Gustav Naani arhiiv


LOGOS MÜÜDI VASTU
26. Mar 2010, 14:59
Filed under: 1987

Horisont 1987: 4, lk. 23-25; 6, lk. 21-24; 7, lk. 24-26; 8, lk. 20-23.

Logos müüdi vastu

UUTMOODI MÕTLEMISE PROBLEEME

 GUSTAV NAAN, Eesti NSV TA akadeemik

SOKRATES: Kui sa aga küsid minult, mida me nimetame hingeks, siis vastan, et niimoodi nimetame seda, millega tunnetame.

Platon. “Õiglusest”

[1.]

Tuumaajastu ja optimism

1945. aasta 8. augusti “Rahva Hääle” viimasel veerul leidsid tähelepanelikud lugejad väikese sõnumi pealkirjaga “Trumani avaldus uuest aatomipommist”. Seal seisis: “Washington 6.8. (TASS). Valge Maja avaldas president Trumani teadaande, milles öeldakse: “16 tundi tagasi heitis ameerika lennuk tähtsale jaapani sõjabaasile Hiroshimale (Honsiu saar) pommi, millel oli suurem purustusjõud, kui 20 000 t lõhkeainet.””1

    Inimkond oli astunud täiesti uude, tormilise teadus- ja tehnikarevolutsiooni (TTRi) ajastusse.

    Kümne aasta pärast (1955) pöördusid Albert Einstein ja Bertrand Russell inimkonna poole üleskutsega, mille põhisisuks oli väide, et tuumaajastu nõuab inimkonnalt uutmoodi mõtlemist: tuumasõjas ei saa olla võitjaid.

    Mõlemad väited tundusid lausa irvitusena kaine mõistuse üle. Sõditud on läbi aegade, alati on keegi ka võitnud. Kuidas siis nüüd järsku võiks minna teisiti?

    Küllalt kiiresti (umbes kolmekümne aastaga) jõudis siiski massiteadvusesse arusaam, et tuumasõda ei saa tõepoolest võita. Vastavalt sellele, isegi karvavõrra varem, muutus küllalt järsult kõikjal ka propaganda. Tuumasõjas ei saa olla võitjaid, kaotajaks (hukkujaks) aga oleks kogu inimkond. See mõte on praegu – vähemalt formaalselt – omaks võetud praktiliselt kõikjal ja mõtlemise kõigil tasanditel.

    Palju visamalt juurdub arusaam, et nendeski küsimustes, mis pole seotud tuumasõjaga, peab nüüd mõtlema oluliselt teistmoodi, kui oleme harjunud. Rooma Klubi esimene “hoiatus inimkonnale” (1972) juhtis tähelepanu sellele, et energia ja tooraine varud ei ole kaugeltki ammendamatud; harjumuspärane meeleheitlik paljunemine ei tugevda enam ühtki riiki, koguni nõrgestab neid; peale tuumasõja on meil teisigi võimalusi hukkumiseks (näit. lämbumine omaenda sõnnikus ehk – viisakamas sõnastuses – ökoloogiline katastroof). Valveoptimistid ruttasid muidugi kuulutama seda hoiatust “katseks juhtida rahvaste tähelepanu tõelistelt probleemidelt väljamõelduile” ning tõestama, nagu oleks maakera suuteline tagama laheda äraelamise ka neljakümnele või isegi sajale miljardile (!) inimesele. Ent juba järgmisel aastal tabas maailma ränk energiakriis, mis viis hurraa-optimismi aktsiad massiteadvuse silmis kõvasti alla.

    Sügava mulje kõigile vähegi mõtlevatele inimestele pidid jätma enneolematult võimsad massipsühhoosid nagu “suur proletaarne kultuurirevolutsioon” või “islamirevolutsioon”. Viimane seadis endale fantastilise ülesande: korraldada kogu 20. sajandi elu ümber 7. sajandi arusaamade alusel, algul ühes riigis, seejärel kogu maailmas. Maailmal avanes võimalus näha, millist pöörast vaimustust, isegi ekstaasi võivad tekitada mõned oinalikud ideed. Vahest kõige õpetlikun aga oli “punaste khmeride sündroom”: kui kergesti saab panna massi uskuma, nagu kuuluks seitsmest miljonist inimesest rahva hulka ainult üks miljon, ülejäänud kuus on aga rahvavaenlased! Ja kui vaimustunult asusid 15…17- aastased noorukid, osalt ka vanemad mehed kohe oma kaasmaalasi maha nottima ning kõiki tsivilisatsioonisaavutusi hävitama! Ellu jäid (juhuslikult) näiteks ainult neli arsti, edaspidi tuli läbi ajada “ainuõige”, s.o. rahvameditsiiniga.

    Emotsionaalne (hüsteeriline, kramplik, hurraa-) optimism häbistas ennast globaalselt ja väga põhjalikult. Selle tulemusena langes suure kahtluse alla optimism üldse. Kiiresti hakkasid levima massiline närvilisus, stress, üldine tigedus, anoomia (seaduste ja käitumisnormide eiramine), peataolek. Aga edasi? Ilma optimismita ei saa ju üldse midagi tõsist ette võtta. Napoleon ütleb õigesti: väejuht, kes kahtleb võidus, kaotab lahingu juba enne selle algust. Ja see ei kehti ainult väejuhi ja ainult lahingu, vaid kõikide meie kõigi ettevõtmiste kohta.

    Enda jaoks lahendas siinkirjutaja selle küsimuse täpselt poole sajandi eest. See, mida te praegu loete, on omamoodi juubeli-, isegi topeltjuubelikirjutis, sest nelikümmend aastat tagasi hakkasin (sisuliselt mõtlemise teemadel) juba ka kirjutama. Pikka aega püüdis eesti intelligents ära arvata: kelle pseudonüüm see “G. Naan” (Georg Naan?) küll võiks olla.

    Õppimisest keskkoolis jäi mul palju aega üle. Kuna logelemine ega meelelahutused ei kiskunud põrmugi, siis lugesin palju ja ahnelt: tehnikat, füüsikat, ajalugu… Ning sattusingi Th. Gompertzi kaheköitelise monograafia “Vana-Kreeka mõtlejad” peale, mis jättis sügavama mulje kui ükski põnevusromaan. Kõige tugevamini mõjusid Sokratese vaated. Järgneva poole sajandi jooksul – ülikoolis, 1941. aasta hilissuvel väga eduka ja hästi sõdiva vaenlase tagalas partisanina, hiljem roodukomandörina rindel, kateedrijuhatajana, instituudi direktorina, akadeemia asepresidendina jne. – olengi alati näinud maailma Sokratese (ja teiste ratsionalistide) silmadega. Too 2400 aastat tagasi elanud mees pole mind kunagi alt vedanud.

    Kui keerukas, kui kriitiline ka olukord poleks, peitub väljapääs põhimõtteliselt kahes sõnas: ratsionaalne optimism.

    Sokrates otsis tõde, teda aga süüdistati noorsoo laostamises ja sunniti mürki võtma. Ajalooline progress seisneb (peale muu) selles, et 24 sajandit hiljem mürki enam ei pakuta, igiinimlikud tavad aga selles, et hoidutakse vaidlustamast teise väiteid, ikka ja jälle rünnatakse (oletatavaid) motiive. Näiteks: kirjutab lahutumusest, küllap tahab siis perekondi lõhkuda; kirjutab argimõistusest, tähendab tahab meist üle olla, kuulutab meid lollideks. Võideldakse nende viirastuste ja pettepiltide vastu, mis pahandajatel on tekkinud mõne mu loo lugemisel, mida ma ise aga ei ole osanud uneski näha.

    Oluliseks sammuks eesti intelligentsi mõtlemis- ja vaidlemiskultuuris on hiljutine “Edasi” veergudel ilmunud kirjutis.2 Ka selle autorit häirib, et “huvi Naani kirjutiste vastu on rahva hulgas hiiglasuur”, kuid tavasid rikkudes ei vaidle ta oma muljete, vaid juba oponendi tegelike väidete vastu, ja see ongi väga oluline samm edasi.

    Siinkirjutaja seisukohti refereeritakse ja tsiteeritakse järgmiselt:

    “1. Maailma ei valitse mitte tõde, vaid arvamus, stereotüüp. Enamik inimesi on rumalad, sest nende mõtlemist ei juhi mitte intellekt, vaid emotsioon.

    2. Asi peaks olema teistpidi, sest: “Kui inimkond õpib ära mõtlemise, osutub tema ellujäämine täiesti mõeldavaks. Muidugi korraliku pärismõtlemise, mitte emotsionaalse ligadi-logadi ersatsmõtlemise, mille ta sai kätte üsna varsti pärast puu otsast alla tulemist, mis on aga paljudele inimestele ikka alles põhiliseks mõtlemistüübiks”.”

    Edasi: “Oma esimese teesiga on Naanil tuline õigus. Rohkem kui õigus”. “Mitte suuremat osa inimestest, kõiki inimesi juhib emotsioon”. “Tunded veavad eest, mõistus lohiseb järel”. “Emotsiooni ja intellekti, arvamuse ja tõe vahekord on töömehe ja tööriista, puusepa ja kirve vahekord”.

    Seega ei saa ka uutmoodi mõtlemine midagi lahendada.

    Poleemika kogu paatos ongi suunatud minu teise teesi vastu, mis võetakse (õigesti) kokku järgmiselt: Naani (lisagem: juba Sokratese) arvates “inimhädade põhjus on rumalus, ka kurjus tuleb rumalusest”… Ja küsitakse: “Kui prooviks natsionaalsotsialismigi inimrumaluse kaela ajada? See meil küll ei õnnestu. Natsionaalsotsialismi teenistuses olid kahekümnenda sajandi meditsiiniprofessorid ja filosoofiadoktorid.”

    Olid küll, aga mis siis? Professorid on inimesed. Kui neile korralikult maksta ja anda eelistoidukaart, veel parem nakatada nad massipsühhoosi, siis võib neid panna näiteks kaameli või lutikagi teenistusse, see pole küsimus. Samuti ei omanud mingit tähtsust kodanik Adolf Hitleri vaated, ajalooliseks teguriks sai Hitler muutuda vaid jumaldatava rahvajuhina. Küsimus on ikkagi selles, miks mass järsku hakkab patoloogiliselt jumaldama Hitlerit, Homeinit3 või Pol Pothi.

Massiteadvus ja isikukultus

    Kampucheas tapeti kolm miljonit inimest. Kes tappis? Lohutav, jaanalinnulik oleks vastata: klikk. Nimepidi nimetatakse tavaliselt kolme isikut, kuid kriitiliselt mõtlev eesti intelligent arvab, et küllap neid pidi olema rohkem. Vahest tervelt kolmkümmend või koguni kolmsada. Ent kui palju jõuaksid tappa kolm või ka kolmsada?

    Kui Vietnami väed olid ulatanud oma abistava käe ja punased khmerid lahkuma sunnitud, näidati ajakirjanikule mõnda poisikest, koletist, kes oli tapnud üle saja inimese. Kuid need olid ikkagi rekordimehed, keskmine punane khmer tappis vahest kümme. Seega mitte kolme – ligi kolmesaja tuhande inimese patoloogilisena tunduvas verejanus peitub võti nähtuse mõistmiseks.

    Küsimus on alati massiteadvuses!

    Nähtavasti peab inimene alati midagi jumaldama ja vastavaid kombetalitusi täitma. (Vähemalt seni on see nii olnud.) Jumaldatud on krokodille, veiseid, jt. loomi (zoolaatria), esivanemaid, vett, tuld (pürolaatria), oletatavaid olendeid (religioossed kultused), suguelundit (fallosekultus), valitsejaid (isikukultus). Fallosekultuse mälestusmärgid on võimsad (vastava elundi hiiglaslikud kivist mudelid), kuid isikukultuse omad trumpavad nad üle. Näiteks Egiptuse püramiidid, millest mõni ligi viis tuhat aastat vana, on ju puhtal kujul isikukultuse sünnitised. Ei jumaldatud ainult vaaraosid; ka paljud teised valitsejad Pärsias, Roomas, Bütsantsis ja mujal olid juba eluajal kui mitte päris jumalad (deus), siis jumalustatud (divus) olendid.

    Nii püsival nähtusel nagu kultus peavad olema mingid sügavad ja püsivad juured meis endis. Nähtavasti on üks tähtsamaid psühholoogilisi juuri hirm ja vastutuse kartus, tahtmine veeretada vastutus oma saatuse eest millelegi või kellelegi teisele. Igati mõistlik ja pealegi väga mõnus kultus oleks ilusa targa naise kultus, kuid naisi me eriti ei usalda, eelistame puuslikku, püha krokodilli, püha fallost või suurt juhti ja õpetajat. (Kõige kergemini on jumaldatavaks rahvajuhiks alati saadud suurte tapmistega.)

    NSV Liidus valitses üle kahe aastakümne Jossif Stalini isiku kultus; see sai alguse pisut üle poole sajandi eest ning paljastati kolmkümmend aastat tagasi NLKP XX kongressil (1956). Stalin oli selleks ajaks surnud ja mass enam-vähem küps elama kultuseta. Just enam-vähem, sest üsna varsti hakati küllalt energiliselt nõudma: lõpetatagu juba ükskord see Stalini materdamine, ära tüütab! (Isikukultuse paljastamine tähendas ju nii või teisiti näpuga näitamist ka massi enda rumalusele, aga seda talub mass ja massiinimene kõige vähem, nende ilmeksimatus on alati suurem kui paavsti oma.) Bürokraatiale olid need energilised nõudmised muidugi teretulnud. 1964. aasta oktoobrist hakkaski sõna “isikukultus” trükipildist ja kõnedest kiiresti kaduma. Näiteks ei märkinud ajalehed-ajakirjad ja muud väljaanded hukatute ja hukkunute elulugudes enam, et “hukkus ebaseaduslikult represseerituna, postuumselt rehabiliteeritud” või (Ordžonikidze puhul), et “isikukultuse olukorras lõpetas elu enesetapuga”.

    Erandeid sellest kakskümmend aastat kestnud vaikimisest leidus äärmiselt vähe. Näiteks hakkasid pärast 1965. aastat ilmuma viisteist mitmeköitelist universaalentsüklopeediat; neljateistkümnes (Suure Nõukogude Entsüklopeedia kolmas trükk, 1970–1978, ja kolmteist vabariiklikku) puudub artikkel “Isiskukultus”, konkreetsete isikute elulugudes ei leia vihjetki represseerimisele. Erandiks, kus kõik see olemas (seejuures järjekindlalt ja koos mõnede teistegi “konarlike” minevikufaktidega), on ENE (1968–1976, lisaköide 1978).

    ENEle ja teatud asjaloludele toetudes said meie vabariigi väljaanded veel mõnda aega pärast 1965. aastatki minevikutraagikat märkida. Ent kui näiteks 1984. aastal tähistati Jaan Anvelti 100. sünniaastapäeva, siis avaldasid peaaegu kõik väljaanded küll vastavad artiklid, kuid üheski neist ei olnud enam sõnagi represseerimisest (loomulikult siis ka rehabiliteerimisest mitte). Olukord muutus järsult alles pärast NLKP XXVII kongressi. Johannes Käsperti 100. sünniaastapäeva artiklis peab “Aja Pulss” (nr. 9 1986, trükkida antud 17. IV) piirduma sõnadega “suri 1937. aasta 4. novembril”, “Rahva Hääl” (21. mai) saab aga juba taas märkida tema represseerimist. (Alates äsja ilmunud teisest köitest on loomulikult ka uues ENEs selles suhtes kõik jälle nagu vanaski.)

    Ja nüüd siis küsimus iseseisva mõtlemise harjutamiseks. Kui entsüklopeediate peatoimetajad saavad teha, mida heaks arvavad, siis miks kasutas seda võimalust ainult üks viieteistkümnest? Kui aga ei saa midagi, kuidas siis üks ikkagi sai?

    Üldiselt on vastus hästi teada: meie tegemised-tegematajätmised on üldjoontes määratud mitme etteantud tingimusega, eelkõige ajastuga, kuid midagi sõltub alati ka meist endist. See teebki nii ajaloo kui eluloo ütlemata huvitavaks. Kuid enamasti eelistame mõtlemisele tunnustatud mõttestampe ja usku Püha Fallose ilmeksimatusse.

    Ajalool on oma kindel loogika, kuid see ei määra sündmuste käiku üheselt, jäigalt, vaid ainult tendentsina. Kuid tendentsi vastu ei saa.

    Kui ajalugu saaks kulgeda ilusate loogiliste skeemide järgi, siis poleks J. Stalini isiku kultust loomulikult tekkinud. Veel vähem saanuks tekkida hilisem häbelikkus. Ent selline ei ole ajalugu kunagi, ta on alati konarlik, vastuoluline, tihti paradoksaalne ja enamasti ka halastamatu.

    See on tüüpiline intelligentlik vaimuonanism, kui näiteks kõneldakse innukalt mingist ilusast nunnulikust, ohvritevabast kolmandast teest. Näiteks, et “meile” ei sobinud ei Stalini ega Hitleri variant. Ent mingit kolmandat teed polnud lihtsalt olemas. 1930.–1940. aastatel seadis ajalugu küsimuse halastamatu ühemõttelisusega: kas Stalini vastu (ja sel juhul kindlasti koos Hitleriga) või Hitleri vastu (ja siis tingimata koos Staliniga). Seda mõistis suurepäraselt näiteks kõige järjekindlam, kuid ka kõige targem antikommunist Winston Churchill: kuna Hitleriga ta ühist teed ei leidnud, siis läks ta kõhklematult Staliniga.

    Meie rindemeestele – võin seda kinnitada peale muu ka enese, kahel korral pihta saanud eesliinimehe kogemuste najal – sümboliseeris Stalin kodumaad ja võitu. Stalini isiku kultuses leidus selles kontekstis, sõduritemassi emotsionaalseid vajadusi arvestades, ka küllalt positiivset. Loomulikult olid endised rindemehed need, kellele pärast 1956. aastat eriti teravalt tundus, et Stalini lahmimisega on liiale mindud, ja kes nõudsid 1960. aastail selle “häbiväärse tegevuse” lõpetamist.

    Allakirjutanugi elas oma ülemjuhataja paljastamist sügavalt üle. Tunnetega, hingega olin rindevendadega päri, kuid mõistus ütles, et emotsioonid kisuvad valele teele. Sotsialismi tuleviku huvides tuleb isikukultuse kahjulike tagajärgede valgustamist jätkata. Ilma hüsteeriata, tasakaalukalt, kuid tingimata jätkata. Just seda ENE tegigi. (Olen muidugi tänulik kõigile neile Moskvas ja Tallinnas, kes julgesid selles väga riskantses, kuid hasartses ja huvitavas mängus kas või passiivselt kaasa lüüa. Näiteks “ei märganud midagi”.)

    Olgu see ühtlasi konkreetseks näiteks, kuidas nimelt tegutseb ratsionaalne mõtlemine, mida emotsioonid (hasart) võivad küll kõvasti ergutada, kuid ei pääse risustama.

[2.]

[“Horisondis” nr. 4 vaagisime uutmoodi mõtlemise vajalikkust ning emotsionaalse ja ratsionaalse optimismi vahekorda. Nüüd lähemalt teadus- ja tehnikarevolutsiooni peaprobleemist: inimesest, inimvaimu vastandlikest tahkudest.]

Kaks ellujäämise strateegiat

Ainult 20 protsenti mereõnnetustest saab mingil määral seletada teatud objektiivsete põhjustega, ülejäänud 80 on tingitud meeskonnaliikmete uskumatust lohakusest ja vastutustundetusest. Eeldatavasti iseloomustavad ka kõiki teisi katastroofe umbes samasugused suhtarvud.

    Eeltoodu modelleerib teatava olulise tahu pealt kogu nüüdisaja üliparadoksaalset olukorda maailmas. Teadus- ja tehnikarevolutsiooni (TTRi) peaprobleem ei ole tehnika, vaid inimene, tema karjuv vastuolulisus. Ühelt poolt loob inimintellekt fantastiliselt täiusliku tehnika ja vajaduse korral varustab selle kavala, lollikindla ja mitmekordse blokeeringu ning signalisatsiooniga. Teiselt poolt aga vastandab inimene tehnika tarkusele oma eneseteostusliku oinalikkuse ja lutikalisuse ning tuleb tihti “võitjaks”: lülitab välja kõik blokeeringud ja hoiatusvahendid ning tekitab ikkagi avarii või katastroofi. Vahel hukkub seejuures ka ta ise, kuid hukutab veel kümned või sajad, aineline kahju aga võib küündida miljonitesse ja miljarditessegi.

    Nii meie vaimu kõikvõimsuse kui ka selle oinalikkuse juured peituvad väga kauges minevikus. Nad võivad jääda püsima inimkonna viimase esindaja viimase hingetõmbeni.

    Niipea, kui meie karvane esivanem puu otsast alla tuli, hakkasid omavahel võistlema ja võitlemagi kaks ellujäämise strateegiat: ratsionaalne (mõistuslik, mõistlik) ja irratsionaalne. Esimene lähtub sellest, et nähtused alluvad teatavatele kindlatele seaduspärasustele, mille tundmaõppimine annab võimaluse nende saabumist ette näha ja neid meie huvides mõjutada. Selle strateegia põhiliseks tööriistaks on mõtlemine, viimase sihiks aga teoreetiliste ja praktiliste ülesannete (probleemide) lahendamine.

    Teine strateegia püüab mõjutada nähtusi nõidumise, loitsimise, sõnumise, tabude, palvetemise ja rituaalidega, sealhulgas inim- ja muude ohvrite toomisega kujuteldavatele irratsionaalsetele (sealpoolsetele) jõududele.

    Esimese strateegia järgi tulevad kõik hädad rumalusest, teise kohaselt mõistusest (liigsest tarkusest ja sellest tingitud kõrkusest ja patususest, millega pahandatakse sealpoolset).

    Pärast seda, kui olime sadu tuhandeid aastaid söönud toorest liha, ütles tärkav ratsionaalne mõtlemine: aga seda võiks ka küpsetada! Esimesed uuendajad notiti arvatavasti maha kui mässajad esivanematelt päritud igipõliste ja igaveste elamisreeglite vastu, mille rikkumine toob paratamatult kaasa mingid suured õnnetused. Kuid juba mõne tuhande aastaga võidi harjuda, sest veenduti: midagi ei juhtu, küpsetatud liha aga on väga maitsev. Pealegi teeb tuli koopa soojaks.

    Paradokside paradoks seisneb selles, et kuigi ratsionaalne strateegia sammub võidult võidule, on temasse alati suhtutud suure umbusalduse ja isegi vaenuga: irratsionaalne ei ole kunagi andnud midagi reaalset, ometi kummardatakse seda praegugi. Miski ei takista inimest uskumast, et näiteks haigusest sai ta lahti mitte ravimise ratsionaalse strateegiaga (penitsilliini), vaid irratsionaalse (palvetemise) läbi. Nõnda jääb lootus, et kui peaks tulema haigus, mille ravimiseks vahendeid veel ei ole, leidub siiski võimalus terveks saada.

    Emotsionaalsus on kõigi raskete haigete, rumalate, laiskade, saamatute, mitte just eriti ilusate, lüüasaanute ja ilmajäänute universaalne päästerõngas. Selle täielik väljatõrjumine ratsionaalsuse poolt ei tule kõne allagi. Ja seda ei tohiks ka taotleda: oma päästerõngas olgu ka nõrkadel.

Ratsionaalne optimism

Mingid põhjendamatud lootused, kallid viirastused, tiivustavad miraažid, helged fantoomid osutuvad vajalikuks ka kõige järjekindlamale ratsionalistile. Nad etendavad temagi elus suurt osa. Tõhusa miraaži loomise oskus on õieti niisama tähtis kui viljaka ratsionaalse mõtlemise võime; tõelised õnneseened on need, keda Allah õnnistanud mõlemaga (või kes taibanud ise neid endas arendada). Väga hea, kui teil on temake. Veel parem, kui suudate fantaseerida ta ingliks, ületamatult hea, kui jumalannaks. Mehele, kellel olemas oma isiklik jumalanna, on meri põlvini, kõik mured ja hirmud samahästi kui olematud, kõik laabub, ka ülikeerukad küsimused lahenevad, sest mõtlemine käib siis nagu hästi häälestatud masinavärk.

    Kui säärast jumalannat ei ole, võib jumaldada ka püha krokodilli ehk siis ilmeksimatut juhti ja õpetajat. Või veel midagi muud. Kõige hukatuslikum, kui te ei suuda leida endale üldse mingit pühadust ning olete asunud viletsaimale – kõige eitamise (nihilismi) teele.

    Nõnda on see individuaalse teadvuse (ja alateadvuse) tasandil, kuid need arenesid välja ajalooliselt suhteliselt hilja. Sadade tuhandete aastate jooksul valitses täielikult kollektiivne teadvus (ja alateadvus), algul muidugi tol kõige algelisemal kujul, mida Marx nimetab karjateadvuseks. See termin ei ole loomulikult mingi emotsionaalne (ala)vääristav hinnang, vaid täpne teaduslik termin, iseloomustades meie teadvust sadu tuhandeid aastaid kestnud üleminekuajal, kui me enam polnud päris ahvikari, kuid tõeline ühiskond ka veel mitte. Olime ürgkari. Tabude, tootemite, müütide ja muu seesuguse sihiks ei olnud niivõrd maailma tunnetamine kui karja kooshoidmine. See oli tollal võrreldamatult tähtsam ülesanne, sest karja lagunemine, isegi ainult ühtekuuluvustunde nõrgenemine tähendas kõigi hukkumist.

    Ürgkarjade kujunemine hõimudeks jt. etnosteks viis karja(massi-)teadvuse uue iseloomuliku kihi – tribalismi (ustavuse suguharule), natsionalismi, šovinismi, rassismi kujunemisele. Natsionalism on massiteadvuse ürgsemaid, irratsionaalsemaid ja püsikindlamaid osi. Kuid see on suur omaette teema.

    Karja kooshoidmise ülesandest on välja kasvanud ka teine, peaaegu niisama püsikindel ja põikpäine nähtus – traditsionalism, umbusk ja kahtlus kõigi uuenduste suhtes, samuti vaen ratsionaalsuse vastu. Uuendused ja ratsionalism seavad ju paratamatult (kas siis otse või kaudselt) kahtluse ja löögi alla mingi tabu või müüdi, kujutades seega põhimõtteliselt surmaohtu karja koospüsimisele.

    “Võtku mürki!” ja “Löö ta risti!” on seepärast igasuguse karja- ning sellest arenenud massiteadvuse loomulik hoiak.

    Kaks tosinat sajandit tagasi oli siiski käes aeg, mil võis juba selgesti välja öelda: maailma tunnetamine muutub kogu koospüsimisest tähtsamaks, inimsoo edasiminek sõltub otsustaval määral ellujäämise ratsionaalse strateegia üha laiemast rakendamisest ja irratsionaalse taandumisest. Sokratese nimi tähistabki säärast vaimu pöördepunkti. Seda tunnistavad nii tema pooldajad (kõige selgemini Hegel) kui ka kõige järjekindlamad vastased (eelkõige Nietzsche). Õige lühidalt võib peamise selles pöördes võtta kokku kahes teesis: a) mõistus on hinge tüürimees ja b) keegi ei eksi nimme, meelega, vabatahtlikult, vigu tehakse rumaluse tõttu. Mõlemat teesi kokku on õigustatult nimetatud ratsionaalseks optimismiks (rumaluse vähenemisel teeb nii inimene kui inimkond ka vigu vähem).

    Kirjutise eelmises osas refereeritud poleemika ongi üks tüüpilisi näiteid. Naan (1983): kui inimkond õpib ära korraliku pärismõtlemise (uutmoodi mõtlemise), on tema ellujäämine täiesti mõeldav. Oponent (1985): sellest ei tule midagi välja, sest mõistus on (kõigil inimestel ja alati) vaid emotsioonide tööriist.

    Kas seda tuleb mõista nõnda, et meil seega ei ole üldse mingeid lootusi ellu jääda? Kas võtame kohe valged linad ümber ja marsime surnuaiale? Aga seda pole siiski kunagi hilja teha, enne võiks ikka katsetada ellujäämisega.

    Mõistagi peame tundma ka oma nõrku kohti.

Meie hinge tumedad osad

Juba Sokratese õpilase õpilane Aristoteles märgib, et Sokrates arutleb nõnda, nagu ei leiduks inimhinges üldse midagi tumedat.

    Francis Bacon juhtis tähelepanu meie mõistuse iseloomulikele eksitustele (“viirastustele”) ja näitas, kuidas tõelise teaduse kujunemiseks tuleb hing nendest viirastustest puhastada. Teadust võikski iseloomustada kui tegevust, mille aluseks on kõige järjekindlam enesekriitika. Selles mõttes on ta kõigist teistest vaimuavaldustest tükk maad vähem hinge tumedate osade mõju all.

    Suureks sammuks edasi inimkonna enesekriitikas oli Sigmund Freudi, Carl Gustav Jungi jt. psühhoanalüüs. Selle kaudu hakkasime mõistma, et meie hinge tumedad, enda ja teiste eest varjatud osad võivad olla vähemalt niisama tähtsad kui nähtavadki. Või osutub teadvuse ja alateadvuse suhe koguni umbes samasuguseks nagu jäämäe nähtava ja veealuse osa vahekord? Nüüdisaja massipsühhooside valguses vääriks vast erilist tähelepanu just Jungi õpetus kollektiivsest alateadvusest ja seal märatsevatest arhetüüpidest (koopamälestustest)4.

    Kõik need avastused tekitasid niisama suurt pahameelt kui Darwini omagi. Kas tõesti ei piisa sellest, et oleme ahvi sugulased? Kas peame omaks võtma veel ka seisukoha, et peale vaimutemplite peituvad meie kõigi hinges ka vastikud vaimupeldikud?!

    Teatavaks vahendajaks teadvuse ja alateadvuse vahel on emotsioonid. Teadvus võib neid seada oma teenistusse, näiteks mõtlemise ergutamiseks, kuid tihti haarab ohjad oma kätte alateadvus ja siis hakkavad emotsioonid mõtlemist moonutama, risustama, kiiva kiskuma.

    Argimõistus väidab, et “oma silm on kuningas”, ent teab juba sedagi, kuidas “hirmul on suured silmad”, mil moel tunded võivad moonutada taju. Vastavad psühholoogilised uuringud kinnitavad seda igakülgselt. Seega saab teabe risustamine alguse juba enne selle töötlemist mõtlemises (seal risustamine ja moonutamine enamasti jätkub). Valge ameeriklane näeb kurjategijat enamasti värvilisena. Ta võib pärast täiesti siiralt imestada: “Kuidas siis nii, ei olegi neeger? Aga ma ju nägin oma silmaga, et oli neeger!” Keskajal nägid kümned tuhanded inimesed niisama selgesti nõidade luualendu ja nende paaritumist saatanaga. (Luualendu nägid suuremalt jaolt mehed, nõid oli sel juhul vana ja inetu. Teist tegu nägid peamiselt vagad mutikesed, nõid osutus siis nooreks ja häbematult ilusaks.)

    “Valetab nagu pealtnägija,” tavatsevad öelda ajaloolased ja juristid. Ent puänt selles seisnebki, et enamasti pealtnägijad ei valeta, vaid tõesti näevad asju omamoodi. Isegi kõige täiuslikum meie meeltest, nägemine, võib kohutavalt alt vedada. Ainult enam-vähem neutraalseid asju enam-vähem tavalistes tingimustes näeme enam-vähem sellistena, nagu nad tegelikult on. Muidu kipume nägema peamiselt seda, mida kardame või ihaldame. Nõidade põletamine tuli lõpetada eelkõige selletõttu, et neid enam ei nähtud, massi maailmanägemisse säärased viirastused enam ei mahtunud, läks tarvis teistsuguseid. Üldiselt aga on fantoomid, miraažid, viirastused ennast terveks (kaineks) mõistuseks tituleeriva argi-(tava-)mõistuse lahutamatu ja iseloomulik koostisosa. Mida nimelt millal nähakse, kas nõidu, UFOsid või rahvavaenlasi, see on muidugi omaette huvitav küsimus.

    Hinge tumedate külgede olemasolu peaks viima järeldusele: peame olema väga valvsad iseenda suhtes. Ent see on ebamugav. Enesekriitikast palju ahvatlevam ja “loomulikum” on muidugi eneseõigustamine ja eneseimetlemine. Mõtlemine on üldse palju tülikam kui alistumine instinktidele ja “koopamälestustele”.

Kuuldagu ka teist poolt

Nagu lugeja juba nägi, muutus siinkirjutaja õige varakult õige järjekindlaks ratsionalistiks, mõistuse ja loogika kummardajaks. Ent järjekindla ratsionalisti raudseks mängureegliks on audiatur et altera pars (kuulatagu ärka ka teine pool).

    Ülikoolis õppisin füüsikat ja valmistusin saama eksperimentaatoriks, kuid ajalugu, filosoofia ja eriti filosoofia ajalugu köitsid endiselt või isegi järjest enam. Kõige põhjalikumalt kiindusin Aristotelesse ja seejärel – juba eluks ajaks – Hegelisse. Rindekogemuste ja muude äärmiselt ebastandardsete muljete põhjal hakkasin aga tundma, et midagi jääb minu teadmistes ja mõtlemistehnikas ilmselt vajaka. Muidugi: puudub süsteemsus!

    Üheks suuremaks vedamiseks elus pean seda, et õnnestus läbi teha parim olemasolevatest aspirantuuridest just nimelt filosoofia ajaloo alal. Meie kateedris oli kaks akadeemikut ja kaks NSVL TA korrespondentliiget, ülejäänud professorid kuulusid vana vene humanitaarintelligentsi paremiku hulka. Üksnes igapäevane suhtlemine sellise vaimueliidiga annab ütlemata palju. Nõudmised olid väga kõrged. Ja mis järgnevas elus ikka ja jälle marjaks ära kulus, oli see, et võtsime läbi ka väga põhjaliku loogika ja loogika ajaloo kursuse ning tegime vastavad kandidaadieksamid. Võiks öelda, et relvastati meid tõesti kapitaalselt.

    Ja nüüd avaneski võimalus korralikult ära kuulata ka “teine pool”, ratsionalismi leppimatud vaenlased.

Sokrates ja Nietzsche

Oma elu viimased 11 aastat oli kuulus voluntarismi ja nihilismi laulik Nietzsche vaimuhaige. Kuid juba kaua enne seda sarjas ta mõistust, ratsionalismi ja eriti Sokratest halastamatult (ja andekalt).

    Sokratese surmapattudeks pidas Nietzsche optimismi ja “instinktide hävitamist”. Sokratese-eelne instinktidele ning müütidele rajatud müstiline, irratsionaalne ja traagiline maailmanägemine on Nietzsche arvates ainuõige, loomulik.

    Üsna ootuspäraselt sai see filosoofia (labastatud kujul) üheks natsionaalsotsialistliku ideoloogia lätteks. Instinkt, müüt ja irratsionaalsus on paljude demagoogiliste “õpetuste” tähtsamaid märksõnu, mis väga meeldivad märatsemishimulisele massile, sest vabastavad ta mõistuse ja kõigist muudest “ahelatest”.

    Isiku, eriti aga isiksuse seisukohalt on Nietzsche õpetus kapitulantlik, kutsub kuulekalt alistuma oma hinge tumedatele osadele ja muutuma seega ka välise manipuleerimise objektiks, vaimustunult kuristikku marssiva inimkarja osakeseks. (Dokumentaalfilmi “Harilik fašism” tuleks näidata igale uuele põlvkonnale, võib-olla korduvaltki.)

    Siinkirjutajale oli Nietzsche tudeerimine kasulik mitmes mõttes. Lugupidamine Sokratese ja üldse ratsionalismi vastu tugevnes veelgi. Sain eriti hästi aru, kui tähtis on valvsus iseenda suhtes, pidev enesekriitika ja -iroonia. Ilma nendeta võib inimene eneselegi ootamatult uppuda mõnes oma vaimupeldikus. Või muutuda ühe või teise eeselliku idee hüpiknukuks. Eriti aga hakkas huvitama alateadvuse ja “viirastuste” teadliku mõjutamise (juhtimise, tüürimise) probleem.

    Et emotsioone, sealhulgas kõige ohtlikumaid (hirmu ja raevu) saab taltsutada, selles pole kahtlust, partisanisõjas ja rindel sai seda treenitud. Nii puht teoreetiliselt kui ka pika praktika najal olen nüüd veendunud, et tugevasti arendatavad on üldse kõik inimvõimed (näiteks kujutlusvõime, oskus fantaseerida naine jumalannaks), viirastusi ja alateadvuse sügavamaidki kihte aga suudab teadvus mingil määral mõjutada.

    Inimene ei ole määratud olema oma instinktide ja emotsioonide ori!

    Argimõistus ja ilukirjandus (kes peab ju paraku orienteeruma eelkõige sellele) on loonud vägeva stereotüübi, mille kohaselt ratsionalist on külm, kaalutlev ja selle tagajärjel siis ka mitte eriti õnnelik inimene. Meenutagem kas või ühte kõige populaarsemat kirjanduslikku kuju, Conan Doyle’i Sherlock Holmes’i: autor esitleb teda kui ideaalset mõtlemismasinat, kes on vaba kõigist kirgedest ja ei ole näiteks kunagi armunudki!

    TTRi tingimusis ei ole see klišee enam ainult tobe, vaid ka ohtlik. Küllalt levinud, eriti noorte hulgas, on ettekujutus, et ainult irratsionaalne elamisstrateegia võib teha õnnelikuks. Positiivsed emotsioonid iga hinna eest ja mis tahes vahenditega! Atsetooni nuusutamine, etanooli sissevõtmine, tasuvate ametikohtade tagaajamine või koguni pidev varastamine ja sahkerdamine, naiste jahtimine – ja ei mingit õnne.

Mind pahaseks teeb naiste sugu:

ei viitsi ma neid vahtida,

ei jõua kõiki jahtida,

nii suur on ilmas naiste sugu.

kui palju sääl o’s prahti ka!

    Aga kes käsib jahtida? Pealegi prahti? On võimalik ka hoopis teistsugune elamisstrateegia – ratsionaalne ja ratsionalistlik. Teete pidevalt seda kõige raskemat ja vastumeelsemat tööd, nimelt mõtlete, kuid selliselt, et ühel ilusal päeval muutub see suurimaks naudinguks. Ja siis märkate, et kõik muu tuleb nagu iseenesest, muutute nagu magavaks kassiks, kellele kõige magusamad hiirekesed jooksevad ise suhu. Võimatu? Sugugi mitte, kuid hiirekeste kvaliteet sõltub muidugi täiel määral mõtlemise tasemest. Ja siis ei teki teil kunagi mõtet prahist, kujuneb raudbetoonkindel veendumuse, et naine on looduse kõige geniaalsem leiutis. Ja kõik muu samas vaimus.

    Muidugi ei ole selle mudeli realiseerimine kuigi lihtne. Mõtlemist, nagu viiulimängu, peab harjutama iga päev. Hulleminigi – iga tund, iga minut. Muidu hakkab kvaliteet kiiresti langema, mida kaugemale edasi, seda kiiremini. Ka uue info vastuvõtmine muutub raskemaks, vanurieas5 aga enamasti praktiliselt võimatuks. Kõige viljakamat õpiaega on mõistlik kasutada võimalikult intensiivselt.

    Muidugi saab mõtlemist treenida ka enam-vähem riskivabalt, kuid mida vähem riskime, seda vähem saavutame. Kes ei taha üldse riskida, see peab harjuma mõttega, et saavutuseks on võib-olla null.

    Kedagi ei saa sundida kirjutama artiklit “reaktsioonilise einsteiniaanluse” (s.o. relatiivsusteooria) kaitseks (1951) või “Võimu ja vaimu” (1969), mis leiab heakskiitu alles 18 aastat hiljem, või toppima entsüklopeediasse isikukultuse asju (näiteid võiks jätkata), kuid uskuge, miski ei terita mõtlemist paremini kui sellise lootusetu mängu puhas väljamängimine. Ja miski ei pane ka verd mõnusamalt käima ja ei tekita kõige huvitavamate naiste uudishimu rohkem kui just selline hasartne riskimine.

    Endastmõistetav peaks olema maailma mõtlemiskultuuri pidev jälgimine. Muidu võib kergesti juhtuda nagu eesti intelligentsi enamikuga: uutmoodi mõtlemise ja inimteguri kontseptsiooni võidakse pidada mingiteks verivärsketeks loosungiteks, aimamata, et USAs ilmub (juba 29 aastat!) isegi spetsiaalne ajakiri “Human Factors” (“Inimtegurid”), sisuliselt on probleemistik veelgi vanem, selle juured aga koguni 2400 aastat vanad.

[3.]

[Kirjutise eelmistes osades (vt. “Horisont” nr. 4 ja 6 1987) vaagisime emotsionaalse ja ratsionaalse optimismi vahekorda ning inimvaimu vastandlike tahkude seost. Nüüd lähemalt sellest, milliseid tõkkeid seab revolutsioonilistele ümberkorraldustele ja ühiskonnaelu demokratiseerimisele massiteadvusele toetuv bürokraatia.]

Bürokraatia vastupealetung

Uutmoodi mõtlemise ja inimteguri probleemistik on siinkirjutajale, nagu arvatavasti tuhandetele inimestele maailmas, juba kolm aastakümmet midagi endastmõistetavat, lahutamatu osa tema “minast”. Ja selles ei ole midagi eriti originaalset, sest see tähendab lihtsalt kaasaminekut maailma mõtlemiskultuuri, täpsemalt – selle ratsionalistliku, sokratesliku arenemissuunaga. See kaasaminek aga oli siinkirjutajale loomulik, võib-olla paratamatugi kogu eelneva ettevalmistuse tõttu, millest juba oli juttu.

    Ent ühegi reaalse inimese elulugu ei saa kulgeda ainult ülemaailmsel taustal, sest ta on ka mingi riigi, rahva ja rahvuse osake, see aga lisab globaalsele taustale regionaalsed ja lokaalsed (mitu võõrsõna järjest, aga niimoodi on täpsem, sest tegemist ei ole lihtsalt sõnade, vaid kindlate terminitega). Viimaste erikaal on vähemalt üheksal juhul kümnest koguni määrav, sest maailmakultuuri tuntakse hoopis vähem. Näiteks haaratakse tihti sellest vaid eksootilist nipet-näpet, millega saab hiilata kohvikuvaidlustes, maailmakultuuri määravad süvahoovused aga lastakse mööda külge maha joosta või allutatakse kihelkondlikule algele.

    See ei ole halb anekdoot, vaid kergesti kontrollitav fakt: kõigest mõni aasta tagasi osutus globaalprobleemide olemasolu ühele meie pretensioonikale kirjanduskriitikule täielikuks üllatuseks, kusjuures eriti häiris teda see, et nende eest keegi ei vastuta (!). Võib-olla peaks tõesti kõikjale kontoriruumidesse panema selge konkreetse teate: “Tuleohutuse eest vastutab Kalju Kaljuste, globaalprobleemide eest Marju Marjuste”?

    Ajaloolastel tuleb veel palju vaeva näha ja pead murda, mõistmaks, mis kõik juhtus ühe demograafilise inimpõlve elu jooksul, mis möödus Stalini surmast (1953) ja partei XX kongressist (1956) kuni 1985. aasta aprillini, mil said alguse praegused revolutsioonilised ümberkorraldused.

    Palju sellest, millega praegu kurja vaeva näeme, oleks saanud ära teha juba põlvkond tagasi, peale XX kongressi. Küllalt palju tehtigi, eriti varem hoolikalt varjatu avalikustamiseks, partei ja riigi elu demokratiseerimiseks, samuti dogmatismi ületamiseks. Esimesest kahest ettevõtmisest teatakse üldiselt piisavalt hästi, kolmanda illustreerimiseks tooksin näite omaenda küllaltki õpetlikest kogemustest.

    1949. aastal kirjutasin artikli “reaktsioonilise einsteiniaanluse” (s.o. relatiivsusteooria kaitseks. Väga suurte pingutuste ja kavalustega õnnestus see 1951. aastal avaldada ajakirja “Voprossõ Filosofii” veergudel diskussioonilise artiklina ja seega käivitada relatiivsusteooria rehabiliteerimise kampaania sotsialismimaades, mis jõudis edukale lõpule 1955. aastal.6

    Järgmisel kümnendil aga õnnestus avaldada sama ajakirja veergudel artikkel lõpmatusest, milles oli öeldud, et tuntud lõpmatuse definitsioon (Fr. Engelsi sulest), mis esineb kõigis õpikutes, leksikonides ja entsüklopeediates ja oli õige omal ajal, on teaduse järgneva tormilise arenemise tagajärjel praeguseks lootusetult iganenud. Puhkes vägev diskussioon, mis kestis mitu aastat ja viis sellele, et lõpmatuse käsitlus muutus palju tänapäevasemaks, mille tagajärjel marksism loomulikult ainult võitis.7

    Kaks täiesti erinevat ajastut. Esimese kirjutise avaldamine tähendas riskimist kui mitte just eluga, siis kõige muuga kindlasti, teise, palju “jultunuma” artikli ilmutamine läks aga imekergesti, valmistas isegi pettumuse, sest siinkirjutajale on alati pööraselt meeldinud just täisväärtuslik riskimine, lootusetu mängu puhas, elegantne väljamängimine.

    Käesolev näide võib-olla räägib isegi sellest, et kui areng oleks saanud samas vaimus jätkuda, oleksime praegu ammu vabad dogmaatilisest, poolreligioossest suhtumisest klassikutesse. (Mis muidugi ei tähenda, et iga edev kirjaoskamatu pisinolk võib Aristotelest või Marxi maha teha, kuid iga asjatundlik, teaduslikult argumenteeritud ja korralikult läbi vaieldud ettepanek – nagu lõpmatuse puhul – viib asja edasi.)

    Ent reaalne ajalooline areng ei ole kunagi lihtne võidukas edasiminek, kõrvalekaldumised ja tagasilöögid kuuluvad raudselt asja juurde. Nii oli ka avalikustamise, demokratiseerimise ja kõige muuga põlvkond tagasi. Belletristika, vahel aga tõelise ajalooteadusegi tasemel tekivad taolised “kahetsusväärsed hälbed” imestust ja pahameelt: nähakse kõike, ainult elevanti mitte. Selleks elevandikeseks on ühiskondlik (eriti massi-) teadvus. Lõppkokkuvõttes jääb ju alati peale see, kelle on massiteadvuse (kas või passiivne) toetus. Või nagu öeldi vanasti: igal rahval on kuningas, keda ta väärib.

    Massiteadvuse kärsitus ja heitlikkus on ajalooline tegur, mille tohutut tähtsust on kaua aega kõvasti alahinnatud.

    Uuendustelt oodatakse enamasti koheseid ja säravaid tulemusi, seepärast asendub esialgne entusiasm väga kergesti pettumuse ja isegi nostalgiaga, s.o. illusiooniga, nagu oleks hüljatud minevik olnud olevikust etem. Antud juhul küpses pettumus mitu aastat, sügisel 1964 aga “läks kvantiteet üle kvaliteediks”. Üks tõsisemaid põhjusi: kuidas siis nõnda, tsaar vedas leivavilja välja, vedas ka Stalin, Hruštšov aga hakkab vilja sisse vedama (pärast seda, kui põllumajandus olevat lõpuks jalad alla saanud)! Tol ajal tundus ka ühekordne vilja sissevedu skandaalina; et see kestab veel aastakümneid, ei osanud keegi halvas uneski näha.

    Teatav nostalgiline tagurpidikäik oleks nähtavasti paratamatult toimunud ka meeskonna vahetuseta: enne oma äkilist vananemist (1964. a. oktoober) jõudis N. Hruštšov hämmastada maailma väitega, et just tema olevatki stalinist nr. 1.

    Ajajärk, mis sai alguse 1964. aasta sügisel, ei ole kaugeltki ühetähenduslik, kuid üheks selle oluliseks tahuks on kindlasti bürokraatia ja bürokratismi8 edukas vastupealetung – partei  kongressi vaimu vastu. Isikukultuse kriitika lõpetamine, tsentralismi tugevdamine demokratismi arvel, dogmatismi vohamine vaimuelus, inflatsiooni, korruptsiooni ja stagnatsiooni järjest suuremad ilmingud on selle vastupealetungi olulisi jooni.

    Massiteadvuse vihale toetuv hästiorganiseeritud bürokraatia on võimas jõud. Mõnes liiduvabariigis ja oblastis kujunesid koguni maffia-tüüpi rühmitused, kelle pealikuid on pärast 1985. aasta pööret karistatud surmanuhtlusegagi. Ja ikkagi ei läinud vastupealetung sugugi libedalt. Paljud tuhanded inimesed võitlesid jõudumööda selle nurjumise ning XX kongressi vaimu, uutmoodi mõtlemise ja inimteguri õiguste eest. Riskimishimulise isendina lõin hasartselt kaasa. Isikukultuse asjade valgustamisest ENEs juba oli juttu, peale selle õnnestus 1968–1969. a. anda kuuest-seitsmest lasust koosnev “kogupauk” pealetungiva bürokraatliku mõtlemise pihta. Ühest “raketist” tasuks vast isegi jutustada.

Kirjatükkide seiklused

Varsti peaks ühes väga autoriteetses teaduslikus ajakirjas ilmuma artikkel “Võim ja mõistus”. Kolleegium igatahes kiitis selle üksmeelselt heaks kui uutmoodi mõtlemise avalduse. Selles ei oleks muidugi midagi iseäralikku, kui mitte arvestada ühte pisiasja: toimetus unustas kolleeegiumi liikmeid informeerida, et käsikiri ei ole koostatud praegu, vaid ligi kakskümmend aastat tagasi. 18 aasta eest see isegi ilmus ühes vähetuntud keeles (pealkirjaga “Võim ja vaim”).

    Öeldakse, et veetilgas võib peegelduda terve maailm. Nii ka siin. Kui kaks aastakümmet tagasi kirjutatud lugu tundub täiesti värskena ja uutmoodi mõtlemise sünnitisena, siis annab see üsna hea ettekujutuse, kui põhjalik pidi olema vahepealne seisak mõtlemise arenemises. Teiselt poolt, kui omal ajal suuri pahandusi tekitanud kirjutis leiab nüüd üksmeelset heakskiitu igati asjatundlike inimeste poolt, siis näitab see: käimasolevad ümberkorraldused on tõesti põhjalikud, revolutsioonilised. Isegi psühholoogiliste, loogiliste ja gnoseoloogiliste (epistemoloogiliste, kognitivistlike, tunnetuslike) põhialsuste osas.

    Seepärast tasub meenutada, kuidas nägi asi välja 18 või 8 aastat tagasi. Üsna varsti pärast “Võimu ja vaimu” ilmumist kirjutas üks valvas SDV insener kirja Walter Ulbrichti nimele: Estlandis on ilmunud häbematu teoreetiline artikkel, mille autor teeb küll näo, nagu analüüsiks bürokraatia ja intelligentsi vahekordi kodanlikus ühiskonnas, kuid esimestest lehekülgedest peale on selge, et jutt on tegelikult sotsialismist (samale seisukohale olid jõudnud valvsad seltsimehed ka koduvabariigis). Autorit peaks kõvasti karistama.

    Berliinist tuli kiri Moskvasse, sealt Tallinna. “Loomingu” toimetaja Paul Kuusberg ja siinkirjutaja astusid EKP Keskkonitee büroo ette. Lugu mõisteti muidugi hukka, kuid üldiselt suhtuti meisse leebelt, kumbagi ei karistatud ja ka otsus oli võrdlemisi pehme. Minu mulje järgi mõistsid büroo liikmed väga hästi, et teema on ülimalt hell ja seetõttu tabu, kuid sisuliselt äärmiselt vajalik. Mõnes teises vabariigis või oblastis oleks autori ja toimetaja käsi tõenäoliselt palju halvemini käinud.

    Järgneva 18 aasta jooksul oli võimalus veenduda kümneid kordi, et lugu ei ole unarusse vajunud. Loengutel mistahes teemal esitati peaaegu alati küsimus: kuidas näeb välja võimu ja vaimu probleem praegu? Ehk siis esitati mõni üsna konkreetne küsimus (või mitu), kusjuures oli selgesti näha, et artiklit mäletatakse üksipulki (või see on üsna värskelt üle loetud). Mitmel viisil sain ikka ja jälle teada, et liikvel on ka mitu isetegevuslikku tõlget vene keelde, mida arutatakse elavalt küll mõne suure Uurali tehase inseneride poolt, küll A. Kossõgini sekretariaadis, küll mõne vabariigi tähtsas konstrueerimisbüroos või instituudis. Lugu elas oma iseseisvat seikluslikku elu, kuni ühele arutatavale tõlkele (Novosibirskis) sattusidki ülalmainitud ajakirja toimetuse töötajad.

    Pisut vähem seikles teise bürokratismivastase loo “Milles on mõtte mõte?” tõlge (täieliku venekeelse tõlke avaldas ajaleht “Тартуский Государственный Университет”, edasi kopeeriti juba sealt).

    Kuna ma ei kirjuta mälestusi, vaid ainult illustreerin teatavaid mõttekäikusid, siis vahest antud näidetest piisab.

    Kaks järeldust peaksid olema käegakatsutavad. Esiteks ei ole tee kunagi kellegi ees püsti, alati saab midagi ära teha. Tarvis vaid osata riskimisest tõelist mõnu tunda. Ja muidugi mängida täpselt, ühiskonna arenemise objektiivseid vajadusi võimalikult täpselt arvestades. Teiseks: kui arvestate tõesti täpselt, siis ei jää te kunagi üksi, silm silma vastu mingi nimetu ja kõikvõimsa bürokraatiamasinaga. Sest ei ole olemas mingit ühiskonna monoliitset ühtsust, alati käib kõigil tasanditel enam või vähem äge võitlus mitmesuguste tendentside, rühmituste, suundade vahel. See võitlus võib olla väga varjatud, kuid on tingimata olemas. Oli ka seitsmekümnendatel aastatel.

    1985. aasta aprill ei olnud mingi deus ex machina, vaid eelnenud pikaajalise võitluse seaduspärane tulemus, loomulikult ka uue võitluse algus. Keskajakirjanduses on juba korduvalt esinenud mõte, et praegune võimas puhastuslaine toob pinnale paratamatult ka vahtu ja kõntsa. Rääkimata juba odava populaarsuse ihalejatest.

    Näiteks need, kes tõsise võitluse aastail oskasid vaid püksi teha või saba liputada, võivad järsku tunda ületamatut vajadust sooritada kangelastegusid. Kuid muidugi ainult täiesti riskivabu kangelastegusid. Parim võimalus selleks on kritikaanlus, kõige lahmimine. Eriti ohutu on see aastat nelikümmend tagasi aset leidnud nähtuste puhul. Pane aga paksult!

    Kuid muidugi tuleb kiirustada, lahmivate tühisuste õitseaeg on enamasti lühike. See on avalikustamise algetapp, kui massiteadvus ei taha veel kuulda mingitest keerukustest, ei hooli eriti loogikast ega faktidest, vajab eelkõige karnevali, sensatsioonilisi paljastusi ning kuhjunud viha väljavalamist (ükskõik millele või kellele). Tõdede, väärtuste ja autoriteetide mahakiskumist nauditakse algul tsirkusena, hiljem võidakse öelda juba irooniliselt, Krõlovi valmi vaimus: kae kutsikat, klähvib elevandi peale!

    Kui pikaks nimelt venivad demagoogide mesinädalad, see sõltub mitmest tegurist. Mõtlemine, nagu armastuski, käib kõhu kaudu. Mida rohkem müügil liha ja sukkpükse, seda vähem hinnatakse klähvijaid.

    Igatahes ei ole ükski demokratiseerimine ajaloos – antiikajast peale – kulgenud sujuvalt, valude, hälvete ja tagasilöökideta. Demokraatia ja demagoogia on tõsine praktiline ja teoreetiline probleem. 

[4.]

[Tõhusa mõtlemise raskustest on Gustav Naan kirjutanud “Horisondis” juba kakskümmend aastat (näit. “Täppisteadused ja kaine mõistus” – nr. 1 1967; “Matemaatika ja kultuur” – nr. 7 1968; “Emotsioonid, mõtlemine ja emotsionaalne mõtlemine” – nr. 2, 3, 4 1984; “Massiteadvus ja vaimu globaalprobleemid” – nr. 2–4 ja 6–10 1985).    Käesolevaga jõuab lõpule kirjutis uutmoodi mõtlemise probleemidest. Vaagimisel on seekord inimtegur ja bürokraatlik mõtlemine elektroonikarevolutsiooni ajastul.]

Inimtegur

USA-s ilmub juba 1958. aastast alates spetsiaalne ajakiri “Inimtegurid”, sisuliselt on aga probleemistik veelgi vanem, esineb näiteks Norbert Wieneri raamatus “Küberneetika ja ühiskond”. Armusin sellesse teosesse esimesest pilgust ja kui saabus aeg kirjutada eessõna eestikeelsele väljaandele (ilmus 1969), siis tegin seda tõelise naudinguga. Seal pakutud mõisteid ja ideid on rakendanud mitmed autorid. (Viimane silmatorganud näide pärineb käesolevast aastast.)

    Peale “inimese” kasutatakse ammu teisigi mõisteid: Homo sapiens, “abonent”, “alkohoolik”, “peigmees”, “tööjõud”, “elavjõud”, “kontingent”, “mass”, “poeetide ärritav sugu” (Horatius) ja mis kõik veel. Saja esimene mõiste “inimtegur” tuli käibele seoses sellega, et TTRi ajastu inimese vahekorrad tehnikaga on hoopis keerukamad kui harkadra aegadel, tema vigade hind on aga tuhandeid, vahel miljoneid kordi suurem.

    Üksainus inimene-operaator võib üheainsa vale nupuvajutusega jätta elektrienergiata tähtsa tehase, isegi terve oblasti või vabariigi, teine aga muuta arheoloogiliseks mõisteks korraga kolm rahvast. (Balti liiduvabariikides, mis Pentagoni kaartidel on arvatavasti vaid “Leningradi lähised” või “Balti laevastiku tagala”, elab seitse ja pool miljonit inimest, ühe allveelaeva kogupauk aga küünib kuni 200 megatonni trotüülekvivalendini, seega rohkem kui 26 tonnini iga siinse eleniku kohta.)

    Nüüdiseagse keeruka süsteemi juhtimispuldil (-paneelil) võib näha sadu indikaatoreid, lüliteid, mõõteriistu, ekraane, signaallampe… Pole sugugi lihtne leida neile õige koht operaatori vaatevälja piires. Nõnda hakatigi rääkima inimvaenulikest ja -sõbralikest pultidest ning vajadusest arvestada nende (ja igasuguse muu tehnika) projekteerimisel ka inimteguriga, s.o. inimvõimete eripärasuste ja iseloomulike piiridega.

    Kui operaatori ees löövad põlema punased tuled ja hakkavad huilgama sireenid, võib ootamatult ärgata zooloogiline instinkt, mis ütleb: surmaohust kaugemale nii kiiresti kui jalad võtavad! Ja operaator põgenebki paaniliselt just siis, kui teda läheb kõige rohkem vaja. Või teine ootamatus. Inimene tahab kangesti kõlada uhkelt, talle võib olla väljakannatamatu, et tark tehnika (neetud rauakolakad!) on temast üle. USAs on täheldatud, kuidas inimene võib järsku hakata meeletult tulistama arvutit, kogu maailmas aga märgatakse inimese kalduvust lülitada välja kõik see, mis teeb tehnika lollikindlaks (või sina pead mind – mind! – lolliks!). ning sõidavadki kokku laevad, rongid ja lennukid, kuumenevad üle reaktorid, paisatakse keskkonda järjekordsed tonnid mürkaineid jne. jne. Keegi on jälle nautinud oma “üleolekut” neetud rauakolakatest. Tehnikainimeses on ärganud poeet. Või neandertallane?

    Inimetegur ei ole naljaasi. Loodus konstrueeris inimese elamiseks koopas ning iga meie samm metslasest kaugemale läheb meile midagi maksma. Mida kaugemale edasi, seda rohkem.

    Inimesel võib tekkida ka kaitsereaktsioon, sotsiaalne apaatia (eesti keeles pisut pehmemalt: sotsiaalne väsimus). Seda saab ületada inimteguri aktiviseerimisega, mis on mitmepalgeline sotsiaalpoliitiline ja sotsiaal-majanduslik (mitte tehnokraatlik!) probleem.

Elektroonikarevolutsioon

Uutmoodi mõtlemise ja inimteguri kontseptsioonid võeti meie ühiskonnas kasutusele suure hilinemisega. Vähemalt nüüd siis tuleks neist täie jõuga kinni haarata. Kahjuks ei ole vastasseis ja kahtlused sugugi ületatud, seda peamiselt küll vist ausa intellektuaalse süütuse tõttu: tegu arvatakse olevat mingite verivärskete loosungitega, mille sisu ei ole pealegi selge. Näiteks autor, kes mõni aasta tagasi pahandas, et globaalprobleemide eest keegi ei vastuta, näib nüüd arvavat, nagu polekski uutmoodi mõtlemine dialektiline.

    Inimteguriga ei ole lood paremad. Meie kirjanikel tekkis “kõhe tunne” seoses “hiljuti (!) käibele tulnud mõistega inimtegur” (kas ei hakata Pearut ja Andrest inimtegureiks nimetama?), samuti seoses “tehnokraatliku(?) inimteguri aktiviseerimisega” jms.9

    “Omaendagi eilset ja tänast päeva vaadates võime tähele panna, et tülide, vaevade ja vigade allikaks pole niivõrd “uue” ja “vana” mõtteviisi antagonism, kuivõrd vastuolud kivipäisuse ja paindlikkuse, sallimatuse ja sallivuse, suletuse ja avatuse, põhulõugluse ja asjasträäkimise, lagastajaliku ja ehitajaliku ilmavaate vahel, vastuolud, mis ajast aega on olnud igihaljad.”10

    Vähem lilleliselt ja lühemalt: ei ole midagi uut päikese all, puha igivana hea ja kurja võitlus. Kahjuks ei vii “igavesed” tõed siin põrmugi edasi. Tõde on konkreetne, võidelda tuleb konkreetse tõhusa kurjusega, milleks viimastel aastakümnetel on olnud eelkõige just vana hea traditsiooniline, dogmaatiline mõtlemine.

    Mahajäämus mõtlemises avaldus võib-olla kõige valusamalt selles, et magasime tegelikult maha TTRi uue etapi, mis sai alguse 1970-ndate ja 1980-ndate piiril ja mida on nimetatud mitmeti: elektroonikarevolutsioon, arvutirevolutsioon, kognitiivne revolutsioon. Seda iseloomustab mikroprotsessorite ja personaalarvutite plahvatuslik levik, intellektuaalsete superarvutite tekkimine, videotehnika ja robotite võimas pealetung. Kõige minevamaks kaubaks on muutumas teave, tootmise määravaks haruks infotöötlemine.

    Selle revolutsiooni mahamagamine viis vähemalt kahele raskele tagajärjele, vahetule ja pisut kaugemale. Meie kaubad hakkasid vananema juba valmistamise ajal, see sundis pihta panema loodusvaradele. Ja kui siis naftahinnad hirmuäratavalt langesid, seisimegi lõhkise küna juures.

    Elu täis elektroonikat (sealhulgas kodus, lasteaias ja koolis) avaldab tugevat tagasimõju hingele, eriti selle kandvamale osale – tunnetusele. Ta naeruvääristab igal sammul harjumuspärast ligadi-logadi mõtlemist, virgutab mõtlemist arendama. Meil aga jääb miljonitele inimestele endiselt probleemiks lihtlabane telefongi, muu on tihti alles eksootika. Ka sajandivahetuse põlvkond astub seega ellu traditsioonilise ligadi-logadi mõtlemisega. Hilisema elukooli eest tuleb maksta ränka kooliraha.

    Lohutuseks (enesepetmiseks) sobib endiselt mõtlemine – märksõnaga müüt, tegeliku ja väljamõeldu lahutamatu segu. Tõhusaks orienteerumiseks maailmas aga kõlbab vaid logos, selge vahetegemine reaalse ja illusoorse vahel. Valvsus iseenda suhtes on seepärast tähtsam kui kunagi varem. “On vaja meeles pidada, et sellistes inimese jaoks ülitähtsates sfäärides nagu elu ja surm, tervis, armastus, välimus, prestiiž, andekus, lapsed, veendumused – nimekirja võiks pikendada lõputult – on tegelikkuse moonutamata taju praktiliselt võimatu (v. a. üksikud erandjuhtumid),”11

    Kindla peale on moonutatud ka rahvussuhete taju, peaaegu garanteeritud on moonutused võrdsuse, õigluse, demokraatia ja bürokraatia puhul.

Meie, bürokraadid

Kui vähemalt poole sajandi jooksul oli bürokratismi teema meie maal peaaegu tabu, siis praegu valitseb tõeline sellealase kirjanduse buum: ei jõua kõike ilmuvat lugeda. Sellega kaasneb (vist küll saja esimest korda viimaste aastatuhandete jooksul) ülioptimism: avalikustamise ja demokratiseerimise abil loodetakse vaenlasega juba kõige lähemal ajal toime tulla. Mõned entusiastid kirjutavad koguni bürokratismi ja isegi bürokraatia hävitamisest(!). Emotsionaalses plaanis on see lapsik maksimalism muidugi niisama mõistetav nagu mitmekümne eelmise põlvkonna tahtmine kaotada, noh, näiteks kangema kraami pruukimine või maailma vanim elukutse juba antud põlvkonna eluajal. Ent bürokraatia ja bürokratism on alati ja kõikjal suurepäraselt kohanenud nii autoritaarse kui ka demokraatliku elukorraldusega. Viimane lihtsalt aretab bürokraadi paindlikumad, tsiviliseeritumad, kultuursemad sordid.

    Naiivsusel leidub mitmeid astmeid. Esimeseks on argimõistuse põhinaiivsus, probleemide emotsionaalne “lahendamine”: sõimame mehel, naisel või naabril näo täis, tunneme kergendust (taastame harmoonia!) ja peame küsimust lahendatuks. Umbes niimoodi tuleme toime ka bürokratismi ja kõigi teiste maailmaprobleemidega, ainult selles vallas oleme tihti veelgi naiivsemad: meile piisab juba sellest, kui hästi emotsionaalselt lahmib keegi teine (kirjanik, ajakirjanik, lektor). Jätkates meie loo alguses kasutatud vuih-analoogiat, võiks öelda: esimesel juhul saame rahuldust vaimuonaneerimisest, teisel aga juba selle pealtvaatamisest.

    Kujutage ette Vana-Rooma provintsi, kus üks kirjanik sageli esineb lahmivate sõnavõttudega kõikvõimalikel teemadel, kasutades seejuures lausa “Punase raamatu” (täieliku puutumatuse) režiimi. Ükski kriitiline sõna ei pääse tema aadressil paljude aastate jooksul trükki. Siis aga lähevad moodi avalikustamine, demokratiseerimine, vaidlused, ning kellelgi õnnestub suure surmaga avaldada kohaliku ajalehe “Vox Populi” veergudel kriitika kirjaniku loogikavaba sõnavõtu kohta loogika viletsusest. Ent kõigest kolme kuu pärast kuulutab sama ajaleht sama loogikavaba sõnavõtu vaata et avalikustamise avagongiks. Lisaks sellisele 180°-sele pöördele (tagasi “Punase raamatu” juurde) võetakse tervelt kolmes ajakirjas ette kriitiku enda materdamine.

    Vaat mis võis juhtuda Vana-Roomas! Paradoksaalne, mis?

    Mitte põrmugi. Puht emotsionaalne lahmimine, eriti kui seda teha väljakutsuvalt, loogikavabalt ja faktivaenulikult, on bürokraatiale täiesti ohutu. Vähe sellest, koguni kasulik. See loob lihtsameelsetele illusiooni: äge võitlus käib, küllap siis on ka võit lähedal, võime piirduda pealtvaatamisega.

    Kui taolisi lahmijaid ei leiduks, tuleks bürokraatial nad välja mõelda – nad on niivõrd vajalikud.

    Tavaliselt ei taheta kuuldagi, et meid on imekerge ümber sõrme mässida, haneks võtta või (pardon!) tillist tõmmata (teaduslikus keeles: manipuleerida meie teadvusega). Selleks aga leidub nüüdisajal juba tervelt kakssada tõhusat võtet. Suur osa neist toetub just meie kalduvusele ajada segi probleemide lahendamine ja oma viha väljavalamine. Reklaami ja propaganda praktika kinnitab sedagi, et kõige kergem on manipuleerida just nendega, kes enesekindlalt usuvad: mind nad küll ei püüa!

    Püüavad! Sellega seletuvad tuhanded asjad maailmas. Näiteks reklaamile ja propagandale kulutatavad miljardid või tõik, et mõni poplauluke võib viia massi ekstaasi, tobedad loosungid aga tekitada verise massipsühhoosi jne. jne.

    Kärbseid pähe ajada saab meile imekergesti ainult selletõttu, et me seda ise kangesti tahame.

    Oli kunagi loomakasvatuse järsu tõusu kolme aasta plaan. Oli kuulus lause: “Need lollpead teadlased väidavad, et loomakasvatust ei saa tõsta nii lühikese ajaga, meie aga tõstame!” Ja oli tuhandete inimeste tormiline aplaus. Just viimases peitubki võti nähtuse mõistmiseks. Kui ikka väga tahad uskuda, et juba kolme aasta pärast jagub sinki külluses ja et teadlased on tingimata veel suuremad ohmud kui mina ise, siis usud ka. Kaljukindlalt. Poliitik, kes oleks öelnud: kullakesed, singiga on suuri raskusi veel kolmekümne aasta pärast, oleks endale nende sõnadega tuule alla teinud. Igal rahval on kuningas, keda ta väärib, igal rahval bürokraadid, kes pakuvad just neid utoopiaid, mida mass ihaldab kuulda.

    Bürokraatlik mõtlemine ei asu kusagil “seal”, väljaspool meid. See on tõhus vaid sedavõrd, kuivõrd see on meie endi mõtlemine, mida juhib meie kange tahtmine asendada proosaline tegelikkus lillelise näivusega. Täpsemalt: argimõtlemine ja bürokraatlik mõtlemine langevad olulises osas kokku, mõlemad on suures osas voluntaristlik-emotsionaalsed, utopistlikud mõtlemistüübid (-vormid).

    Kui ei muutu meie ise, eelkõige meie mõtlemine, siis ei muutu üldse suurt midagi ja järgmise sajandi algul ütleb mõni uus Naan jälle: paras meile!

    Õnneks muutub maailmas eranditult kõik. Pidevalt, kuigi enemasti mitte nii kiiresti, nagu nõuab tormiline TTR (eriti selle praegune etapp), tõuseb ka argimõtlemise tase. Olen rõhutanud, et see on vaimu globaalprobleem number üks ja viimased aastad kinnitavad seda eriti jõuliselt.

    Perestroika12 on minu silmis täiesti veenev eelkõige selle tõttu, et esmakordselt viimase poole sajandi jooksul ei lubata mingeid piimajõgesid ja pudrumägesid, vaid hoiatatakse: suuremad raskused seisavad alles ees! Kuid ei leidu mingit alternatiivi sotsialismile Eestis ega perestroikale kogu riigis. Küsimus on vaid selles, kuidas need ajaloo poolt etteantud objektiivsed tingimused paremini ära kasutada.

    Siinkirjutaja kindla veendumuse järgi on meil täiesti korralikud väljavaated olemas. See, et võrdlemisi lühikese ajaga eestlaste huvi ajastule kõige iseloomulikuma – teatmekirjanduse – vastu sai tõusta maailmarekordilisele tasemele, kinnitab, et kohanemine kompuutrirevolutsiooni ajastuga võib meil minna tunduvalt vähem valulikult kui maailma nii mõneski teises nurgakeses.

    Kuid moodustame siiski pisitillukese osa suurest ja järjest enam seostuvast tervikust, 0,02% inimkonnast (praeguseks juba 5 miljardit pretensioonikat inimest!). Kui inimkond õpib küllalt kiiresti ära ajakohase mõtlemise, siis on tema (sealhulgas meie) ellujäämine täiesti mõeldav.

    See ongi ratsionaalne optimism: garanteeritud ei ole midagi, kuid päris häid väljavaateid meil leidub.

***

1 Neljakümne aastaga muutub peaaegu kõik, ka eesti keel. Praegu näeks tekst välja vist selline: “… tähtsale Jaapani sõjaväebaasile Hiroshimale (Honshu saar)…” Püsima on selles lauseosas jäänud sõnad “tähtis” ja “saar”, kõik muu on muutunud…

2 “Edasi” nr. 293–296 1985.

3 Päevast päeva seisid kümned tuhanded inimesed tundide kaupa kõrvetava päikese all lootuses tabada hetke, mil ajatolla tuleb korraks rõdule ja viipab eksalteeritud massile väsinult käega.

4 Kõik me tahame midagi uut, kuid mitte liiga uut. Mõned aastad tagasi esinesin loenguga Moskva juhtivatele demograafidele ja sotsioloogidele. Väide, et sotsialistliku (seksuaal-) moraali pähe esitatakse seni kõige tavalisem külakogukonna seksuaalmoraal, võeti vastu tugeva aplausiga, kuid väide, et naiste demograafilist käitumist juhib eelkõige nende minevikukogemuste najal kujunenud kollektiivne alateadvus, tekitas mõnede daamide pahameelt. (“See on müstika!”, öeldi.)

5 Praeguse rahvusvahelise klassifikatsiooni järgi algab vanuriiga 75. sünnipäevast (vrd. artiklit “Ealised iseärasused” vanas ja uues ENEs).

6 Meil püüti kaua aega “konarlikest” ajaloonähtustest (kas või T. Lõssenko koolkonna märatsemisest bioloogias, samuti küberneetika, kvantmehhaanika, relatiivsusteooria materdamisest, demograafia ja sotsioloogia väljasuretamisest) häbelikult mööda vaadata. Tegeliku pildi taastamiseks on tihti rohkem kasu kodanlikes maades välja antud objektivistlikest käsitlustest. Eeskujulikult hästi dokumenteeritud väljaanne on näiteks kaheköiteline monograafia: Müller-Markus, S. Einstein und die Sowietphilosophie, Bd. 1, 2, Dordrecht, 1960, 1966. Esimeses köites (pühendatud erirelatiivsusteooriale) öeldakse, et “esimesena astus teooria kaitseks välja noor Eesti füüsik Naan”, teises, milles jutt üldrelatiivsusteooriast (ja kosmoloogiast), et “esimene oli jällegi Naan”. Siinkirjutaja vastavaid töid on refereeritud väga üksikasjalikult.

7 Küsimuse uurijad väidavad, et diskussioonis põrkasid kokku neli põhiseisukohta: traditsiooniline, mis oli iganenud umbes saja aasta võrra, ebajärjekindlalt mittetraditsiooniline, kvaasimittetraditsiooniline (traditsioonilis-mittetraditsiooniline) ja “järjekindlalt mittetraditsiooniline, mille formuleeris ja mida juba rida aastaid kaitseb G. J. Naan” (Философия естествознания. М., 1966, с. 200–203; Бесконечность и Вселенная. М., с. 129–135)

8 Bürokratism (nagu aristokratismgi) on sotsiaalne nähtus, bürokraatia ja aristokraatia aga sotsiaalsed kihid, nende nähtuste kandjad. Ei ole üks ja seesama ka mateeria ja materialism, sotsioloogia ja sotsiologism. Päris korrektse keelepruugi puhul ei tohiks rääkida bürokraatia (pro bürokratismi) ilmingutest ega vulgaarsotsioloogiast (pro vulgaarsotsiologism). Segadus terminoloogias kajastab peaaegu alati segadust mõtlemises.

9 “Sirp ja Vasar” nr. 5 1986.

10 “Edasi” nr. 104 1986.

11 Levi, V. Enesemuutmise kunst. (tsit. artikli järgi, mida soovitan kõigile: Pork, M. Psühholoogiline kaitse. “Looming” nr. 7 1984, lk. 969). 

12 Näib, et perestroika, nagu varem sputnik, on muutunud juba täiesti internatsionaalseks sõnaks.

Comments Off on LOGOS MÜÜDI VASTU





Kommenteerimine on suletud.



%d bloggers like this: