Gustav Naani arhiiv


SALGAJAD JA MUIDULUISKAJAD
1. Apr 2010, 14:03
Filed under: 1993

Postimees 1993: 12. aprill, lk. 2.

Salgajad ja muiduluiskajad

     Ja kohe laulis kukk teist korda. Siis Peetrusele tuli meelde sõna, mis Jeesus temale oli ütelnud: “Enne kui kukk on kaks korda laulnud, salgad sa mind kolm korda!”
     Markuse evangeelium 14:72

     “Päevalehe” pila – Ivan Orava mälestused – on saanud nakatavaks eeskujuks ka neile, kes esitavad oma minevikunägemusi tõe pähe.
     1. Teatavates piirides toidunormid Saksa fašistliku okupatsiooni ajal loomulikult kõikusid, kuid küllalt tüüpiline oli näiteks 19 grammi rasvaineid päevas. Muidugi mitte võid, mis jäi sakslastelegi tihti vaid unistuseks. Kui aga uskuda maruvihase kirja “Miks vahetaksin praeguse Eesti Vabariigi Saksa okupatsiooni vastu?” (25. 03 PM) autorit, siis jagati eestlastele oma pool kilo võid päevas.
     Kuidas nad vaesekesed jaksasid küll säärase koguse ära süüa?!
     2. Ehtoravliku väite leiame ka kirjutises “Rahvusteadlaste appihüüd ülikooli aulas” (24. 03): “Meie ajaloolased ei võtnud Naani kirjutatud ajalugu õpikuna.” Vaata kangelasi!
     Ent esiteks ei ole Naan kirjutanud üldse mingit ajalugu. Kõik kolm ajalooraamatut, mille autorikollektiiviide tööd juhendasin, kirjutati ajaloolaste, tolle aja parimate asjatundjate poolt. Need olid üheköitelise ajaloo kaks trükki ja kolmeköitelise esimene köide, kusjuures esimese puhul rakendasin järjekindlalt consensus omnium põhimõtet: ühtki rida ei kirjutanud trükki enne, kui sellega olid nõus kõik raamatu autorid. See lõi usaldusliku ja sõbraliku tööõhkkonna – kasvõi juba sellepärast, et keegi ei saanud kahtlustada kedagi koputamises, sest igaüks oli “kaassüüdlane” kõiges. Sellest kõigest tasub vist kunagi kirjutadagi.
     Teiseks ei võetud Naani ajalugu(sid) õpikuna sel lihtsal põhjusel, et neid võeti pühakirjana. Isegi veel aastakümneid pärast seda, kui olin – kolmkümmend viis aastat tagasi – ajaloolase ameti lõplikult maha pannud.
     Perestroika oli juba täies hoos, kui ilmus (vist koguni neljas keeles) kahe ajaloolasest akadeemiku kirjutatud “Eesti NSV ajalugu”, mille kohta kurjad keeled ütlesid, et see olevat maha kirjutatud enam kui kolmkümmend aastat varem ilmunud Naani ajaloost. See oli muidugi kõva ülepakkumine, kuid teatav tõetera selles väites oli. Pühakiri oli ikka veel püha.
     Ükski põlvkond ei saa leiutada kõiki jalgrattaid uuesti. Ka ajaloolaste iga põlvkond saab suurema osa ajaloost oma eelkäijatelt. Vahel piirduvad uuendused (vähemalt esialgu) vaid dekoratiivsete elementide (poliitiliste hinnangute ja ideoloogiliste stampide) väljavahetamisega. Ent alati leidub mõni edev epigoon, kes kangesti tahab olla klassik. Siis võib käiku minna näiteks selline trikk, et kõik eelmise põlvkonna loodu pannakse ühe mehe arvele, viimane aga kuulutatakse rahvavaenlaseks. Nüüd võib väide, et õiged ajaloolased ei vehkinud midagi maha rahvavaenlaselt, kõlada usutavalt.
     Punase ajaloo tegijaid stimuleeriti üsna heldelt tiitlite, autasude ja preemiatega. Siinkirjutaja ei ole ajaloo eest saanud absoluutselt midagi. Peale tavaliste või ka suuremate ebameeldivuste muidugi. Kui näiteks otsustati anda tosinale juhtivale ajaloolasele (kellest nii mõnigi on nüüd eeskujulikult sinimustvalge) Nõukogude Eesti (Eesti NSV riiklik) preemia, siis ainuke nimi, mille EKP Keskkomitee büroo nimekirjast maha tõmbas, oli siinkirjutaja nimi. Mis kinnitab saja esimest korda, et elu on küllalt tihti just see, mis ta peab olema, nimelt 3p: põnev, paradoksaalne ja pikantne.
     3. Mälu, olgu individuaalne või sotsiaalne, valetab alati. Hästi treenitud intellektiga inimestel vähem, teistel sageli pööraselt. Selleks, et mälu märatsemist veidigi taltsutada, tuleks lehitseda vähemalt vanu ajalehti.
     Eeskujulikult lojaalses ja eksalteeritud loos “Inimõigused vene moodi” (23. 03) leiame päris mitu pärlit. Näiteks: “Teaduskonverentsidel toodi järjepidevalt pretsedendituks näiteks, kuidas “Hruštšovi sula” ajal Lätis ja Aserbaidžaanis kehtestati ametlike keeltena vastavalt läti ja aseri keel.”
     Ajaloo pikantsus seisneb siin selles, et see ei juhtunud sugugi Hruštšovi, vaid hoopis Beria sula ajal, Hruštšovi osa seisnes aga natsionalismi otsustavas purustamises, milleks tuli teha põhjalik puhastustöö ja nii mõnedki mehed ka maha kõmmutada.
     Valelik mälu ütleb umbes üheksale inimesele kümnest, nagu oleks kohe pärast Staline surma saanud esimeseks meheks Hruštšov. Tegelikult oli Hruštšov pärast Stalini surma partei- ja riigihierarhias viiendal kohal, neljandale nihkus poole aasta ja esimesele viie aasta pärast. Keskkomitee peasekretäriks ei saanud ta üldse kunagi, see ametikoht taastati alles tosin aastat pärast Stalini surma, Brežnevi jaoks. Käis meeletu võimuvõitlus ja esimesed pool aastat tundus, et suure humasistina ja reformaatorina läheb ajalikku nimelt Beria.
     Viimane pöördus Keskkomitee presiidiumi (poliitbürood aastail 1952–1965 ei olnud) radikaalsete zapiskadega, presiidium kiitis need heaks ning saatis ministeeriumidesse, vabariikidesse ja oblastitesse juhindumiseks.
     Kõigepealt vabastati ja rehabiliteeriti nn. valgetes kitlites mõrtsukad. Ühtlasi lasti maha mõned endise julgeolekuministeeriumi juhtivad tegelased. Arst Liidia Timašuk oli koputamise (laimu) eest saanud Lenini ordeni (!). See võeti talt nüüd ära.
     Järgmiseks sammuks oli GULAG-i asutuste põhjalik puhastamine. Beria väitis, et ta oli vabastanud miljoni. Väga paljud neist läksid küll väga kiiresti tagasi, sest oskasid ainult varastada, röövida ja tappa ning põlgasid mis tahes tööd.
     Kõvasti (50 protsenti?) koondati piirivalvevägede koosseisu, piirirežiim muutus ennekuulmatult liberaalseks, eriti mererannas (sealhulgas Eesti NSV-s).
     Punkti kõigele pani zapiska rahvusküsimuses. Eestis selle arutamise ja heakskiitmiseni keskkomitee pleenumil ei jõutud, kuigi pleenumi päev oli vist juba kindlaks määratud. Ent kasu oli Beria ettevõtmisest ikkagi. Näiteks saime paugupealt vallandada Teaduste Akadeemia presiidiumi kaadriosakonna ülema – umbkeelse läbipõrunud julgeolekumajori, kellest varem oli peaaegu võimatu lahti saada, sest ta oli suunatud meile partei linna- või koguni keskkomitee poolt, enam ei mäleta.
     Beria oli muutunud äärmiselt ohtlikuks oma sõpradele ja kolleegidele. Ta tuli viivitamatult arreteerida ja kiiresti maha lasta. Koos temaga lasti maha viis kõige juhtivamat julgeolekukindralit, seejärel läks lahti selle ametkonna töötajate massiliseks represseerimiseks.
     Hruštšovi teened ühiskonna ees on vaieldamatud, kuid mingil juhul ei olnud ta ingel. Stalini eluajal võttis ta innukalt osa “rahvavaenlaste” hävitamisest, hiljem vaenlaste hävitajate hävitamisest.
     Mu daamid ja härrad, lehitsege vanu ajalehti!

GUSTAV NAAN

Comments Off on SALGAJAD JA MUIDULUISKAJAD





Kommenteerimine on suletud.



%d bloggers like this: