Gustav Naani arhiiv


KOLONISEERIMISEST JA DEKOLONISEERIMISEST
1. Apr 2010, 00:59
Filed under: 1993

Molodjož Estonii 1993: 3. november, eriväljaanne, lk. 2.

KOLONISEERIMISEST JA DEKOLONISEERIMISEST (1)

     Kes lisab teadmisi, lisab valu. Koguja 1,18.

Kas mõtleme mõtlemisest?

     Inimkonnal tuleb lahendada väga mitmekesiseid ülesandeid, alates konservide avamisest kuni sümfooniate ja superarvutite loomiseni. Vastavalt sellele on ka ülesannete lahendamise “tööriistad” – mõtlemise tüübid, liigid ja stiilid – väga mitmekesised. Eristatakse näiteks argi-(tava-)mõtlemist ja kaht teoreetilise mõtlemise tüüpi – teaduslikku ja ideoloogilist.
     Teaduslik mõtlemine toodab tõdesid (kolmnurga sisenurkade summa on sirgnurk ehk 180°). Ideoloogiline lohutab ning varustab meid ideaalide ja käitumisnormidega (sina ei pea ihaldama ligimese naist).
     Tõde ei ole jäätis, ei ole kohustatud olema magus. Ideologeenid (ideoloogilised “tõed”) aga võivad olla kui tahes magusad, lohutavad ja tiivustavad. Arvatavasti üheksal juhul kümnest eelistavad inimesed argi- ja ideoloogilist mõtlemist.
     On veel ka kunstiline, bürokraatlik ja praktiline (näiteks kirurgi ja väejuhi) mõtlemine ning mitmed teised. Igaüks teatavate ülesannete lahendamiseks.
     Tava-, ideoloogilise ja bürokraatliku mõtlemise iseloomulik eripära on voluntarism, meelvalla kummardamine.
     Enamasti ei meeldi meile vabaduse teaduslik tõlgendus (vabadus kui tunnetatud paratamatus), mis kuulub Benedictus (Baruch) Spinozale (1632–1677).
     Mis vabadus see sihuke on?! Vabadus peaks tähendama võimalust jalad lauale ajada, talitada vastavalt oma tujudele ja kapriisidele!
     Loodusseadustes näeb voluntarist seesuguse vabaduse piiramist. Kõigist loodusseadustest vihkab ta tavaliselt kõige enam termodünaamika teist seadust (entroopia ehk pöördumatuse seadust).

Neitsilikkuse restitutsioon

     Kujutage ette elatanud daami, kes kaebab kõigile, et viiskümmend aastat tagasi võeti temalt ebaseaduslikult neitsilikkus ja nõuab kunagise seisundi taastamist (restitutsiooni). Algul võidakse temale (kas või viisakuse pärast) koguni kaastunnet avaldada, seejärel püütakse delikaatselt selgitada, et kuidas see ka ei juhtunud, muutus on pöördumatu – mis on läinud, on läinud jäädavalt. Lõpuks saabub kolmas etapp, kus vanamammi kummaline pretensioonikus ja tahtmine olla tähelepanu keskmes, hakkavad juba lihtsalt ärritama.
     See on ametliku Eesti viimase paari-kolme aasta käitumismudel, kusjuures kolmas etapp saabus juba enam kui aasta tagasi, kui autoriteetsed USA ja Euroopa ajalehed asusid “ootamatult” teravalt Eestit kritiseerima. Näiteks kõige levinum Soome päeevaleht “Helsingin Sanomat” kirjutas artiklis “Toores mäng”, et kogu Euroopa elab aastas 1992, ainult kolm Balti riiki ei suuda veel kuidagi väljuda aastast 1940.
     Eesti valitsejad ei saanud millestki aru. Vähemalt kodusele publikule püüdsid nad serveerida seda igati loomuliku suhtumise muutust kui kõikvõimsa Vene propaganda edu. Ei tahetud mõista, et nutulaulust tüdinetakse väga kiiresti ja Euroopal on võrratult tähtsamaid probleeme kui kellegi muistne neitsilikkus.
     Halamine kestab praegugi. Oma kõnes ÜRO peaassambleel ei puudutanud president Lennart Meri teemat kaks või kolm, vaid kümme(!) korda, mis tähendab vist nii mõõdu- kui ka reaalsustunde järjekordset kaotamist.
     Siin oleks vast õige teha kaks täpsustust. Esiteks ei pea ma Lennart Merit sugugi puht negatiivseks (tänapäeva reaalsustele mittevastavaks) kujuks. Vastukaaluna tihti ülevoolavale Riigikogule on ta stabiliseeriv, seega positiivne tegur.
     Teiseks ei pea ma Vene propagandat ja Vene poliitikat sugugi patuvabaks, vaid lähtun targast piiblisoovitusest – tunda eelkõige palki oma silmas, aga mitte pindu võõras (Matteuse 7:3). Igaüks peaks kritiseerima eelkõige oma, aga mitte võõraid valitsejaid.
     Kui sellest kinni peetaks, vabaneksime ka häbiväärsest hotentotiloogikast, millest oli juttu minu eelmises artiklis tsensuurist ja enesetsensuurist (ME 11. aug.).
     Ilmeksimatu on vaid Rooma paavst, ja temagi kahe olulise reservatsiooniga. Pärast pikaajalisi ägedaid vaidlusi kehtestati 1870. aastal põhimõte, et paavst on ilmeksimatu usu küsimuses ja seda ka ainult siis, kui tema seisukoht on välja öeldud “kateedrist”, s.o. omab täiesti ametlikku iseloomu. Paavsti arvamus maisi või dekoloniseerimise kohta ei ole usklikele kohustuslik.

Värskeid mune omletist

     Füüsikalised, bioloogilised, sotsiaalsed ja mistahes teised reaalsed protsessid kulgevad enamasti ühes suunas kergesti, isegi spontaanselt (iseenesest, automaatselt), vastassuunas aga palju visamalt või ei käivitu üldse. Selleks, et vananeda, ei ole vaja teha üldse midagi, kõik läheb iseenesest, seejuures garantiiga. Ent proovige tulla tagasi noorusikka!
     Niisama pöördumatu on rahvastiku vananemise protsess. Selle all mõeldakse elatanute (65–74-aastaste) ja vanurite (75-aastased ja vanemad) osatähtsuse suurenemist.(2) Rahvastikku loetakse vanaks, kui 65-aastaste ja vanemate osakaal on 7% või enam. Tõestatud on kaks asjaolu: esiteks on rahvastiku vananemise peapõhjuseks madal sündimus (mingit osa etendab ka see, et inimesed on hakanud elama palju kauem kui minevikus), teiseks, vananema hakanud rahvastik ei muutu enam kunagi nooreks. Mis on läinud, on läinud jäädavalt.
     Iga kord, kui tahetakse midagi restaureerida, restitueerida, reanimeerida, on mõistlik esitada endale küsimus, kas see ei võrdu katsega muuta omlett munadeks?
     Nn. dekoloniseerimine võib osutuda täiesti võimatuks ka sel juhul, kui oli koloniseerimine. Aga kas oli?

Occami habemenuga

     Teaduslikus mõtlemises võib näha argimõtlemise rafineerimise tulemust, kuid ka selle otsest vastandit. Ühe piirjoone nende vahel paneb paika mõtlemisvõte, mis on tuntud “Occami habemenoana”. Autoriks on inglise 14. sajandi filosoof, loogik ja teoloog William Occam (Ockham). See mängureegel ei luba “olemuste” (põhjuste) arvu suurendamist üle hädavajaliku miinimumi ja annab seega põhimõtteliselt võimaluse nagu vaheda habemenoaga ära lõigata asjade ja nähtuste meelevaldsed ja fantastilised seletused. Heaks näiteks on gravitatisooniseadus, mis seletab ühtviisi edukalt nii kurikuulsa õuna kukkumist kui ka planeetide, tähtede, galaktikate ja nende hiigelsüsteemide käitumist. Mida lihtsam ja loomulikum seletus, seda parem.
     Massiteadvus, eriti segastel aegadel, on eelistanud aga vastupidist, püüab näha kõikjal saatana salasepitsusi, vaenlase karvast kätt, kosmiliste jõudude või bioväljade jne. mõju. Mida segasem, seda põnevam!
     USA ja Mehhiko piiril on tihe terasvõrk. Küülik läbi ei pääse. Mehhiklane ületab nii võrgu kui ka tiheda piirivalve. USA-s on umbes seitse miljonit illegaalset imigranti. Sealhulgas umbes kuus miljonit mehhiklast.
     Kirjanduses ei leidnud ma väidet, nagu oleks mingi kuri jõud USA-d mehhiklastega koloniseerinud. Occami habemenuga lõikab sellise “seletuse” ära, sest kõike saab seletada palju lihtsamalt. USA-s on palgad ja elatustase palju kõrgemad kui Mehhikos.
     1940.–1941. ja esimestel sõjajärgsetel aastatel Eesti piiril traatvõrku küll ei olnud, kuid vabariik kuulus keelatud tsoonide hulka (mis oli võib-olla tõhusamgi kui võrk). Et aga tormiliselt arenev tööstus vajas tööjõudu, siis andis vabariigi valitsus ka noil aastail sissesõidulube. Üks standardne õelutseja on nimetanud seda muulaste sissetoomiseks. Huvitav, kuidas neid toodi, kas kinniseotuina? Mõni teine pahatahtlik propagandist on väitnud, et spetsiaalselt “kolonistide” tarbeks ehitati Eestisse relvatehaseid.
     Ühtki relvatehast Nõukogude Eestis ei olnud. Kuhu siis läks tööjõud? Kirjutasin entsüklopeedilisest teatmeteosest “Nõukogude Eesti” (teine trükk, 1978) välja mõned iseloomulikud arvud. Kreenholmi Manufaktuuris (ei tootnud kuulipildujaid) oli töötajaid 11 423, õmblustootmiskoondises “Baltika” 3242, “Maratis” 3179, Balti Soojuselektrijaamas 2255, “Eesti Põlevkivis” 13 937. Jne.
     Kas ei ole tegemist üsna tavaliste migratsiooniprotsessidega, milliseid on olnud kõikjal kiviajast peale? Ja ka põhjused on vist üsna banaalsed, üldkokkuvõttes enam-vähem samad, mis mehhiklaste puhul?
     Kuid muidugi on ka väga oluline vahe. Mehhiklased on illegaalsed immigrandid, nad on saabunud USA-sse salaja ja kehtivaid seadusi rikkudes. Eesti “muulased” saabusid absoluutselt seaduslikult, täies vastavuses tol ajal kehtinud seadustega. (Keegi ei ole kohustatud ette aimama, missuguseid seadusi võivad kehtestada tulevased valitsejad. Neile seadustele tagasiulatuva jõu andmine on aga omamoodi kuritahtlik juriidiline huligaansus.) Peaks olema arusaadav, miks Läänes ei toetata eesti natsionalistide fantaasiaid koloniseerimisest ega ka terminit “kolonistid”.
     Kohalike dekoloniseerimise entusiastide kunagisest agressiivsest toonist ei ole suurt midagi järele jäänud. Rõhutatakse remigreerimise vabatahtlikkust.
     Ent kui tegemist on üsna tavaliste demograafiliste protsessidega, kas on siis mõtet neile hüsteerilise maiguga silte kleepida? Kas ei meenuta see mühakat, kes püüab kompenseerida oma sisulist lüüasaamist vängete sõnade tegemisega?
     Et Läänt vähem ärritada võiks ehk nendest rumalatest ja sisutühjadest sõnakõlksudest lihtsalt loobuda?
     Kas ei ole kogu koloniseerimise-dekoloniseerimise kontseptsioon üsna tüüpiline halvatud hobuse unenägu enam-vähem klassikalisel kujul?
     Teiste sõnadega, olen valmis kahe käega alla kirjutama Rootsi peaministri Carl Bildti seisukohale: “Narva saabunud venelased on enamasti samasugused nõukogude süsteemi ohvrid nagu eestlasedki. Need äärmuslikud Eesti natsionalistid, kes püüavad neid mitte näha oma uue maa tulevikus, mängivad tulega.” (31. juuli “Postimees”.)
     Kas ei peaks selle teksti raiuma marmortahvlisse ja paigutama Riigikogu istungitesaali? Et oleks vähem kiusatust mängida tulega?
     USA riigisekretär Warren Christopher nimetas Balti riikide oskust läbi saada rahvusvähemustega sisuliselt nende riikide stabiilsuse (püsimise) võtmeküsimuseks: “Leiame, et konstruktiivne suhtumine rahvustevahelise suhtlemise probleemide lahendamisse on selle regiooni pikaajalise julgeoleku ja progressi seisukohalt esmatähtis.” (28. okt. “Päevaleht”.) Enamik Eesti lehti jättis selle äärmiselt tähtsa hoiatuse avaldamata.

Väljavaated

     17. oktoobri valimiste tulemused olid minu meelest täiesti lootustandvad. Neist võib nähtavasti teha kolm järeldust.
     Esiteks võib vist väita, et tänu Läänest saadavatele klistiiridele on Eesti siiski hakanud minetama matslust ning liikuma tsiviliseerituse ja euroopalikkuse suunas. Riigikogu koosseis on küll endiselt patoloogiline (ligi 40% rahvastikust on selles esindamata), kuid kohalikes volikogudes on pilt juba märksa normaalsem.
     Teiseks tuleb sedastada, et paljukirutud Mart Laari valitsus osutus võimeliseks päris elegantseteks ratsukäikudeks rahvusküsimuses (teisiti olnuks volikogude koosseisu normaliseerimine võimatu!).
     Kolmandaks selgus, et nn. vene oht oli tõesti kunstlikult üles puhutud. Tegelikult ei ole säärast ohtu vist üldse olemas. Ja üks oluline põhjus on see, et mingit muulaste ühisrinnet ei ole olemas ega saagi olla. Nagu ka eestlaste (või tatarlaste jne.) rahvusühtsust. Kõik see on täisminevik, tänapäeval kaaluvad sotsiaalsed erimeelsused rahvusühtsuse kõikjal (välja arvatud vast mõned mahajäänud arengumaad) kõvasti üle.
     Siin võiks jälle tunnustavalt märkida Mart Laari kui nüüdisaegsete arusaamadega poliitikut. Hiljutises intervjuus ütles ta, et “ühe erakonna sisesed erimeelsused on asjade normaalne seis”. (28. okt. “Päevaleht”.)
     Kui isegi erakonnasisesed erimeelsused on asjade normaalne seis, siis rahvuse piires on nad seda enam. Aeg oleks juba vabaneda lootusetult arhailistest, ärkamisaegsetest illusioonidest. Ka siin kehtib entroopiaseadus: rahva või partei või rahva ja partei monoliitne ühtsus ei tule enam kunagi tagasi. Ja midagi ei ole katki.

GUSTAV NAAN

***

(1) 19. okt. [Molodjož Estonii 1993] ilmunud artikli lühendatud tõlge.

(2) Lähemalt vt. näit. “Teater. Muuska. Kino”, 1992 nr. 3 lk. 46–48, “Rahva Hääl”, 25. okt. 1993.

Comments Off on KOLONISEERIMISEST JA DEKOLONISEERIMISEST





Kommenteerimine on suletud.



%d bloggers like this: