Gustav Naani arhiiv


KAS ME TÕESTI EI VAJA AJU?
1. Apr 2010, 15:31
Filed under: 1984

Edasi 1984: 3. november. lk. 4.

Gustav Naan

KAS ME TÕESTI EI VAJA AJU? 

    Mis on elulähedane ka mis -kauge?

    Vastus sõtlub sellest, kelle jaoks, millal ja kus. Hiljutised põhjalikud uurimused USAs näitasid, et peaaegu iga viies täiskasvanud ameeriklane ei ole psüühiliselt päris normaalne. Näiteks 13 miljonit elab pidevas hirmuseisundis. Viimaste jaoks on kõige elulisem küsimus, kuidas (kas või ajutiselt) vabaneda ruineerivast hirmust. Neelatakse tonnidena rahusteid, pruugitakse kohutavas ulatuses alkoholi ja narkootikume.

    Selline on elu. Kuid kas elulähedase all tuleb mõista seda, mis on võimalikult lähedal just nimelt sellele elule? Kas näiteks narkomaani praktitsism, tema arusaamine elulähedasest ja -kaugest on tingimata see kõige õigem?

    Küsimus tekkis hiljutise retsensiooni lugemisel. “Veelgi elukaugem on näiteks filosoofia põhiküsimus – kumb on primaarne, kas muna või kana” (Joel Sang, Kas kutsuda miilits?, “Edasi” nr. 231).

    Ent järsku oli see siiski mõeldud päris tõsiselt? Et filosoofia põhiküsimus, küsimus, kas primaarne on mateeria või vaim, on niisama mõttetu kui see, kas primaarne on muna või kana. Sel juhul olgu lubatud meelde tuletada, et “uusim filosoofia on niisama parteiline kui kaks tuhat aastat tagasi. Võitlevateks parteideks on tegelikult, mida varjatakse gelehrterlik-šarlatanlike uute nimetuste või vaimuvaese parteitusega, materialism ja idealism” (V. I. Lenin, Materialism ja empiriokrititsism).

    Miilitsat vaja ei ole, küll aga võiks kerkida küsimus kiirabist. Sest on ju ikkagi asju, mille üle üks psüühiliselt terve inimene irvitama juba ei hakka.

    Praktitsim, mis tahab tuua teadust, tunnetust, mõtlemist, armastust aina “elule lähemale”, usub, et kui hoolega ratsida telefoni, siis saame lõpuks raadio, kui täiustada turvast, siis tuumakütuse. Absoluutselt võimatu! Raadio sündis ülimal määral abstraktsetest (“elukaugetest”) Maxwelli võrranditest, tuumaenergia olemasolu sai selgeks veelgi elukaugema relatiivsusteooria raames (kuulus E = mc2), termonukleaarne energia avastati mõtiskledes selle üle, miks säravad tähed.

    “Mõtlemine, tõustes konkreetse juurest abstraktseni, ei eemaldu – kui mõtlemine on õige – … tõest, vaid läheneb sellele … Kõik teaduslikud (õiged, tõsised, mitte absurdsed) abstraktsioonid peegeldavad loodust sügavamalt, õigemini, täielikumalt. Elavalt kaemuselt abstraktsele mõtlemisele ja selle juurest praktikale – niisugune on tõe tunnetamine, objektiivse reaalsuse tunnetamise dialektiline tee” (V. I. Lenin, Filosoofilised vihikud).

    Kuid võib-olla saaksime seada abstraktsioonidele mingi mõistliku piiri? Et vaat siitsaadik tohib, edasi aga on juba lubamatult elukauge? Näiteks nõustume Ludwig Boltzmanniga, et ei ole midagi praktilisemat kui hea teooria, kuid metateooria (teooria teooriast) kuulutame juba tarbetuks? Või loeme, et lubatud on ka metateooria, kuid edasine üldistamine, filosoofia (kelle jaoks kõik teadused, teooriad ja metateooriad on vaid empiiriline toormaterjal veel üldisemate üldistuste tegemiseks) olgu keelatud? Ammu on selge, et ei saa: tunnetusel ei saa olla piiri ei laiuti ega sügavuti. Ja mida “elukaugemad” on filosoofia jt. teaduste abstraktsioonid, seda lähemale elule nad meid lõppkokkuvõttes toovad, seda sügavamalt tunnetada elu, maailma ja iseennast nad võimaldavad. Ka filosoofia põhiküsimus on väga elulähedane, mõjutab oluliselt elamisstrateegia valikut: kas jääda lootma jumalale, saatusele või iseendale.

    Joel Sanga lihtsameelne kavalus seisneb selles, et ta pikemata pöörab asjad pea peale, deklareerides sügava ja keeruka sirgjooneliseks ja naiivseks (vast lugeja hakkab siis pidama naiivset sügavmõtteliseks!). “Ainult noorukid ja filosoofid julgevad endale esitada nii sirgjoonelisi ja naiivseid küsimusi.” Vastme: ei, ainult ürgkari sai elada “sirgjoonelisi ja naiivseid” küsimusi endale esitamata, antiikühiskond aga vajas “naiivsusi” juba Platoni ja Aristotelese, edasi järjest kõrgemal tasemel.

    Kuid ei ole raske märgata, et ka intellektuaalse alaväärsuse kompleksid on hakanud sagenema. Ja lahenavad need üha sagedamini just reibatsevas antiintellektualismis, “üleolekus” Aristotelesest.

    Üks tahab läbi ajada ilma filosoofiata, teine kuulutab koguni igasuguse loogilise mõtlemise tarbetuks (šabloonseks), punkti i-le pani aga hunveipingide kuulus loosung: “Me ei vaja ajusid!”

    Päris hea vastuse sellele, kuidas niisugused asjad tormilise teadus- ja tehnikarevolutsiooni (TTR) ajastul võimalikud on, leiame “Edasi” samast numbrist, koguni naaberveerult. “Kindlasti on kõik sellega nõus, et tegevusena liigitub filosoofia intellektuaalsete tegevuste hulka. Viimased aga on ühed kõige ebamugavamad tegevused üldse: nad nõuavad pingutust, samal ajal kui tänapäeva elukorralduse (tsivilisatsiooni) tase võimaldab inimesel hommikust õhtuni ära elada, ilma et ta selle vahe sees teeks ühtki intellektuaalset pingutust (isegi siis, kui ta näiteks füüsilise, emotsionaalse või moraalse pingutuseta ei pääse)… Intellektuaalsuse lisakoormust ei kanna välja sugugi kõik ühteviisi” (Ain Hammer, Tagala korrastamine).

    Need, kes kõige vähem taluvad, need loomulikult ka kõige rohkem õelutsevad ja teravmeelitsevad.

    TTR lõi väga lollikindla tsivilisatsiooni: ka üsna kesise mõtlemisvõimega inimene (nagu ka looder, hooletu ja saamatu) võib siin päris lahedalt ära elada. Sest need järjest suuremad nõudmised, mida TTR esitab meie intellektile, on adresseeritud inimkonnale või inimesele kui oma liigi esindajale, iga konkreetne isend saab neid nõudmisi peaaegu karistamatult ignoreerida. Vähemalt nälga ta küll ei jää. Puänt seisneb vast selles, et loll ei tarvitse leppida ainult teaduse poolt loodud hüvede ja võimaluste kasutamisega, tal võib olla ka tungiv vajadus teadust, loogikat, mõtlemist kiruda, sisendada endasse üleolekut nendest. Ta nõuab, et teda selles abistataks. Soovijaid leidub.

    Meenub üks mitte väga ammune pamflett loogilise mõtlemise vastu, kus peale muu oli veel ka selline antipedagoogiline pärl: deklareeriti, et harilikult ei ole mittešabloonne mõtlemine “autasu visa töö eest”. Milline rõõm kõigile loodritele!

    Visa töö iseenesest muidugi ei taga keskpärastki mõtlemist, kuid ilma visa tööta ei jõua elus üldse millegi nimetamisväärseni. Ühelgi alal. Loov mõtlemine ei kuku kunagi taevast, vaid eeldab aju pidevat koormamist järjest keerukamate ülesannete lahendamisega.

    Või teisest kirjutisest: “Kõiksuse imelikkust võib väljendada teaduse, luule, kunsti või muusika keeles. Ükski nendest keeltest ei ole teistest absoluutselt parem või õigem.” Banaalsuseni õige väide. Ainult et mis siis? Autor püüab sellega põhjendada oma lootust või unistust, et teadus kunagi kaob. Ja vaat see on juba alusetu ja inetu lipitsemine lollide ees.

    Kui inimkonnal tõesti ei oleks mingeid muresid peale kõiksuse imetlemise, siis ei oleks muidugi mõtet kulutada miljardeid teadusele, võib-olla lasta tal juba praegu kaduda. Õnnetuseks on inimkonnal veel ka ellujäämise mured. Ellujäämiseks aga tuleb lahendada üliraske energiaprobleem ja mitmed teised sellised, kus luule või muusikaga ei ole suurt midagi peale hakata.

    Ainult imetelemise alal ongi kõik “keeled” võrdsed, peaaegu kõikjal mujal on teadusel – nii praegu kui ka lähimas ja kaugemas tulevikus – sulaselged eelised, meeldib see meile või mitte.

    Viimastel aastatel on palju kirjutatud ja räägitud mõtlemise polümorfsusest, mõtlemisvormide mitmekesisusest.

    Igati tervitatav nähtus. Täiesti õige on ka see, et igaüks neist on hea (või koguni parim) nende ülesannete lahendamiseks, milleks nad on loodud. Kui aga öeldakse, et metslase, lapse või argimõtlemine ei ole parem ega halvem kui Aristotelese, Marxi, Einsteini jne. oma, ta on lihtsalt teistsugune, ja sinna pannakse punkt, mitte koma, siis loomulikult ei saa sellega kuidagi nõustuda.

    Habemaajamise juures on argimõtlemisel selged eelised võrreldes teadusliku või kunstilisega. Kogu asi on aga selles, et teaduslik mõtlemine tuleb kuidagi toime ka habemeajamisega, kuid peale selle tuleb ta suurepäraselt toime veel ka tuhandete võrratult keerukamate ülesannete lahendamisega, millega argimõtlemine kuidagi hakkama ei saa.

    Mõned ülesanded lahendab metslane paremini kui tema tsiviliseeritud vend, kuid tuhandete ülejäänutega tuleb viimane võrratult paremini toime (kas või tänu haridusele ja spetsialiseerumisele).

    Lapse mõtlemine sobib mängimiseks paremini kui täiskasvanu oma, kuid juba tänava ületamisel muutub eluohtlikuks, kosmoselennu organiseerimiseks aga ei kõlba üldse.

    Ülesanded, mida lahendab mõtlemine, on tohutult erinevad. Vastavalt sellele on väga erineva väärtusega inimkonna jaoks ka nende ülesannete lahendamisele kohandatud mõtlemise vormid (tüübid) ja tasemed. Täiesti reaalsete kriteeriumide järgi on teoreetiline, eriti teaduslik mõtlemine siiski vaieldamatult mõtlemise kõrgeim vorm.

    Pseudodemokraatlikus võrdsustamises, piiritus sallivuses ja vaimses kõigesöömises ei ole midagi tõeliselt demokraatlikku, ilusat ega humaanset. Ja rumalusega lipitsemine või koketeerimine halvab inimese tahtmist saada targemaks ja paremaks. Mitte seda ei tule rõhutada, et igasugune mõtlemine on ühteviisi hea (või vähemalt “käib küll”), vaid hoopis seda, et ka kõige täiuslikum mõtlemine on arendatav ja seda tingimata tuleb arendada.

    Seoses järjekordse ülemaailmse moehulluse, “teaduse humaniseerimisega” olin sunnitud hiljutises üleliidulisele lugejale määratud intervjuus (vt. ajakiri “Знание – сила” 1984, nr. 6) rõhutama – ja tahaksin seda korrata ka eraldi eesti lugeja jaoks –, et teaduse humaansus ei saa seista inimese üleskiitmises. Tõeliselt humaanne on see teadus, mis halastamatult paljastab meie puudused, pahed ja väärarvamused, aidates seega neid ületada.

    Arvatavasti oleks meie elu palju lihtsam, kui koosneksime ainult seedimise ja sigimise elunditest. Aju on igatahes tülikaim elund ja mõtlemine kõige vaevarikkam tegevus. Kuid looduses on siiski kõik targas tasakaalus: aju tagab meile küll tunnetuse ja armastuse valud, kuid ka armastuse ja tunnetuse võlud.

    Kõige hasartsem ja võluvam kõigist mängudest on seetõttu mäng, mille nimeks elu.

*

Comments Off on KAS ME TÕESTI EI VAJA AJU?





Kommenteerimine on suletud.



%d bloggers like this: