Gustav Naani arhiiv


LIGADI-LOGADI MÕTLEMISEST JA SÕJAKAST EBAKOMPETENTSUSEST
1. Apr 2010, 17:08
Filed under: 1981

Rahva Hääl: 1981, 3. oktoober.

 LIGADI-LOGADI MÕTLEMISEST JA SÕJAKAST EBAKOMPETENTSUSEST

GUSTAV NAAN, Eesti NSV Teaduste Akadeemia akadeemik

 

Ülemaks kui hõbevara,

kallimaks kui kullakoormad

tuleb tarkust tunnistada.

“Kalevipoeg”

1.

    Teadmiste omandamine, mõtlemis- ja mõistmisvõime arendamine on nii inimese kui ka ühiskonna progressi tähtsamaid koostisosi. Eriti teadus- ja tehnikarevolutsiooni ajal. Eriti sotsialismi tingimusis.

    Sotsialistliku ühiskonna kultuuriprogrammi “aritmeetika” seisis vaimse vaesuse, eelkõige kirjaoskamatuse likvideerimises. “Algebra” on loomulikult keerukam ja mitmepalgelisem (üldine keskharidus, vabanemine iganenud vaadetest ja traditsioonidest, eelarvamuste ja tobeduste nullkasvu saavutamine, ajakohase mõtlemisvõime omandamine, arenenud kunstimeele kujundamine jne.)

    Edusammud on vägevad. Kõrgharidusega inimeste arv Eestis on suurenenud 25,2 tuhandelt 1959. aastal 92,6 tuhandele 1979. aastal, seega kahekümne aastaga 3,7 korda. Eestikeelseid raamatuid on viimase kolmekümne aasta jooksul ilmunud rohkem kui eelmisel kolmesajal. Kirjanikkegi on Eestis üle 150.

    Ent maailm on dialektiline ning miski temas ei arene vastuolude ja viperusteta. Ikka on olnud inimesi, kes näevad teadmistes ja mõistuses ohtu ning tahaksid läbi ajada moraali ja emotsioonidega. Standardse eesti suurtaluniku standardne seisukoht oli, et koolis kasvatatakse hobusevargaks. Nikolai II üks lähimaid nõuandjaid oli veendunud, et “kirjaoskajaid tuleb pidada kõlbeliselt rikutuiks.

    Hädaldamised teemal “häda mõistuse pärast” ei ole kadunud, kuid nüüd püütakse hirmu mõistuse ees ja sellest tulenevat mõttelohakust esitada mõttejulgusena. Selline originaalitsemine ja poosetamine on mingil määral moeasi. Ja leiab nagu iga teine moodki pooldajaid.

    Loomulikult ei ole kellelgi keelatud uskuda, et hea sulejooksuga ajaviitekirjanik, korralikku silmaniisutamist võimaldav luuletaja või ka lihtsalt kuulus rätsep on tingimata kompetentne gnoseoloogia, entroopia või sotsiaalse (näiteks demograafilise) käitumise asjus. Ent kas ei peaks siis leiduma ka mõni teadja inimene, kes vajaduse korral julgeks pahandada lugejat ebameeldiva informatsiooniga: lemmikrätsep lollitab teda?

    Lühidalt: minu meelest on lugejal vääramatu õigus olla lohutatav-lollitatav, kuid ta ei ole kohustatud seda olema. Ehk teisiti: lugejal peab olema võimalus leida ka kaitset lollitamise vastu.

    Ehk suudan mõtlemishimulist lugejat kuigipalju aidata. 

2.

     Laialt levinud (enese)lollitamisvajaduse mõistmiseks on kasulik kuigipalju tunda vastavat ajaloolist (sotsiaalpsühholoogilist) tausta. Erilist tähelepanu väärib võib-olla populism, mille Vene erikujuks oli narodniklus (populus ladina keeli ja narod vene keeles on rahvas).

    Millised on selle “rahvalikkuse” olulisemad jooned?

    V. I. Lenin on näidanud, et narodniklus kui talurahvalik utoopiline sotsialism ammendas kiiresti oma revolutsioonilisuse. 1880.–1890. aastatel muutus narodniklus juba reaktsiooniliseks väikekodanlikuks romantismiks, mis võitles ägedalt tegelikkuse teadusliku (dialektilise) mõistmisega, vastandades sellele “sentimentaalromantilised õhkamised”. Kapitalismis nägid narodnikud igakülgset (sealhulgas kõlbelist) tagasiminekut, võrreldes idealiseeritud patriarhaalse elulaadiga, ja arutasid tõsimeeli utoopilisi plaane “pöörata teisele teele”. Ajaloos ei osanud nad näha objektiivset arenguprotsessi, vaid rohkem kõlbeliste ideaalide teostumist või nurjumist. Eitati maailmaajaloolisi arenguseaduspärasusi, rõhutati Venemaa omanäolisust, idealiseeriti selle minevikku.

    Just seoses reaktsioonilise väikekodanliku romantismi, sealhulgas narodnikluse kriitikaga võttis V. I. Lenin tarvitusele mõiste “ajalooline pessimism”. 1897. aastal kirjutas Lenin, et marksist näeb parema tuleviku panti ainult kapitalismi vastuolude täielikus arenemises. “Narodniklus, vastupidi, viib loomulikult ajaloolisele pessimismile: mida kaugemale asjad nõnda lähevad, seda halvem” (Teosed, 2. kd., lk. 471).

    Tänapäeval on populismi ideoloogia väga levinud arengumaades. Sealset vaimuelu iseloomustab tihti üsna keerukas ja vastuoluline segu, mis on kokku pandud mütoloogilisest ja religioossest teadvusest, traditsionalismist, kommunalismist, tribalismist, populismist ja natsionalismist. (Kui maksimaalselt lühidalt öelda, siis tähendab tribalism ustavust suguharule; kommunalism peab ühiskonna tähtsaimaks institutsiooniks kogukonda.)

    Kogu nähtuste kompleksi on hakatud hoolega uurima. Selgub, et populismil on ootamatult suur kandepind ja elujõud: põhimõtteliselt võib see ideoloogia taassündida kõikjal, kus on olemas sotsiaalsed rühmad, kes kaotavad sidemed vanade ühiskondlike struktuuridega ning ei suuda seostuda küllalt kiiresti ja tihedalt uutega.

    Näib, et teatavates tingimustes on mõningad populismi ilmingud võimalikud isegi sotsialismimaades. Nähtavasti on seda laadi meeleoludel ja psühholoogial küllalt suur mõju näiteks Poola “Solidaarsuses”. Populismile iseloomulik moraliseeriv, sentimentaalromantiline ajalookäsitlus ja ajalooline pessimism aga löövad küllalt ilmekalt välja mõnede literaatide juures mujalgi. Ka meil.

3.

    Populismi ilmingute taassünni globaalseks taustaks on muidugi praegune tormiline teadus- ja tehnikarevolutsioon (TTR), täpsemalt järsult suurenenud kohanemisraskused, mis kaasnevad TTR-iga. Kui paradoksaalne see ka ei tunduks, on TTR-i üheks paratamatuks tulemuseks ebakompetentsuse (funktsionaalse kirjaoskamatuse) suhteline suurenemine.

    On olemas näiteks kirjaoskamatud kirjanikud. Kuidas säärane tragöödia (või tragikomöödia) võimalik on?

    TTR-i üks ilmekas tulemus ning samal ajal ka selle eeldus ja koostisosa on haridustaseme enneolematu tõus. Ometi kurdetakse kogu maailmas ebakompetentsuse vohamise üle. Arengumaades on probleemiks tavaline (elementaarne) kirjaoskamatus (70% täiskasvanuid Aafrikas ei oska lugeda ega kirjutada ja pooled lapsed ei käi koolis). Arenenud maades kummitab rohkem kesk- ja kõrgharidusega spetsialistide funktsionaalne kirjaoskamatus: inimesel võib olla hiilgav diplom, mõnda aega ta võib oma ülesannetega hästi toime tulla, kuid juba viie või kümne aasta pärast “ei funktsi” enam nõuetekohaselt.

    Selleks et jääda haritlaseks (mitte ainult formaalselt, vaid ka sisuliselt), tuleb tänapäeval pidevalt juurde ja ümber õppida; et muutuda poolharitlaseks, selleks ei ole vaja mingeid pingutusi, tarvitseb vaid aastat 10–15 elada vanadest teadmistest (selle ajaga inimkonna teadmised kahekordistuvad!). Et mitte maha jääda, peab näiteks täppis- või tehnikateadlane enamasti kogu oma aktiivse elu pingutama kõigest väest, loobudes üsna mitmetest muudest mõnudest.

    Paljudes tööstusharudes ei ole inseneri elu kergem. Mõni hakkab vabakutseliseks. Kuid ühel ilusal päeval võib ta avastada, et TTR-i raudsest haardest ei ole pääsu kusagil: funktsionaalselt kirjaoskamatust insenerist on saanud funktsionaalselt kirjaoskamatu kirjanik. See võib muidugi tekitada ahastust ja viha “selle meeletu, meeletu maailma” vastu. Industriaaltsivilisatsiooni võimsas sümfoonias kuuleb sellise kirjaniku kõrv vaid rauakolinat.

    Ülo Tuulik kirjutas hiljuti: “Laevade püstivus on omaette distsipliin, terve huvitav, oluline ja tähtis teadusharu, ohutu meresõidu aluste alus. Inimese enda püstivus elu kõikides lengerdustes huvitab kirjanikku.” Kaasaaitamine inimese püstivuse suurendamisele, eriti just keerukatel, kiiresti muutuvatel aegadel, ongi võib-olla kirjaniku tähtsaim funktsioon. Ent laeva püstivuse küsimusi lahendavad ainult igati kompetentsed inimesed, inimesega võivad tegelda kahjuks ka üsna kirjaoskamatud. Eks see ole ka üks paljudest põhjustest, miks laevad lähevad kummuli vaid üliharva, inimesed küllaltki tihti.

    Elu on muutunud ülimal määral huvitavaks, kuid ka väga mõudlikuks. Tihti halastamatuks. Püstivus on eluliselt tähtis. 

4.

    Maailma mittemõistmisest tingitud ajalooline pessimism soodustab sotsiaalsete haiguste – alkoholismi, narkomaania, elamisimpotentsuse – tekkimist ja tüsistumist.

    Pessimismi ja optimismi tüüpe on palju. Marksistlik-leninlikule maailmavaatele on täiesti võõrad näiteks pime või fanaatiline optimism (kõik peab minema hästi; kõik läheb hästi ka siis, kui teeme lollusi). Meie maailmavaate optimism on ajalooline optimism, mille aluseks on kindel teadmine, et ajalugu kujutab endast progressi, arenemist tõusujoones. Ajalooline progress on igakülgne, selle koostisosadeks on näiteks sotsiaal-majanduslik, tehniline, intellektuaalne ja kõlbeline progress.

    Aeg-ajalt saab progress muidugi ka lüüa, kuid ikka vaid ajutiselt ja lokaalselt.

    Ajaloolise pessimismi, sealhulgas populistliku ajaloolise pessimismi aluseks on progressi eitamine: kõik läheb järjest halvemaks, äärmisel juhul jääb muutumatuks (kõige fantastilisema variandi järgi – kiviajast peale). Minevikku püütakse valetada ilusaks, kõlbeliseks ja isegi targaks.

    Hiljuti ilmus eestikeelne “Bhagavadgita” (india filosoofilis-religioosne poeem, umbes kaks ja pool tuhat aastat vana, seega vanem kui koraan või piibel). See on muidugi rõõmustav sündmus. Ent eessõnas peetakse millegipärast vajalikuks panna proovile lugeja huumoritunne. Tõsimeeli kirjutatakse “eelarvamusest, et … praegu ollakse targemad kui mõni tuhat aastat tagasi”.

    Kas siis sellest eelarvamusest ei ole ikka veel vabanetud?! Ikka veel ei saada aru, kui targad olime siis, kui rippusime sabapidi puu otsas? Et alla tulles hakkasime muutuma järjest lollimaks, kuid täielikeks idiootideks tegid meid siiski alles Aristoteles, Dante, Newton, Darwin, Einstein jt. vaimuhiiglasteks peetud mehed.

    Mineviku tarkuse ülistamine on siiski arhailine, TTR-i ajastul juba eksootiline nähtus. Palju enam on levinud mineviku inimsuhete ja kõlbluse idealiseerimine. Tuhandetele teadaolevatele faktidele vastandab sõjakas antihistorism ilusa sentimentaal-romantilise deklamatsiooni: “Inimesele on õrnus ja hellus alati omased olnud”. Ei ole! Õrnus, helleus ja armastus on väga pika ja vaevarohke ajaloolise arenemise vili.

    Ümbermaailmareisl puutus Ch. Darwin kokku hõimudega, kes elasid alles kiviajas. See, et tulemaalased sõid talvise suurnälja ajal oma tarbetuid (vanu) naisi, ei vapustanud Darwinit niivõrd kui see, et jahikoerte kallale mindi alles siis, kui naised olid söödud. (Kiviaja inimese sirge mõtlemise seisukohalt oli selline järjekord muidugi igati loogiline: “Koerad püüavad saarmaid, naised mitte,” seletas asjatundlik mehehakatis.)

    Inimkonna kõlbelise progressi üks esimesi samme oligi tehtud, kui sugulasi enam ei söödud, vaid tapeti ja söödi võõraid. Hiljem loobuti sellestki. Kuid veel XIII sajandi algul käisid eestlasedki eestlasi rüüstamas ja tapmas, kuigi eestlane eestlast (ega kedagi teist) enam ei söönud.

    Täiesti üldine oli kiviajal ja palju hiljemgi üleliigsete väikelaste tapmine (infantsiid). Aafrikas oli see laialt levinud veel mõnikümmend aastat tagasi, vastavad rituaalid on üksikasjalikult fikseeritud etnograafilises kirjanduses. Euroopas oli infantsiid kindlasti olemas näiteks Tacituse-aegsetel germaanlastel, teistel võib-olla hiljemgi. Laps toodi näha isale, kes pidi otsustama, kas ta tuli jätta saatuse hooleks, uputada või üles kasvatada.

    Mineviku häbematu idealiseerimise (täiesti standardseks) koostisosaks on patriarhaalse abielu kujutamine idüllina. Ent tegelikkus (näiteks Eestis)? “Kui nimelt mõne talumehe naine vanaks või haigeks jäi või talle muidu kauemini ei sobinud, siis tõukas ta selle naise endast ära ning võttis jälle uue,” kirjutab Balthasar Russow.

    Niisiis oleme aegade jooksul loobunud emade söömisest ja imikute uputamisest, naiste ja laste surnukspeksmisest, nõidade põletamisest ja paljust, paljust muust. Kõlbeline progress on niisama vaieldamatu nähtus kui progress üldse. Aastatuhandete jooksul on kõik inimsuhted visalt, kuid kindlalt arenenud paremuse (suurema inimlikkuse) poole.

    Muidugi ei ole minevik sopaauk. Kuid on väljaspool kahtlust, et kõikvõimalikku soppa inimsuhetes, verd ja pisaraid on minevikus, ka lähiminevikus, olnud palju rohkem kui praegu, kaugminevikus aga võrratult rohkem.

    Loomulikult kestab progress ka praegu ja igavesti (õigemini niikaua, kui püsib inimkond). Tormiline tehniline ja majanduslik progress, näiteks see, et Eestis on praegu autosid rohkem kui 1940. aastal oli jalgrattaid, torkab muidugi selgemalt silma, inimese enda muutumine, mis on võib-olla niisama intensiivne, jääb peaaegu märkamatuks. Kes oskaks öelda, kas Tammsaare-aegne “mats” või “vurle” sõimas ja peksis oma “vanamoori” viis või kümme korda rohkem kui tema pojapoeg praegu?

    Muidugi tahaks selle pojapoja kaasa, et mehed oleksid juba praegu ideaalsed. Kuid see on võimatu: ka tuhande aasta pärast ei saa mehed ega naised olla ideaalsed, sest ideaali saavutamine tähendaks arengu (ajaloo) lõppu, stagnatsiooni, surma. Progress, sealhulgas inimese täiustumine, ei lõpe kunagi. Inimene on nagu Tallinn – ta ei tohi kunagi päris valmis saada. Kuid kõigil meil on alati võimalus täiuslikkuse poole püüda ja sellest rahuldust saada. 

5.

    Mineviku ülistamine ei ole kunagi eesmärk omaette, see on kutsutud õigustama õelust oleviku suhtes ja hirmu tuleviku ees. Subjektiivses mõttes võib mineviku idealiseerimise põhjuseks olla muidugi ka kõige tavalisem funktsionaalne kirjaoskamatus või selle äärmuslik vorm, Polkovniku Lese sündroom: täielik võhiklus ühenduses tohutu enesekindlusega.

    Ja muidugi võib kirjaoskamatus oleviku nähtuste suhtes olla niisama põhjalik kui minevikugi suhtes. Isegi suurem, sest puudub nähtuste mõistmist oluliselt kergendav ajaline distants. Mõistetamatus aga teeb tigedaks, kutsub ennast välja õelutsema.

    Hiljutisel kirjanike kongressil ütles Arvo Valton: “Enese kohta arvan, et mulle meeldib näha asjade naljakaid või naeruväärseid külgi, isegi siis, kui ma kipun tõsise näoga targutama” (“Looming”, 1981 nr. 5, lk. 731). Samas on ka säärase “tõsise näoga targutamise” ilmekas näide: “…pole kahtlust, et kunstiteoses on sotsiaalsus kõige pindmisem kiht, kõige primitiivsem osis”.

    Miks mitte jätkata samas vaimus, deklareerides näiteks, et magusus on mee kõige pindmisem kiht, kõige primitiivsem osis. Naljategemine niisugusel tasemel peaks küll algajalegi jõukohane olema. Kooliloogikagi tasemel peaks olema selge, et magusus või sotsiaalsus ei ole üldse kiht, osis või mis tahes teine koostisosa, vaid omadus, täpsemalt atribuut (põhiomadus).

    Uskumatult abitud on selles sõnavõtus teisedki “tõsise näoga targutamised”. Näiteks teaduse puhul. See väitvat praegu sootuks midagi muud kui kakskümmend aastat tagasi. Tollal teadus “lubas likvideerida kõik valged laigud, see oli ainult aja küsimus”; nüüd “ei väida teadus, et ta lahendab ühe üritusega seitse probleemi, vaid tunnistab, et ühe probleemi lahendamine toob kaasa mitu uut”.

    Ilmne süütus arutatavas küsimuses ahvatleb Arvo Valtonit ironiseerima seal, kus selleks ei ole vähimatki pinda. Mõlemad väited on alati õiged olnud ja nende vahel ei ole mingit vastuolu. Kõrvaldada saab loomulikult ainult teadaolevaid valgeid laikusid (ei saa ju lahendada probleeme, mille olemasolu me ei aima). Õnneks on nii, et juba ühe probleemi lahendamine käivitab põhimõtteliselt lõpmatu ja järjest võimsama progressi. Just seetõttu, et iga probleemi lahendamine (valge laigu likvideerimine) toob kaasa mõne teise, tavaliselt aga mitme uue probleemi avastamise (püstitamise, kerkimise, formuleerimise), saamegi nad järk-järgult kõik lahendada. Sest põhimõtteliselt tunnetamatuid asju ei ole olemas, niipea kui probleemi olemasolu on avastatud, on kogu küsimus tõepoolest alati vaid ajas (ning muidugi aju hallaine ja muudes resurssides).

    Muidugi võib kirjanik kõige selle peale öelda, et tema väited ei tahagi pretendeerida “mingile viimase instantsi tõele, prohvetlikkusele”. Ja arvestatagu rohkem looja isiksust!

    Huvitav, mida ütleksime aga siis, kui sellist hinaalandust hakkaks endale nõudma mitte kirjanik, vaid mõni teine looja, näiteks treial? Kui kirurg ütleks, et tema diagnoos ei pretendeerigi mingile “prohvetlikkusele”, piisab sellest, et midagi teil ju välja lõigati. Ja konstruktor arvaks, et kuna lennuk ei ole mingi viimase instantsi tõde, siis ärgu nõutagu temalt, et reisijad just nimelt elusatena kohale jõuaksid!

    Nii ränki nõudmisi nagu konstruktorile või kirurgile kirjanikule ei esitata. Ent mingisugust vastutustunnet ja lugupidamist lugeja vastu oodatakse temaltki. Enne kui rääkida näiteks teadusest, peaks siiski nähtavasti kas või keskmise üliõpilase teadmiste tasemel endale selgeks tegema, mis asi see teadus on ja kuidas ta “funktsib”…

    “Muidugi… võib nukralt tõdeda, et meil ei jätku katet paljudele teadustele ja olemasolevatki tehakse enamasti võõrkeeltes, jättes omakeelsed kultuurivaldkonnad välja kujundamata, ja see on väikeste rahvuste puhul ülemaailmne probleem.”

    Kalle Kurg märkis hiljuti tabavalt: mõned kirjanikud tahaksid, et nende pisikest provintslikku pirinat peetaks Suureks Nostalgiaks. Igatahes on Arvo Valton oma “nukra tõdemisega” ligi viiskümmend aastat hiljaks jäänud. Tollal oleks kõik õige olnud, praegu ei sisalda tsiteeritud väide enam terakestki tõtt. “Omakeelsed kultuurivaldkonnad” (rääkimata XX sajandi teadusest) jäid isoleerunud Eestis tõepoolest välja kujundamata, nende ajakohane väljakujundamine sai aga täiesti võimalikuks Nõukogude Liidu koosseisus. Loodi näiteks sellised tugevad uurimisasutused nagu Keele ja Kirjanduse Instituut ning Kirjandusmuuseum (kokku praegu kõvasti üle kahesaja töötaja, neist enam kui pooled teaduskraadidega. Kogu Teaduste Akadeemias on aga tööl neli tuhat inimest.).

    Katet (ajusid ja vahendeid) paljudele teadustele ei jätku näiteks Hiinal ja Indial. Eestil jätkub. (Et olla pedantselt täpne: mõistliku tööjaotuse korral jätkub kõigeks, milleks vaja.) Nii et “rahvuslik” mõttestamp, nagu alati, ütleb üles, asi ei ole rahvaarvus. Asronoomia on praeguses Eestis mitu korda võimsam kui Soomes, Armeenias võrratult tugevam kui Türgis, ehkki rahvaarvu järgi peaks olema risti vastupidi.

   Tormilise TTR-i ajastu ei oota meilt mitte itkemist, vaid mõtlemist. Mitmel alal on kohaliku hallaine kvaliteet üleliiduliselt võistlus- ning rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline. Neid alasid võiks olla rohkem, see sõltub ainult meist endist.

    Mõtlemise asendamine mõttestampide või neurootiliste tundepuhangutega viiks inimkonna tagasi barbaarsusse ja puu otsa. Senine areng on läinud vastassuunas, sest instinktid, emotsioonid, kired, tujud õnnestus tasapisi allutada mõistusele. Selle printsiibi formuleeris täiesti selgelt juba Platon: mõistus on hinge tüürimees.

6. 

    Kogu inimkonna kogu senist ajalugu läbivaks protsessiks on ka kannibalismi taandumine, inimeste ja inimrühmade vastastikuse mõistmise suurenemine, maailmaelu järjest suurem internatsionaliseerumine. Kõik see on ühe hiigelprotsessi kolm erinevat tahku või isegi kolm erinevat nime.

    Inimsöömisest oleme loobunud. Kuid kannibalismi lahjenenud vormid või igandid – valge, must ja kolleane rassism, šovinism ja natsionalism – ei ole kaugeltki kadunud. Suurbritannia jt. rassistid tahaksid uskuda, et maailm on idiootlikult lihtne, ühedimensiooniline, kõik on taandatav rahvussuhetele, kõigi isiklike ja maailmahädade lahendus peitub kahes sõnas: värvilised välja!

    Tegelikult ei saa rahvussuhetega seletada vist enam sajandikkugi sellest, mis toimub meie keerukas maailmas. Ja protsessid, mis viivad rassiste ja natsionaliste meeleheitele, on täiesti pöördumatud. Võimsate migratsiooniprotsesside tagajärjel, mis on suuremad kui kunagine Suur rahvasterändamine, on juba praegu kõik maailma suurlinnad muutunud paljurahvuselisteks. Ja sellisteks nad ka jäävad, neile järgnevad ka väiksemad linnad ja maa-asulad. Rahvastiku liikuvus aina suureneb.

    Praegu on meid ligi kolm, sajandi lõpul neli korda rohkem kui oli sajandi algul, kusjuures surume ennast järjest enam kokku suur- ja hiigellinnadesse. Järjest rohkem kokkusurutuina peame kiiresti selgeks õppima tihendatud kooselu kunsti – perekonnas, suurtes majades, paljurahvuselistes linnades ja riikides, kahe tuhande rahvaga maailmas.

    Põhimõtteliselt ei ole kõiges selles midagi uut, areng on läinud selles suunas juba kümneid tuhandeid aastaid. Ainult tempo on muutunud pööraseks.

    Pahandada selletaoliste võimsate demograafiliste ja etniliste globaalprotsesside puhul ei ole põrmugi arukam kui pahandada merega – miks ta ei ole peegelsile “nagu vanasti”. Mõlemal juhul sobib Spinoza soovitus: “Ära nuta, ära naera, vaid mõista.”

    Nähtuste mõistmine kergendab elu ja peletab hirmu. Niisiis, arendagem mõtlemisvõimet. Seda on vaja mitte niivõrd kasvatajatädile, ametühingule või ÜRO-le kui iseendale.

    Muidugi on ajastu nõuetele vastava mõtlemistehnika kujundamine alati olnud seotud suurte raskustega. TTR-i ajastu mõtlemisstiili omandamine, mis nõuab armsate arhailiste mõttestampide mahajätmist, on võib-olla eelmistest murrangutest raskemgi. Ent sellest me ei pääse.

    I. Ilfi ja J. Petrovi romaanis “Kuldvasikas” on suurepärane episoodiline kuju – eikellegi vanaema, kes elektriga korteris põletab petrooleumilampi: elektrit vanaema ei usaldanud. Kirjanikuna võiks Eikellegi Vanaema olla üsna populaarne, sest lugejad, kes kardavad “elektrit” (kõike uut, harjumatut, mida TTR toob elu kõigisse valdkondadesse), on veel küllalt palju.

    Allakirjutanu positsioon on vastupidine. Aastat viisteist olen ju kirjutanud sisuliselt vaid ühel teemal: usaldage ja armastage elektrit (TTR-i), arendage mõtlemisvõimet! Mõtlemistehnika arendamine nõuab teadagi päris tõsist vaeva, ent see on võib-olla ka ainuke vaev, mis ennast igal juhul, garanteeritult tasub.

7.

    “Eksi kollektiivselt!” ironiseerib Stanislaw Jerzy Lec, naerdes välja loendamatud katsed asendada eksimuse ja tõe antitees individuaalse ja kollektiivse arvamuse antiteesiga (nagu oleks kollektiivne lollus parem kui individuaalne!).

    “Ökonomistid” jt. revisionistid on alati ülistanud stiihilist liikumist ja selle “kollektiivset arvamust”, mis tegelikult jääb massiteadvuse tasemele. V. I. Lenin näitas, et revolutsiooniline liikumine ei saa võita ilma revolutsioonilise teooriata, selle aga kujundab mitte mass, vaid teadus.

    Kurikuulsa “suure proletaarse kultuurirevolutsiooni” käigus sai masside ja massiteadvuse ülistamine lausa karikatuursed mõõtmed. Sõdurid kirjutasid epohhaalseid romaane, juuksurid arendasid filosoofiateadust ja koolipoisid kasvatasid ümber professoreid. Traagilised tulemused on hästi teada.

    Poolas õnnestus ektremistidel “Solidaarsusest” püüda masse samale liimile: argumendid, loogika, mõistus asendati massiaktsioonidega ja demagoogiliselt kujundatud kollektiivse arvamuse pealesurumisega. Poolakatele läheb see filosoofiline kergemeelsus (tõe ja kollektiivse arvamuse segiajamine) väga kalliks maksma: praeguste (võib-olla liiga optimistlike) prognooside järgi taastub kriisieelne elatustase alles 5–6 aasta pärast.

    Maarjamaal on kombeks püüda originaalitseda kaugeltki mitte originaalsete ideede ülessoojendamisega (teatav provintslik koloriit juhtub olema ka päris originaalne).

    “Loomulikult on igal inimesel ühiskonna asjade kohta oma individuaalne arvamus ja ta võib seda välja öelda. Ja sellele võib iga teine vastu vaielda. Ainult selliselt saab üks terve ühiskond oma kollektiivset arvamust kujundada. Kurjast on need üksikud, kes oma arvamust peavad ilmeksimatuks ja on sallimatud nende vastu, kes teisiti mõtlevad,” deklareerib A. Valton.

    Nii et võin vastu vaielda arvamusele, et 2X2=7, kuid ei tohi olla selle suhtes sallimatu ja ei tohi pidada ilmeksimatuks seisukohta, et 2X2=4? Miks? Kas siis maailmas on ainult võrdväärsed arvamused või on siiski arvamused ja arvamused ning – peaasi – peale arvamuste on veel sotsiaalsed normid ja väärtused, hulgalised teadmised, paljud sajad tuhanded hästi kontrollitud ja tõestatud tõed, mis on läinud õpikutesse, käsiraamatutesse, entsüklopeediatesse?

    Kas ei ole siiski nii, et mis tahes küsimuses (ka “ühiskonna asjades”) kaalub vastava asjatundja (eksperdi) arvamus rohkem kui tuhande mõlemast soost kohvitanta arvamus? Ja et üksainus tõde kaalub alati rohkem kui miljon arvamust?

    Peaks olema selge, et ka sallimatus ei ole sugugi mingi absoluutne pahe. Paljude tuhandete inimeste juures on see lausa kiiduväärt omadus. Kõige lihtsamaks näiteks on eksperdid ja eksamineerijad.

    Iga spetsialist võib aja jooksul muutuda funktsionaalselt kirjaoskamatuks. See on väga kurb ja läheb ühiskonnale kalliks maksma. Ent lausa kohutav on, kui spetsialistid on juba algusest peale kirjaoskamatud. Meie kõigi huvide kaitsel seisavad siin sallimatud eksamineerijad. Kui eksamineeritav ei oska teha vahet maksa ja sapipõie vahel, kui ta usub, et 2X2=7 või koguni, et inimene on jäänud põhiliselt selleks, kes ta oli paleoliitikumis, siis kukutatakse ta halastamatult läbi nii Rootsis kui ka Jaapanis, kisagu sealsed demagoogid kuipalju tahes sallimatusest teisitimõtlejate suhtes.

    Neil (ja paljudel tuhandetel teistel) puhkudel ei ole lihtsalt mingit pinda teisitimõtlemiseks. Inimene kas teab või ei tea, on kas asjatundja või võhik.

    Näiteks kõik, mis on võimalik öelda Darwini vastu ja Vana Testamendi kasuks, on juba tuhat korda välja öeldud ja tuhat korda ümber lükatud. Vana Testamendi kontseptsioon muutumatust inimesest ei ole tsiviliseeritud ühiskonnas reanimeeritav. On ammu teada ja kindlalt läinud õpikuisse, et paleoliitikumiga võrreldes on inimene märgatavalt muutunud puhtanatoomiliseski tähenduses; kõiges muus on ta oluliselt muutunud ka kümme ja sada korda lühema ajaga. Eriti kiiresti muutub just praegu, seoses enneolematu intellektuaalse revolutsiooni ja võimsate sotsiaalpsühholoogiliste nihetega. Ent maailm kipub muutuma veelgi tormilisemalt.

    Mitte küllalt kiiresti muutuv inimene võib oma kiiresti muutuvas maailmas kergesti kaotada orientatsiooni. Peataolek (ja peataolekuga eputamine) ongi praeguses maailmas moes võib-olla enam kui miski muu. Seda süvendavad kõikvõimalike demagoogide hüsteerilised rünnakud doktriinide, väärtuste, normide, tõdede, loogika, teaduse, mõistuse vastu, katsed devalveerida kõik vaid arvamusteks. Selline nihilism (= tagurpidi dogmatism) võrdub ettekujutusega, et tormilisele merele minnes tuleb kustutada kõik majakad ja visata navigatsioonivahendid üle parda, laev (ühiskond) aga muuta anarhistide diskussiooniklubiks.

    Mida keerukamaks muutub maailm, seda olulisem on oskus näha pidepunkte temas. Oskus näha seda, mida matemaatik nimetab invariantseks (muutumatuks muutuvas), statistik trendiks (suundumuseks), filosoof substantsionaalseks (olemuslikuks) ja kõik nad inimestena – iluks, headuseks ja armastuseks.

    Oskus näha elu tohutus virvarris kindlaid pidepunkte, substantsionaalset, on elamispädevuse tähtsamaid tahkusid.

*

Comments Off on LIGADI-LOGADI MÕTLEMISEST JA SÕJAKAST EBAKOMPETENTSUSEST





Kommenteerimine on suletud.



%d bloggers like this: