Gustav Naani arhiiv


ARVAMUS, STEREOTÜÜP, TÕDE
23. Mar 2010, 03:00
Filed under: 1983

Horisont 1983: 2, lk. 14-16; 3, lk. 20-22. 

Arvamus, stereotüüp, tõde

 GUSTAV NAAN, Eesti NSV TA akadeemik

 …Ta lähtub ainult säärastest seisukohtadest, mis tunduvad talle täiesti loomulikena. Mispärast nad aga talle loomulikena tunduvad, seda ta ei küsi.

Fr. Engels, Anti-Düring

[1.]

PUUDUB TEADMINE, ALGAB ARVAMINE

     “Suvel on teil muidugi niisama palav nagu teie naabritel kirgiisidel?”, küsitavat välismaal teinekord Eesti turistidelt. Ise räägime muidugi “meie karmist põhjamaisest kliimast (loodusest)”.

    Niisiis, kaks täiesti erinevat arvamust ühe ja sama nähtuse kohta. Kumb on õige?

    Mõlemad jäävad täpselt ühteviisi kaugele tõest, mis seisneb teatavasti selles, et elame parasvöötmes.

    Üldse on meil väga paljud asjad just nimelt parajad, keskmised, igati tavalised, niisugused, mis ei anna erilist alust ei eputamiseks ega oigamiseks. Tahaksime aga nii uhkustada kui ka ohata. See tahtmine ongi muide üks olulisemaid põhjusi, miks teadmiste järele tihti ei igatseta. Kui ei ole teadmisi, saame arvata. Arvata kõike, mida süda soovib. Arvata isegi seda, et oleme teadjad inimesed.

    Ajalugu liigub üldiselt inimeste soovide järjest suurema rahuldamise suunas. See käib ka arvamise-tahtmise kohta. Mitte väga kauges minevikus võis paljude seisukohtade väljaütlemise eest saada mõisatallis nahatäie, mõnede teiste (jumala, keisri ja isamaa kohta) eest ootas sunnitöö või surmanuhtlus. Nüüdisajal on pilt järsult muutunud. Kuid mõne meie kirjamehe “julge” väide, nagu tuleks “ainult tervitada igasugust isikliku arvamuse (oma tõe) väljaütlemist”, pole midagi muud kui tühipaljas retooriline ülepakkumine. Mitte kusagil ja mitte kunagi ei ole tervitatud ega tervitata mis tahes arvamuse väljaütlemist mis tahes olukorras. Vaevalt sellist absoluutanarhistlikku “sõnavabadust” kunagi ka tulla saab.

    Kui keegi röögib välja oma isikliku arvamuse, et laev läheb põhja või et väeosa on ümber piiratud, siis ei hakata temaga vaidlema, ta lastakse lihtsalt kohapeal maha. (Seejuures ei oma vähimatki tähtsust, et too arvamus võib olla ka jumala õige, tähtis on vaid tõik, et selle väljaütlemine võib tekitada hukutava paanika.) Säärane mängureegel kehtib kõikjal.

    Mis tahes maa kriminaalkoodeksis võib leida veel mitmeid paragrahve, mille alusel mõnede isiklike arvamuste väljaütlemise eest teatavates olukordades ei lasta küll maha, kuid väänatakse siiki päris priskelt. Võtame näitena kas või Eesti NSV kriminaalkoodksi. Arvamus, millel juures sõjapropaganda tunnused, võib tuua teile kuni kaheksa aastat vabadusekaotust (§ 89). Kuni kolm aastat antakse teise riikliku kuriteo, rahvusliku või rassilise vaenu või tüli õhutamise puhul (§ 72). Karistatakse selliste “arvamuste” eest, nagu teise inimese laimamine ja solvamine, alaealise kaasatõmbamine joomisele, kuritegevusele või kellegi kallutamine narkootilise aine tarvitamisele.

    Arvamus ja sõna üldse on tegu. Tihti kuritegu. Ka väga raske kuritegu, mille eest nuheldakse niisama rängalt nagu tapmise või vägistamise eest.1

    Veelgi rohkem leidub neid isiklikke arvamusi, mille eest kriminaalkorras küll ei karistata, kuid mida tsiviliseeritud inimesel tuleb siiski vältida. Näiteks: “Olete väga inetu vanamoor!”.

    Pole vist üleliigne meelde tuletada sedagi, et need, kes kutsusid tervitama igasuguse arvamuse väljaütlemist, seisid siiski väga kaugel sellest, et tervitada allakirjutanu arvamust nende endi arvamuse kohta. Ehk ongi kõlavasõnaliste avalduste kõige nõrgemaks küljeks just nende väidetav siirus, mida annab ju üsna lihtsalt kontrollida.

 KOORISMÕTLEMINE

     Niisiis ei tule tervitada kaugeltki iga isikliku arvamuse väljaütlemist. Veelgi olulisem: valdav enamik isiklikest arvamustest ei olegi isiklikud. Avalik (ühiskondlik) arvamus on selline kõikvõimas despoot, kellest julgeb üle vaadata vast üks inimene sajast; tema vastu avalikult välja astuda söandab vähem kui üks tuhandest.

    Peaaegu niisama võimas on ka grupiarvamus. “Kõik arvavad (teevad) ju nõnda” on argument, mille loogiline väärtus on täpselt null; ometi osutub see enamiku inimeste silmis väga kaalukaks.

    Mida tähendab “kõik”? Lapsik oleks arvata, et suutsime läbi küsida kõik 4 600 000 000 inimest. “Kõik” – see on mina ja minu kaks sõbrannat. Need, kes arvavad (õigemini ütlevad end arvavat) minuga ühtemoodi. Mis tahes rühm, kihelkond, rahvus, klass, riik, riikide blokk ja ka terve inimkond võivad olla ja küllalt tihti ongi vääral seisukohal. Tüüpiline näide: ühel inimesel, Kopernikul, oli õigus, kogu ülejäänud inimkond eksis. Häälteenamusega ei saa kunagi selgitada tõde, võib kindlaks teha ainult seda, mida tahab enamus.

    Teatavasti pooldas Venemaa talurahva enamik 1917. aastal mitte bolševike, vaid esseeride agraarprogrammi.2 Hääletuse tulemused aga ei ütle midagi selle kohta, missugune programm oli õige, vaid ainult seda, milline olemasolevatest tundus talurahvale tol hetkel vastuvõetavamana, õiglasemana.

    Tuntud kurblooline väide, nagu oleks igal rahval just niisugune valitsus, keda ta väärib, on õige vähemalt ühes mõttes: valitsuse geniaalsusel pole mingit tähtsust, kui see jääb massidele mõistetamatuks.

    Iseseisvalt mõelda osutub raskeks, tihti vastikuks või suisa ohtlikuks ettevõtmiseks. Tüüpiliste valmis mõttestampide kasutamine on palju mugavam. Sajad tuhanded inimesed maailmas teenivad oma igapäevast leiba seesuguste stampide tootmise ja suupärastamisega.

    Karel Čapeki professor Rouss näitab publikule, kuidas kergesti teada saada, millest teine inimene mõtleb ja mida ta püüab varjata. Selleks on vaja, et katsealune vastaks temale öeldud sõnale mõne teisega, kuid tingimata kähku, ilma mõtlemata. Tekkinud sõnapaarid peegeldavat nähtuste seoseid katsealuse alateadvuses. Esimesel korral õnnetub asi hiilgavalt: kaval mõrvar räägib end kiiresti sisse. Hoopis teisiti kukub välja järgmise partneriga. Sõnale “tänav” reageerib ta vastusega “piduehtes”; ka edasi läheb kõik samas vaimus: stiihia – märatsev, käsi – abistav, kaubandus – õitsev, asutused – kompetentsed, raskused – ajutised. “Inimene, te olete ajakirjanik, eks?” küsib pettunud professor. Eksperiment ebaõnnestub sellepärast, et ajakirjanik üldse ei mõtle (selle sõna täpses tähenduses), ta kasutab massiteadvusele omaseid stampe, emotsionaalset (väärtustavat) laadi stereotüüpe.

    Allakirjutanu peab üles tunnistama: peale paljude teiste pattude lasub tema hingel veel seegi, et aastakümneid on ta korraldanud Roussi eksperimenti, pealegi sadade tuhandete (vabatahtlike) katsealustega. Oleksin väga pettunud, kui vähemalt mõni tuhat ei vihastaks iga kord hästi põhjalikult. Koorismõtlemise kõvasti juurdunud vastus näiteks sõnale “lahutumus” kõlab: “ikka veel küllalt kõrge”; kui aga selle lohutava šablooni asemel tekstis või raadiosõnavõtus põrkame “suurenevale” või “kogu maailmas pidevalt suurenevale” lahutumusele, siis võib ennast tõesti roheliseks vihastada! See tähendab ju, et autor ei tunne vähimatki lugupidamist üldtunnustatud koorismõtlemise iluste stampide vastu, ta eelistab neile igavat loogikat ja näruseid fakte. Näiteks neid, mis kirjas juuresolevas tabelis.

    Kuid vahest on lahutumus 1980. aastail siiski juba vähenema hakanud? Või vähemasti ei suurene ta enam? Asjatu lootus: 1981. aastal tuli saja sõlmitud abielu kohta Eestis 47 ja Tallinnas 51 lahutust. (Moskvas ja Leningradis 50, Kiievis 51, Odessas 52, Kuibõševis 54, Riias 55). 

Abiellumised ja lahutused NSV Liidus aastail 1966–1980
(sulgudes andmed Eesti NSV kohta)

Aastad          Registreeritud      Registreeritud     Lahutusi iga 100

                       abiellumisi             lahutusi                  abiellumise kohta

1966–1970         10 956 295          3 191 968                29,1

                              (59 328)             (21 296)              (35,9)

1971–1975         12 639 248          3 502 904                27,7

                              (61 228)             (23 125)              (37,8)

1976–1980         13 768 515          4 550 666                33,1

                               (63 132)             (28 549)              (45,2)

Kokku                   37 364 058        11 245 538                31,0

1966–1980              (183 688)            (72 970)              (39,7)

[2.]

[“Horisondi” eelmises numbris vaagisime teadmiste ja arvamise vahekorda, Tõsi, lohutust ja optimistlikke tulevikupilte pakkuv “koorismõtlemine” osutub väga mugavaks; nüüdisajal on säärasel lähenamisel sageli juures veel näiliselt teaduslik hõng. Kas maksab aga vahetada kompetentsust ja tunnetavat mõtlemist “oma tõdedeks” peetavate pseudoteadmiste vastu?]

MIS MAKSAB TÕDE?

     Kui fotograafia alles laiemalt levima hakkas, ilutsenud ühe Pariisi päevapiltniku vaateaknal järgmine reklaam: “Jäädvustage ennast! Sellisena nagu olete – üks frank. Sellisena nagu kujutate ennast ise – kaks franki. Sellisena nagu tahaksite olla – kolm franki.” Fotograaf tundis inimesi: peaaegu kõik lasid teha kolme-, mõni üksik kahefrangise foto; ühefrangiste soovijaid ei leidunud. Loo moraal kõlab lihtsalt ja hästituntult, ehkki püüame seda igati varjata: tõde maksab ka midagi, ent meeldivat valet hindame vähemalt kaks korda kõrgemalt. Inimene on säärane loom, kes igatseb eelkõige meeldida – endale ja teistele (eriti vastassugupoolele). Kui ta vihkab midagi jäägitult, siis see on enamasti tõde. Isegi siis, kui see tõde riivab teda ainult kaudselt.

    Kirjutise esimeses osas toodud tabel viib nii mõnegi lugeja marru. Miks? Ei sisalda see ometi midagi muud kui umbes sada miljonit täpset (juriidiliselt tuvastatud) fakti. Umbes 75 miljonit inimest abiellus, üle 22 miljoni läks lahku. Ainult ühes riigis ja kõigest 15 aasta jooksul. Kuid just faktide esiletoomine tekitabki viha: kui lahutused on nii massilised, kas siis ei näidata kaudselt näpuga ka meie lugejale X, kas ei taheta öelda, et ka tema ei ole tõenäoliselt kuigi eeskujulik abikaasa, et ka tema abielu võib puruneda? Piiritu häbematus! Pakutakse mitte kolme-, isegi mitte kahe-, vaid ühefrangist fotot, asju näidatakse sellistena, nagu nad on, tuleb aga näidata nõnda, nagu nad peaksid olema! Pealegi mõnitatakse X-i kogu maailmapilti ja mõtlemistehnikat: tabeliga seatakse kahtluse alla tema surmkindel veendumus, nagu kaaluks “kõigi” arvamus (stereotüüp) igal juhul üles sada miljonit vastikut fakti. Häbematuse tipp!

    X tahab lohutust. Ja seda ta ka saab, sest nõudmine loob pakkumise. Ilmtingimata leidub keegi, kes küsib pateetiliselt: “Kes nad on, kes lahutavad?” Ja vastab: need on pähh-onud (-tädid). Kuigi algelinegi lugupidamine loogika ja faktide vastu peaks hoiatama säärase ühedimensioonilise väärtustava (moraliseeriva) lähenemise eest. Kas tõesti 22 miljonit pähh-tädi (-onu)? Kas ei ole natuke palju? Kas pole paratamatu järeldus, et lahutajad ja mittelahutajad (neid on ju võrdselt!) saavad olla ainult igasugused, peamiselt igati tavalised, keskmised inimesed? Kolme või kolmesaja (sobivalt selekteeritud, prepareeritud ja serveeritud) näite tõestav väärtus on siin täpselt null. Igale lahutavale pähh-onule (-tädile) võib kergesti vastu seada veelgi pähhimad, kes ei lahuta.

    Mõni aasta tagasi ilmus “Õhtulehes” lühisõnum armukadedast 51-aastasest naisest; ta nüpeldas oma 55-aastast meest tooliga, murdis tollel käeluu ja tekitas tõsiseid kehavigastusi. Mees püüdis panna need väljamõeldud tundmatute kallaletungijate arvele.

    Säärane abielu kestab tavaliselt aastakümneid. Ja kuldpulmas härdust kui palju!

    Lohutust ja optimistlikku tulevikupilti võib pakkuda ka pseudoteaduslikul alusel. Nüüdisajal on see muutunud levinud harrastuseks. Saan sadu kirju NSV Liidu eri paikadest, aeg-ajalt isegi Austraaliast või mõnest teisest planeedi kaugemast nurgast: amatöörteadlased pakuvad kõikvõimalikke kosmoloogiaid ja universaalseid loodusseadusi. Üks säärane “teadlane” saatis hiljuti kaebuse NSV Liidu peaprokurörile: mina olevat varastanud tema avastused ja avaldanud need ENE-s. Muu hulgas selle, et mood on kodanlik nähtus ja pärast kapitalismi moodi pole(!). Loomulikult ei ole ENE-s midagi säärast.

    Kuidas sünnivad massiteadvuse “avastused”? Märgatakse näiteks, et paljudel taimedel on väänad, mõned väänlevad ise teise ümber; veel mõni tähelepanek, ja ongi valmis universaalne loosusseadus, mille kohaselt liikumise kõige loomulikumaks vormiks tuleb pidada mitte sirgjoonelist, vaid spiraalset liikumist. Anna või Nobeli preemia!

    Vähenõudlik ja lohutust igatsev toimetaja võib mõne sellise pseudoteadusliku, olmemõtlemise tasandil targutamise isegi trükki lasta. Väidetakse näiteks, et ookeanis esinevad tõusud ja mõõnad, soolestik lõtvub ja tõmbub kokku, edasi-tagasi kõigub ka mood, seega valitseb kõikjal pendliseadus. Järelikult peab ka lahutumuse suurenemisele järgnema selle vähenemine ja kadumine ning kõik taastub “ligilähedaselt endisel kujul”.

    Suurepärane üleüldine peristaltikaseadus, mis valitseb ookeane, seedimist ja ajalugu. Ainult kui pendliseadus tõepoolest perekonna evolutsiooni juhiks, siis ei tohiks monogaamiat üldse olla, peaksime pendeldama rühma- ja paarabielu vahel. Ning feodalismile ei tohiks järgneda kapitalism, vaid peaksime pendelduma tagasi orjandusse. Kui aga seadus pole kaugeltki üldkehtiv (või ei ole see üldse mingi seadus), miks peaks ta siis sisse lülituma just seal, siis ja selliselt, nagu meie sellest unistame? Igasuguse tõelise seaduse peamine “omadus” on ikkagi objektiivsus, teiste sõnadega: ta sülitab meie unistustele ja voluntaristlikele ponnistustele.

    Võrratult tähtsam kui lahutustemure on inimkonna jaoks praeguse katastroofiliselt kõrge sündimuse viimine vähegi talutavatesse raamidesse. Selleks tehakse meeleheitlikke püüdlusi, kuid tulevik ei paista olevat kaugeltki hiilgav. Oletagem näiteks, et sajandi lõpul käitub Põhja-Aafrika naine juba lausa ideaalselt, sünnitades keskmiselt kaks last. Sel puhul rahvaarv enam ei kasva. Suurepärane, eks ole? Ent arvatavasti peaks meid huvitama seegi, millal ta enam ei kasva. Vastus on hästi teada: selles suurepärases olukorras stabiliseerub rahvaarv saja aasta pärast ja selle ajaga põhja-aafriklaste arv kolmekordistub! Vähem ideaalse käitumise puhul osutuvad tagajärjed veelgi kurvemaks.

    Maailma parimad spetsialistid oletavad siiski, et küllalt suurte pingutuste, peamiselt aga asjade loomuliku käigu tulemusena langeb sündimus arengumaades 20. sajandi lõpuks peaaegu kaks korda: aastail 1970–1975 sünnitati aastas 38 last tuhande inimese kohta, aastal 2000 oletatavasti 20. Esimene arv tähendab üle viie, teine umbes kaht last perekonnas. Kahelapseline perekond aga tähendab muu hulgas järgmist: vähemalt 65 protsenti abielupaare kasutab eostumisvastaseid vahendeid, enamik naisi töötab väljaspool kodu, tuhandest lapsest sureb esimesel eluaastal mitte rohkem kui 93, keskmine eluiga küünib 69 aastani (praegu 54-ni), väljaspool põllumajandust on ametis 80 protsenti tööjõilusest elanikkonnast, 93 protsenti mõistavad lugeda ja kirjutada jne.

    Argimõtlemise järgi annab nii keerukaid asju, nagu sündimus või lahutumus, mõjutada omaette ja vaata et vaid õpetlike juttudega vaga Jenoveva vaimus. Tegelikult on olemas terve demograafiliste ja sotsiaalsete näitajate rägastik, keerukas objektiivne tervik, süsteem, millest ei saa midagi suvaliselt välja rebida. Sündimust vähendades suurendame lahutumust. Üldse kõik, mis teeme ja tegemata jätame, mõjutab nii või teisiti (peamiselt kaudselt) ka suremust, sündimust ja lahutumust.

    Kas madala suremuse ja sündimusega saab ühendada ka madalat lahutumust, teiste sõnadega, kas lahutumus võib kunagi (näiteks 22. sajandil) hakata vähenema, on praegu veel täiesti teadusväline küsimus, mis sobib ulmekirjanikele. Teadlased võivad enam-vähem kindlalt lubada vaid lahutumuse ja kõigi teiste tähtsamate demograafiliste näitajate (keskmine eluiga, sündimus, suremus, iive jne.) püsivaks muutumist juba 21. sajandil (Euroopas juba sajandi esimestel kümnenditel).

    Ja loomulikult ei saa statistiliste seaduspärasuste alusel teha mingeid ennustusi konkreetse inimese, näiteks meie lugeja X jaoks. Sellest, et keskmine eluiga on 21. sajandil kõikjal 74,8 aastat, ei järeldu, et X elab just nii vanaks. Ta võib elada ka 90 aastat, kuid võib ennast surnuks juua neljakümneselt. Täpselt niisamuti on ka abielu elueaga: see võib kesta ainult kuus kuud, kuid miks mitte viiskümmend aastat? Tervise ja perekonnaõnne eest tuleb hoolitseda. Pidevalt, päevast päeva!

    Lahutumuse saatusest osutub palju olulisemaks asjaolu, et demograafiline koormus keskkonnale on juba mitmekordselt suurenenud, inimkond suudab aga püsida ainult sel juhul, kui keskkonna kandevõime (carrying capacity) suureneb veel vähemalt kolm-neli korda. Kuidas seda saavutada? On see üldse võimalik? 1975. aastal Saksa Föderatiivses Vabariigis ilmunud raamat tehnikaprogressi kohta 21. sajandil3 vastab nõnda: inimene ei saa elada ilma energia, tooraine ja teadmisteta. Energia- ja toorainevarusid pole kuidagi võimalik suurendada. Need kahanevad pidevalt. Inimmõte on ainuke allikas, mis annab seda rohkem, mida enam temast ammutatakse.

    Kui inimkond õpib ära mõtlemise, osutub tema ellujäämine täiesti mõeldavaks. Muidugi korraliku pärismõtlemise, mitte emotsionaalse, ligadi-logadi ersatsmõtlemise, mille ta sai kätte üsna varsti pärast puu otsast alla tulemist, mis aga on paljudele inimestele ikka alles põhiliseks mõtlemistüübiks.

    Arusaadavalt osutuks emotsioonivaba mõtlemine niisama võimatuks nagu müravaba signaal (informatsioon). Seda pole mõtet taga ajada. Kuid signaali ja müra suhe ei tohi langeda alla talutava piiri, tunded ei tohi loogikat ja fakte põlvili suruda.

    Ideaalsel juhul mõistaks indiviid kallima kaisus välja lülitada loogika, demograafiliste ja muude teadusprobleemide puhul aga emotsioonid. Ent suur saavutus on juba see, kui ei talitata vastupidiselt.

    Maailmas osutub peaaegu kõik asendatavaks. Kui hästi või kui halvasti, see on muidugi juba päris omaette küsimus. Kuid teadus- ja tehnikarevolutsiooni ajastul ei maksa üldse lootagi asendada kompetentsust ja tunnetevat mõtlemist etanooli või emotsioonide, narkootikumide või alateadvuse, müütide või luule, stereotüüpide ehk siis mingite muude säärasteks “oma tõdedeks” peetavate kahtlase väärtusega aseteadmistega – või üldse millegagi. Asendamisvõimalusi lihtsalt ei ole.

    Kompetentsuse ja tunnetava mõtlemise viletsate aseainete meeleheitlik jahtimine, mis on preagu moes, ei õigusta ennast. Lõppkokkuvõttes on see lihtsalt paniköörluse ja kapitulantluse üks avaldus. Igal juhul tuleb minna toda kõige raskemat, kuid kindlalt viljakat teed: omandada pärismõtlemise tehnoloogia, saada kindlalt kätte emotsioonivaba mõtlemise alused.

    Ka õelutsemine ja hädaldamine ei vii kusagile. Olen kindlalt veendunud, et elu ja naisi võib võtta ka sellistena nagu nad on, kogu nende paratamatus vastuolulisuses – ja neid ikkagi palavalt armastada.

*** 

1 Ütlemise vabadust võidakse täiendavalt piirata näiteks sõjaseisukorra kehtestamisega. Kodanlikus Eestis kehtis sõjaseisukord kõik kakskümmend aastat.

2 Vt. V. I. Lenin, Teosed, kd. 26. lk. 232–233.

3 Патури, Ф. Р. Зодчие XXI века. Смелые проекты ученых, изобретателей и инженеров. М., 1979, с. 265.

Comments Off on ARVAMUS, STEREOTÜÜP, TÕDE





Kommenteerimine on suletud.



%d bloggers like this: