Gustav Naani arhiiv


SUBJEKT, OBJEKT JA TUNNETUSE TINGIMUSED
20. Mar 2010, 17:46
Filed under: 1968

Rahva Hääl: 1968, 11. august, lk. 3.

Subjekt, objekt ja tunnetuse tingimused

     [Tänase vestluse autor akadeemik Gustav Naan on meie lehe lugejatele tuttav juba ligemale kaks aastakümmet filosoofilise kallakuga kirjutiste kaudu.
     Viimastel aastatel on Gustav Naan tegelnud kosmoloogiaga, peamiselt lõpmatuse ja antimaailma probleemidega, kuid ei ole huvi kaotanud ka filosoofia, eriti tunnetusteooria keerukamate küsimuste vastu. Ka alljärgnevalt käsitleb Gustav Naan filosoofilisi probleeme, mis tänapäeva teaduse maailmas leiavad arutamist. Need nõuavad küll lugemisel tähelepanu ja mõttepingutusi, kuid, nagu märgib autor, on tegelikkus veelgi keerukam kui need “mõtlemisharjutused”.]

     On üldtuntud tõde, et tänapäeva teadus areneb väga kiires tempos. Umbes iga kümne aastaga meie teadmised kahekordistuvad. See tähendab seda, et kõigist meie praegustest teadmistest pooled on saadud pärast aastat 1957, seega juba “kosmoseajastul”. Ja seda, et praegu teame kõigest kümnendikku sellest, mida inimkond teab 32 aasta pärast – aastal 2000.
     Kuna filosoofial ei ole mingeid aprioorseid teadmisallikaid ja tema empiiriliseks kogemuslikuks materjaliks on kõigi teiste, konkreetsete teaduste andmed, siis on selge, et tormilise teaduslik tehnilise revolutsiooni tingimustes
          MUUTUB KA FILOSOOFIA
küllaltki kiiresti. Tekivad täiesti uued probleemid, igivanad filosoofilised probleemid aga saavad uue kuju, konkretiseeruvad ja täpsustuvad. Muutub isegi filosoofia põhiküsimuse ilme.
     Teatavasti nimetas Engels filosoofia põhiküsimuseks mõtlemise suhtumist olemisse, vaimu suhtumist mateeriasse. See on küsimuse üldine asetus. Tulenevalt ajaloolistest kogemustest ja teaduse edusammudest võib aga neis üldistes raamides toimuda küllalt olulisi muutusi. Tänapäeva teaduslikus filosoofias hakatakse seda põhiküsimust (mille ümber nii või teisiti tiirlevad kõik filosoofia küsimused) käsitama ka kui subjekti ja objekti probleemi. Täpsemalt, tunnetuse subjekti, tunnetuse objekti ja tunnetuse tingimuste probleemina. Just see asjaolu, et tunnetuse protsessis on tegelikult mitte kaks, vaid kolm elementi, ongi see spetsiifiliselt uus, mis iseloomustab meie tänapäeva tunnetuse taset.
     Teiseks oluliseks uueks aspektiks on see, et kui varematel aastatel rõhutati eelkõige objekti primaarsust, seda ajaolu, et tunnetus on objekti peegeldamine subjekti poolt, siis viimaste aastakümnete teaduste saavutused on sundinud pöörama erilist tähelepanu subjekti gnoseoloogilisele aktiivsusele, tunnetusprotsessile kui objekti omandamisele subjekti poolt.
     Öeldakse, et uus on tihti vaid põhjalikult unustatud vana. Ka antud juhul on see mõningal määral nii. Paraku kujutati meil teatavatel aastatel keerukat, dialektilist, vastuolulist, piinarikast tunnetusprotsessi tihti peaaegu et mehaanilise peegeldusena. Unustati, et just subjekti aktiivsuse ja “subjektiivsuse” alahindamises nägi Marx vana materialismi põhipuudust.
     Kõik on tunnetatav. See on muidugi õige. Kuid mis tahes antud ajastul on meie teadmised väga piiratud ja kõvasti segatud eelarvamustega.
          REAALSEKS TUNNETUSE OBJEKTIKS
ei ole kunagi objektiivne reaalsus kui selline. Pidada kogu objektiivset reaalsust tunnetuse objektiks võiks vahest ainult siis, kui võtta arvesse kogu tunnetuse praktika kõigi kosmiliste tsivilisatsioonide poolt kogu nende olemasolu vältel. Tunnetusprotsessi igal konkreetsel etapil (antud hetkel või antud sajandil) on aga tunnetuse objektiks ainult osake objektiivsest reaalsusest, tegelikult lõpmatult väike osa. Nimelt see osa, mis on sattunud meie eksperimentaalsete vahendite ja teooriate vaatevälja.
     Näiteks ei saanud olla enne Galileid tunnetuse objektiks nõrgemad kui kuuenda tähesuuruse tähed ja planeedid, sest palja silmaga ei ole need nähtavad. Galilei teleskoop andis võimaluse näha kõigest kahe tähesuuruse võrra nõrgemaid objekte. Kuid selle tagajärjel avanes tema ees terve uus maailm, terve uus universum, võrratult rikkam kui see, mis on nähtav ilma teleskoobita. Tänapäeva teleskoopidega näeme veel 16 tähesuuruse võrra, s.o. kümneid miljoneid kordi nõrgemaid objekte.
     Kuid öelda, et tunnetuse objekt on ainult osake objektiivsest reaalsusest, tähendab öelda alles vähem kui pool tõde. Veelgi olulisem on see, et objektiivne reaalsus ei ole meile kunagi antud sellisena, nagu ta on “omaette”. Tunnetuse objekt on objektiivne reaalsus, õigemini osake objektiivsest reaalsusest, mis on n.-ö. pööratud meie poole teatava küljega, moodustab teatava “läbilõike” reaalsusest, selle teatava “projektsiooni”, “mudeli”. Objektiivse reaalsuse tunnetamine toimub paljude, põhimõtteliselt koguni lõpmatult paljude osade, külgede, aspektide, projektsioonide, mudelite tunnetamise tulemusena.
     Geniaalsel idealistil Platonil oli tegelikult õigus, kui ta võrdles maailma tunnetamist koopaga: inimesed on aheldatud koopas, seljaga sissekäigu poole; nad näevad ainult varjusid koopa seinal. Tunnetuse objektiks on need varjud. Kuid Platon eksis rängalt kahes punktis. Esiteks siis, kui ta arvas, et tõeliseks reaalsuseks on ideed, mateeria esineb ainult varjudena (reaalne on näiteks igavene ja muutumatu ilu-idee, kuna ilus naine, ilus hobune ja ilus vaas on vaid selle igavese reaalsuse mööduv ja ebatäiuslik kehastus). Teiseks siis, kui ta arvas, et “varjude” tunnetamine ei anna meile täisväärtuslikke teadmisi reaalsusest.
     Niisama nagu tunnetuse objekt ei lange kokku objektiivse reaalsusega, vaid on võrratult kitsam, ei lange ka
          TUNNETUSE SUBJEKT
kokku vaimuga, teadvusega üldse, vaid on palju kitsam. Tunnetav vaim on abstraktsioon, vaim üldse; konkreetne tunnetamine toimub aga alati konkreetsete inimeste poolt konkreetses olukorras ja teataval kindlal ajaloolisel arenemisastmel. Konkreetne tunnetus on alati ajalooliselt ja sotsiaalselt tingitud nähtus. Näiteks füüsikalist reaalsust tunnetavad füüsikud, kes moodustavad ju tühise osakese inimkonnast. Kuid see ei tähenda sugugi, et füüsikud esinevad mingite gnoseoloogiliste Robinsonidena. Füüsikud, vähemalt tänapäeval, saavad tegutseda ikkagi ainult n.-ö. ühiskonna volinikena, kes varustab neid vajaliku aparatuuriga (mis tänapäeva tingimustes võib maksta miljoneid ja isegi miljardeid). Ühiskond mõjutab neid ka uurimissuundade valikul.
     Võiks öelda, et tunnetuse subjekt, see on “inimene ühiskonnas ja ühiskond inimeses”, kusjuures ühiskonna all tuleb alati mõista ühiskonda antud konkreetsel arenemisastmel, ka sellele arenemisastmele omaste eelarvamuste ja illusioonidega. Viimased moodustavad olulise osa tunnetuse tingimustest.
     Tunnetuse tingimused on vahendajaks subjekti ja objekti vahel. See on midagi niisugust, mille kaudu objekt peegeldub subjekti teadvuses, midagi sellist, mille abil, mille kaudu, mille vahendusel subjekt omandab objekti. Tunnetuse tulemus sõltub mitte ainult sellest, mida me näeme, mida me tunnetame, vaid samal määral ka sellest, kuidas me seda näeme, kuidas ja millega me seda tunnetame. Näeme me alati aga teatavate vaatlusvahendite ja tingimuste vahendusel, teatavate mõistete, kontseptsioonide, teooriate, illusioonide vahendusel.
     Iseenesest ei ole selles muidugi midagi uut, spetsiifilist, mis oleks omane XX sajandi tunnetusteooriale. Aastatuhandeid teavad näiteks kõik juristid, et kui kõigi tunnistajate tunnistused kokku langevad, siis tähendab see ainult ühte – seda, et tunnistajad on eelnevalt kokku rääkinud. Tavaliselt ühe ja sama sündmuse või nähtuse
          VERSIOONE ON NIISAMA PALJU KUI TUNNISTAJAIDKI,
kusjuures iga versioon sõltub mitte ainult sellest, kus asus tunnistaja sündmuse momendil, vaid ka näiteks tunnistaja üldisest intellektuaalsest tasemest, professionaalsetest teadmistest, oskusest vaadelda ja paljudest, paljudest teistest teguritest.
     Karel Čapekil on õpetliku filosoofilise alltekstiga humoresk “Mida nägi poeet”. Vabas ümberjutustuses on lugu järgmine. Tavaline õnnetus – hilja öösel sõidab auto inimesele peale. Väheste pealtnägijate tunnistuste põhjal ei õnnestu politseikomissaril kindlaks teha auto numbrit. Lõpuks kuulatakse üle ka noor luuletaja. “Teate, komissar, ma ei mäleta midagi, sest olin, teate, veidi…” “Jah, ma tean poeete: täis kui tinavile!” Selgub siiski, et koju tulles on poeet oma muljed õnnetusest jäädvustanud moodsa luuletusena, kus on murdunud lilleke, luigekael, Singapur ja veel palju sellesarnast. “Hea küll,” ütleb komissar, “murdunud lilleke, see on nähtavasti see naiskerjus, kes auto alla jäi. Kuid milleks siin Singapur?” Luuletaja arvab, et seal pidi siiski olema midagi niisugust, mis meenutas Singapuri, tekitas vastava assotsiatsiooni. Võib-olla oli auto pruun?
     “Mjaa,” ütleb komissar skeptiliselt, “see on juba neljas versioon. Eelmised tunnistajad väitsid, et auto oli must, punane ja tumeroheline. Hea küll, aga mida peaks tähendama luigekael?”
     Pärast pikemat mõtlemist arvab luuletaja, et auto numbris pidi olema arv kaks, mis meenutab luigekaela. Eks ole? Vähehaaval niimoodi šifreeritakse lahti kogu auto number, mis oli vilksatanud hetkeks poeedi silme ees ja modernistlikult transformeerunud tema purjus ajus. Auto leitakse ja see on tõesti pruun.
     Tänapäeva täppisteadlase ajus transformeerub reaalsus, õigemini informatsiooni reaalsus, õigemini informatsioon reaalsusest, palju keerukamal kujul, kui see muundus purjus luuletaja ajus. Vahendajaks on eelkõige väga komplitseeritud matemaatilised abstraktsioonid.
     Nüüd oleme jõudnud väga olulise seiga juurde. Politseiprotokollis, luuletuses ja teaduslikus artiklis kajastub, kuigi väga erineval viisil, ühe ja sellesama protsessi, tunnetusprotsessi tulemus. Kõik need, vähemalt põhimõtteliselt, on suunatud ühele ja samale eesmärgile, tõe kindlakstegemisele. Kõigis neis kajastub tunnetava subjekti ja tunnetatava objekti vahekord, kusjuures vahendajaks on ühed või teised tunnetuse tingimused. Kõik need kajastavad mitte ainult objekti peegeldumist subjekti teadvuses, vaid ka subjekti kindlasuunalist tunnetavat aktiivsust, mis on suunatud objekti omandamisele.
     Ent nii õigusteaduses kui ka klassikalises füüsikas lähtutakse sellest, et tunnetuse tingimused on elimineeritavad, välistatavad, ega moodusta seega tunnetusprotsessi olulist elementi. Vaatamata tunnistajate versioonide kogu erinevusele on võimalik – vähemalt põhimõtteliselt –
          TAASTADA ÜHTNE TÕDE.
     Vaatamata mõõteriistade tagasimõjule mõõdetavatele objektidele on võimalik see mõju arvesse võtta ja lõppkokkuvõttes elimineerida. Nii oli see klassikalises füüsikas ja kõigis teistes teadustes, mis opereerivad selliste nähtustega, mille ajalis-ruumilised mastaabid on enam-vähem võrreldavad meie endi mastaapidega.
     Sootuks uus olukord tekkis aga XX sajandil, kui teadus jõudis mikroobjektideni, mille ajalis-ruumilised mõõtmed on lõpmatult väikesed, võrreldes meie endi omadega, ja Galaktika-väliste kosmiliste nähtusteni, mille mastaabid, võrreldes meie omadega, on lõpmatult suured.
     Mikroobjekte uuriva kvantmehaanika kaudu tuli ilmsiks täiesti omapärane ja ootamatu tunnetusteoreetiline situatsioon: ühte liiki eksperimentaalseadeldise abil on võimalik avastada asja üks külg, teist liiki seadeldise abil teine külg, kusjuures asja tuum seisab selles, et klassikalise füüsika seisukohalt need küljed täielikult välistavad teineteist, ei ole omavahel ühendatavad. Näiteks aatom või elementaarosake võib esineda kas osakesena (korpusklina) või siis laineprotsessina. Midagi kentauri taolist: ühe seadeldise abil näeme seda hobusena, teise abil inimesena, teooria peab aga konstrueerima sellest kõigest hobuinimese.
     Selle uue olukorra filosoofiliseks läbiseedimiseks kulus inimkonnal mitukümmend aastat. Sest kui tunnetusprotsessis on ainult kaks elementi, siis on võimalik ainult üks kahest alternatiivsest tõlgendusest ja mõlemad on kummalised. Esiteks võib eksperimentaalseadeldist vaadelda kui tunnetatava subjekti n.-ö. jätku, midagi tema käte pikenduse või nägemise teravdamise vahendi taolist. See aga tähendaks seda, et eksperimentaator ise valmistab, keedab, praeb selle reaalsuse, mida ta uurib. Mõned füüsikud hakkasidki väitma, et loodusteadlane ei avasta looduses üldse midagi peale selle, mida ta ise sinna varem on pannud!
     Reaktsioonina sellele “kokanduslikule” (olemuselt idealistlikule) interpretatsioonile tekkis lihtsustatud materialistlik seletus, mille järgi eksperimentaalseadeldis kuulub objektiivse reaalsuse hulka. Sel juhul tuleb aga välja, et eksperimentaator uurib mitte seda reaalsust, mis eksisteerib väljaspool teda ja temast sõltumatult, vaid mingisugust segu, mis koosneb väljaspool teda asuvast reaalsusest ja tema enda valmistatud reaalsusest, kusjuures põhimõtteliselt ei saa üht teisest eraldada. Tekib loomulikult küsimus: kas näiteks aatomid eksisteerisid enne seda, kui eksperimentaator valmistas aparatuuri aatomite uurimiseks?
     Asi seisab aga selles, et
          UUED FAKTID EI MAHU VANADESSE SKEEMIDESSE!
Skeem, mille kohaselt tunnetuse tingimusi (näiteks aparatuuri mõju) on alati võimalik elimineerida, ei vasta tegelikkusele. See on meie illusioon, sügavalt juurdunud eelarvamus. Mikromaailma uurimisel puutume kokku olukorraga, kus esiteks eksperimentaalseadeldist kui vahendajat objekti ja subjekti vahel kõrvaldada ei saa. Teiseks ei saa seda viia ei subjekti ega objekti mõiste alla. See on omaette element tunnetuse protsessis, antud juhul materiaalne element, materiaalne tunnetuse tingimus.
     Peale selle on aga alati olemas ja mitte väiksema tähtsusega, ka ideaalsed tunnetustingimused. Ükski eksperiment iseenesest ei ütle mitte midagi, ei vasta ühelegi küsimusele. Eksperiment vastab teatavatele küsimustele, ütleb “ei” või “jaa” ainult vastava teoreetilise kontseptsiooni raamides. Tunnetav subjekt viskab tunnetatavale objektile teatava “tunnetusteoreetilise võrgu”, umbes nii, nagu geodeet maapinna kirjeldamiseks asetab sellele geograafilise koordinaadistiku. Ainult selle kontseptsioonilise võrgu abil on eksperimendi tulemused üldse kuidagi interpreteeritavad ja seostatavad teiste eksperimentide tulemustega.
     Füüsik ja astronoom võivad uurida väliselt täiesti ühtmoodi fotoplaati, millel on täpselt ühtmoodi mustad täpid. Füüsiku jaoks on see täpp elementaarosake, astronoomi jaoks hiigelgalaktika plaatonlik (mitte aga platooniline!) vari. Et antud musta täppi tõlgendada elementaarosakesena või kauge galaktikana, on vaja loomulikult väga palju vahepealseid tegureid, materiaalseid ja ideaalseid, eksperimentaalseid ja teoreetilisi, mis süsteemina võetult moodustavadki selle,
          MIDA FILOSOOF NIMETAB TUNNETUSE TINGIMUSTEKS.
     Ei ole vist midagi primitiivsemat kui ettekujutus, nagu oleks teaduslik või kunstiline avastus välismaailma otsene peegeldus. Nende kahe asja vahel seisavad keerukad tingimused ja keerukas loominguline protsess, mis tavaliselt on veelgi komplitseeritum kui autonumbri peegeldus luuletaja ajus, veelgi kaudsem ja veel palju abstraktsem. Kui kunstnik korraliku kunstiteose loomiseks vajab tihti ainult sellist fantaasiat, mida võib nimetada purjus fantaasiaks, siis täppisteadlane vajab vähegi tõsise avastuse tegemiseks juba hullumeelset fantaasiat. Purjus fantaasia on selleks ilmselt mitteküllaldane.
     Kui tunnetuse tingimused moodustavad omaette elemendi tunnetusprotsessis, siis eksperimentaalseadeldis, mis töötab eksperimentaatori tahte kohaselt ja on subjekti aktiivsuse vahendajaks, ei “prae” reaalsust, vaid ainult “serveerib” seda, serveerib objektiivse reaalsuse teatava külje, teatava aspekti, mis ongi tunnetuse objektiks.
     See, mille tõid nii teraval kujul esile kvantmehaanika, hiljem ka elementaarväljade teooria ja kosmoloogia (tunnetuse tingimused on olulised!), on tegelikult omane igasugusele tunnetusprotsessile. Kogu inimlik tegevus on alati seotud välismaailma tunnetamisega ja suurel määral, alates igapäevasest elust ja lõpetades kõige keerukama loominguga, ongi see tunnetamine. Ainult tunnetuse objektid ja tunnetuse tingimused võivad olla konkreetsetes situatsioonides väga ja vägagi erinevad.
     Eelarvamused ja illusioonid võiks ju püüda lülitada subjekti mõiste alla. Individuaalsete eelarvamuste puhul on see tõesti võimalik. Kuid on olemas palju tähtsamad eelarvamused – teatava rühma omad, ajastu omad, inimkonna omad. Need saab indiviid enam-vähem valmis kujul, nende üle saab ta vähe otsustada (tavaliselt ei näe üldse teisi võimalusi ega mõtle nende üle).
     Inimene tavaliselt ignoreerib neid fakte, mis ei vasta väljakujunenud stereotüüpidele, ning omistab tegelikult suuremat tähtsust neile faktidele (eriti aga faktide neile interpretatsioonidele), mis vastavad tema eelarvamuste ja illusioonide süsteemile.
     Märkamatult laenab inimene oma seisukohad ümbritsevalt sotsiaalselt rühmalt, teeb järele seda, mida teevad naabrid, ja suhtub vaenulikult kõrvalekaldumistesse, individuaalsuse avaldustesse.
     Üks tüüpiline ja väga lihtne psühholoogiline eksperiment seisab järgmises. Joonistatakse näiteks tahvlile kolm-neli kriipsu, millest üks on ilmselt teistest pikem. Seejärel küsitakse järjekorras näiteks kümne inimese käest, missugune kriips on kõige lühem. Tegelikult on eksperimendi all ainult üks inimene, see, kelle käest küsitakse viimasena. Üheksa eelmist on eksperimentaatori assistendid, kellega on kokku lepitud, et nad üksmeelselt ja kõhklemata nimetavad kõige lühemaks kriipsuks just kõige pikemat, kuid eksperimendi all olev kümnes sellisest eelnevast kokkuleppest midagi ei tea. Pärast seda, kui üheksa inimest on üksteise järel nimetanud kõige pikemat kriipsu kõige lühemaks, enamikul juhtudel, peaaegu 99 juhul sajast, kinnitab kümnes sedasama. Järelikult usaldab ta üldsuse arvamust palju rohkem kui omaenda silmi. Selliseid inimesi nimetatakse konformistideks. Inimkond koosneb peamiselt konformistidest. Küllaltki harva esineb inimesi, keda nimetatakse negativistideks ja kes kiuste üldsuse arvamusele väidavad vastupidist.
     Sama suur või veelgi suurem on autoriteedi mõju, millest muide aeg-ajalt on tehtud ka praktilisi järeldusi. Traditsiooniliselt kõneleb sõjanõukogus esimesena auastmelt kõige noorem. Juhul kui kindral ütleb algusest peale oma arvamuse ära, peab ta leppima sellega, et tavaliselt ei saa ta mingit täiendavat informatsiooni, mingeid täiendavaid ideesid, ja nõupidamisele kolutatud aeg on raisatud mingile illusoorsele kollektivismi-mängule.
     Lõpuks veel
          lugupeetud lugeja,
mõned ülesanded iseseisva mõtlemise harjutamiseks, n.-ö. klassiväliseks ja koduseks tööks (võib ka lugemata jätta…).
     ESITEKS. Me kõik ründame heameelega võõraid stereotüüpe, võõraid eelarvamusi. Kuidas oleks kui meie – mina ja teie – võtaksime vahelduseks käsile omaenda stereotüübid?!
     TEISEKS. Kui kellelgi jäi mulje, et asi on liiga keerukaks tehtud, siis mõelgu selle üle, et tegelikkus on veelgi keerukam ja tihti ei ole ülalkirjeldatud jaotus – kolmekski elemendiks – nii lihtsalt läbiviidav. See on siis, kui tegemist on inimlike vahekordadega. Näiteks teie jutuajamine bürokraadiga. Teie arvates on tegelik elu primaarne ja skeemid sekundaarsed. Ent püüdke ometi ka temast aru saada! Tema jaoks on reaalsuseks just skeemid, instruktsioonid ja paragrahvid, tegelik elu peab käima nende järgi ja on seega sekundaarne. Igasugune kõrvalekaldumine skeemist on hukkamõistetav või vähemalt “mittetüüpiline”.
     Eriti püüdke aga aru saada ISEENDAST pärast seda, kui te omakorda asute teisi… noh, ütleme, teenindama. Mida te NÜÜD peate reaalsuseks?
     Või armastus. Siin on mõlemad pooled nii tunnetuse subjektiks kui ka tunnetuse objektiks ja on olemas KAKS tunnetuse tingimuste süsteemi (poolte erinevad illusioonid!). Kas ei karista see, kes näeb endas tunnetavat subjekti ja teises pooles ainult objekti ning ignoreerib tunnetuse tingimuste tohutut osa, ennast sellega, et saab ühe kõige imepärasema maailmanähtuse asemele tühipalja bioloogilise nähtuse osaliseks?
     Ülejäänud mõtlemisharjutused mõtlete ise välja.

G. NAAN,
akadeemik

Comments Off on SUBJEKT, OBJEKT JA TUNNETUSE TINGIMUSED





Kommenteerimine on suletud.



%d bloggers like this: