Gustav Naani arhiiv


VÄIKERAHVA KOMPLEKS
1. Apr 2010, 00:30
Filed under: 1993

Postimees 1993: 12. november, lk. 2.

Väikerahva kompleks

     Noh, nii vilets mees ma nüüd ka ei ole, et mul isegi vaenlasi ei oleks.
     Juhan Smuul

     Nenede sõnadega näitas Juhan Smuul ennast “väga eestlasena”. Sõbrad meil võivad olla, vaenlased peavad olema. See on enesetähtsustamise lihtsaim moodus. Vaenlase väsimatu otsimine on väikerahva kompleksi iseloomulikumaid ilminguid ja levinud alaväärsustunde kompensatsioon.
     Leedu suurriiklik minevik on leedulased sellest kompleksist peaaegu ilma jätnud. Nad näiteks ei kahtlusta pidevalt oma suurt naabrit ja ei õelutse alalõpmata tema aadressil. Sellised hüsteeriavabad suhted on neile juba nii mõndagi andnud. Sealhulgas võõrvägede väljaviimise.
     Kas ei kuluta eestlased liiga palju energiat värisemisele ja vihkamisele? Kas ei ole väikerahva kompleks tõsiseks piduriks Eesti Vabariigi progressi teel? Tasub tõsistelt mõelda.
     Artiklis, mis on nüüd olemas ka eesti keeles (“Molodjož Estonii” 3. novembri erinumbris) solidariseerus siinkirjutaja Rootsi peaministri

Carl Bildti seisukohaga:

     “Narva saabunud venelased on enamasti samasugused nõukogude süsteemi ohvrid nagu eestlasedki. Need äärmuslikud Eesti natsionalistid, kes püüavad neid mitte näha oma uue maa tulevikus, mängivad tulega.” (“Postimees”, 31. juuli 1993.)
Artikli kirjutamisel pidasin silmas mõne meie riigimehe kinnisideed, ei mäleta, et oleksin kuulnud midagi isetegevuslastest. Üks neist, Enn Soovik Dekoloniseerimise Algatuskeskusest andis 1. novemri “Päevalehes” endast märku väga emotsionaalselt. Rünnates ägedalt minu artiklit, läheb ta aga hoolega mööda peamisest: Bildti ei ole mainitud poole sõnagagi. Nähtavasti loodetakse niimoodi viia lugeja oletusele, et jahutavaid klistiire tulega mängivatele eesti natsionalistidele ei tee Lääne liberalism, vaid näiteks “vene ekspansiooni tuntud eestvõitleja”, keda tulebki mõnitada.
     (Äärmuslaste fantaasiavaegus: kui kellelgi nõuetekohane kompleks puudub, on ta Vene viies kolonn. Vahelduseks võiksin siiski olla ka näiteks Rootsi või Leedu agent.)

“Võidukad” küsimused

     Vaenlaste väsimatu otsimine kajastub näiteks selles, et ka kõige tavalisemates ja väga laialt levinud nähtustes kiputakse nägema mingit erilist saatanlikku eestlaste kiusamise plaani. Soovik esitab “võiduka”, tegelikult aga (üli)naiivse küsimuse: kuidas seletada, et Eestisse ehitati ka selliseid tehaseid, mis töötasid sisseveetaval toorainel, suurem osa toodangust aga veeti välja? Eesti NSV-l oli tõesti kaubavahetus enam kui kaheksakümne riigiga. Ja mis siis? Kas uskuda, et kriitik ei ole tõesti kuulnud midagi näiteks Jaapanist, kes veab sisse kogu terase, sellest valmistatud miljonid autod aga enamasti välja? Ammu enam ei ole ühelgi arenenud maal naturaalmajandust.
     Samas vaimus on ka kriitiku ülejäänud “võidukad” küsimused. Hirmul ja alaväärsustundel on suured silmad. Intensiivne immigratsioon ei leidnud aset sugugi ainult Eestis, pärast Teist maailmasõda paisusid katastroofiliselt kümned, isegi sajad maailma hiigellinnad. Selle kohta on demograafid, sotsioloogid jt. asjatundjad avaldanud terved virnad väärtkirjandust, ent õelutsejate töövahendiks ei ole kirjandus, vaid silmaklapid. (Muidugi on plaanimajanduslikul kaosel ka teatav omapära, kuid kaugeltki mitte nii suur, kui kiputakse arvama. Kui aga vaadata mis tahes kaost läbi teatavate eelarvamuslike prillide, tundub kõik olevat saatanlikult hästi organiseeritud.)
     Ma ei tea, kas on olemas Buenos Airese, Pariisi või Moskva dekoloniseerimise algatuskeskus. Miks mitte. Võiks olla isegi kuuvarjutuste tõkestamise (edendamise) keskus, sest on väga palju inimesi, kes püüavad ennast maksma panna eelkõige pseudoprobleemide tegusa lahendamisega.
     Kuid ka väga toores rünnakus peab otsima midagi niisugust, millega saaks nõustuda. Otsisin – ja leidsingi: “Ainult, et nüüd on teine aeg ja teised jutud, seltsimees Naan.”
     Endastmõistetavalt, eksseltsimees Soovik! Ent milles on erinevus?

Eestlaste teadmishimust

     Paar tosinat aastat tagasi ja hiljemgi iseloomustas eestlasi tohutu teadmishimu, mis kajastus väga ilmekalt näiteks selles, et eessõna Norbert Wieneri raamatu “Küberneetika ja ühiskond” eestikeelsele väljaandele ning “Võim ja vaim” tekitasid tõelise vasikavaimustuse, selle vahetuks jätkuks aga oli teatmeteoste fantastiline menu. ENE esimese trüki eest maksti nagu parima konterbandi eest 10–12-kordset hinda, teise trüki tellijaid aga oli 220 000. Mõlemad faktid on kogu maailma teatmekirjanduse ajaloos täiesti ainulaadsed. Oli ka inimesi, kes õppisid vana ENE köide köite järel pähe!
     See fenomen, mis kompleksivabadele uurijatele hakkab kunagi valmistama tõelist peamurdmist, ei saaks praegu kuidagi korduda. Aeg on tõesti hoopis teine. Kuid ka see läheb üle. Nagu on läinud ja läheb kõik ja alati.
     Võibolla peaks hea lugeja veel kord üle lugema Carl Bildti sõnad? Sest tõsiselt meelt muutmata me Euroopasse ei pääse. Ja ei ole vist võimatu, et juba järgmise valimiskampaania käigus hakkavad kõige aatelisemad (kas ka dekoloniseerijad?) kinnitama, et nad on sündimisest peale olnud natsionalismi printsipiaalsed vastased ja Lääne liberalismi tulised pooldajad.

GUSTAV NAAN

Comments Off on VÄIKERAHVA KOMPLEKS





Kommenteerimine on suletud.



%d bloggers like this: