Juhan Kunderi arvamused “Kalevipoja” kohta, mida loeti klassikalisteks ja tsiteeriti kuni 1911. aastani lugematuid kordi, sisaldasid mõtet, et Kreutzwald on tahtnud “Kalevipojaga” eesti rahvast äratada ja ühendada, nagu ta olnud ühendatud muistsel ajal. See usaldusväärne väide rahva ühendamisest väärib tähelepanu. Rahva ühendamist taotleva teose ilmumine võis ainult siis saada võimalikuks, kui olid juba olemas rahvastikku ühendavad majanduslikud vormid. Käesoleva kirjutise esimeses osas nägime, et sellised vormid XIX sajandi 50.–60-ndail aastail tõesti olemas olid. Niisuguses olukorras üleskutse rahvale ühinemiseks võis tähendada objektiivselt ainult uute, kapitalistlike majandusvormide võidu taotlust vanade, feodaalsete majandusvormide üle. Ühtlasi aga isamaalis-rahvuslike momentide rõhutamine (“Isamaa ilu hoieldes…” jms.) tähendab ka kodanliku maailmavaate edasist arenemist (sest rahvuse idee loob ajaloos esmakordselt kodanlus; feodaal mõistab isamaa all tegelikult oma mõisa oma talupoegadega – see on tingitud feodaalsest endassesulgumisest; kodanlus on huvitatud kogu maa ühtsusest ja keele kui tähtsaima suhtlemisvahendi ühtsusest; ideoloogias see peegeldub rahvusliku teadvusena).

    Täiuslikult avaldub kodanlik maailmavaade ärkamisaja kirjanduses. Ärkamisaja ideeproosat iseloomustab selle uurija A. Palm kui “iseseisvamaid ja algupärasemaid nähtusi meie kirjanduses, omast ajast inspireeritud kirjandusliiki…”33 Selle kirjandusliigi seos materiaalse baasiga paistab selgesti silma, kuna olustikuproosas näivad esikohal olevat n.-ö. sekundaarsed tegurid (ideoloogiline järgivus, nimelt kirjanduslikud mõjud; see ei tähenda muidugi seda, et olustikuproosa on midagi baasist sõltumatut; vastupidi: ainult ühiskondlikust baasist lähtudes suudaksime seletada näiteks, miks 70.–80. aastad olid selle kirjandusliigi kõrgajaks jne. Selleks, et E. Vilde teos ““Linda” aktsiad” mõjuks lugejasse, pidid aktsiad – mida feodaalne tootmisviis ei tunne – juba tegelikkuses eksisteerima). Sama võiks öelda ka ajaloolise kirjandusliigi kohta. Bornhöhe “Tasuja” ilmumise eelduseks oli ühiskonna vastuolude peegeldumine selle autori teadvuses rahvuslike vastuoludena. Selle eelduseks aga on omakorda enam-vähem valminud kodanlike majandusvormide olemasolu Eesti tegelikkuses.

    Muide siit nähtub väga selgesti, et kuigi Hegeli tuntud teesi järgi “ainult need kunstiteosed on tõelised kunstiteosed, milles sisu ja vorm on samased”, sisul on siiski ka kunstis (kirjanduses) juhtiv koht. Kuigi ärkamisaja kirjandus ei olnud kunstiliselt just kõrgel tasemel, oli selle mõju haruldaselt suur. Ärkamisaja proosa – kirjutab A. Palm, – on “tunduvalt elulähedasem kui enne ja haruldaselt mõtterikas, nagu seda oli aegki. Neis teoseis peegelduvad oma aja olud, kajastuvad põletavamad päevaküsimused (eestlase tõus teoorjast pärisperemeheks, linnakodanikuks, eesti haritlaseks, mõisaomanikuks, aadliks; püstitatakse naisideaale, võideldakse kadakasakslusega, püüdes tõmmata teravamat piirjoont eestlaste ja sakslaste vahele jne.). Neis püütakse rahvustunnet tõsta positiivsete rahvuslikkude eeskujude püstitamisega. See ilukirjandus rakendas end rahva eluliste vajaduste teenistusse ning võitles parema rahvusliku tuleviku eest. Võib julgesti väita: lähemalt kui kunagi varemini või hiljemini oli ilukirjandus tol ajal ühiskondlikult orienteerunud, isegi niivõrd, et võidaks öelda – see oli propagandakirjandus…”34

    Eesti ühiskonna uutel majanduslikel vajadustel kasvanud uus teadvus mõjutas omakorda baasi. Ideoloogilised vormid olid noore kodanluse tööriistaks rahva mobiliseerimisel ja organiseerimisel võitusele vanade tootmissuhete ja nende kandjate, mõisnike vastu. Kodanlik ideoloogia vastandab end feodaalsele, kodanlik kultuur – feodaalsele kultuurile. Juba 1840-ndail aastail usuvahetusliku liikumise käigus kaotas luteri kirik suurel määral oma mõju talurahvasse. Kuivõrd aga see mõju veel säilis, oli radikaalse kodanluse tegevus sihitud kiriku, selle feodaalse korra kõrgeima sanktsiooni vastu. On loomulik, et C. R. Jakobson nägi oma ülesannet selles, et “lugupidamist vaimulikkude vastu igapidi alt ära õõnestada, kes ju igal pool inimsoo katk on…”35

    Et aga uute tootmisjõudude esindajate vastas ei seisnud lihtsalt vanade tootmissuhete esindajad, vaid esimesed olid ühtlasi eestlased, teised sakslased, siis pidi ideoloogiate vastandamine paratamatult saama rahvuslike ideoloogiate vastandamise kuju. Siit – “piiritõmbamine” eestlaste ja sakslaste vahele.

    Eesti kodanluse ideoloogid rõhutasid, et eestlased on ka rahvus, kes pealegi minevikus on kõrgemat kultuuri omanud kui nende orjastajad. Kodanlikule maailmavaatele nii omane seisusliku printsiibi eitamine ja “üldinimliku” printsiibi rõhutamine (üllust ei omandata päritoluga, vaid teenete ja haridusega) muutub Jannseni sule all spetsiifiliseks teesiks: “…Häbenegem ennast allati, kui rummalad olleme, agga ei ial mitte sepärast, et Eestlased olleme. Ennam ei või ükski olla, kui innimenne, ja innimenne on Eestlane ka; mis tühja meil siis häbbeneda on?”36

    Balti parunite ideoloogid püüdsid tõestada, et mingisugust eesti kultuuri olemas ei ole, on ainult saksa kultuur, mille säilitamist nad taotlevatki. “Vanad seisuslikud vaheseinad, ortodoksaalne luteri usk ja mahla väljaimemine talupoegadest – seda nad nimetavad saksa kultuuriks”, kirjutab Marx 1870. aastal balti parunite kohta.

    Eesti kultuuri tervikuna (mitte mulkide, saarlaste, pärnakate jne., vaid just eestlaste ühist kultuuri!) vastandavad kodanluse ideoloogid saksa kultuurile. See ühine eesti kultuur kujunes sõltuvuses ühiskondliku elu uutest nähtustest (kõigepealt raharendile siirdumisest ja talude ostmisest, lühidalt: kapitalistlikest tootmissuhetest maal). Kapitalistliku tootmisviisi kujunemisel oli kaks külge: materiaalne (eestlase majanduselu ühisuse kujunemine) ja ideaalne (nende kultuuri ühisuse kujunemine); esimene tingis teist. Mulkide, tallinlaste jne. kultuuri ühiseks eesti kultuuriks liitumiseks oli vaja, et Mulgimaa, Tallinna jne. kohalikud turud oleksid tööjaotusega liidetud ühiseks eesti turuks ja seega majanduslikult killustatud ühiskond seotud majanduslikuks tervikuks.

    Eestlaste ühiskondliku olemise muutumisega muutus ka nende ühiskondlik teadvus. Nagu kõikjal, nii ka Eestis “…kapitali huvide ja kapitalistide klassi ning kapitalistliku tootmise areng sai rahvusliku jõu ja rahvusliku domineerimise aluseks kaasaegses ühiskonnas” (Marx).

    Niisiis: psüühilise laadi ühisuse ja seda väljendava kultuuri ühisuse kujunemine on pikk ajalooline protsess, mis võib lõpule jõuda ainult majanduselu ühisuse tekkimisega ja jõuabki lõpule möödunud sajandi teisel poolel.

*

    Nüüd võime vaadelda rahvuse kujunemist kui üht terviklikku protsessi, mille eri küljed on vastastikuses seoses.

    Esitame selleks kokkuvõtliku tagasivaate.

    Põhjasõja tagajärjel ühendati kogu eestlastega asustatud maa-ala Vene impeeriumi osana. Seega oli püsiva territooriumi ühisuse loomine ühenduse teel Venemaaga eestlastele ajalooliseks aluseks nii majanduselu ühisuse kui ka keele ja kultuuri ühisuse kujunemisele. See muide näitab milliseks tähtsaks sõlmpunktiks eesti rahva ajaloos oli Põhjasõda.

    Muudatused, mis toimusid 1720-ndaist aastaist XIX s. keskpaigani Eesti alal valitsevas feodaalses ühiskonnas, võivad näida puht-kvantitatiivseina: suureneb talupoegade ekspluateerimine mõisnike poolt, järjest rohkem vilja toodetakse turustamise eesmärgil, koos sellega kasvavad kaubanduslik-rahalised suhted jne. Kuid see “lihtne” kasvatamisprotsess sai saatuslikuks kogu ühiskondlikule korrale.

    Et taluda konkurentsi maailma viljaturul, olid mõisnikud sunnitud arendama tootmisjõude, asendama rutiinset tehnikat uuemaga. Selle ühiskondlikud tulemused osutusid kaugelt suuremateks, kui mõisnikud võisid ette näha: vanad tootmissuhted osutusid uutele tootmisjõududele mittevastavaiks, sattusid nendega vastuollu, luues seega majandusliku aluse sotsiaalsele revolutsioonile. Talurahva revolutsioon, mille ülesandeks oli iganenud tootmissuhete kõrvaldamine, sai ühiskonna ajalooliseks vajaduseks.

    Talurahva revolutsiooniline liikumine Liivi- ja Eestimaal hävitab, kuigi mitte korraga, feodaalse korra, ekspluateerimise feodaalse vormi, asendades viimase kõrgema, kapitalistliku vormiga. XVIII sajandi teise poole revolutsiooniline liikumine viib talurahva vabastamisele pärisorjusest, 1840-ndate aastate liikumine – nende tegelikule vabanemisele mõisa “hooldamisest”. Muutuvaile tootmissuhteile vastavad omandussuhted said juriidilise vormi esiteks 1816. ja 1819. a. ning siis 1856. ja 1860. a. seadustes. Koos sellega annab rutiinne tehnika põllumajanduses koha uuele tehnikale, talupoja sõltuvus, mittemajanduslik sund annab koha lepingulistele vahekordadele, tootja varustamine tootmisvahenditega (maaga) – tema eksproprieerimisele neist, naturaalmajandus – kaubamajanduslele. Muutuvad mõisniku ja taluniku, taluniku ja sulase suhted tootmisprotsessis, muutub tootmissuhete kogusumma: feodaalse ühiskonna majandusliku struktuuri lagunemine vabastab kapitalistliku ühiskonna majandusliku struktuuri elemendid.

    Naturaalmajanaduse asendamise tagajärjel kaubamajandusega kaob majanduslik eraldiolek, killustatus, tekib eestlaste majanduselu ühisus. Ühiskondlik olemine teeb läbi olulise muutumise.

    Ühiskondliku olemise muutumine teeb vältimatuks ühiskondliku teadvuse muutumise, materiaalse kultuuri (materiaalsete väärtuste, ennekõike tootmisjõudude) muutumine teeb vältimatuks vaimse kultuuri muutumise, majanduselu ühisuse baasil kerkib ühine eesti kultuur. Peale muu on viimane seotud oma baasiga ühise eesti keele kaudu. Keel ühest küljest (inimeste tähtsaima suhtlemisvahendina) areneb ühiseks keeleks koos suhtlemiste tihenemisega, koos majanduselu ühisuse kujunemisega; teisest küljest aga ühine keel ise moodustab kultuuri ühisuse tähtsa osa (kuidas võib näiteks kujutada ette ühist kirjandust mitteühises keeles!).

    Nii kujuneb ajalooliselt eestlaste ühisus, valmivad rahvuse tunnused. Nii varjatud kvantitatiivsed muutused viivad pooleteise sajandi jooksul kvalitatiivsetele muutustele, indiferentsete “Undeutsche” muutumisele eesti rahvuseks.

    Kuid 1850.–70. aastate majandusliku murranguga ei teki jalamaid uus tootmisviis “puhtal” kujul: vana esineb läbipõimitult uuega, uue võitluse kestmine vana vastu on seepärast möödapääsematu. Selles võitluses uuel ideoloogial, sisult kodanlikul, vormilt rahvuslikul, on täita rahvahulkade organiseerimise ja mobiliseerimise tähtis ülesanne vana jäänuste kõrvaldamiseks.

    Algab rahvuslik liikumine, milles ei ole raske näha eestlaste võitlust sakslaste vastu, mille mõistmiseks aga näha ainult seda on liiga vähe, nii vähe, et see tähendaks mitte midagi mõista rahvuslikus liikumises. Eestlaste võitluseks sakslaste vastu oli võitlus XVIII sajandil, eestlaste võitluseks sakslaste vastu oli Jüriöö ülestõus, kuid kumbki neist ei olnud rahvuslik liikumine. Rahvusliku liikumise, samuti kui iga teise ajaloolise nähtuse mõistmiseks on tarvis vaadata, kuidas ta tekkis ajaloos, missuguseis tingimusis ta sündis.

    Rahvusliku liikumise algus on lahutamatult seotud inimeste liitumisega rahvuseks. Iseseisvale elule ärganud rahvus tõuseb võitlusele. Ärkamisaeg ei olegi midagi muud kui eesti rahvuse kujunemise protsessi lõpulejõudmise ja rahvusliku liikumise alguse aeg, aeg, mida iseloomustab rahvusliku elu ja rahvusliku liikumise ärkamine.

    Ja see oli tõesti ärkamisaeg. Kuivõrd rahvuse tunnused olid varem olemas arenemata kujul, eos, oli ka rahvus võimaluses, “iseeneses” juba siis olemas. Pika ajaloolise arenemistee tagajärjel muutub ärkamisajal “rahvus iseeneses” “rahvuseks omaette” ja “rahvuseks teistele”. Rahvus võimaluses (in potentia) muutub rahvuseks tegelikkuses, tegelikuks rahvuseks.

    Samuti kui inimeste kohta tuleb otsustada, mis nad tegelikult on, selle järgi, kuidas nad tegutsevad, ennast avaldavad, tuleb seda teha ka rahvuste suhtes. “Eesti nimi ei tähenda veel midagi, teod… teevad rahva rahvaks”, kirjutab J. Hurt “Tõises aruandes tööst Aleksandrikooli kasuks” (1876. a.).

    Seltsimees Stalin kirjutab tegelikest rahvustest kui “tegutsevatest ja liikuvatest ning seepärast ennast arvestama sundivatest”. Rahvuslikus liikumises näitab rahvus, et ta on rahvusest “iseeneses” muutunud tegelikuks rahvuseks. Rahvuslikus liikumises tõestab rahvus, et ta tegelikult eksisteerib, mitte lihtsalt sellega, et ta liigub, tegutseb; vaid sellega, et see liikumine on teatavat laadi, areneva rahvuse liikumine. Rahvuslikus liikumises, selle mitmesuguseis nõudmistes tulevad tihti ilmsiks mitmesugused jooned, mis iseloomustavad rahvust üldse (keel, territoorium jm.) – ühed tugevamini, teised nõrgemini, eri rahvustel eri tingimusis. Rahvuslik teadvus annab liikumisele rahvuse iseloomulike joonte (tunnuste) kindlustamise ja arendamise taotluse. Nii peegelduvad eesti rahvuslikus liikumises territooriumi ühisuse arendamise taotlused (eespool mainitud Märt Jakobsoni 1884. a. kevadel koostatud kirjutises ning C. R. Jakobsoni poolt koostatud 1881. a. märgukirjas keisrile esineb nõudmine ühise kubermangu moodustamise kohta eesti etnograafilisest piirkonnast) kui ka majanduselu ühisuse kohta käivad nõudmised (talupoegade maaomanduse edendamise vajaduse rõhutamine C. R. Jakobsoni kirjas Kölerile 4. VI 1877 jne.) ja keele ning kultuuri ühisuse edasisele arendamisele suunatud tegevus.

    Niisiis avaldub tegeliku rahvuse sünd rahvuslikus liikumises. Rahvus on ajalooline kategooria, vähe sellest: teatava kindlapiirilise ajastuga seotud kategooria. Seda on ka rahvuslik liikumine. Ei ole midagi ekslikumat kui kuhjata kokku muistne vabadusvõitlus, ärkamisliikumine ja kodanlik iseseisvumine kui mingisugused ühe ja sama taotluse ainult ajas erinevad väljendusvormid (nagu seda kaldusid tegema eesti kodanlikud natsionalistid).

    Nüüd võime siis ka lähemalt vaadelda rahvuslikku liikumist selle konkreetsetes vormides.

5. Märkmeid eesti rahvusliku liikumise tekkimisest

    Kapitalistlikul arenemisteel sammus Eesti maakondade esireas Viljandimaa. On loomulik, et Viljandimaa oli ka rahvusliku liikumise koldeks. Siin algatati Eesti Aleksandrikooli mõte, siin algas talupoegade palvekirjade liikumine 1860-ndail aastail. Neil peatumegi kõigepealt37.

    1863. a. esitavad Holstre mehed Aleksandrikooli kava ja programmi peajooned Õpetatud Eesti Seltsile. Siin “sündis esimene tähtis kontakt Paistu ja Tarvastu ärksamate maaharitlaste ja talupoegade ning teiselt poolt rahvuslikult meelestatud Tartu linnaharitlaste vahel. Selle kontakti esimeseks tagajärjekamaks tulemuseks oli, et siitpeale Hurt asja vastu tuld võttis ja sai edaspidi Eesti Aleksandrikooli asutamise mõtte algatajatele aktiivseks abistajaks”38. Hurda kaudu sai Aleksandrikooli asutamise kavatsustest teadlikuks Kreutzwald Võrus, kellel tekkis peagi kontakt Viljandimaa tegelastega. Köleri ringreis kodumaal 1863. a. suvel soodustas Viljandimaa–Tartu–Võru tegelaste suhete tihenemist.

    Nii astuti 1863. aastal esimesed sammud rahvusliku liikumise organisatsioonilise vormistamise suunas. Külakodanlus Eestis üldse, Viljandimaal aga eriti, nägi oma arenemisteel “ületamatut” takistust veel rohkesti säilinud feodaalseis tootmissuhteis. Sellest kasvas välja uus ideestik, mille lahutamatuks osaks oli emakeelse kooli idee (sest keel on arenemise ja võitluse vahend). See idee etendas suurt osa rahvahulkade organiseerimises ja mobiliseerimises võitlusele külakodanluse huvides.

    1869. a. andis keiser loa Aleksandrikooli asutamiseks raha korjata. Rahakorjamise juhtimiseks valiti 1870. a. peakomitee, kes korraldas korjandust kohtadel abikomiteede kaudu. 1872. a. oktoobri lõpuks oli abikomiteid juba ligikaudu pooltes Eesti kihelkondades. 1883. a. lõpul oli Saaremaal iga 265, Põhja-Eestis iga 87, Lõuna-Eestis iga 50 elaniku kohta üks abikomitee. Seega oli loodud oma aja kohta võimas organisatsioon, mille tähtsus oli kaugelt suurem kui tehniline rahakorjamise korraldamine. Abikomiteed levitasid teatavat ideoloogiat, organiseerisid rahvahulki selle ideoloogia lipu all, olid kooliks võitluses valitseva saksluse vastu. Peakomitee liikmete ja abikomiteede esindajate ühised nõupidamised (“suurkoosolekud”) kujunesid rahva ärksama osa esimeseks ülemaaliseks esinduseks.

    Siit näeme, kuidas ühiskonna elu vajadustest ellukutsutud ideed omakorda ühendavad inimesi, organiseerivad neid ja jätavad oma jäljendi ühiskondlikule elule, mis neid tekitas. Kõrgema emakeelse kooli asutamise idee oli just üheks niisuguseks eestlasi ühendavaks ja organiseerivaks, eesti ühiskonna elu mõjutavaks ideeks ärkamisajal.

    Huvitav on ka jälgida, kuidas koos rahakorjamise-organisatsiooni arenemisega muutuvad juhtivate tegelaste vaated. Üks väike näide illustreerib seda küllalt hästi. Kui J. Adamson koos teistega Aleksandrikooli mõtte esialgsel sõnastamisel /1862. a.) lootis veel, et “Saksa sõbrad selle nõusse heidaksid ja sedda asja jõudo möda armastuses toimetaksid”, siis juba 1870. a. leiab ta Aleksandrikooli loa saamise pikalevenimise põhjuse olevat “meie auusa sakste töö, kes oma Germanisiirimise tujuga meie vastaseks said ja viimaks seda asja koguni ärarikkuda püüdsid”. Kirikuõpetajate aktiivne ja passiivne vastutöötamine, rahakorjamise tõkestused kohtadel, hiljem terve sõjakäik baltlaste ajakirjanduses – kõik see aitas kaasa vaimsele eraldumisele vanast maailmast, uue ideoloogia vabanemisele vana köidikuist.

    Teine rahvuslik suurüritus – talupoegade palvekirjade liikumine 1860-ndail aastail, mille haripunktiks ja keskuseks tõusis 1864. a. sügisene suursaatkond oma keisrile esitatud märgukirjaga, on huvitav mitmes suhtes: 1) liikumise nõudmised annavad meile võimaluse otsustada kogu rahvusliku liikumise programmi kohta, 2) ideoloogilises sfääris kulgevate nõudmiste tihe seos majanduseluga kerkib siin eriti selgesti esile, 3) liikumise klassilise loomuse avastamine on selles võib-olla kergem kui mujal.

    1864. a. märgukiri keisrile kasvas välja talupoegade hädadest ja soovidest, oli talupoegade palvekirjade kokkuvõte. Märgukiri sisaldab 14 punkti ja jaguneb kolme ossa: “I. Tallokohtade pidamise polest” (punktid 1–4); “II. Koggodusse ja kohtoasjade polest” (p-d 5–10) ja “III. Kirrikko õpetajate vallitsemisse ja tallo kolide polest” (p-d 11–14). Punase joonena läbib kõiki nõudmisi taluomanike vabanemise taotlus feodaalsest sõltuvusest, mis 60-ndail aastail esines varjatud kujul küllaltki tugevasti. See taotlus on omane nii esimeses osas esinevatele ja vahetult juriidilisi (ning seega majanduslikke) suhteid käsitlevatele nõudmistele kui ka nendele, mis käsitlevad poliitiliste ja ideoloogiliste pealisehitiste küsimusi (II ja III osa). Haritlaste, liikumise ideoloogide (vennad Aadam ja Peeter Peterson, Jaan Adamson, Märt Jakobson, Joosep Kapp, J. Köler, Th. Dankmann, Fr. Russov, vist ja C. R. Jakobson) teene seisis selles, et nad talupoegade igapäevastest muredest (raskused üleminekul raharendile jne.) väljakasvanud nõudmistele andsid klassiteadliku programmi kuju, mille ümber nad koondasid võrdlemisi laialdased talurahvahulgad ennekõike Viljandimaal, kuid ka mujal.

    Millised olid siis need programmilised nõudmised?

    “…Olleks isseäranis tarvis”, loeme märgukirjast (p. 1), “et üks parras ja kindel ma hind saaks pantud (seatud), mis järrele peaks kohtade kauba- ja rendi hinnad arvatud sama”. Maa müügihinnad oli mitu korda suuremad tegelikest maahindadest, sisaldades peale tegeliku maahinna veel (varjatud kujul) maksu talupoja isikliku vabaduse eest. Hinnavahe suurus ilmneb senaator Manasseini revisjonist, kus selgus, et Liivimaal omandas talupoeg tiinu kasutamiskõlblikku maad 3–4 korda kallimalt kui Venemaa sisekubermangudes39; pealegi oli maahind Sise-Venemaal omakorda kahe-kolmekordne. Sellest tingitult on talurahva kindla maahinna nõudmine täiesti loomulik, ka on täiesti arusaadav, et see nõudmine on lõpptulemuses sihitud feodaalsete-pärisorjuslike vahekordade vastu.

    Samuti otseselt feodalismi jäänuste vastu on sihitud p. 3: “Et teo orjus mis meile tallokohtade piddamise jures sedda keige suremad kahjo teeb, ni pea kui ial voimalik saaks koggoni ärra kaotud, olgu mis nimme al tedda nüüd veel peale pannakse”. Selle nõudmise iseloom on selge ilma pikemate kommentaarideta. Töörendi iseloomustamisel peatusime ülalpool.

    5. ja 10. punkt on sihitud mittemajandusliku sunni vastu: “Et meie tallokoggodused ni kui koggokonna kohtud saaksid üsna mõisnikude vallitsuse ja kässo alt lahti”; “et ihho nuhtluse prukimist vähhendadud ja kui ial võimalik koggoni ärra kaotud saaks”.

    11. ja 12. punktis nõutakse kiriku ja külakooli vabastamist mõisnike võimu ja mõju alt, ning 12. punktis pealeselle veel vene keele õpetamist külakoolides.

    Ja 7. punktis nõutakse “et meie kohto kirjad ja prottokolid saaksid Eesti kele kirjutatud ja et ka keik Keiserlikud ukasid ja kubbermangu seitungid saaksid ka makele trükkitud.”

    60-ndate aastate palvekirjade-aktsioonides olid kõige enam osalisteks talumaa mõisastamise tagajärjel maast lahtikangutatud talupojad, kuid sügiseses märgukirjas (mis oli ometi oma peajoontes nende palvekirjade kokkuvõtteks!) on sõnastatud nõudmised, mis objektiivselt vastasid eeskätt noore külakodanluse huvidele. Kuidas sai see võimalikuks? Kuidas seda seletada?

    Seda saab seletada ainult sellega, et talurahva kõigil kihtidel oli ühiseid huvisid ja neid ühiseid huvisid 1864. a. programm väljendabki. Selle nõudmised olid eeskätt külakodanluse huvides, kuid mitte ainult külakodanluse huvides. Sulaste palvekirjades, mis on märgitud 1865. a. novembrikuu daatumiga, kaevatakse talude mõisastamise üle, mis suurendanud ka maatarahva maapuudust. Puiatu sulaste palvekirjas kurdetakse veel ka talude kõrge rendi üle, mistõttu talunikud ei saavat odavamalt maad edasi rentida. Sulased ja vabadikud “toetasid, kuigi küll omalt seisukohalt, ainult talunikekihi nõudeid”, märgib juurde H. Kruus.

    Mõisnike vastu astus talurahvas välja veel tervikuna kui talurahvas, kui klass. “Kuivõrd säilivad veel pärisorjuslikud vahekorrad, sel määral “talurahvas” jääb veel klassiks, s.o. …mitte kodanliku, vaid pärisorjusliku ühiskonna klassiks”40.

    Võime teha mõningaid järeldusi. Rahvuslikku liikumist iseloomustab alati valitsevate klasside võitlus omavahel. Oma olemuselt jääb ta alati kodanlikuks, mis on kasulik ja soodus peamiselt kodanlusele. Eri tingimusis, eri rahvustel käib võitlus eri klasside vahel: “Võitlust peab harilikult kas rõhutud rahvuse linna-väikekodanlus komandeeriva rahva suurkodanluse vastu (tšehhid ja sakslased), või rõhutud rahvuse “rahvuslik” kodanlus komandeeriva rahvuse valitseva aadli vastu (Poola, Leedu, Ukraina Venemaal)”, kirjutab J. V. Stalin.

    Eestis on tegemist ülalmainitud teise võimalusega: eesti rahvuslik liikumine tähendas eeskätt eesti külakodanluse võitlust saksa mõisnike vastu, kes olid valitsevaks rahvuseks ja klassiks kohapeal.

    Et Eestis oli tegemist saksa ja mitte vene mõisnikega, siis on arusaadav, miks eestlaste seas ei olnud kohta venevastasele natsionalismile. Venevastane natsionalism on palju hilisem nähtus, mis tekkis hoopis teisel taustal ning muutunud olukorras.

    Ärkamisaja liikumise kohta võib öelda, et see oli ülddemokraatlik (oma klassiliselt sisult muidugi kodanlik-demokraatlik) liikumine, mis oli suunatud rohkete feodaalsete-pärisorjuslike jäänuste vastu Eesti ühiskonna elus. Selles ühinesid külakodanlusega talurahva laialdased hulgad, sulased ja vabadikud. Kuid ainult selles. Sulastel ja vabadikel oli külakodanlusega peale ühiste huvide ka erinevaid ja vastandlikke huvisid. Erinevate ja vastandlike huvide väljendumine liikumises oli sellepärast vältimatu ja need väljendusidki õige varakult, liikumise algul.

    “1864. a. suvel olid Peterburis käinud ka Vana-Kariste maatameeste esindajad – Peeter Raud ja Hans Laos. Teistkordselt ilmusid nad pealinna s.a. novembris… Raua ja Laose aktsioonid olid täiesti iseseisvad, täiesti lahus teiste talupoegade kollektiivüritusest. Oma palvekirjagi olid nad ise koostanud…” Nad rõhutasid, et “neil olevat küll kaevata oma peremeeste, mitte aga mõisnikkude üle”. Ja see on täiesti loomulik nähtus olukorras, kus sulaste lisatöö tegelikuks ekspluateerijaks muutus külakodanlane, kuna mõisnik oli nüüd otseses vahekorras ainult kapitalistliku rentnikuga.

    Rahvuslikku liikumist ei või enesele ette kujutada kui midagi homogeenset: selles ühinesid mitmesugused elemendid, keda ühendas võitlus ühise vaenlase vastu, kuid lahutasid omavahelised vastuolud. Esialgu ei andnud viimased end just väga ilmekalt tunda, sest sulaste teadvus jäi maha nende olemisest, mis oli muutunud; kuid aegamööda, koos klassivastuolude teravnemisega külakodanluse ja maaproletariaadi vahel, koos linnaproletariaadi iseseisva võitluse algusega, pidid klassilised vastuolud vältimatult järjest rohkem asendama rahvuslikke.

    Juba ärkamisajal seisis see küsimus kodanluse kui rahvusliku liikumise ideoloogi ja juhi ees küllaltki teravalt. Rahvusliku liikumise jõulisust määras rahvahulkade osavõtt sellest. Kodanlik ideoloogia oli reaalseks jõuks, kuivõrd see vallutas rahvahulgad. Seega oli kodanlus objektiivselt huvitatud masside aktiivsuse tõstmisest, ja “omarahva” masside ühisest rindest parunluse vastu. Kuid teisest küljest klassivastuolud nendesamade massidega tegid kodanluse tagasihoidlikuks, kartlikuks rahvahulkade aktiivsuse suhtes ja tõukasid teda kokkuleppele parunlusega “omarahva” masside arvel ja nende vastu. Mööduvad aastad, ja teine tendents võidab esimese, klassiline antagonism asendab rahvusliku.

    Ärkamisajal aga kodanluse kahesugune seisukoht rahvahulkade suhtes ei võinud jääda avaldumata ja avalduski lahkhelides ideoloogilistes, organisatsioonilistes ja taktikalistes küsimustes liikumise ideoloogide vahel. Kodanluse radikaalne tiib eesotsas C. R. Jakobsoniga oli esimese, J. Hurda mõõdukas suund – teise tendentsi kandjaks. Jakobsoni tegevus on suunatud rahvahulkade aktiivsuse tõstmisele, Hurda tegevuses aga peegeldub kodanluse kartus rahvahulkade aktiivsuse ees. Need lahkhelid viisid teatavasti koguni lõheni rahvuslikus liikumises 80-ndail aastail.

    Jakobsoni ja Hurda vahelised lahkarvamused kajastusid nende erinevas suhtumises feodaalse ühiskonna ideoloogiasse: Jakobson luges oma ülesandeks “lugupidamist vaimulikkude vastu igapidi alt ära õõnestada, kes ju igal pool inimsoo katk on…”; Hurt, ise kirikuõpetaja, suhtus sakslusesse ja feodaalse ideoloogia kandejõusse, kirikusse, leplikult ja 1878. a. juulikuus isegi lahkub “Sakala” kaastööliste hulgast, põhjendades seda väitega, et selle toimetaja (Jakobson) kippuvat “avalikult usu põhja alt ära kaevama ja kiriku müürisid maha kiskuma”. Tahtis Hurt seda või ei tahtnud – objektiivselt tema tegevus tähendas siin ainult üht: takistada rahvahulkade vabanemist vaimsest orjusest, kasutada vana maailma ideoloogilist relva masside “üleliigse” aktiviseerumise ärahoidmiseks.

    Erinevast taktikast võitluses parunluse vastu tulenevad ka erinevad vaated organisatsiooni iseloomule, vaated, mida nii hästi illustreerib Eesti Aleksandrikooli rahakorjamise-organisatsiooni üksikute lülide osatähtsuse hinnang Jakobsoni ja tema mõttekaaslaste poolt ühest küljest ja Hurda ning tema pooldajate poolt teisest küljest. Esimesed taotlesid abikomiteede aktiivset osavõttu kõikide küsimuste lahendamisest, teised nende kõrvaletõrjumist ja oligarhilist väheste juhtimist.

    Niisama iseloomulikud on nende suundade vaated Eesti Aleksandrikooli kuratooriumi koosseisule: Jakobsoni kava kohaselt pidi kuratooriumi 17-liikmelises koosseisus olema 5–6 talupoega, Hurda kava järgi aga ainult 2 (11-st liikmest). Hurda leplikkus mõisnike ja kirikuõpetajatega väljendub siin küllaltki selgesti.

    Niisugused on mõned neist joontest, mis eraldasid radikaalset suunda mõõdukast ja mille aluseks on erinev suhtumine rahvahulkadesse.

    Erinevad ja vastandlikud tendentsid ärkamisaegses tegelikkuses kehastusid selle aja tegelastes.

    Missugusest küljest me ärkamisaega ka vaatleksime, alati kerkib meie ette talurahvaliku demokraadi C. R. Jakobsoni hiiglakuju, kes taotles talurahvahulkade aktiivset võitlust vaimse ja füüsilise orjuse vastu ja oli selle liikumise järjekindlaks ning vastaste suhtes lepitamatuks juhiks ajastul, kus kodanlus veel suutis olla tõsiseks rahvahulkade juhiks. Ta suri ajal, kus rahvuslik liikumine seisis juba oma kriisi lävel.

    Kuid Jakobson üksi ei iseloomusta rahvuslikku liikumist; niisama iseloomustavateks kujudeks on ka Jannsen, Hurt ja hiljem, sajandite vahetusel, J. Tõnisson. Võiks tõmmata paralleele nende kolme vahel ja selleks on põhjusi: kõigile kolmele on lahutamatuks jooneks kalduvud kokkuleppele orjusega. Kuid seejuures ei tohiks unustada, et selles oli neil ka erinevat, et see kalduvus on igal üksikul juhul tingitud erinevaist tegureist.

    Jannsen on seotud ajastuga, kus rahvuslik kodanlus oli veel tugevasti feodaalse ideoloogia mõju all, ei jõudnud veel sellest vabaneda. Kölerile oli Jannseni “Eesti Postimees” “sakste eraleheks eesti keeles”.

    Jaan Tõnissoni tegevus algas siis, kui rahvuslik kodanlus enam ei suutnud, objektiivselt ei suutnud enam olla rahvahulkade juhiks. Kodanlus nägi sel ajal rahvahulkades suuremat vaenlast kui balti mõisnikes, tema kalduvus kokkuleppele orjusega (parunite ja isevalitsusega) oli teadlik kalduvus, mille tekitas kabuhirm “oma rahva alamkihtide” ees. Näha Tõnissonis Jakobsoni ideelist järglast ja asendajat rahvuslikus liikumises tähendab vaadata ajaloole läbi tumedate kodanlik-natsionalistlike prillide, mis segavad näha aja ja tingimuste erinevust. Muidugi on ka Tõnissoni tegevuses elemente, mis väliselt tuletavad meelde Jakobsoni tegevust, kuid mitte need ei ole Tõnissonil peamised. Üldiselt ei ole tema võitlus suunatud mitte mineviku vastu nagu Jakobsonil, vaid tuleviku vastu, sotsialistliku ideoloogia vastu. Ja kui me loeme Lenini “Kahest utoopiast” vene liberaalide iseloomustust, tekib kiusatus arvata, et see iseloomustus on spetsiaalselt Tõnissoni ja temataoliste “rahvajuhtide” kohta kirjutatud: nii hästi see sobib neile: “…Kodanlus kardab masside liikumist rohkem kui reaktsiooni. Sellest tuleneb liberalismi hämmastav, uskumatu nõrkus poliitikas, tema äärmine jõuetus. Sellest tuleneb kahemõttelisuste, valede, silmakirjalikkuse ja argade põiklemiste lõpmatu rida kogu liberaalide poliitikas, kes peavad mängima demokratismi, et masse enda poole meelitada, kes samal ajal on sügavalt antidemokraatlikud, sügavalt vaenulikud masside liikumisele…” Alanud “rahva iseteadvuse tõstmisega” ja donkihhotlike püüetega takistada “sotsialismi mõtte” levimist Eestis (mis kodusel pinnal ei pidanud kasvama), jõudis Tõnisson varsti avalikule koostööle parunitega oma rahva vastu. 23. II 1918 miitingul Tartus rääkis see “rahvajuht” ilma üleliigse piinlikkuse-tundeta: teadke, et iga paruni elu eest vastutab 100 töölist oma eluga41.

    Nagu venelased räägivad: uued ajad – uued laulud…

    J. Hurt seisab oma ajaloolise koha poolest teatavas mõttes Jannseni ja Tõnissoni vahel. Tema vaateid mõjustas veel küllalt tugevasti feodaalse ühiskonna ideoloogia ja mõjutasid juba klassivastuolud eestlastel omavahel ja sellest tulenevalt – masside liikumise kartus. See ei tähenda muidugi vähimalgi määral Hurda tegevuse alavääristamist rahvaluule kogumise alal jm. Sugugi mitte. Teeneline rahvusliku kultuuri uurija ja edasiarendaja ning arglik kokkuleplane poliitikas – need mõlemad kujud ühinevad Hurdas.

    1880.–90-ndail aastail elab rahvuslik liikumine üle kriisi. See kriis toimub teataval majanduslikul taustal: talude ostmise protsess jõudis Liivimaal põhiliselt lõpule (1887. aastaks oli müüdud 85% taludest, mis üldse müüdi 1904. aastani; kui a. 1862–86 müüdi keskmiselt 800 talu aastas, siis järgnevail aastail langeb see arv 200-ni); külakodanlus võitis teatavad majanduslikud positsioonid ja hakkas muutuma rahunevaks kodanluseks.

    Liikumises tekib lõhe. “Venestamisaja” algusega algab pealegi pinev sisevõitlus “venemeelse” ja “rahvusliku” voolu vahel ajakirjanduses, Eesti Kirjameeste Seltsis jm. Muutub ka liikumise sisu: talurahvalik-agraarse iseloomuga nõuded annavad järjest rohkem kohta “keelelistele”. Venestamis- (russifitseerimis-) poliitikaga seotud üritustel oli objektiivselt progressiivseid tulemusi: eesti haritlased omandasid vägagi palju progressiivsest vene kultuurist, tihenesid veelgi kahe rahva kultuurilised sidemed. Neid oma poliitika tagajärgi russifitseerijad Vene tagurluse leerist ei võinud muidugi kuidagi ette näha. See oli midagi niisugust, mis oli väljaspool nende kavasid ja viimastele vastandlik.

     Missuguses seisukorras aga osutus “rahvuslik” kodanlus? Vastukaaluks “ümberrahvustamise-ohule” tõstis Tõnisson kilbile rahvusliku “iseteadvuse kasvatamise”. Kuid ümberrahvustamine on põhimõtteliselt täiesti teostamatu. Tagurliku russifitseerimis-poliitika kõrvaldamine oli aga võimalik ainult ühes isevalitsuse hävitamisega, see aga oli “rahvuslikule” kodanlusele täiesti vastuvõtmatu. Nii osutus viimase “võitlus” võitluseks tuuleveskitega. “Möödunud sajandil”, kirjutab E. Judas, “eestleste huvi vene kirjanduse vastu laienes ja süvenes, vaatamata Tõnissoni-taoliste meeste ägedatele protestidele, et eesti rahvalaul võib seejuures hävida. Viimane ei hävinud, vaid sündmuste käigus muutus võimsamaks ja tugevamaks.”

    Hiljem ei muutunud rahvuslik liikumine kunagi enam massiliseks, ei saanud enam ka väliselt “üldrahvuslikuks”. Kodanlus oli lühikese aja kestel muutunud rahva juhist tagurlikuks rahvavastaseks jõuks. See osa eesti rahvusliku liikumise ajaloost langeb käesoleva kirjutise raamist välja ning moodustab iseseisva uurimise objekti.

    Peab alati meeles pidama seltsimees Stalini sõnu, et “lõplik rahvusliku liikumise langemine on võimalik ainult ühes kodanluse kukkumisega. Ainult sotsialismiriigis on võimalik täieliku rahu korraldmine”. See võimalus on nüüd meil, Nõukogude maal, muudetud tegelikkuseks. Rahvaste sõprus on üheks meie kodumaa jõu allikaks. 

***

1 J. Stalin. “Leninismi küsimusi”, eestikeelne väljaanne, lk. 419.

2 “Eesti rahva ajalugu III”, Tartu, 1935, lk. 1563. Minu sõrendus. [Teksti käesolevas elektroonilises versioonis on tehnilistel põhjustel asendatud sõrendused kaldkirjaga ning algses trükiversioonis esinevda kaldkirjas kohad on seetõttu eristamiste võimaldamiseks omakorda rasvases kaldkirjas.]

3 J. Stalin, “Marksism ja rahvus- ning koloniaalküsimus”, eestikeelne väljaanne, lk. 14.

4 N. Köstner, “Teoorjuse langemine ja maaproletariaadi tekkimine Liivimaal”, Tartu, 1927, lk. 15.

5 Е. Ф. Дюбюк, “Крестьянское движение в Лифляндии во второй половине XVIII века. Исторические записки Академии Наук СССР”, 1942, XIII k., lk. 178.

6 K. Marx ja F. Engels, “Teosed”, XVII k., lk. 258.

7 Samas.

8 Roseni deklaratsioon, Liivimaa agraarõiguslik dokument 1739. aastast, nii nim. sellele allakirjutanud resideeriva maanõuniku v. Roseni järgi, väitis, et Liivimaa talupoeg on oma mõisahärra pärisori, et mõisnikule kuulub piiramatu omandiõigus kogu talupoegade vara suhtes ja et talupoegade andamite ning teoorjuse suurus on täiesti mõisnikkude määrata.

9 Nn. talurahva regulatiivide aluseks on mõte, et feodaalne ekspluatatsioon piirduks tootja kogu lisatöö omandamisega; näit. Rootsi 1696. a. reglement: teopäevade üldsumma, hinnatud taalrites, pluss loonuskohustuste väärtus peab võrduma talu taalriväärtusega miinus riigimaksud. Põhimõtteliselt sama oli 1804. a. seaduse art. 54 sisu: talu kohustuste üldsumma peab võrduma puhta sissetulekuga maast miinus see, mis on vajalik taluniku (ja tema perekonna) ülalpidamiseks, ning riigimaksud.

10 Lenin, “Teosed”, XXV k., lk. 222. 

11 N. Köstner, op. cit., lk. 32. 

12 Samas, lk. 35.

13 J. Vasar, “Eesti majandus Vene ajal XIX sajandi keskpaigani”, Tartu, 1937, lk. 430.

14 “1840-ndate aastate algul oli krediitkassas panditatud 540-st Liivimaa mõisast 473, Eestimaa 448-st mõisast 437. Valdav hulk mõisu oli laenuks tarvitanud krediidi ülemmäära, s.o. ⅔ mõisa väärtusest” (“Eesit rahva ajalugu III”, lk. 1509).

15 Vt. selle kohta üksikasjalist uurimust: Hans Kruus, “Talurahva käärimine Lõuna-Eestis XIX sajandi 40-ndail aastail”, Tartu, 1930.

16 Lenin, “Teosed”, XXI k., lk. 54. 

17 Hans Kruus, “Eesti ajalugu kõige uuemal ajal I”, lk. 124. Minu sõrendus.

18 “Eesti rahva ajalugu III”, lk. 1344. 

19 N. Köstner, op. cit., lk. 61. 

20 Lenin, “Teosed”, III k., lk. 140.

21 Näit. Läti alal oli 1860-ndail aastail raudvara üldväärtus 18 000 000 rbl. ümber. (К. И. Ландер, “Прибалтийский край в первой половине XIX века. История России в XIX веке”, т. II, ч. I, отд. 2. lk. 349.) 

22 H. Kruus, op. cit., lk. 57. Minu sõrendus.

23 Ф. Юнг-Штиллинг, “О сельском быте лифляндских крестьян”, СПБ, 1868, k. 9. Tsit. N. Köstneril, op. cit, lk. 57.

24 K. Marx, “Kapital”, III k., lk. 576. Minu sõrendus. 

25 Hans Kruus, “Eesti ajalugu kõige uuemal ajal I”, lk. 147. 

26 J. Stalin, “Opositsioonist. Artiklid ja kõned 1921.–27. a.” Moskva, 1928, lk. 538. 

27 Vt. Hans Kruus, “Eesti rahvusliku liikumise algupäevilt”, “Eesti Kirjandus”, 1934, lk. 510. Minu sõrendus. 

28 “Eesti rahva ajalugu III”, lk. 1450.

29 V. I. Lenin, “Valitud teosed kahes köites”, I k., lk. 552. (eestikeelne väljaanne).

30 J. Stalin, “Marksism ja rahvus- ning koloniaalküsimus”, lk. 6.

31 “Eesti ajalugu I”, Tartu, 1936, lk. 374. Minu sõrendus.

32 K. Mihkla, “Vanima ilmaliku kirjanduse mõjust”. Koguteos “Raamatu osa Eesti arengus”, Tartu, 1935, lk. 64.

33 A. Palm, “Ärkamisaja olustiku- ja ideeproosa ning ajalooliste jutustiste osatähtsus rahva elus”. “Raamatu osa…”, lk. 135. Minu sõrendus.

34 A. Palm, op. cit., lk. 180. 

35 Kiri J. Kölerile 4. okt. 1877. Vt. H. Kruus, “Eesti Aleksandrikool”, Tartu, 1939, lk. 103.

36 “Perno Postimees” 1859, nr. 13. Minu sõrendus.

37 Kogu järgnev käsitlus tugineb, vähemalt faktilises osas, H. Kruusi allpool tsiteeritud uurimustele.

38 H. Kruus, “Eesti Aleksandrikool”, lk. 13.

39 Н. М. – “Крестьянское дело в Лифляндской губернии. Исторический очерк по данным сенаторской ревизии 1882–83 г.г.”

    Asjaolu, et a. 1862–66 keskmine maahind oli umbes 25–30% madalam kui a. 1882–86, ei muuda üldiselt midagi.

40 Lenin, “Teosed”, V k., lk. 92–93. 

41 “Pravda”, 2. III 1918. Vt. “Разгром немецких захватчиков в 1918 году. Сборник материалов и документов”, Москва, 1943, lk. 79.

*

Comments Off on EESTLASTE LIITUMINE RAHVUSEKS JA RAHVUSLIKU LIIKUMISE TEKKIMINE





Kommenteerimine on suletud.



%d bloggers like this: