Gustav Naani arhiiv


NÄGEMUSED EHK MEIE KRETINISM ON VIST JÄLLE AINUÕIGE
1. Apr 2010, 14:14
Filed under: 1993

Postimees 1993: 6. märts, lk. 2.

NÄGEMUSED

EHK MEIE KRETINISM ON VIST JÄLLE AINUÕIGE

     Välisminister Trivimi Velliste väidab, et karjumise ajastu Eesti diplomaatias on lõppenud (PM, 26. jaan). Kui nii, siis peaks võibolla küsima, kes kõige rohkem karjus. Kuid on tähtsamaidki küsimusi.

    Näiteks, kas koos karjumise ajastuga on lõppenud ka diplomaatide (või kõigi meie?) kramplik püüd elada väljamõeldud maailmas? Illusioonidest ja kompleksidest kokku pandud maailmas?

    /…/

    Välisminister väidab: “Igal juhul ajalooliselt ei ole mingit kahtlust, et oleme osa Läänest. Meie idapiir on ajalooliselt väga pikka aega olnud Ida ja Lääne piir”.

    Kohe ilmus vaimusilma ette minu vana loogikaõpetaja, kes alati hoiatas, et ei ole midagi kahtlasemat kui asjad, mille kohta väidetakse, et need on väljaspool kahtlust. Väide kuulub loogikaväliste veenmisvõtete hulka ja sellisena ei erine põhimõtteliselt näiteks nõiatrummi põristamisest. Mida algelisem on mõjutatavate intellektuaalne tase, seda kindlamalt mõjuvad just säärased võtted.

    Antud juhul on kahtlusteks üsna mitu põhjust, eelkõige see, et maakera, sindrinahk, on ümmargune, mistõttu mõisted Ida ja Lääs ning kõik piirid metsiku Lääne ja tsiviliseeritud Ida (või oli see vastupidi?) vahel on tinglikud. Jaapanist vaadatuna on Vladivostok kahtlemata Lääs, meie Läänemeri on aga sakslaste Idameri (Ostsee).

    Kellelegi ei saa keelata uskuda, et kõige õigemaks piiriks Ida ja Lääne vahel on Komarovka küla, kuid ega Narva jõgi ja Peipsi järvgi palju veenvamad ole. Läänemeri oma Soome lahega tundub olevat palju veenvam. Ühest pilgust geograafilisele kaardile ja elementaarsetest teadmistest kooligeograafias peaks piisama, et mõista: Eesti ala on tilluke ja vägagi tavaline osa Ida-Euroopa lauskmaast ehk Vene tasandikust. Võime nõrkemiseni põristada nõiatrummi, Peipsi järve ookeaniks nõiduda me ei suuda. Euroopa ei lõpe meiega, piirikivi Euroopa ja Aasia vahel asub hoopis Uuralites.

    Manipuleerides ajaliste piiridega, võib saada niisama erinevaid nägemusi nagu ruumiliste piiridegi puhul. Kui peame ajaloo alguseks Põhja-Baltikumis 1918. või 1940. aastat, saame ühe nägemuse kolonistidest, kui aga tunnistame, et siinne ajalugu algas siiski kümme tuhat aastat varem, siis hoopis teise.

    Ajalugu algas koos mandrijää taandumise ja esimeste põlisasukate saabumisega. Pärast seda, kui viimased olid elanud siin juba oma viis tuhat aastat (ligi kakssada inimpõlve), hakkasid siia trügima ka kolonistid kaugelt idast, meie esivanemad soomeugri hõimud. Põliselanikud assimileeriti. (Oma olematute õiguste põhjendamiseks võiksime muidugi deklareerida, et ka assimileeritud on eestlaste esivanemad. Kuid kohe meenub kuulsa poola satiiriku Stanislaw Yerzy Leci küsimus: kas inimsööjal ikka on õigus esineda ärasöödute nimel?!)

    Kerkib küsimus, kas ei peaks mõni teine etnos ajaloolise õigluse nimel assimileerima omakorda meid, olles kättemaksuriistaks Clio (Kleio) käes. Õnneks ei ole Clio kättemaksuhimuline. Nii et meie pidevaks värisemiseks ei ole põhjust. Kuid agressiivseks jauramiseks vahest ka mitte.

    Üldse on kõik need Ida ja Lääne ning muud nendetaolised probleemid ratsionaalselt mõtleva inimese meelest tühised pseudoprobleemid. Kas ei saaks neid vältida? Arvatavasti jah, oleks vaid tahtmist. See oli vist Ain Kaalep, kes omal ajal pakkus välja mõistliku valemi: jäägem asiaatideks, olgem eestlased ja saagem eurooplasteks. Nimetagem seda eestlaste kolmainsuse põhimõtteks. Mis sel viga on?

    Ent ratsionaalsed, tõepärased nägemused meeldivad meile haruharva. “Sest kus on palju tarkust, seal on palju meelehärmi, ja kes lisab teadmisi, see lisab valu” (Koguja 1:18). Pole mõtet salata, olen jah lisanud valu ja seega ära teeninud tühisuste vihkamise. Asja mõnevõrra lihtsustades võiks Koguja (targa Saalomoni?) tarkuse sõnastada veelgi kategoorilisemalt: kõike head ei saa korraga; nägemused saavad olla kas meeldivad või õiged. Olen kasutanud teisigi sõnastusi. Näiteks hiljutises intervjuus (“Pühapäevaleht”, 23. jaan.): inimene ei igatse tõde, vaid positiivseid elamusi.

    Positiivseid elamusi ei paku kaugeltki ainult jäätis või komplimendid. Nii mõnelegi on suurimaks naudinguks see, kui armastatu nüpeldab teda ratsapiitsaga. Või pudrunuiaga. Mõnele vanatüdrukule (ja kas ainult?) aga olevat väga tähtis uskuda, et mehed mõtlevad aina tema vägistamisele. Kui just mitte kõik, siis see mühkam naabrimees päris kindlasti. See usk annab topeltnaudingu: magusa masohhistliku värisemise ja niisama magusa enesetähtsustamise.

    Eriti iseloomulik (ja samadel põhjustel) on vanatüdrukukompleks väikerahvaste rahvuslastele. Ka neile on ülimal määral tähtis uskuda, et teistel rahvastel (või vähemalt naaberrahval) ei ole mingit muret peale antud etnose kiusamise. Ehk teisiti: karul ei ole mingit muret peale tühise hiirekese kiusamise!

    Eneselollitamine on massile ja massiinimesele võibolla vajalikum kui igapäevane leib. Häda on aga selles, et teatavates (kriisi)olukordades ei tule inimene temale nii vajaliku eneselollitamisega ise toime. Siis on kroonu püha kohus teda selles aidata. Ja seda abi saab inimene peaaegu alati. Vulgus vult decipi, ergo decipiatur (mass tahab olla lollitatav, olgu siis!).

    Siinkirjutaja ei taotle sugugi, et meie valitsejate nägemused asendataks konkureerivate, näiteks minu nägemustega. Selline soov oleks ülim naiivsus. Kuid on väga tähtis, et mass ei kehtestaks oma jumaldatavate diktaatorite (Hitler, Stalin, Mao, Homeini ja kümned teised) abiga rahva täielikku üksmeelt (rahva monoliitset ühtsust, koorismõtlemist). Siis on katastroof vältimatu.

     Alguse saab kõik sellest, et valitsejad muutuvad omaenda propaganda ohvriks, hakkavad ka ise uskuma seda möga, mis peaks olema määratud ainult massi lollitamiseks.

    Mõtteline eksperiment: kohe pärast võimu haaramist kehtestavad targad rahvuslased nn. nullvariandi: valimisõigus antakse kõigile Eesti (NSV) täiskasvanud alalistele elanikele. Sellega oleks saavutatud kogu rahva lojaalsus ja võetud võimalus kasutada muukeelset rahvastikku ja nn. liidueestlasi natsionalistidele vaenuliku jõuna. (Ettekujutus, nagu võinuks muulaste rahvuslikud või mõned teised ideoloogilised kaalutlused muutuda primaarseteks, kuulub naiivse stalinismi arsenali. Täiskõht on alati kõige fundamentaalsem vajadus.)

    Puänt seisneb selles, et seda tuleb niikuinii teha. Kuid märksa halvemates tingimustes: usaldus on kadunud ja pinged üles köetud. See ongi puht eestlaslik lahendus: suure käratsemise ja maksimaalse pingutamisega ei saavutata isegi minimaalseid, vaid (vähemalt algul) negatiivseid tulemusi.

    Eneselollitamise eest ei võitle me sugugi ainult rahvusküsimuses, vaid eranditult kõigil elualadel. Igal pool veidi erinevalt. Kuna näiteks katastroofiliselt suurenenud lahutumust ei saa ajada sotsialismi, nomenklatuuri või kolonistide kaela, siis olgu peatähelepanu pööratud olukorra ilusaks valetamisele ja kõige ohtlikuma tõe – lahutuste absoluutarvude – varjamisele. Kasutagem lollitavaid koefitsente!

GUSTAV NAAN

 

Comments Off on NÄGEMUSED EHK MEIE KRETINISM ON VIST JÄLLE AINUÕIGE





Kommenteerimine on suletud.



%d bloggers like this: