Gustav Naani arhiiv


INIMENE JA LÕPMATUS
22. Mar 2010, 02:42
Filed under: 1968

Sirp ja Vasar: 1968, 19. juuli, lk. 2 ja 4.

 

Inimene ja lõpmatus

 

GUSTAV NAAN

 

…Et ei suurel ilmal otsa

(“Kalevipoeg”, XVI)

 “Litsid mehed need Vargamäe omad,” ütles kõrtsmik…

(”Tõde ja õigus”, I, XX)

    Selles õieti seisabki kogu probleem: maailmal ei ole otsa, see on ühes või teises mõttes lõpmatu; mehed aga ei mahu (kõrtsmiku) skeemidesse. See, mis ma omalt poolt tahaksin lisada, on vaid katse näidata, et esimesest tuleneb teine. Universumi lõpmatus tagab raudse paratamatusega paradokside olemasolu meie ümber ja meis endis. Ja muidki asju.

    Lõpmatust uurivad vähesed. Tõsiselt – võib-olla kõigest kümmekond inimest meie planeedil. Kuid kokku puutuvad lõpmatusega kõik. Sest

pühkides teelt kaanoneid, prognoose, paragrahve,

sööstavad kunst,

      armastus

            ja ajalugu –

edasi mööda paraboolset trajektoori!

(A.   VOZNESSENSKI).

     Parabool aga viib lõpmatusse. Tavaline parabool. Kuid ka ajaloo, kunsti ja armastuse parabool. See lõpmatus on vältimatu, kuid ebamugav; hirmuäratav, kuid innustav.

Vältimatu lõpmatus

     Suurimat arvu pole olemas. Kui suure arvu me ka võtaksime, võib talle ikka lisada ühe ja nii me saame veelgi suurema arvu.

    Tänapäeval kuuleme sellest juba koolipingis. Ent omal ajal oli see inimkonnale vapustavaks avastuseks, tõeliseks hea ja kurja äratundmise puu vilja maitsmiseks, kokkupuutumiseks uue, hirmutavalt arusaamatu nähtusega. Kõike, mis asus “teisel pool”, kättesaadavuse piiri taga, hakati nimetama lõpmatuseks (märk ja “liikumine lõpmatuse poole” →∞ leiutati palju hiljem).

    Juba esimesed katsed kindlaks teha uue objekti (nähtuse, olemuse, mõiste) omadusi, näitasid, et need erinevad järsult kõigest, millega meil tavaliselt tuleb tegemist teha. Pole ka midagi imestada: vahetult me puutume alati kokku millegi lõplikuga, saavutatavaga, uus objekt on aga iga lõpliku antitees, antipood, tema eitus.

    Igasugusel lõpmatusel on kaks säärast omadust, millega me kõige vähem oleme harjunud ja mis seepärast on meile kõige ebameeldivamad. Ja samal ajal – kõige “inimlikumad”, kõige suuremal määral puudutavad meist igaühte. Kõik ülejäänu keerleb nii või teisiti nende omaduste ümber.

    Esiteks, lõpmatus on ammendamatu. Saavutamatu. Küllastamatu. Näiteks, kui palju me ka liidaksime lõpmatusele – miljoneid, miljardeid, kvintiljoneid – jääb ta täpselt samasuguseks lõpmatuseks. See on kohutav kuristik, kuhu kaob kõik jäägitult ja jäljetult. Lõpmatus jääb täiesti ükskõikseks kõigi meie pingutuste suhtes, olgu need nii suured kui tahes. Nimetatud asjaolu selgumine oli üks esimesi põhjusi, mis kutsus ellu isegi spetsiaalse termini horror infiniti – lõpmatusehirm. Too horror infiniti elab nii või teisiti (mitmesugusel kujul) igaühes meist: täiesti vaba sellest võib ehk olla ainult ürgaegne metslane või idioot.

    Teiseks, lõpmatus on vastuoluline. Iga tõsine samm edasi lõpmatuse tunnetamisel oli seotud vastuolude, paradokside, apooriate, antinoomiate avastamisega. Lõpmatus ei tee väljagi meie viisakuskombeist, tervest mõistusest, surmkindlatest igavestest tõdedest.

    Mis võiks olla silmnähtavam sellest, et osa on väiksem tervikust? Et paarisarve on vähem kui kõiki naturaalarve (paaris ja paarituid) kokku? See on tõesti täiesti ilmne kui ka täiesti vale. Paarisarve pole sugugi vähem kui paaris ja paarituid kokku. Me ei saa neid ükshaaval üle lugeda ega läbi vaadata, et hiljem võrrelda, sest nii ühtesid kui teisi on lõpmatult palju. Kuid on võimalik nende vahel kindlaks määrata vastavust ja seega tuletada seadust, millel kõik rajaneb. Igale naturaalarvule 1, 2, 3… võib vastu seada kindla paarisarvu – kaks korda suurema: 2, 4, 6… Kummastki jadast ei jäeta vahele ühtki arvu ja igaühele leidub vastav arv teises jadas, sealjuures ainuke. Seega on paarisarve täpselt niisama palju kui paaris ja paarituid kokku. Tervik (kõigi naturaalarvude hulk) ei ole suurem, ei ole rikkam osast (kõigi paarisarvude alamhulgast). Ja see pole mingi patoloogiline erand reeglist, vaid on vastupidi niivõrd loomulik omadus, et lõpmatut (hulka) võib isegi defineerida kui niisugust tervikut, mis võrdub, on ekvivalentne oma osaga (hulk ja alamhulk on siin võrdvõimsusega, nagu ütleks matemaatik).

    Sel lool on oma moraal ja isegi mitte ainult üks.

    Esiteks, siin võib veel kord veenduda, et ei maksa liiga palju usaldada silmanähtavaid asju. Iga tõde, välja arvatud vahest kõige lamedam, on enam-vähem paradoksaalne.

    Teiseks, siin on reljeefselt nähtav intelligentsuse ja intelligentsi mõte. Ebaintelligentne tegutsemisviis seisneb kramplikes ponnistustes läbi proovida võimalikult rohkem üksikjuhtumeid, antud juhul – võtta vaatluse alla võimalikult rohkem paarisarve. See aga võib osutuda, nagu antud juhtumil, täiesti mõttetuks jõu raiskamiseks, mis mingil määral ei lähenda meid eesmärgile. Intelligentne tegutsemisviis seisneb üldise seaduse tuletamises. Käesoleval juhul väljendatakse nimetatud seadust lühikese ammendava vastavusvalemi kujul: n → 2n, kus n on ükskõik mis arv naturaalrea lõpmatust arvude hulgast. Inimene, kes esimesena avastas selle seaduse (see oli Galilei) tegi võrratult rohkem, kui oleks suutnud teha kogu inimkond kogu oma ajaloo vältel, kui ta muud poleks teinud kui ainult järjest lapanud kõiki üksikjuhtumeid. Arvate, et tänulik inimkond hakkas meeletult aplodeerima? Oh, ei. “Tahad kõigist meist ja ka kirikuisadest endist targem olla?! Küllap piinapink sulle mõistuse pähe paneb,” ütles inimkond oma kõige autoriteetsemate ja pühamate esindajate suu kaudu. (Juhtum polegi teab kui ebatüüpiline.) Ei ole oluline, et piinad ähvardasid Galileid mitte just selle, vaid teiste avastuste pärast. Sellest avastusest ei saanud inimkond lihtsalt aru (kuni XIX saj. lõpuni.)

    Kolmandaks, lõpmatuse ammendamatus ei tähenda sugugi tema tunnetamatust. Me ei saa lõpmatust tundma õppida, vaadeldes teda osade kaupa, kuid võime tunnetada lõpmatust kui seadust. Ja vastupidi: igas seaduses on kas või kübeke lõpmatusest. Lõpmatus on “seaduspärane” niihästi selles mõttes, kui ka paratamatuse, vältimatuse mõttes.

    On palju lõpmatuse tüüpe – alates lihtsaimast, praktilisest lõpmatusest, mis rangelt võttes ei olegi “õige” lõpmatus, ja lõpetades väga keeruka, hulgateoorias esineva lõpmatusega, mis etendab põhjapanevat osa kaasaegses matemaatikas. Matemaatika – teaduste kuninganna – on meie mõistuse kõige elegantsem ja ühtlasi ka kõige kangem relv. Matemaatika on meie teejuht kaugetel rännakutel tundmatusse. Vaatamata sellele (võib-olla aga just sellepärast) me ei tea tegelikult, mis on õieti matemaatika – pole olemas täielikult rahuldavaid matemaatika definitsioone. Määratlus, millele vastavalt matemaatika on lõpmatust uuriv teadus, peaks kuuluma paremate hulka. Ja arvatavasti just sellepärast, et matemaatika valdab lõpmatut, ongi ta nii võimas. Osa oma vägevusest kingib ta neile teadustele, mis kasutavad tema teeneid. Niisuguseid teadusi nimetatakse traditsiooniliselt täppisteadusteks. Võimalik, et ajapikku kõik teadused muutuvad täppisteadusteks, kuna juba nüüd on teaduste tormiline matematiseerimine saanud aja märgiks.

    Nimetatud protsessi mõistetakse tihti väga ühekülgselt – kui matemaatiliste meetodite ekspansiooni või veelgi kitsamalt, kui järjest laiemat arvutuste rakendamist teadustes, kus neid varem ei kasutatud. Ent see pole kaugeltki peamine. Kaasaegne matemaatika ei ole arvuteadus ja “matemaatiline” ei tähenda “kvantitatiivne”. Matemaatika on eelkõige teatud mõttelaad või mõtlemisviis, väga intelligentne, s.t. väga kriitiline ja rangelt loogiline mõtlemisviis.

    Vaimu matematiseerimisel ongi seepärast mitte ainult kitsalt teaduslik, vaid ka üldinimlik tähtsus, mis tähendab teatud – ja radikaalset – XX sajandi inimese “ümbernormeerimist”, tema maailmatunnetuse muutmist. Säärane ümbernormeerimine ei lähe kunagi täiesti ladusalt. Lõpmatu omadused, nagu juba öeldud, on üpris ebaharilikud. Iga kord tahaks hüüatada: seda ei saa olla! Peab harjuma mõttega, et saab, kas see meile meeldib või mitte.

    Tuleb näiteks koduneda mõttega, et kui universum on lõpmatu (kas või ühes suunas – laiuti või sügavuti), siis too lõpmatus garanteerib meile vastuolud, paradoksid ja terve mõistuse süstemaatilise devalveerimise.

    Vastuolud eksisteerivad mitte ainult meie ümber, vaid ka meis enestes. Lõpmatus tagab seda nähtavasti kaunis lihtsal viisil. Me koosneme tavalisest täheainest, kosmilisest ainest, oleme kosmose evolutsiooni seadus, ja meid valitsevad lõppeks tavalised kosmoseseadused. Seega me kuulume automaatselt kokku lõpmatusega ning meisse on programmeeritud vastuolud ja horror infiniti. Programmeeritud on nii püüd end varjata hirmuäratava lõpmatuse eest kui ka niisama kirglik soov minna talle vastu. Me ei saa lõpmatuse eest põgeneda, sest me ei saa iseeneste juurest ära minna; me ei saa ka jõuda lõpmatusse, kuid oleme määratud kõigest jõust sinnapoole püüdma. Või veel teiste sõnadega: armastusejanu ja teadusehimu on võrdselt vaigistamatud.

Ebamugav lõpmatus

     Meis peituvad vastuolulised tendentsid – pageda lõpmatuse eest ja minna talle vastu – avalduvad väga mitmesuguselt intellektuaalses, emotsionaalses ja puhtpraktilises sfääris. Mõnda neist nähtustest tuleks vaadelda kas või näitena. Alustame emotsionaalsest sfäärist, selle kosmoloogilisest aspektist.

    Maailmaruum on lõpmatu. Igatahes, ta on väga suur. Väga pime. Ja väga külm. Siit pärineb vaistlik püüe leida tolles kõleduses mingi väike, soe nurgake, varjupaik, olgu selleks siis Naine, Hobby, Töö või Midagi. Siia kuulub nähtavasti ka usk. Kolmest suurest traditsioonilisest tunnetuse vormist – teadusest, kunstist ja religioonist – on viimane praktiliselt kaotanud oma tunnetusliku funktsiooni. Seepärast on avaldatud imestust, kuidas ta suudab edasi püsida. Oma aja üks targemaid mehi, suure entsüklopeedia suur toimetaja Denis Diderot oli veendunud, et poole sajandi pärast ei ole religioonist enam mälestustki. Möödunud on aga kaks sajandit ja säilinud on kaugeltki mitte ainult mälestus. Asi on nähtavasti selles, et inimene vajab mitte ainult teadmisi, vaid ka lohutust. Too lohutus võib olla ka illusoorne. Mõningatel epohhidel peab see lohutus isegi tingimata olema põhiliselt illusoorne. Kaotanud oma tunnetusliku funktsiooni, on religioon suutnud säilitada lohutusliku funktsiooni ja isegi muutnud selle veel universaalsemaks. Näiteks Vatikan toetub väga osavalt sellele tervele loomalikule optimismi vajadusele, mis kasvab koos elu komplitseerumisega, seoses sellega, kuidas kõik hakkab üha rohkem kärisema kõigist õmblustest. Sel ajal, kui teadus temale omases halastamatu kaine analüüsi stiilis hoiatab tõsiste kriiside eest (termonukleaarne katastroof, demograafiline plahvatus, üha kiirenev keskkonna saastumine jms. on reaalsed ohud), jutlustavad kirikumehed tuleviku suhtes piiritut optimismi: nii kosmilised katastroofid kui ka inimkonna termonukleaarne enesetapp on võimatud, sest need oleksid vastuolus nii jumala tarkuse kui ka tema kõikheadusega!

    Seega pakutakse meile palju universaalsem soe vaikne nurgake kõledas lõpmatuses, kui seda suudab pakkuda Hobby või isegi Naine. Religioon on lõppkokkuvõttes ka üks lõpmatuse surveavaldusi lõplikule. Ei maksa seepärast loota, et teaduse tormiliste edusammudega käib automaatselt koos religiooni mõju vähenemine. Kosmoselaev ja palveraamat on täiesti ühendatavad, nagu seda kinnitab mõnede USA astronautide praktika. Inimene viib kõikjale – abieluvoodisse, allveelaeva ja kosmoslaeva pardale – kaasa oma inimlikud eelarvamsed ja illusioonid, oma vastuolud, oma horror infiniti.

    Ent niisama õige on ka, et jääda istuma sooja vaiksesse nurgakesse on väga raske. Hirmuäratav lõpmatus on liiga veetlev. “Kon-Tiki” ekspeditsioon teeb üsna tõepäraseks oletuse, et juba kiviajal võtsid inimesed ette ohtlikke ookeanireise parvedel, et teada saada, kuhu kaob loojuv päike. Teadmishimu ajab meid ikka edasi, lõpmatuse poole. Esialgu ehitasime selleks parvi, siis jäälõhkujaid, nüüd konstrueerime kosmoselaevu. Midagi loome me alati. Uudishimu ei saa kunagi lõplikult rahuldatud nagu armastusejanugi.

    Näib, et pidev rahuldamatustunne on isegi psühholoogiliseks baasiks ajatajule. Aeg on võib-olla kõige raskemini tunnetatav kosmiline tegur, kuid see avaldab võrratut mõju kõigile meie kavatsustele ja tegudele. Juba Aristoteles toob ära kellegi oma eelkäija seisukoha, mille järgi aega pole üldse olemas; tõepoolest, aeg koosneb minevikust, mida enam ei ole, tulevikust, mida veel ei ole, ja neid ühendavast kaduvväikesest hetkest, mida nimetatakse olevikuks. Igal juhul, minevikus ei saa enam midagi parandada, tulevik aga tähendab potentsiaalset võimalust rahuldada rahuldamatuid soove. Seepärast iseloomustatakse minevikku nii sageli mitmesuguste laitvate epiteetidega, kuni “neetud minevikuni” välja, tulevik aga on kõige sagedamini “helge”. Aeg on see, mille kaudu neetud minevikust vahetpidamatult kasvab välja helge tulevik ja niisama vahetpidamatult muutub helge tulevik neetud minevikuks. See sunnib meile peale lõpmatu võidujooksu ajaga.

    Seda on loodus väga targalt seadnud, et aeg on vähemalt praktiliselt lõpmatu, aega ei saa ükski inimene ega ka inimsugu ära kulutada. Kuid lõpmatu võidujooks ajaga on väga ebamugav ja ahvatleb mõtlema, et kunagi siiski tuleb aeg, mil kõik probleemid on lahendatud ja me võime rahulikult juua kohvi oma ultrasuperkromostereoteleviisorite ees. Aga ei. Mitte kunagi säärast aega ei tule, alati on rahuldamata soove ja lahendamata probleeme, iga lahendatud probleem aga sünnitab mitu uut.

    Oletagem siiski, et kõik soovid saaksid tõepoolest rahuldatud ja kõik probleemid lahendatud. See tähendaks psühholoogiliselt, et aeg on jäänud seisma. Tulevikku ei oleks enam. Saabuks üldine stagnatsioon ja surm.

    Tee lõpmatuse poole mitte ainult ei rahulda soove, vaid ka sünnitab pidevalt uusi, sealjuures kiiremini, kui neid on võimalik rahuldada. Meie esivanemad ülistasid oma suurepäraseid – sooje ja kuivi – koopaid kui progressi sümboleid. Et nad seda tegid, see oli väga hea – nende jaoks. Meie jaoks on aga palju tähtsam see, et nad siiski ei olnud päris rahul nendega. Muidu oleksime ka meie praegu elanud koobastes – suurepärastes, kuid ikkagi koobastes. Igal põlvkonnal on vaja rahulolu endaga – enda jaoks; ja rahulolematust kaasajaga – tulevaste põlvkondade huvides.

    Ent kõige eest tuleb maksta. Progressi eest eriti. Minevikust ei tea me paljutki, aga üht teame kindlasti. Koopas polnud järgnevat monoloogi: “Naabrinaisele ostis mees suure ekraaniga televiisori! Vaat mida suudavad teised mehed, aga sina…” Seda probleemi polnud mitte ainult ainult koopaajastul, vaid alles mõni aastakümme tagasi, kui ei olnud veel televiisoreid. Ka paljudest teistest tänapäeva soovidest ei osatud siis undki näha.

Ammendamatu lõpmatus

     Praegu käib kõigis maailma arenenud maades oma ulatuselt enneolematu elamuehitus. Samal ajal võib rohkem kui kunagi varem kuulda kurtmist selle üle, mida nimetatakse sõltuvalt ühel või teisel maal kasutatavast terminoloogiast kas “korterikriisiks”, “elamuprobleemiks” või nii, et “elanikkonna üha kasvavaid vajadusi ei rahuldata ikka veel täiel määral”. Milles siis asi seisab?

    Moodustagu X maal elanikkond käesoleval ajal kümme miljonit inimest ja tulgu iga statistilise inimhinge peale kümme ruutmeetrit elamispinda. Ja maksku elamispinna iga ruutmeetri ehitamine sada igrekit (X maa rahaühikut). Aasta pärast konstanteerib erapooletu statistika, et on ehitatud näiteks neli miljonit ruutmeetrit uut elamispinda, sellele kulutati nelisada miljonit igrekit, 800 000 inimest (8 protsenti kogu elanikkonnast) kolis uutesse korralikesse korteritesse või parandas oma elamistingimusi. See on päris hea, eks ju? Vaatame nüüd, mis juhtub kümne aasta pärast muutumatu ehitustempo (ja järelikult üha kasvava ulatuse) puhul. Saame grandioossed arvud, kusjuures kulud on peaaegu astronoomilised. Ligi 80 protsenti elanikkonnast on selle aja jooksul kolinud uutesse korteritesse või parandanud oma elamistingimusi. Samal ajal aga pole rahulolematus mitte ainult vähenenud, vaid on märgatavalt kasvanud. Miks?

    Kui X maa elanikkonna juurdekasv moodustab kaks protsenti aastas ja niisama suur on elamute kulumisprotsent, siis osutub, et ühe inimese kohta tuleb endiselt kümme ruutmeetrit. Kümme aastat tagasi see veel rahuldas, nüüd aga mitte. Suurem osa rahvastikust elab kümme-kakskümmend ja rohkem aastat tagasi ehitatud majades; paljud neist inimestest kalduvad nüüd pidama oma eluasemeid urgasteks, isegi kui nad omal ajal olid õnnelikud neid vastu võttes – nõudmised on muutunud.

    Kõik see meenutab olukorda Lewis Carrolli peeglitagusel muinasmaal, kus Alice pidi kõigest väest jooksma, et vaid jääda paigale. Selleks, et natukenegi edasi jõuda, tuli joosta veel kiiremini kui kõigest väest.

    Kauges minevikus võis üks ja sama koobas vastata elustandardi nõuetele aastatuhandete kestel. Nüüd muutuvad need nõuded iga aastakümnega, võib-olla veelgi kiiremini. Nähtavasti tuleb X maal selleks, et tekiks mingigi reaalse progressi mulje, ehitada rohkem kui neli protsenti aastas ja ehitada säärase kvaliteediga, et võimalust mööda rahuldada kas või järgmisegi aastakümne minimaalseid nõudeid. Viimati öeldut täita on eriti raske. Väga tõsise sisuga naljas väidetakse, et raske on ette näha mida tahes, iseäranis aga – tulevikku. Meie dünaamilisel ajastul on see eriti õige. Liiga kiiresti on hakanud ajalugu edasi sööstma oma paraboolsel trajektooril, pühkides teelt kõiki kaanoneid, prognoose, paragrahve. Umbes nii nagu F. Liszti teostes, kus võivat leiduda esimesel lehel “Mängida kiiresti!”, teisel – “Veel kiiremini!”, kolmandal – “Palju kiiremini!”, neljandal – “Nii kiiresti kui vähegi võimalik!” ja siiski viiendal – “Veel kiiremini!”. 

Teadmatuse lõpmatus

     Kui kaugele edasi ka läheksid meie teadmised, kujutavad nad alati ainult lõplikku saarekest mittetunnetatu lõpmatus ookeanis. Ajapikku saareke kasvab, kuigi jääb alatiseks lõpmatult väikeseks võrreldes ookeaniga. Kasvab mitte ainult saare territoorium (meie teadmiste summa), vaid pikeneb ka rannajoon, meie kokkupuutejoon teadmatusega. Igal antud momendil tuleb meie teadmistes vahet teha vähemalt kolme osa või kolme külje vahel.

    Esiteks, teadmine sõna otseses tähenduses, tõeline, usaldatav teadmine. Teiseks, teadmine, mida peetakse teadmiseks (eksimused, eelarvamused). Kolmandaks, teadmine meie teadmatusest (püstitatud, kuid lahendamata probleemid).

    Tõelise teadmise tähtsus ei vaja arvatavasti selgitamist. See teadmine on meie võimsuse allikas. Keerukam on lugu kahe teise teadmiseliigiga. Eksimused on arusaadavalt pahe, nad tulevad nii öelda kurjast. Ent ikkagi on see vaid poolik tõde. Kui kaugele ka meie teadmised edeneksid, jääb neisse ikka lünki, tundmaõpitud territooriumide vahele jääb alati tundmatu “eikellegimaa”. Just need lüngad täituvad teadmatusega, mida peetakse teadmiseks, lihtsamalt öeldes – eksiarvamustega. Ilma selleta jääksid teadmised hajusaks, ei saaks moodustada teadmiste süsteemi; süstematiseerimata teadmised aga võivad täita oma funktsiooni võib-olla ainult poolikult. Eksiarvamused mängivad päästva tammi rolli, milleta teadmatuseookeani mässavad lained oleksid teadmistesaarekese peaaegu silmapilkselt minema pühkinud: veenduksime kohe, et me teame lõpmatult vähe. Eksimused, illusioonid ja eelarvamused moodustavad selle intellektuaalse barjääri, mille taga me end varjame hirmuäratava lõpmatuse eest, antud juhul – oma lõpmatu rumaluse eest.

    Meie teadmiste summa kahekordistub vist iga kümne aastaga. Praegu teame poole rohkem kui kümme aastat tagasi. Tore, eks ole? Kuid igal medalil on oma teine külg. Teadmiste kahekordistumine iga aastakümnega tähendab ju ka seda, et meie teame kümme korda vähem kui need poisid-tüdrukud, kes tänavu sügisel lähevad esmakordselt kooli, saavad teadma oma küpsuseas – aastal 2000.

    Et eksiarvamused saaksid täita oma päästefunktsiooni, peavad nad iseenesestki mõista olema võimalikult põhjalikud, kindlad, kapitaalsed. Õnneks pole eksiarvamustele kunagi otsaette kirjutatud, et nad on eksiarvamused; teatud ajani on nad täiesti vankumatud, neid võetakse tõelise teadmisena, mis on niisama usaldatav, nagu iga kindel teadmine. Eksimuste, illusioonide, eelarvamuste nimel minnakse lahingusse, tapetakse üksteist ja tuuakse end ohvriks. Meenutagem kas või ideoloogilisi (usu-) sõdu või vabatahtlike enesetapjate väekoondisi Jaapani armees ja lennuväes Teise maailmasõja päevil.

    Õnnetuseks pole aga eksiarvamused siiski absoluutselt kindlad. Nad varisevad kokku lõpmatuse halastamatu surve all, igal sammul, mis astutakse lõpmatu tundmatuse suunas. Seepärast tuleb inimkonnal alatasa asendada vananenud eksiarvamusi uuematega, osaliselt aga isegi tõelise teadmisega. Ja ka sel teel pole mingit kindlat finišijoont, protsess on lõpmatu. Igale põlvkonnale on määratud kindel usk oma illusioonidesse, mis hiljem põrmuks varisevad.

    Kuidas aga toimub vanade eelarvamuste asendumine uuematega? Oleme jõudnud meie teadmise kolmanda, võimalik, et kõige iseloomulikuma komponendini. See on teadmine meie teadmatusest, meie teadmistesaarekese rannajoon, mida ründavad tundmatuseookeani tormised lained. Ja siin avaldub taas ikka seesama meie vastuoluline positsioon lõpmatuse suhtes. Ühest küljest meeldib meile leida kiiret lohutust, me tahaksime väga eraldada end mugavalt eelarvamustemüüriga hirmuäratavast lõpmatusest, tahaksime, et kõik neetud probleemid oleksid kord jäädavalt lahendatud. Me võtame seepärast hea meelega omaks religioossed, utoopilised ja igasugused muud illusoorsed, kuid selle eest “lõplikud” ja “ammendavad” lahendused. Teisest küljest aga on meie tormava loomuse, meie lõpmatusse kuulumise tõttu meisse programmeeritud püüe lahkuda hubasest eelarvamuste ringist, rahuldumatus, suurem või vähem arusaamine, et mingisuguseid lõplikke lahendusi pole üldse olemas. Et alati tuleb edasi rühkida teel, millel on start, kuid puudub finiš.

    Mõista, tunnetada meie mitteteadmist tähendab probleemi püstitamist. Nimetatud teadmine on niisama tähtis, nagu ka raske, oi, kui raske. Tavaliselt on mitteteadmise tunnetamiseks vaja suuri teadmisi. “Vähe on neid, kes teavad, kui palju on tarvis teada selleks, et teada, kui vähe me teame,” ütleb vana-idamaade tark dialektiline vanasõna. Ainult inimene, kes väga palju teab, suudab mõista oma harimatuse määra. Kuid ka sellest on vähe. Peab olema veel võimas intuitsioon, et kahelda just õiges punktis ja õiges suunas. Vaja on ka suurt otsustusvõimet, et teadlikult minna vastu pimedale ja külmale (brrr!) lõpmatusele. Kõik see on niivõrd raske ja niivõrd tähtis, et paljud silmapaistvad teadlased, igaüks erinevalt, on väljendanud mõtet, et teadust huvitab eeskätt probleemide püstitamine ja alles teises järjekorras nende lahendamine. Iga õigesti seatud probleem leiab varem või hiljem, mõnikord aga ka otsekohe, oma lahenduse.

    Püstitamata probleeme on märksa rohkem kui lahendamata probleeme. Neid on lihtsalt lõputult rohkem, kuna nad täidavad teadmatuseookeani, samal ajal kui lahendamata probleemid moodustavad vaid meie teadmistesaarekses peene rannajoone.

    Probleemide lahendamist on, kas hästi või halvasti, võimalik planeerida. Probleemide püstitamist planeerida ei saa. Probleemid ümbritsevad meid igast küljest ja asuvad meis enestes, me põrkame nendega kokku, läheme neist mööda või läbi (või nemad läbivad meid), kuid me ei aimagi nende olemasolu, nagu aastatuhandete jooksul läbisid meid kosmilise päritoluga raadiolained, millest meil polnud vähimatki aimu, kuni Maxwell polnud kirja pannud oma võrrandeid, kust startis raadiotehnika, muutes mõne aastakümnega inimkonna elulaadi tundmatuseni.

    Siit selgub, miks tulevikku on nii raske ette näha. Me võime kuidagi ette näha juba püstitatud probleemide arengut ja lahendamist. Kuid mitte need ei mängi otsustavat osa tuleviku kujundamisel. Otsustavat osa etendavad probleemid, mille olemasolu me ei aima. Teiste sõnadega, tõeline tulevik (see, mis on spetsiifiline just tulevikule) ei anna ennast ette näha. Ette näha saab olevikuigandeid tulevikus, seda, mis (järjepidevuse tõttu) on olemas nii olevikus kui ka tulevikus.

    Ühtlasi peaks siit selguma, kuivõrd väärtuslikud võivad olla isegi ettenägemise raasukesed, mida võib loodetavasti saada siis, kui suhtutakse asjasse tõsiselt ja kui jätkub julgust lahti öelda meie armsatest eelarvamustest. Arusaadav ja õigustatud on seepärast prognostika ja futuruloogia tormiline areng kogu tänapäeva maailmas. Nad on kutsutud võitlema meie liigse eneseusalduse ja muretusega, hoiatama ähvardavate ohtude puhul, mis varitsevad meid liikumisel lõpmatuse poole.

Hirmuäratav lõpmatus

     Teadmiste kasv teeb meid üha võimsamaks. Ent mida võimsamaks me saame, seda suuremaid nõudmisi tuleb esitada meie ettevaatlikkusele, läbinägelikkusele, tasakaalukusele.

    Me tahtsime väga aru saada, miks hõõrutud klaaspulk tõmbab ligi paberitükikesi (elektriseerub). Mis siis ikka, me saimegi selle teada, ehitasime lõpuks kõikjale gigantseid elektrijaamu ega suuda enam üldse kujutleda elu ilma elektrita. Ent samal ajal saavutasime ka selle, et koduplaneet kattub kiiresti hoiatavate siltidega “Mitte puutuda! Eluohtlik!”

    Tuhandete põlvkondade elu kestel püüdsime teada saada, miks helenduvad tähed. Saime teada. Samal ajal aga saime ka termotuumapommi ja termotuumakatastroofi ohu.

    Soov teada saada mõnede hallituse sortide mõningaid omadusi viis meid antibiootikumide avastamisele ja suremuse järsule vähenemisele. Sajandi üks suurimaid avastusi? Kahtlemata. Kuid inimsugu hakkas kohutava kiirusega kasvama. Sotsioloogid hakkasid rääkima demograafilise plahvatuse ohust, mis vahest pole sugugi vähem kohutav kui termotuumakatastroof.

    Teaduslikud avastused muutuvad järjest ulatuslikumaks. Mida suurem on avastus, seda kiiremini kasvab meie võimsus, kuid seda suuremad on ka tolle avastusega seotud ohud. Veel kord kõige eest tuleb maksta, progressi eest eriti.

    Vibu ettevaatamatu käsitsemine võis maksta üksikolendi elu. Ettevaatamatu ümberkäimine püssirohu või dünamiidiga võis kustutada paljude elu. Kahe esimese alles üsna algelise aatompommi, sisuliselt tuumarelva katseeksemplari, rakendamine viis hauda rohkem inimelusid kui kõik verised lahingud maal ja merel kokku kogu Vene–Jaapani sõja ajal nelikümmend aastat enne seda. Kõigest neljakümne aasta jooksul kasvas relvajõud uskumatul määral.

    Me oleme astunud ajajärku mil iga uus avastus võib põhimõtteliselt sisaldada potentsiaalselt ohtu inimkonnale tervikuna, kogu inimsoole. Mõttetu on arutada, kas maksab üldse edasi minna. Seisma jääda me niikuinii ei saa, isegi kui me tahaksime. Pealegi on seismajäämine, nagu oli juba öeldud, samuti surm. Tuleb joosta edasi, joosta kõigest väest ja isegi veidi kiiremini. Mingit alternatiivi ei ole olemas.

    Mis saab siis edasi?

    Üheks väljapääsuks olukorrast on muidugi optimism. Optimism iga hinna eest. Võib näiteks deklareerida, et tuumarelv ja veelgi hirmsamad ohud, mis tekivad lähemas tulevikus, on ainult pabertiigrid. Või teoloogiline ja teleoloogiline optimism, mida, nagu öeldud, propageerib näiteks tänapäeva tomism: inimsoo hukkumine või universumi soojussurm ei ole kooskõlas looja terkuse ja armuga ning pole sellepärast võimalik. Mõlemal juhu soovitatakse meil jääda lootma kõrgeima ülemuse – taevase või maise – tarkusele ja laulda talle kiitust. Siis läheb kõik hästi. Peab uskuma, et kõik läheb hästi.

    Pika aja vältel on usk oma lohutuslikku funktsiooni üldiselt päris hästi täitnud. Kuid nüüd on aeg anda endale aru, et too optimistlik barjäär kõlbas epohhil, mida tinglikult võiks nimetada aatomieelseks, sobis ajastul, millal inimsoo enesetapp oli tehniliselt teostamatu. Nüüdsest peale aga muutub teoloogiline optimism liiga ohtlikuks. Seejuures tuleb silmas pidada, et maailmavaade ei lakka sugugi olemast teoloogiline, kui sellest välja heita jumal, kuid säilitada dogmad, usk ja apologeetika. Üleminek teaduslikule, intelligentsele aatomiajastu mõtlemisele nõuab märksa tõsisemat murrangut meis enestes. Ei saa olla mitte midagi jumala atribuutidega varustatut, olgu see siis mateeria, eksimatu esimees või veel midagi; ei tohi olla dogmasid, s.t. teese, mida pimesi usutakse või mis on rajatud loitsimisele. Miinimumina eeldab iga teaduslikkusele pretendeeriv käsitlus usu asendamist teadmisega ja apologeetika väljavahetamist kriitikaga. Nagu geomeetrias. Matemaatika suutis tõusta nii kõrgele, kus ta praegu on, ainult tänu sellele, et siin ei võetud mitte midagi hea usu peale ja hoiti kõike lakkamatult rafineeritud kriitikatule all.

    Inimsoo kui jumalast loodud maailma eesmärgi ja kõrgeima tipu eneseülistamine on aatomiajastul lihtsalt ohtlik. Me pole kaugeltki nii head. Kui lugeda kosmose ajaskaalalt, siis on inimkond alles inikueas ja ta teeb alatasa oma mähkmeid märjaks. Oleme teinud ja teeme palju rumalusi, ka ohtlikke rumalusi. Nüüd, mil teadus andis meile kätte termotuumalelud jt. mängukannid, võivad meie hullamised lõppeda kurvalt, väga kurvalt.

    Kuid me oleksime teinud veelgi rohkem rumalusi, kui kõike oleks tehtud täie tõsisdusega, nagu näiteks omal ajal totalitaarsetes riikides, kui lõpmatus poleks meisse süstimud päästvat huumorimeelt, võimet naerda oma rumaluste üle. Inimkond on astunud ajastusse, mil ta vajab huumorit lausa möödapääsmatult.

Innustav lõpmatus

     Kogu tee lõpmatusse, kogu meie paraboolne trajektoor on üle külvatud ähvardavate hoiatussiltidega, mis aga jäävad meile teatud ajani nähtamatuks. Ohtudele vaatamata on too tee kuratlikult huvitav. Tal pole finišit, kunagi ei jõua kätte aeg, mil ei saaks tundma õppida, kogeda, läbi elada, nautida veel midagi, midagi uut, tundmatut.

    Ettevaatlikkus ja ohtudest rääkimine ei tohiks põhimõtteliselt takistada ei kiiret edasiliikumist ega ka liikumise ja avanevate väljavaadete nautimist. Inimkond peab lihtsalt suutma endas välja arendada mõningad neist katsetajalendurite professionaalsetest joontest, mida nii hästi on kirjeldanud M. Gallai raamatutes. Nimelt – loota kõige paremat, kuid alati olla valmis kõige halvemaks, et oleks võimalik ära hoida avariid või tulla sellest välja vähimate kaotustega. See pole, tõsi küll, kuigi lihtne, kuid see on võimalik.

    Peale paljude teiste seaduste valitseb maailmas nähtavasti veel üks omapärane seadus, võileivaseadus (= maksimaalse sigaduse seadus): võileib kipub kukkuma ikka pükstele, seejuures määritud küljega (= antud mis tahes sündmus on seda tõenäolisem, mida vähem soovitav see on). Kuid see ei tohiks meid sundida loobuma võileibadest. Lihtsalt ei maksa olla optimist sel määral, et uskuda, nagu ei kukuks võileivad üldse. Võileibu tuleb süüa teadlikult, tundes võileivaseadust.

    Optimism, mis lihtsalt ignoreerib, eitab kriise ja ohtusi, on iganenud. Optimismi, nagu paljusid teisi asju, on aeg moderniseerida. Optimismi modernistlik mudel peaks vist toetuma mitte eitusele, vaid eituse eitamisele: olgem teadlikud kriisidest, analüüsigem neid kainelt ja püüdkem neist üle saada väiksemate kaotustega. Täppisteadusliku ja humoristliku mõttelaadiga tulevikuinimestele peaks see jõukohane olema.

    Me ei tea praegu kosmiliste tsivilisatsioonide üldist arenemisseadust. Oletame siiski, et nendel tsivilisatsioonidel, kes suudavad säilitada huumorimeele ja ei lase end optimistidel uinutada, on päris head väljavaated püsima jääda. Ja minna lakkamatult edasi. Tolle nii intrigeeriva lõpmatuse poole. 

*

Comments Off on INIMENE JA LÕPMATUS





Kommenteerimine on suletud.



%d bloggers like this: