Gustav Naani arhiiv


ORI EI TAHA SAADA VABAKS, TA TAHAB SAADA ORJAPIDAJAKS
1. Apr 2010, 15:20
Filed under: 1993

Päevaleht 1993: 5. veebruar, lk. 2.

Ori ei taha saada vabaks, ta tahab saada orjapidajaks

     Üks inimlikumaid (s.o. nõmedamaid ja levinumaid) kalduvusi on ägedalt sõna võtta eelkõige neis küsimusis, millest sõnavõtjal on vaid ähmane ettekujutus. Või ei ole sedagi.
     Tsiviliseeritud inimene ei peaks ärritunud olekus üldse suud lahti tegema, rääkimata juba sule haaramisest. Kõigepealt tuleks palderjani sisse võtta, maha rahuneda, seejärel veel igaks juhuks lugeda kümneni (tuhandeni?) ja siis vaadata asja järele mõnest teatmeteosest. Sest üheksal juhul kümnest me küll usume, et teame, tegelikult ei tea tuhkagi.

     Mis on näiteks ÜRO? Millega ta tegeleb? Ning võib-olla kõige tähtsam – millega ta ei tegele?
     Kalju Kägi (PL 15.12.92) ja Kaarel Haav (PL 05.01.93) tahavad kangesti, et ÜRO hakkaks arutama “stalinlikku genotsiidipoliitikat Eestis,” ja ründavad üsna agressiivselt EV valitsust, kes seda ei taotle. Kui mehed oleksid kulutanud veerand tundi, et mõne teatmeteose abil ennast veidikenegi asjaga kurssi viia, veendunuks nad kohe, et ÜRO taoliste asjadega ei tegele. Põhikiri ei luba!
     Seejärel võib-olla tärganuks neis juba ka mingi mõtlemisvõime. (Mõtlemine ei ole mingil juhul harjumuspäraste mõttestampide rittaseadmine, vaid vastuste otsimine vältimatutele küsimustele. Eelkõige ebameeldivatele.)
     Niisiis, ei luba, aga miks ei luba? Oleks ju nii mõnus ÜRO abiga oma primitiivseid kirgi rahuldada!
     Näiteks, miks just Eestis, aga mitte Ukrainas või Gruusias? Stalin sooritas kuritegusid ikkagi kümnete rahvaste vastu. Omaette küsimus on muidugi see, kas mõni neist kuritegudest ikka annab välja ka genotsiidi mõõdu (selle sõna tõsises, mitte tühipaljas propagandistlikus tähenduses)?
     Ka oleks mõistlik meeles pidada, et Stalin suri 41 aastat tagasi ja kohe algas ohvrite massiline rehabiliteerimine ning süüdlaste karistamine.
     1954. aastal vabanes ja rehabiliteeriti täielikult endine Varese valitsuse asepeaminister, hiljem Tartu Ülikooli rektor ja seejärel Teaduste Akadeemia president Hans Kruus. Meil oli pikem jutuajamine, mille käigus professor hakkas rääkima sellest, kuidas teda oli ülekuulamisel pekstud. Küsisin, et ega ta järsku ei tea, mis on saanud tema ülekuulajatest? “Mõlemad lasti maha,” vastas Kruus rahuldustundega. “Ja kogu julgeolekuministeeriumist oleks nagu katk üle käinud,” lisas ta hetke pärast.
     Kui uskuda Anatole France’i intellektuaale, kes väidavad, et mistahes rahva ajalugu on lolluste ja kuritegude ajalugu, siis tekib kahtlus, et kui ÜRO hakkaks arutama kõigi oma liikmete Noa-aegseid patte, siis tal millekski muuks lähema saja aasta jooksul üldse aega ei jääkski. Pealegi oleks see suurepärane võimalus kõik riigid omavahel lootusetult tülli ajada. ÜRO eesmärk aga on risti vastupidine.
     Tülid algasid juba küsimusest, kelle patte arutada kõigepealt. Kas tuleks kõigepealt käsile võtta Briti impeeriumi loendamatud kuriteod kõigil mandritel? Või prantsuse kolonisaatorite fantastiline julmus Indo-Hiinas ja Alžeerias? Jaapani metsikused Hiinas? Poolteise miljoni armeenlase tapmine türklaste poolt (mis muide oli üks vaieldamatutest genotsiididest)?
     Võib-olla aga tuleks selleks, et suurriike vähem ärritada ja ühtlasi meie molguslikku eneseületamist veidi maha jahutada, alustada hoopis Eesti Vabariigi 1919. aasta bandiitlikust teost? (Ilma igasuguse kohtuotsuseta lasti maha ametühingutegelased, kelle ainuke süü seisis selles, et nad nõudsid rahu. Sedasama rahu, mis on läinud ajalukku Tartu rahu nime all. Verejanuline kodanlus tahtis iga hinna eest intervensioonisõda edasi pidada.)
     Mainitud autorid kuuluvad selle publiku hulka, kes tahab Eesti valitsusele, parlamendile ja kogu rahvale peale suruda täisidiootlikku enesetapjalikku käitumist. Hiireke rääkigu karuga mehejuttu ja diskrimineerigu maksimaalselt “koloniste”.
     Kõigi maailmaparandajate, ka marksistide saatuslik eksimus seisneb usus, et ori tahab saada vabaks. Ori ei taha saada vabaks, ta tahab saada orjapidajaks. Kui nõustuda Rein Kruusiga, et eestlased on orirahvas, siis on meie haiglaslik tahtmine saada härrasrahvaks, kedagi tingimata diskrimineerida, millestki (eelkõige valimisõigusest) ilma jätta jms. psühholoogiliselt täiesti arusaadav. Arusaadav, kuid äärmiselt ohtlik.
     Tsiviliseeritud riigid said kiiresti aru, et riiakas hiireke ei ohusta ainult enda elu, vaid võib ohustada ka üldist rahu ja jõudude haprat tasakaalu. Ei jäänud midagi muud üle, kui anda talle korralik keretäis maailma mõjukamate ajalehtede-ajakirjade veergudel. Kui rumal hiireke ka sellest õppust ei võta, on asjal ometi mõte sees: väheneb oht, et enesetapjal õnnestub teisi kiskuda konflikti riigiga, kelle tuumaarsenal jääb veel mitmeks heaks aastaks selliseks, millega saab hävitada kogu inimkonna. Seejuures vist koguni mitu korda. Oma särk on alati ihule lähemal ja riskida tuumasõjaga mingite eksootiliste sitavareste pärast on täisidiotism.
     Kui nüüd Eesti peaks provotseerima väga tõsise konflikti Venemaaga, ei tarvitseks Lääs lillegi liigutada. Üldsusele tehakse kerge vaevaga selgeks, et oleme ise kõiges süüdi. Pealegi, kogu maailm hoiatas meid õigeaegselt ja teravalt (vt. New York Times, Helsingin Sanomat, jne. jne.)!
     Võime ju püüda jätkata ülemaailmset ärritust tekitava kodakondsusseaduse kangekaelset õigustamist “kolonistide” ohuga. Aga kes seda enam usub? Sündmused Gruusias ja eriti Leedus on väga selgelt esile toonud kaks seaduspärasust:
     1) kui valitsejate rumalus ületab teatava kriitilise piiri, võidakse neile “ära teha”;
     2) seda ei tee need, kellega meid demagoogiliselt hirmutatakse.
Gamsahhurdiale tegid puhastverd grusiinid, Landsbergisele puhastverd leedulased. Kellele “teevad ära” puhastverd eestlased?
     On olemas ainuke tingimus püsimajäämiseks, mis on vajalik ja ka piisav: peame tsiviliseeruma!

GUSTAV NAAN

Comments Off on ORI EI TAHA SAADA VABAKS, TA TAHAB SAADA ORJAPIDAJAKS





Kommenteerimine on suletud.



%d bloggers like this: